Hullus tuli minu üle, kui nägin Ernat traatmanni kõrval ning ma läksin ja jõin kõrvetavat viina, et võiksin teistega tantsida ja närvitseda ja näidata lõbusana Türgi sõda. Kuid siis langesin ma purjus olles kuhugi ainult pillimeeste mörgavad riistad kostsid läbi une kui metsik ulgumine hallis õuduses. Kui kaua ma lamasin, sellest ei tea ma midagi. Ärkasin tusa sõna, kui keegi mind jalust kiskus naerdes ning mulle midagi kõrva hõigates. Ometi katsusin silmi avada, aga eesleid virvendama tuledel lummutused. Ja olid tinaraske ning süda närbus. Aga mõtetel polnud piiri ega aega. Traatmannil veel viis vaati õlut joomata kalt, temal juba ahastus. Vaatan kiitlejale otsa. Muidugi. See on üliõpilane ise vaevaga tasakaalu hoides. See kõik on ju ilus, aga mis sa siis minust nüüd tahan? Vabanda, sõber äratama pidin väljas, aga valgeneb juba ning siin on juhtunud väike eksitus. Eksitus, just eksitus. Sest sa oled heitnud minu voodisse. Käi siis lauda peale õlgedesse, kui magada tahad. Ära räägi rumalust, kuidas ma Ernaga lauda peale lähen? Ernaga, hakkan asjast aru saama. Olen purjuspäi heitnud voodisse, mis on määratud noorele abielurahvale. Nüüd nad on juba küllalt kuulnud külaliste kisa ja lärmi. Nüüd nad on juba küllalt kannatanud. Nüüd on tarvis mõelda ka eneste peale. Nii vist on asjad, kui ma ei eksi. Kui ma aga siiski ei eksi. Kui ma ka siiski ei liigu siit. Kas siis lähevad lauda peale õlgedesse? Lähed lauda peale, kui ma liigusid? Üliõpilane naerab laia suuga, kummardades igale poole, sa oled purjus, moorin, ütleb ta heasüdamlikult, sa oled pagana purjus, kui räägid niisugust rumalust. Ja küll olen purjus või mitte, aga siit ma ei liigu. Vaata ometi inimest, kes päikesepaistel tuleb niisugust rumalast rääkima. Juuksed tõusevad püsti. Kui selle üle aumehena mõtlema hakkad, võib siis üks aumees tulla teise aumehe juurde ning rääkida sellist kõlbmatu juttu, et su jalad alati risti-rästi käiksid, et surist luud valutasid vahetpidamata. Kuidas jäi? Küsib traatman uuesti. Sa ikka veel siin-seal ometi häbematuse, missugust ma iial pole näinud, talitad sa omapead või Erna käsul. Hakkab siis Erna sellest rääkima. Kutsu siis pulmavanem siia, las tema otsustab. Mõne minuti pärast tuleb üliõpilane Ermsiga. Traat man, räägib talle meie tüli, kuid ka Errs ei taha asjast aru saada. Ta on tõsine ja kollane nagu põeks kollatõbe. Lõpuks küsib valjusega. Kuidas tulitsas sellele häbematusele. Häbematusele kordab üliõpilane segaselt. Kuidas tulid häbematusele magada Ernaga koos. Mina olen peremees, siin. Hüüab üliõpilane vihaselt. Seda küll, vastab Ermsa asjalikult. See moodi on ka minu oma. Seda küll, kordab Härms ja Erna on minu naine, mis? Erna, sinu naine? Vaata just selle olingi unustanud, sellepärast mõtlesingi, et kust võttis see mees sellise häbematuse. Nüüd on see muidugi arusaadav. Kui sa asja veel mõned korrad jutustad siis on see vist kindlasti selge. ERM istub väsinuna toolile ning üliõpilane alustab otsast peale. Ernst teeb vist väikest uinakut. Traatman kõneleb ja kõneleb ja kõneleb, kuidas ta tulnud siia, kuidas ta leidnud minu eest, kuidas ma saatnud ta lauda peale. Asi on aga kahjuks niisugune, väljas olevat juba valge ning tal olevat voodit hädasti tarvis olevat surmani väsinud. Errs hüppab äkki püsti. Nüüd räägid sa jälle rumalust? Kes meist pole väsinud? Traatmann pühib higi otsaesiselt langedes voodiservale. Ta alustab jälle oma jutu otsast peale. Eiei vaidleb Härms saab, vastad otsekoheselt. Kes meist pole väsinud. Nii vaidlevad nad mõlemad purjus, mõlemad kahvatud. See muutub mulle heaks muusikaks ning ma uinun. Varsti aga kistakse mind uuesti. Morin, noorin, tõuse üles, hüüatherans, see asi on nüüd kindel. Mis asi on nüüd kindel? Küsin kohkudes. Erna on tõesti väsinud ning ta peab siin voodi saama. Aga, aga traats. Aga traatman. Tema tuleb jooma ning poeb siis meiega õlgedesse. Nõnda otsustasime kui julgedesse sisu hülgedes viisakus, et tahame olla, lausub üliõpilane nutuselt. ERNA saab voodi ning meie läheme jooma. Mu pea on raske ning silmad kirjud, seepärast astun välja, kus pulmalised on joomas ja pikutamas. Kes norskab aia ääres, kes võitleb sääskedega, kes möirgab hulluna, kes hoiab tüdrukut süles rääkides talle midagi sosinal. Õhk on täis tolmu ja palavust. Kuu läiketta roosakas tähed, särataja, luitunud. Lähen jõe poole. Istun kaldale vaadates vee tasast jooksu. Jah, härramooril. Nii läheb ka elu. Nii jookseb elu Sulksti, Sulksti, Sulkste? Ei, mitte just nii õigust öelda, elu ei Sulksata elu oigas pest, sipleb haavatud linnuna. Ning sina, vaene, elad, oled kui känd keset nurme, millele aderiga aastaga ikka ligemale jõuab. Ning siis visatakse sind kraavi. Noh, hea küll, ärgem rääkigem sellest. Erna läks magama, rahul, rahulolematu. Aga miks seda küsida, nagu võiksin mina selle peale vastata. Mine pärida tuju ja hinge järele. See on tema asi. Kes seal nuuksub? On mõni poiss teinud tüdrukule liiga astudes ta konnasilmale ning kihutades siis ta seitsme kuradi juurde. Oota nüüd ometi. Pööra oma lahke nägu siiapoole, et võiksin sind näha. Su nuuksumises on sopran. Kui mina nuuksun on pass. Kas meie ei teeks väikest duetti? Oota, su nägu on purjuse kahvatu. Nõnda arvasingi. Üliõpilane. Traatman hüüan emaliku õrnusega. Mis sul viga? Nad naersid sind, ilusat poissi, Arra nutta, midagi, armas poiss. Karu seisab ukse taga ning. Aga Bruno Ermsil ajame püksid teisipidi jalga. Üliõpilane nuuksud tõesti, ta on surunud pea põlvede vahele, nii et juuksed ripuvad korratult üle otsaesise. Miks nad teevad mulle liiga, hädaldab tanutuselt, mis olen ma nendele teinud? Aumehena võtsin Erna naiseks, nüüd aga. Kes teeb sulle vaesekesel liiga, ütle ainult, on see Bruno ERM siis näitame talle, kuidas aumehi puutuda. Ütle ometi, armus laps konserms. Eeess vastab traatman. Ei siis seltsimehed linnast ei, kordab üliõpilane kahmitte. Või teeb sulle õlu ja viin liiga, mida nii palju oled tarvitanud? Ei. Miks sa eitad rumalam suurel inimesel nutta ja ehitada, sülitab pihku ja vaiki. Kui aga see igavaks läheb, siis kõnelendaga kujutledes end targa inimesena. See on ometi rumal, nõnda pisarad jooksevad, aga nina Lortsub katkise saapana kuhu pori sisse läinud ja kas nõnda sa elada. Üliõpilane pühib silmad puhtaks. Irna on ometi mu naine? Erna suu, naine. Nüüd on läinud sul jälle kõik segi. Täna jupp käisime kirikus ja oota kirikus ikka käisime vist küll, seda mäletan ka mina, aga et Erna sinu naine oleks üliõpilane, hakkab uuesti nuuksuma. Miks minuga mängid hüüate mõrult? Hea küll, olen purjus, olen naljakas. Aga on see juba põhjuseks, et mind narrida võib. Käisin Erna ukse taga, ei, ta ei mõtlevadki mind sisse lasta, mingu teistega lauda peale, mida ütlevad, aga pulmalised naine kihutas mehe minema. Kurb lugu, tõepoolest, kurb. Kes selle juures süüdi? Arvad, et mina neid pulmi soovisin? Oh jumal. Mis mull poissmehena viga oli elada? Sa ei tahtnudki Ernat muidugi tahtnud. Irnaga nuttis ja palus ning mina andsin järele. Kui sa mind ei võta, siis pean elule otsa tegema, nõnda rääkis tema. Seda ma küll ei usu. See on siiski nii. Linnas puutusime tihti kokku, miks seda varjata? Olime ju tuttavad lapsest saadik ning sellel naisel on niisugune imelik mood. Ühel õhtul paneb pea su rinnale vaadates lapsena silma ning lausub õrnalt. Armas. Ta silmis on andumus hääles naiselikkus kehas kirglik joobumus. Ta ei räägi palju põleb tulena. Nii et iga Sooneke, iga lihas hõõgub kirest. Nii elasime andunud elule. Siis sõitis ta Soome. Mida mina sellest sõidust tean? Sest Soome sõitis ta ju tihti. Nüüd peame pulmad tegema, lausus ta tagasi sõites. Pulmad jäid aga pidamata. Olime juba teineteisest väsinud, otsisime uusi tutvusi, elamusi, kuid sel kevadel tuli ta jälle minu juurde ning lausus. Enam ei saa viivitada. Peame pulmad tegema. Mispärast? Küsisin. Sa oled isa, vastas tema. Kohkusin muidugi. Kui aga asjad on, niisiis, olgu, traatmann ei tahtnud ei pulmi ega naist, kuid traatmann ei ole ka mõni maamees, kes lapsi püksata ringi laseb joosta. Mõni talumees, kes muudkui külvab seemne põllule ning ootab jumala lahkusest päikest ja vihma. Pea selgib. Või niisugune oled sa võrukael. Ning Ernal tervel lastekasvatus Soomes. Vaata ometi eeskujulike inimesi, kes sellise osavusega asju toimetavad. Erna muudkui sõitis Soome majapidamist õppima. Nagu Jaan rääkis, siis see oli põhjuseks, miks mina, Errs ja teised suud peame puhtaks pühkima. Sa valetad. Hüüan vihaselt, üliõpilast raputades. Ei ole põhjust, lausub ta lihtsalt. Siis räägi vähemalt, kuidas see võis juhtuda. Tead sa ise, mitme lapse isa, sa oled? Ei tea, kindlasti kogeleb üliõpilane kohkudes mu vihast. Sa ei tea isegi seda. Võib-olla sul on Soomest tervet pansion, terve väike asundus, üks laps, teisest ikka suurem kui väikesed Kaarne pojad. Sa oled purjus, lausub üliõpilane kurvalt. Mina purjus, miks sa rumalust räägid, perekonna isa, mu pea, taevas selge, aga mida räägib süda, sellest ei hakkama sulle pajatama. Õhk on palavielannatav talu poolt kuulduvad hõisked ja kisa. Minagi tahaksin praegu juua ja kisada, juua ja kisada lõpmatuseni. Erna tuli ühel ilusal õhtul pani õrnalt pea poisi põlvile ning lausus. Armas. Ning andumus ja kirg olite silmis ta sinises silmis. Tal on selline imelik, muud, tuleb ja paneb pea poisid põlvedele. Rääkimata. Lahkumispäeva ometi on tulnud kord aeg minna, sest oleks mõttetus kauemaks siia jääda. On ju kõik tehtud, mis tarvis on söödud, joodud ja. Elage siis hästi, armsad lapsed, rõõmuks endile ja teistele. Võiksid ikka veel jääda, lausub üliõpilane. Ei, ei, see oleks tõesti meeletus. Tänan kõige eest, mis olete mulle teinud. Ohoo, sa kõneled päris pühalikult, nii et lust kuulata, sähvad Errs vahele. Ta on vihane ning punane silitades igale poole. Arvad. Tänu, pole kunagi üleliigne, vastan kurvalt. Härms ei oska võtta seisukohta, ikka on ta olnud esimene mees teisi käskides kihutades. Nüüd aga peab tema minema. Jääb siia, Erna, jääb siia vana peremees, aga tema peab minema. Jääb siia isegi üliõpilane, aga tema, tema ning ei keegi muu peab pühkima suu puhtaks ning koristama kondid. Essassikuna haiseksid, mõtleb Errs üliõpilasele otsa vaadates. Et sa juudi juures jooksupoisina teeniksid, et sa uhkeks läheksid. Võrukael niisugune eieiei, see kõik on tühine. See kõik olla väikeseks karistuseks sulle. Et sa naist armastama hakkaksid. Ohoo, herra traatmann, et sa naist armastama hakkaksid. Sa jookseksid laiades pükstes järele, aga jalus oleks sul reumalaata, see juba oleks sulle keseks karistuseks. Errs, sa mõtled nõnda kiskudes saapad jalga ja saates vihaseid pilke üliõpilasele? Nõnda mõtlen minagi. Aga eks meil ole mõlemal täna nii kurb lahkumispäev. Erna istub klaveri ees tähelepanelik, kuna vaadates meie kompsude köitmist ta põsed on täna hallid, silmad helgita nagu pärast kirglikku ööd, mis on möllanud Maruna. Valged käed ripuvad abitult süles. Ta ei räägi sõnagi, on vaikne ja väsinud nagu juba öelnud oma viimase sõna. Ainult huulte nurga värisevad veidi, mida märkan, vaevalt. Seisan mineku valmis. Jumalaga, proua, saagu su päevad. Naise silmad lähevad niiskeks, valged käsi kukub tagasi rüppe. Siis ütleb ta tasa nagu endale. Jumalaga. Moorin. Ja ei midagi muud. Ja ei midagi muud, armuline proua. Sa nagu tahaksid veel midagi öelda, kuid hääl on kinni. Ehk aitabki su kollaste sõrmede värinast su huulte närvilisest kiskumisest. Noh, jumalaga talurahvas palju lapsi ja vasikaid noorpaarile. Hüüab Erms katsudes rahulikuks jääda. Palju rasvaseid sigu ja valgeid Utekesi. Sa oled ometi valmis mooril? Sa oled ometi valmis, pagana päralt. Või pean sind ootama kolm päeva ning veel kaks tundi peale selle. Vihas avalduvad Hermesi tunked. Ta on värvikasti ning kompsu üle õla visanud, vaadates abitult ringi nagu otsides midagi, viidab aega, lootes mõne silmapilgu veel ERNA läheduses olla. Siis astume ukse poole, keegi pahvatab nutma, joostes teise tuppa. Kust mina tean, kes see oli? ERM, Su kõnnib mu kannul ning häda mulle, kui vaatan tagasi, need vist tema hambad krigisevad, nagu saldaks ta pähkleid. Läheme vaikides. Päike kõrvetab turjal ning sääsed virisevad meie ümber. Teel tõuseb tolm hõljudes suitsu nurmele. Kurb on meel. Vaata, Bruno. Nüüd rändame jälle tolmust teed, lausun nukrana. Erna on vist õnnelik? Sellest oleme vähe huvitatud ja Berns. Ta oli inetu nagu paisevalgel otsaesisel ning sammudes loksuste kõht, nagu oleks seal vaat õlut käärima pandud, ei mingisugust ilutunnet oledale eiei mingisugust arusaamist ilmatarkadest asjadest. Kas tõesti irvitada? Sa kahtled veel? Läheb siis mõni targem naine niisugusele puu peale mehele. Sõidab siis mõni teine mõistlik inimene Soome uut asundust asutama. Ta huuled olid villis, külapoiste suudlustest. Huuled villis, ei, Bruno, see on liialdus, nagu näen. Ta oli küll inetu kada, kõht loksus. Aga huuled olid õrnad ja ilusad kui moonid. Kui moonid, hohoo huuled kui moonid, irvitab Herms ning jooksed kui kroonid ja hääles mahedad toonid, mis Su võrdlus kõlbab santide lauludesse? E kuradi päralt. Ta huuled olid villis. Nii palju tunnen ma siiski noid asju ning külapoistes suudlustest kuuled või pead mind sõlmituks. Ka üliõpilane polnud põrmugi parem, see mõni mees advokaat ütles mulle, see olevat juba lahutamiseks hea põhjus, kui mees naist peksvat. Oota, arvasin. Nüüd oled mul käes, Võrukael niisugune. Kui hakkad Ernat peksma, karjun inimesed kokku, las rääkida kohtus, mida näinud. Aga arvad, et üliõpilane peksis naist? Ei peksnud, mis? Kätki ei pannud juurde. Naise huuled villis külapoiste suudlustest, aga mees vaatab Lombana pealt sõrme liigutamata. Oled sa midagi sellesarnast enne kuulnud? Midagi sellesarnast pole ma tõesti enne kuulnud, tunnistan otsekoheselt. Miks võrdled sa siis Erna huuli moonidega ütle, Erna, mõni naine või mis, Erna, mõni asi või mis siis tean, et peale minuga veel üks mõistlik inimene maailmas liikumas on. Jumal, sinuga, Errs. Sa ei vali enam sõnu oma ahastuses. Erna keha oli tähtedest taevas. Ta huuled kui värske roos. Nägin oma silmaga jätkaberns, kuidas keegi ERNA aknale koputas. Kopp-kopp-kopp. Vaatan, mis nüüd sünnib. Tursunud näoga küla, poiss litsub punnis silmad ruudule ning muudkui ootab. Siis tõuseb Erna voodist ning avab akna. Oh ilusat armast poissi, sosistab tema või tulid ikka või pidasid ikka mind linnukest meeles. Tasugu jumal, su suuremeelsust. Poiss ainult muigab siis hüpates, nii et valged linased, püksid vilguvad õhus. Oled sa midagi sellesarnast enne kuulnud? Kurat sinuga, Bruno, see on ometi vale. Karjuma vihaselt male. Nooh, elatkasina linnukesena, kes maailma asjust teab, ainult seda, et nina all tal vurrud võrsumas. Vale ütleb tema naguniisuguseid asju ei sünniks külmas. Aga kas sa pahandad, kui jutustan sulle meelpikantsemaid asju, et silmad sul hüppavad aukudest välja ning kõht sügeleb kui sipelgate söödud? Hea küll, sa oled imelikus tujus ning seepärast on asjatu rääkida sinuga. Kuid nahatäie oled teeninud kindlasti sellel ei vaidleks sinagi vastu sõimata seda, kes sarmas kallata viha selle peale, kes oli su ilusamate päevade unistus. Härms vist aimab mu mõtteid. Sest ta läheb veel vihasemaks nagu istuks saatan ta turjal, tõmmates teibaga üle selja. Sul on peas jälle mõni rumalus, sest saab vaated nii rumalana mulle otsa. Arvad, et pidasin Ernast lugu, et Erna oli Ermsi tuiksoon? Missugune rumalus ka inimese ajusse mahub? Ei saa tõesti aru, mispärast õige sina traatmanni asemel päikese kohale ei kandideeri, sest sinu näoke läigib, Kaiub kaunist kenasti, kui räägid Hernast. Jumal on ju loonud sinu pikaks Valttaks tarvis ainult veidi hüpata ning oledki päikese kohal. Annan sulle andeks, pruuna annan andeks. Kõnelemist tahad, aga vihale ei aja sa mind ikkagi. Mul on tähtsamaidki asju, millest mõelda. Jõuame metsa ning istume känule. Edeva tütarlapsena kärtsatab harakas. Istume kaua vaikides, olles kurvad ja väsinud. Hermsis sünnib muutus. Ta on jäänud korraga vagusaks. On norus nagu poisike, kes on saanud tuliseid. Kurat, püüate korraga, kurat. Kordab kärsitusega vaadates altkulmu ühe silmaga mulle otsa. Mis on siis juhtunud? Küsin. Asi on nimelt niisugune, ma traatmani juurde tagasi peab minema. Mispärast, küsin imestusega. Olen unustanud, uuri sinna. Uuri. Ma vist nägin silmapilgu eest seda su käes. Mis sa rumalust räägid? Hüüab hernes pahaselt. Olen ikka tõesti selle sinna unustanud ning nüüd pean minema tagasi. Ega seda traatmanni juurde küll või jäta. Arvan seda isegi. Nad keeravad veel mõne vedru katki ning siis olen oma ema kingitusest jäädavalt ilma. Mine siis tallu tagasi, see pole ju jumal teab, kui kaugel. Jõuad paari tunniga tagasi, seniks pikutama siin. Missugust rumalust sa kõneled? Mooril olen ma siis laps, keda oodatakse. Saamine julgesti edasi. Küll ma sulle järele jõuan. Või nii, et küll sa mulle järele jõuad. Nõrk oled sa, härra Errs pilliroog tornis. Mine pealegi nii tervise ja ütle. Ei, ära ütle midagi. Mine ja käi kuutõbisena ta ümber, õmmeldes ta lastele mähkmeid, pestes pesu ja keetes kuuma vett. Mis siin ikka viivitada, lausub Errs häbelikult. Jajah, aega maksa, viitab jumalaga, mooril. Lausub Ermits kurvalt. Jumalaga, Bruno. Ära kurvasta, midagi küll, jõuad varsti mulle järele. Ega see sinu süü polegi, et unustasid, uuri sinna lahkumine tuli ju nii järsku. Hernes pöörab silmad häbelikult kõrvale, teab seda, et ma tunnen inimesi, aga temagi on ainult inimene. Naise huuled villis külapoiste suudlustest, aga tema läheb siiski sinna, olgugi, et teda ei oodata. Tema sööb neid raasukesi, mis on kukkunud härrade laualt. Tema elab sellest armust, mis naine heast südamest annab. Jumalaga siis kordab Errs, hakates minema. Ta selg on küürus, nagu tunneks ta häbi. Keerab ruttu kõrvale, kadudes vargana põõsastesse. Teha, mis meeldib. Võin sammuda pehmed sammal, teed, võin istuda päevade kaupa mõne männi all, võin vilistada ja hõigata, nii nagu see mulle meeldib. Ning kes saab keelata mulle elada joovastav aimat romaani Ernaga. Sest mu mõte kujutlusel pole piiri ning aega selleks on mul küllalt. Kahvatu öil. Kutsun Erna enda juurde, sülitan ta põski ning räägin muinasjutte armastusest ja muist asjust. Ja ta suudleb joobununa mu huuli nagu kartlik hirv pärisedes Murinal. Ning ka sinu vastu, Bruno pole mul viha. See oli küll väike sigadused, panid pakku. Aga mis sinna ikka parata, sest mis sina teed, on hästi tehtud. Jumalaga siis Härms. Andku jumal sulle häid lapsi ja rumalus. Ühel ilusal päeval istud härrasTrindbergid tagumises toas, kutsudes mind näpuga saladuslikult oma lauda, tõmbad kuuesiilud kõrgemale lausudes kurvalt. Asjad on läinud päris kriminaalseks. Ning unustatud on siis viha ja elatud päevad ja tusk ja naine. Seega.