Olen jälle linnas keskkihavat elu, mis paneb mind purju ja teeb kohmetuks. Vaja harjuda kärarikaste, ajalehtede, koosolekute ning kohvikutega. Sest olen ju olnud nii kaua eemal sellest elust. Minu teed läksid läbi metsade, millest olen toonud kaasa samblalehka. Mu silmad on valged ja metsikud nagu kraaksuksid seal varesed. Tuttavad vaatlevad mind imestusega nagu oleksin tulnud haigevoodist. Hea küll, on ometi inimene, kes tunneb rõõmu ilmumisest. See on lahke härrasTrindberg, restoranipidajaks Trinterg kirikuraamatu järgi, talupoeg, Aadam. Oo, kui rõõmus on ta nähes jälle kord inimest, kellega võib vesta juttu kunstist ja kirjandusest. Kogu suvi oli ta restoran tühi ning kellegagi polnud võimalik rääkida maailmatarkadest asjadest. Üksnes voorimehed ning töölised käisid ta juures, aga on siis nendega mõni mõnu. Istun restoranid tagumises toas, kuulates Kuljustatilinat esimesel lumeteel. Suvi on läinud kui viirastus, jättes hingetühjust ja õudust. Suvi on läinud, kui paitab tuul andes aset kurvameelsele nukrusele. Oh, naise ilujõuetus ning valged käed, mis toonud õnnetust ning õndsust maailmale. Nõnda vist ütles keegi ver, lään, kui ma ei eksi. Hea küll, härramoorin pole vaja targutada, sest see on kaunis igav. Joo parem klaas vahutavat õlut, unustades olnud asju ning naisi, naisi, naisi. Käraga avatakse uks ning uhke härra ilmub lävele. Ta on kallis kasukas ning mütsis lakk-kingades ning kinnastes. Tere, Errs, hüüan rõõmsana, tõustes toolilt. Tere. Vastab Errs ilma minu poole, vaataks. Noh, tahad vist jälle mõnd rubla, ütle siis kohe ning ära kisu oma näokest viltu. Istub laua juurde, seljaga minu poole? Ei, ma ei taha sult kopikatki, lausun kurvalt. Küll hakkad tahtma, kui raha näitan, lausub Germs uhkelt. Siis vaatab ta üle õla ning tõuseb äkki püsti. Oh sina oled vana sõber, ei tundnud sind häälestki ära, arvasin mõne näljase olevat, kes mind piiravad sääskedena. Kus pagan sa viibisid, need pikad kuud? Tahtsin juba surmakuulutuse lehte panna, aga talitus ei võtnud vastu. Elan nagu näed. Istume lauda ning Errs paned harrast Trintergid tantsima? Ei, mis ta kurat veel küsib, toogu aga kõike, mis tal näljasele on. Veini, õlut, tuline sarvik, mis tas veel vaatab lahtise suuga nagu oleks saanud rabanduse? On juba kord öeldud, et toogu aga kõike, mis talle iganes on. Küll on ikka rumalad, need restoranipidajad ootavad, et neile öeldaks, mida tahad, süüa ja juua. Nagu oleks sul aega nendega suud kulutada. Ermson ometi, mees, kes jõuab ja tahab maksta, kui asi juba kord niisugune on. Või arvab harrast Trinterg, et igaüks uulitsalt tulija võib kanda niisugust kasukat nagu ERM sil praegu seljas on? Ei olegi veel talv väljas, o kirsid õitsevad alles teinekord, aga Ermsil juba kasukas seljas. Võib siis igaüks enesele säärast mõnu lubada. Eiei, mispärast karta? Vaadaku pealegi, härra Strandberg, missugusest nahast, õieti see kasukas on õmmeldud. Arvasid, et mõnest lambanahast, mis härrasTrinter oskab juba hinnata oma külalisi seda tarkust on talle jumalik andnud ning joosta oskab ta, kui härrad seda väga soovivad. Ta on ju täna nii rõõmus, nii kuratlikult rõõmus, et pärast pikka aega jälle kord inimesi näeb, kellega maailmatarkadest asjadest võib. No no nüüd jookseb ta kähku, nüüd jookseb ta kähku. Kõnele ometi, kuidas elasid? Küsinud kärsitult? Näed ju hästi. Vastab Errs endise rahuga. Sa pole nähtavasti lugenudki, mis ajalehed minust kirjutavad. Ei ole, vastan otsekoheselt. Polema ajalehti kuude jooksul näinud missugune harimatust kirjaniku poolt võib siis üks haritud inimene sedaviisi talitada. Mul hakkab häbi sinuga ühes lauas istuda. Anna andeks, mu otsekohesus. Olgu peale, pruunoid loen ma pärast nüüd jutustab varem, kuidas traatmanni juurde tagasi läksid ning uuri üles leidsid. Ei, Erms pole mees, kes end tüssata lased. Errs ei istu sääraste meestega ühes lauas, kes isegi ajalehti enam ei loe. Lugegu ma kohe need ajalehed läbi või muidu läherdan minema. Niisugune mees olevat tema. Hermes ulatab mulle ajalehtede numbrid, kus mõned kohad on punase pliiatsiga ära märgitud. Seal kõneldakse herm siin viimastest maalidest prouade portree eest ning ühest teisest, mis olevat parimad tööd meie noores maalikunstis. Mõlemad maalid omandanud rahvaselts 5000 rubla eest. Nüüd võime edasi kõnelda, ütleb Erms, kui olen talle ajalehed tagasi andnud. Miks sa ei joo ega söö või arvad, et sul tuleb arve õiendada? Siis maalisid sa Hernat, küsin vaikselt. Muidugi teda võin ka tööd teha, kui asi juba niisugune on. Ning uuri, said kätte, mis saab, pagan, sellest uuristika pärid juba mitmes kord täna muidugi sain kätte. Ning rikkes polnud midagi. ERM ei vasta. On ta siis kohustatud vastama niisuguste tühiste küsimuste peale, mis on kauges minevikus? Sellised asjad ei püsigi tal meeles. On ju nüüd tähtis mees, keda vaadeldakse uudishimuga, kellele saadetakse armastuskirju ning terved korvid. Lilli. Aga on Ermsil neid tarvis. Ta ei loegi armuavaldusi, aga lilled annab ta oma teenijale, las nuusutab ning ütleb temale kah, kuidas nad lõhnavad. Siis kõnele ometi lõpuks, kuidas sa elasid traatmanni juures. Hüüan vihaselt. Mis sest palju rääkida, lausub Erms kurvalt. Läksin tookord tallu tagasi, aga hea tuli seal vähe. Inimesed käisid nii rumalate nägudega, nagu oleksid püksid jalas märjad. Selgus, et ERNA hüsteeriliselt nutvat. RNH, küsin imestusega. Ära nüüd kohe arva, et sinu pärast. Aga millest sa hüsteeriline nutt ei hakka valetama sulle? See tuli vist küll sellest, et mina talust lahkusin. Nähes mind jäävat, oli kah hüsteeria kadunud. Näen siin, muigavad härramoorin. Arvad, et sina ise olid hüsteeria põhjuseks ning tunned end selle tõttu olevat seitsmendas taevas? Pean sulle kahjuks tõtt ütlema. Vähe veel, tunned sa naisi ning ennast? Erna ei armastanud siiski, ei sind? Ei mind ega ka jaanimudasillalt. Erna armastas ennast ning traatmanni. Selle juures palun sind mitte kahelda. Meie olime linnud, ilusate sulgedega linnud, kes kõlbavad armumänguks hästi mitega tõsisemateks asjadeks. Võtkem õppust oinast. Ta sammub uhkena ees, aga lambakari jookseb ta järele. Meiega laseme lambal ees sammuda ning jookseme ise ähkides ta järele. Meie kujutleme oma rumaluses üht ja teist, aga asjad on üpris teistsugused. Sul võib õigus olla, lausun vahele. Räägi parem oma tööst. Ka sellest on vähe rääkida. Kui Erna tujud olid möödas, asusin tööle rohkem küll selleks, et olla ta ligiduses, vaadelda tas silmi, rääkida temaga. Ühel päeval polnud üliõpilast kodus ning teised kõik olid tööl. Võtsin kogu oma talumeheliku julguse kokku ning laususin. Austatud proua. Mul on soov teid suudelda. Naeris pagan. See pidi vist tähendama nõusolekut. Nõnda saan mina asjast aru, asusin siis ka kallale ning pigistasin naise rinnale. Ja tema, tema kihutas mulle säärase hoobi, et ma hea meelega sind oma osas näeksin. Tema olevat aus naine, ta olevat pagana aus naine, naine nõnda ütles ta. Õhtul tuli traatmann koju ning naine kohe talle asjast seletama. Mis nüüd seda meest, see kohe kannused alla ning kukkena kaklema. Võtkuma kohe oma asjad ning käigu minema. Ning sina läksid ning mina ei läinud mitte. Võisin ma siis oma maali pooleli jätta. Kuule, traatman, laususin talle, sa oled mees, kes naljast aru ei saa, mitte põrmugi. Sa kuulad naiste rumalat juttu ning tuled kohe kaklema, nagu oleks see sulle ainukeseks ametiks. Pidasin üliõpilasele oma kõige mõjusam oma kõne, nii et mehel tõesti häbi hakkaks. Siis elasite rahulikult edasi. Pean sulle ütlema, et siis tuli romani võimalus. Naine muutus lahkeks, katsus silmi teha ning käskis mind toita kui nuumpõrsast. Aga mina lõin käega, tead, veidi piinlik on võtta naist, kui ta on nii kättesaadav. Pealegi oma armsa sõbra naist. Ja kus Erna nüüd on siin selles linnas jah, Talumehe au hoolitses. Oled käinud seal, olen seal oodatud külaline, on mõnus seal istuda, päeval küll, aga õhtud on igavad. Naine ripub oma mehe huultel rahul elu ja endaga. Ta silmad on täis niisket soojust ja andumust. Õhtu jõudes hakkab ta rind paisuma, huulte ümber on närviline, muheluse ning siis ei ole enam midagi peale hakata. Võta müts ning soovi head ööd. ERM seiskab kasuka toolile, kisub kuue eest lahti ning sülitab talumehelikult põrandale. Keegi ei pea ometi midagi ütlema, keegi ei tohi ometi arvata, et Errs on uhkeks läinud. Kõik ajalehed kiidavad teda geniaalseks kunstnikuks. Aga on see siis põhjuseks, et peab nina kirtsu tõmbama? Ta tuleb nagu ikka härrast Grinbergi juurde kukk kogu minu pärast, kas või teritatud teibaid taevast. Jah, poiss, nõnda olid asjad, lausub ta, suitsetades ei tunne meie naist. Elame mingisuguses pohmelusas, meie rumalad romantikud, aga naine on realistlikum, kui mees seda kunagi oskab kujutleda. Härrast Grinbergi restoran muutub elavamaks, üks teine tuttavatest astub sisse. Suvepäevade päike veel näol. Ars Trindberg pole enam ammu näinud oma ruumides nii uhked seltskonda. Suvi on läinud kui viirastus, nõnda et järele on jäänud üksnes nukrus. Lausung, tasa. Rumalust räägid, pois hüüab vahele. Suvega võib rahul olla ka traatmanni talus viibimisega. Kas sellega, mida sa siis veel soovisid, imelik inimene, sind toideti, joodeti, peeti sinust lugu, aga sa nurised, ära nurise inimeste lahkusele. Mis aga sellesse naisesse puutub, siis neelada Õllena kurgust alla ning siuna ennast, et ei osanud varblast püüda. Väike tugevam, täis suitsu ning karjuvaid hääli. Rasked punased kardinad ripuvad akendel. Väljas sajab paksu lund, kuid kirsiõisi vanas aias ligineb hall talv. Vinguva tuulega korstnas külma tuisuga hoovides. Õhtuhämaruses vaatan keerivat lund läbi akna ning mõtlen kurbuses naisest. Hea küll, sellest ei maksa rääkida, see on kauges minevikus. Joo, sõber, lausub Härms. See peaks ometi kindel olema, et sul täna maksta ei tule. Matame ju mõlemad täna üht inimest, kes valdas kaua meie mõtteid. Ka sina küsin gaamina, vastab Errs kurvalt. Armastasid. Missugust rumalust räägid, sa poiss, hüüab Errs vihast punane jumal teab, mis on sinuga sündinud, et sul isegi purjus olles aru pähe ei tule. Pruuno Errs ning armastus, ah pagan, sa oled eeskujulik oma totrus, nagu oleks kroonu Errs mõni lätlane. Härra Strandberg, pistab pea uksepraole. Küll on lõbus olla, küll on ikka lõbus olla, kui seesugused härrata juures joovad. Ning raha on neil lõputa loopida. Ärgu nüüd keegi arvaku, et temagi ilma on. Tal on mitmed tuhanded pangas, antagu talle ainult aega. Siis ta alles näitab, mida strindberg oskab ja võib. Tuleval kevadel lõhuta selle maja maha ning ehitab uue restorani. Kas ajalehed läbi lugesid, küsib Ermsa äkki. Noh, muidugi seda madelgeen, naerab harrastrindberg laia suuga. Siis lubame sinul istuda meie lauda, tule siia, armas sõber ning hakka jahvatama, räägi meile oma tarkadest asjadest, et võiksime kuulata su soravat juttu. Ei, strintergil pole kahjuks aega siin ning seal hõigatakse teda, aga külaliste soove on tarvis täpselt täita ning harrast Trindberg jookseb küll siia, küll sinna, igale naeratades igale näidates lahket tuju. Ühe asja jätsid sa mulle ometi ütlemata lausung kärbsele. On pann, see on Soomest siia kolinud. Erms vaatab mulle suurte silmadega otsa, nagu ei mõistaks mu küsimust. Millest sa räägid, küsib ta lõpuks Erna lastest. Vastan otsekoheselt. Jumal näitab, pole neid näinud, pole kuulnud. Traatmann rääkis kordet olevat üksik olnud, kuid seegi surnud hiljuti ära. Ainult üks ning seegi surnud lausun kurvalt. Pea on raske ning silmade ees virvendab, jääb kitsaks see tuba lasuvaks keerlev suits. Tahaks sõita esimest lumeteed, kihutada mööda lumelagendike midagi mõtlemata midagi tundmata siis selgeks ehk pea ning õlgadelt langeks hinge näril Skliin. Täna sõidame Ermsiga välismaale. Mul on veel jäänud järele mõned kirjud paberid, aga puuduva summa laenab suuremeelne Bruno Errs on veel toimetusi ning jooksmisi mõtlemata mõtteid ning tegemata külaskäike peab ruttama. Kui pole lusti jääda hiljaks. Sellest siis ka väike kärsitus ja närvlikkus. Mitte sellest, et täna kord jälle teda nägin, kelle nime asjatu nimetada. Istusin väikeses kohvikus talume au uulitsus juues kohvi ning suitsetades sigarit. Pidin juba õiendama arvelt, kui tema sisse astus ning üsna mu lähedal istet võttis. Ta on läinud paksemaks, rahulikumaks nagu kokku kõlas talvega. Ta on katnud õlad valge nahaga, mille kõrval paistab roosakas kael. Kui külm marmor. Ainult silmad on tal endised, unistavad, otsivad ahned. Raskem tunda selles daamis endist vallatut tütarlast. Istus lauda otsa, esineb kortsus, kutsus ettekandja kohvi, lausus ning tõmbas kindad käest. Siis märkas mind. Hall vari, jooksis üle ta näo. Nagu oleks väike pilvenurk riivanud päikest, mille tagajärjed on nähtavat üksi teravale silmale. Huuled kiskusid muigele ning silmad naersid kustunud naeru. Tõusin kummardades sügavalt, et varjata puna, palgel oli jälle nii minu lähedal pärast pikki päevi ja kuid ammu pole näinud naisi tundunud nende pilkuma otsaesisel. Samblalehk on mul juures ning mu silmist vaatavad varesed. Olete ka linnas, küsis ta, vaadates rahulikuna mulle silma. Nagu näete, proua laususin, rõhutades viimast sõna. Kaua, küsis ta muiates. Päeva neli, viis, jääte kauaks? Täna sõidan välismaale. Talle toodi kohvi, mis tekitas vaheaja. Tassi huulte juurde pannes kärises ta käsi. Ta ei pärinud minult, miks ma pole tulnud ta juurde. Ta ei kutsunud isegi jänese juurde lahkumiskülaskäigule. Ta istus rahulikuna oma lauakese juures, vaadeldes publikut ning juues kohvi. Kõik oli otsas. Kõik oli otsas. Veepinnal virvendasid ainult viimsed rõngad, valgudes ikka laiemale ja laiemale, et siis kaduda. Teie kaks kirja sain kätte, ütles ta äkki, nagu midagi meelde tuletades. Rõõmustan, laususin, kumba neist uskuda? Küsis. Vaatasin naisele otsa ning selle nägu oli pilka. Poleks see nii, kes teab, missuguse rumalusega oleksin hakkama saanud. Oli nii kaua olnud naistest eemal, nii et ainuke pilk võis panna põlvi nõrkema. Läks vist igavik mööda, enne kui vastasin. Teist. Proua tõesti küsib, nagu imestades. Tean, tal on ükskõik, mida vastan. Ta räägib, et midagi rääkida, ükskõik mida. Vaikib uuesti vaadeldes publikut, siis pöörab näo äkki minu poole vaatleb mind uurivalt mõne silmapilgu ning lausub. Või nõnda jah, nõnda proua ikka nõnda. Erna tõuseb ning maksab arve, seisatab silmapilgutus peegli ees ning lausub. Maksan arve ning tahan minna. Kuid märkan Ernad seisvat ukse juures. Ta ootab mind, et midagi veel öelda. Midagi niisugust, mida häbi öelda siin. Täna on armuline proua, aeg oleks ehk lõpetada, mäng. Pole enam lusti sipeldasu siidises võrgus tunda teravaid küüsi oma ihul. Tulen tagasi lauakese juurde ning istun. On vist pool tundi mööda läinud, aga naine ikka veel ukse juures. Näen läbi värviliste ruutude teda varju, mis liigub edasi-tagasi. Jumal, mida ta veel tahab. Olen põlvitanud tehes olen suudelnud käsi, olen rääkinud talle muinasjutte, armastusest, kevade, unistusena, magusast, mida tahab ta veel. Olen tundnud tühjust ning õudust kurbade päevade igavat veeremist. Kui miski ei pakkunud enam rõõmu. Olen hulkunud metsades ning käinud tõbisena üle väljade, et ainult unustada teda. Unustada teda. Pida tahab ta veel. Korraga avatakse uks ning ERNA astub uuesti sisse. Ta ei räägi sõnakestki, ei vaata paremale ega vasakule poole, astub endisel lauakese juurde ning käsib tuua kohvi. Ta nägu, punasem, silmad läikivad, huulenurkades närviline muheluse. Otsin kui pääsemist ringi. Seal märkan äkki tuttavat nägu. Esialgu ei tunnegi teda, ruttan ta juurde ning lausun kui tuttavale. Tere, Aulik, proua, teid jälle kord näha, ehk olete nõnda lahke ja istute mu lauda? Proua silmad naeratavad ning jalg nõksatab. Kus olen näinud neid mänglevaid jalgu. Neid lapse silmi, neid huuli, roosidena, punaseid huuli. A. See on ju proua klausel pastoriproua klausel, keda ma armastan, keda jumaldan ainult teda ning ei ühtegi teist tema mänglevaid jalgu ning punaseid huuli. Olendeid ometi kord leidnud. Miks kirjutasite valesti aadressi? Merepromenaad number 112? Olen seda kirjutanud. Kas tõesti 112? Ja seda te tegite, kui kahju mul sellest on, lausub proua kurvalt. Meie istume rõõmsalt lobises, räägin prouale härrast, Trindbergist poeemist ning armastusest. Ta naerab tütarlapsena silitades mu kätt ning siis märkan korraga pisaraid. Erna silmis. Miks Vaikesite korraga? Küsib proua. Klausen. Vaikesema, andke andeks, mu igavest. Mõtlesin vist õhtust, kui hiilisin teie akna alla vilistama. Iha ja see oli kena. Seda oleks tarvis korrata. Naerab proua. Seda mõtlen ma aga teha. Lähen teie linnakorteri akna alla ning vilistan ilusaima viisi, mida kunagi olete kuulnud. Homme õhtul küsib proua. Homme õhtul, vastan. Teie jätate muidugi akna lahti, et Moviis kostaks paremini tuppa. Teie, teete ometi seda nõuate palju arvata? Aga ma armastan teid. Ning kinnised aknad oleksid surm. Oh kui igav on siiski see proua temas on midagi nurgelist kohmakad, mis ei sobi siinsetes raamidesse. Oh jumal lauset äkki oleksin unustanud tähtsas ja pean sel kellaajal olema kuskil mujal. Ta tõuseb keelates minna teda saatma. Homme õhtul lausub ta veel tasa, vaadates üle õla tagasi. Olen jälle vastamisi Ernaga. Astun ta juurde vaadates vaikides talle otsa. Ta sirutab käe tassi järele ning nüüd väriseb see valge käsi. Lubata istuda oma lauda, küsinud osa? Jah, vastata hääletult. Läheb igavik pikk ning raske. Teie armastate mind? Küsin sosinal, rõhutades iga sõna. Ta ei vasta kaua, nagu abituses, otsides sõnu. Ei vastab siis rahulikult, vaadates mulle otsa head päeva, lausunud tõustes. Head päeva, ootasin meest, aga see jääb hiljaks. Tervitage teda, kui ta tuleb. Nõnda juhtus täna väikeses kohvikus. Talumehe au hoolitses. Mind ei huvita enam ükski naine, seepärast räägin sellest stseenist külmavereliselt ning tänane närvlikkus pole ka mitte tänasest kokkupuutumisest. On ju veel nii palju jooksmisi toimetusi külaskäike, mis mõjub otse halvavalt. Pagunis istudes saadan muinasmaale viimseid tervitusi. Läbi akna paistavad valged väljad ning kadastikud kust tormab tuul vilistades heleda vilega. Üle soode on visatud jäised sillad ning poiss laulab üle nende sõites lõbusalt. Vaata Errs ronka heinakuhja otsas tiibu sirutama. Lausun vaatlemas tujus hirmsast, tõstab ajalehelt silmad ning lausub ükskõikselt. Ei. See on vares.