Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadio kahes on jälle alanud saade puust ja punaseks ja nagu igast selle saatesarisaates võtame järgmise tunni aja jooksul, et ühes teadusvaldkonnas ilmunud uuringuid uudised ja vaatame, mis siis vahepeal juhtunud on. Täna on saates puust ja punaseks selleks laiemaks suuremaks teemaks siis see, mis toimub inimeste tehases ehk siis psühholoogia ja siin raadio stuudios on Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog Grete Arro ja Madis vaheliste tervis. Greete, tere, Madis. Tegelikult enne seda saadet me loomulikult leppisime, erinevad teemad kokku, millest siin rääkida ja rääkisime ka läbi. Aga ma ikkagi hoidsin ühe asja, minu arust saladused, ma mõtlesin, et küsin seda su käest kohe siin saate alguses rabanduse nii-öelda jalust. Aga nagu märtsikuus on selline Kuugaarne, sa oled hariduspsühholoog, sa ikkagi oled uurinud, palju seda kuidasmoodi käituvad, eks ole, lapsed, kes peavad koolis käima kuidasmoodi, nende elukool mõjutab ja nii edasi. Kevad on see aeg, eks ole, kui lapsed koolis hakkavad ära väsima? Sageli ma mäletan seda ise ka ja nüüd meil on tegelikult kuu lõpus ees vana hea kellakeeramine. 25., mida sina sellest kellakeeramisest ütlesid? Hariduspsühholoogi seisukohalt arvad, on see okei või ei ole? Väga huvitav küsimus mul kõigepealt tungib peale mitte teadlase vaade, vaid puhtalt personaalne vaade mulle Meinoloogi, väga tore, mulle õudselt meeldib õues olla ja ma mäletan, et kunagi üks aasta oli nii, et õlid, õli, suvelise talveaeg ja see oli nii õudne, sest ma pidin nii vara tuppa minema, ses mõttes läks pimedaks, et mulle meeldiks see, kui inimesed saaksid õues olla. Valgel ajal on ju, et ma arvan, et võib-olla ei tea, kui palju me hommikul saame seda päikesevalgust kasutada, et mul on tunne, et et võiks keerata küll, nüüd kohe juba varsti päev läheks pikemaks, aga ma ei ole kindel, kas on vaja tagasi keerata. Et ma täpselt ei ole nagu ise mõelnud, et mida see tähendab, see suveaeg on talvel ja kuidas see meid siis mõjut, eks see, kas see oleks kuidagi paha, ma hetkel ei ole sinna süüvinud. Aga ma arvan, et noh, et seda siin, ma arvan, küll võiks, võiks, võib-olla teadlased nõustuvad noogutada, et selline võimalus liikuda füüsiliselt, olla õues ja olla siis aina pikema päevaga sellises värskes õhus ja teha midagi, et see kindlasti mõjub sellele väsimusega hästi leevendavalt vastupidi ootustele, et kui sa oled väsinud, siis seal võiks lebama. Ma arvan, et ei pea. Selge väga hea, sellised lood. Nagu öeldud, siis täna on meil saates teemaks psühholoogia ja hariduspsühholoogiast, me ei saa siin järgnevate teemade seas samuti mööda, me räägime igasugustest erinevatest asjadest, aga räägime muuhulgas siis ka kodutöödest natukene lähemalt. Ja tänases saates siis kokku neli teemat, esimene neist muusikaga seotud ja alustame juba mõne hetke pärast. Kuulad raadio, kahte saade on puust ja punaseks, täna räägime psühholoogiast ja stuudios on Grete Arro ja Madis Aesma ja meie esimene teema viib meid sellisesse valdkonda, mida me vist sinuga ma isegi ei mäleta, et kordagi oleks siin nende psühholoogiateemaliste saadete jooksul ette võtnud, see on siis muusika ja muusika mõju. Ja ei ole tõesti ja mul tuleb kohe meelde meie oma tore muusikapsühholoog, Marju raiusid Eestist, kes võib-olla oskaks selle kohta öelda veel enamatki, kui mina. Nii et meil selle ala spetsialiste tegelikult täitsa ongi. Aga jah, tõesti selline Harvardi ülikooli teadlaste tehtud uuring on sulle. Sõnad ja, ja Harvardi ülikooli teadlased, psühholoogid võtsid et 750 inimest 60-st erinevast riigist ja lasksid neile siis lühikesi muusikat, PÖFF, lühikesi laulukatkeid, mis olid pärit siis 86-st erinevast väikesest kogukonnast poolt maailmast ja vaadati, vaadata siis seda, et kas inimesed, kes on sellest muusikast kusagil väga kaugel, sündinud üles kasvanud hoopis teisest kultuurist, kas nad saavad aru, milline on selle muusika nii-öelda funktsioon, milleks see lugu mõeldud on? Tegelikult siin tuleb üldse üks omaette konks veel. Et iidsetel aegadel või siis kui muusika kujunes, siis oligi ju see, et muusika oli väga palju erinevaid selliseid funktsioone, eks ole. Mõned asjad olid mõeldud siis eks ravitsemiseks, mõned asjad olid mõeldud võib-olla vihma väljakutsumiseks ja nii edasi, aga praegu muusikal ma ei tea, kui palju funktsioone on. Nojah, et võiksin mõelda, et äkki saaks kuidagi kliimamuutust leevendada muusika, aga. Aga see on nagu selles mõttes tore mõte, et mida nad nagu otsivad noh, et, et just nimelt, et mis on nagu see inimlik universaal või mis ei ole. Et kas, kas esteetiline taju või esteetiline kogemus mingisugusest teosest siis on, on meil kultuuriti erinev või mitte, et tegelikult see on täitsa huvitav küsimus ja need grupid, keda nad valisid, sinna neilt muusikajuppe hindama valiti siis nii, et nad on suhteliselt isoleeritud kogukonnad, et võiks arvata, et nad ei ole nii-öelda õppinud ära mingisugust sellist konsultatsiooni või seost nende nende juppide suhtes. Rääkimata siis sellest, et neil oleksid võib-olla selge, et masoor tähendab, eks ole, positiivsete rõõmsate minaar negatiiv. Ja sest me ilmselt teame, et Aasia muusik või nii-öelda tema asja muidugi väga lai mõiste. Et, et noh, et tõesti see muusikastruktuur ise võib tunduda väga teistsugune ja võib-olla ei saa seda emotsiooni sealt niimoodi kätte nagu, nagu muusikast, millega me harjunud oleme, aga see, et kes on funktsioon jah, et, et see on huvitav küsimus, et kas võiks olla nii, et meil on asju, millel pole funktsiooni, aga mille on meie ühiselu tekitanud, et kas, kas niipidi võiks ka küsida, et sinul on ka bänd, on ju hansaandur, et kas sellel on mingi funktsioon? No minu jaoks on nagunii sedasi võiks nagu võib-olla öelda, et nii see muusika, mida ma siis ise teen või kui ka kogu see muusika, mida ma kuulan, selle ülesanne noh, ei ole selline praktiline, praktiline just nimelt, et tõesti midagi sadama hakkaks muidugi, ilus mõte, taimed hakkaksid kiiremini kasvama, kui see võime oleks muusikal, see oleks väga fain. Aga ma kujutan ette, et paljudes kasvuhoonetes kõlaksid mingid teatud lood kogu aeg, aga aga ikkagi erinevate emotsioonide tekitamine. Ja aga see on ju tegelikult väga oluline funktsioon. Aga aga kas see on, kas see on üks funktsioon või, või see on või see on palju erinevaid funktsioone, kui kui sama lugu võib erinevates inimestes tekitada väga palju erinevaid emotsioone. Jah, tegelikult see on jälle see koht, kus ma ütleks Marju appi või mõned mõned teised sellised spetsialistid, kes Eestis on rohkem ka muusika mõju võib olla või noh, selle teemaga rohkem seotud. Aga nii palju kui ma, kui ma arvan end teadvat, siis, siis ilmselt on nii, et, et suur osa teostest samas kultuuriruumis nii-öelda need, mis on nii-öelda rahustava või, või sellise negatiivse mõjuga Enamikule mõjuvad sarnaselt ja teatud osale mõjuvad teistmoodi. Ja vastupidi ka, et need, mis pigem on sellised liikuma kutsuvad enamikule, siis mõjuvad nii, aga on osal, kellele nad üldse nii ei mõju. Nii et loomulikult jah, sellist väga ühtset reeglit ei ole. Aga need funktsioonid, mida nemad siin uurisid Tulema nüüd asja juurde tagasi, nemad siis tõepoolest võtsid ette sellised lood, millel tõesti on konkreetsed funktsioonid, näiteks kas siis on hällilauludest ja siis olid seal sellised tõesti ravitoimega laulud leinaviisid eest ja nagu selgus, siis ikkagi kultuurideüleselt saadi üsna hästi aru sellest, milleks mingisugune funktsionaalne laul on mõeldud muusikalini erinev. Ja et kes siis tantsimiseks või uisutamiseks aga noh, seal oli siis üks erand on ju. Olid armastuslaulud, mis tekitab kohe küsimuse, et kui ülejäänud teosed olid funktsionaalsed, et äkki siis armastus ei ole funktsionaalne asi üldse? See oli muidugi, noh, see on minu väike nali, selline higi naernud muidugi, aga aga et ei, aga mida ma nagu mõtlesin, tegelikult. Puhul on see, et võimalik et need armastuslaulud, mida siis esitati, et äkki siis selline romantiline armastus ongi võib-olla kuidagi konstrueeritud erinevalt nagu eri kultuuriti ja võib-olla ta ongi nagu, mingis mõttes äkki ta nagu uus asi samal ajal kui noh, ravida ja uinutada ja siis tantsida on ikka kogu aeg vaja olnud hädasti ellujäämiseks. Et selja huvitav eristused tõesti, selles selle armastuslaulude äratundmise koha peal oldi. Jäite Need, uuritavad grupid nagu ambivalents samaks. Aga tegelikult on ju, niikaua kui sa hakkad nüüd neid asju võtma, siis vihmasadu on väga konkreetne, eks ole, haige inimene on väga konkreetne surnud hõimukaaslane, seal väga konkreetne, ta on surnud, eks ole. Aga aga ütleme, armastus kui selline tunne, see on ikkagi ju iga inimese peas, seda ju ei näe, eks ole, kusagil füüsiliselt, mistõttu see võibki olla sedavõrd abstraktne asi, et igas sellises kultuuris tõesti on, see on siin on see niivõrd erinev, et sellepärast siis ka nagu see mõistmine. Selline kasinam. Jah, see on jah, huvitav, et äkki see on siis rohkem ma tõesti abstraktsioon ja iseenesest ma ei teagi, kuidas nad ise need uurijad seda siis nagu põhjalikumalt lahti selleks et kuna selle täistekst ei ole kahjuks mulle kättesaadav. Et, et kuidas nad seda mõtestavad. Aga kuidas see Hanson anduriga on, et kas teie olete Detrohkem hällilaule või rohkem armastuslaule? No ma ütleksin ja seda pole kusagile sinna kahe vahepeal ma ei tea, see on vot see on jälle see, et, et üks asi on, eks ole, sõnad aga noh, kuivõrd nagu meil on alati niimoodi, et kui ma nüüd siin pea nende bändilt rääkima mõne sõnaga, kuivõrd meil on alati niimoodi olnud, et me oleme sõnad teinud alati pärast nagu muusika on valmis praktiliselt alati siis tegelikult on nii, et see emotsioon peaks juba nagu tulema juba, helista endast. Ma ei tea, kuidasmoodi, nemad, need erinevad võimud oleksid lugusid tõlgendanud. Võimalik, et mõned neist, mis ei ole üldse kuidagiviisi mingite emotsioonidega keeriti seotud, oleks pannud ka siin armastuslaulude alla. Nii et noh, siin oli ju tegelikult ka niimoodi nendest nendest lugudest, nende funktsioonidest saadi aru ikkagi muusikalise kõla põhjal, sest et noh, keeli nad ju vaevalt omasid kusagilt otsast taimes. Jah, et ehk siis tegelikult muusikakomponendid, et rütm, meloodia, Ja, ja et nad hindasid erinevaid rütmiliste meloodiliselt keerukust ja tempot ja ja meeldivust Nad tegelikult hindasid ju ka selliseid muusikaomadusi. Meeldivus on praktiliselt kõige olulisem muusika omadus üldse. Ja, ja ilmselt ka üsnagi üsnagi inimesed divarieeruv. Aga et huvitav jah, et ma saan aru, et nad lisaks sellele, et nad neid funktsioone tundsid ära, et need muusikalised omadused, et siis ütleme, Terifunktsiooniga muusikad omasid täiesti vastandlikke jooni, noh needsamad tants versus vers hällilaul, mis on muidugi väga-väga loogiline tulemus, aga noh, et küsimus, missid võiks kerkida, Ta on jah, ikkagi see, et miks me ikkagi oleme hakanud kasutama sel viisil oma oma kõneaparaati. Et kuidas see funktsioon üldse ja nii universaalselt, nii paljudes kohtades, et, et midagi seal meiega ikkagi teeb ja ma arvan, et tõesti need, need muusikapsühholoogid või muusikat või nähtust uurivad inimesed võiksid selle koha peal öelda väga palju mõnusaid ja põnevaid asju. Et mida sa ikkagi meie ajuga teeb, seda me vist ka teame, et et selline tugev terapeutiline mõju saab muusikal olla, isegi on ju leitud, et selle abil on võimalik kuidas öelda, hüpnoosi sarnast seisundit tekitada, et võimas, võimas vahend ta igal juhul on ja ma arvan, et kultuuri ülesus on, on jällegi üks mõnus infokild juurde siia. Nüüd kuulamegi natuke muusikasse vahele ja loodetavasti siis omatusega teatavaid terapeutilise toimet kuulu traadi kahte saade on puust ja punaseks, stuudios Grete Arro ja Madis Aesma. Kuula traadi kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on psühholoogia erinevaid uudiseid, uuringud, mis viimasel ajal ses vallas, mis on muidugi väga lai valdkond, väga paljude erinevate alavaldkondadega. Ilmad on meil siiski, mõned neist oleme välja valinud ja nüüd siis millegi hoopis teistsuguse juurde kodudele pesa juurde ja siis kooli kodutööde juurde muusikas ma ei mäleta, et oleks väga palju kodudest olnud muusikatunnis asutele, aga kõikides muudes küll. Ja nagu ma aru saan, siis on ilmunud paar sellist uuringut nüüd siin viimasel ajal, just mis Grete on tegelikult sinu või hariduspsühholoogi uuritavate teemadega päris lähedaselt seotud. Ja, ja tõesti, see nagu sinagi, sa valid siia saatesse siukseid, turvalisi teemasid nagu muusika, siis mina olin ikkagi ohtlik ja ja ütleme, ütleme selliseid seksikaid teemasid nagu kodused tööd. Et just nimelt see, mis ühiskonnas ikkagi paar nädalat tagasi on alustanud kirgede kütmist, et äkid läks nende täitsa ära jätta või ära keerata või siis et mida ja kuidas ja kui palju ja kellele, kes piirame või, või, või ei piira ja siis see ajendas ja kuna see saade oli tulemasse, ajendas mulle ikkagi noh, mind vaatama natuke sisse, miks viimasel ajal ka ilmunud on kodutööde koha pealt just niimoodi hilisema ütleme, viimase paari kuuga, mis on välja tulnud, mida üldsus teadusüldsus arvab, sest psühholoogid tõepoolest uurivad hästi palju õppimisse puutuvat ja kodused tööd on üks õppimise kontekst. Ja siis alguses ma vaatasin ühte sellist see mulle juba varem teadaolevat uurijat Ulrich raudvaim, kes on koduseid töid uurinud vanem kaet. Mis ta nimi on ka meie saatest varem siin läbi käinud, mul on selline tunne. Ma ei välista midagi ja see võib nii olla täiesti ja võib-olla alustaks selle väikese nükega, mida nemad siis välja tõid oma uuringus, ehk siis neid huvitas see, et kas, et kodused tööd võiksid mõjutada kuidagi noh, kuidas öelda eesti keeles me võiksime öelda üldpädevusi ehk siis sellist meelekindlust või, või selliste oskuste, mis sul võiks olla elus laiemalt vajalik. Et väljaspool seda konkreetset hõinalast kodus tööd kas võiks olla, vastab tõele hüpotees, et kui meil on lapsed, kes oma koolis teevad järjekindlalt aastate pikku koduseid töid, kas need muutuvad enam distsiplineeri temaks meelekindlamaks paremateks planeerijateks edasi tublimaks? No ütleme sellist jah, tublimaks hoolimata sellest, kui palju nad võib-olla ja hiljem kasutavad neid ainealaseid teadmisi, aga neil on üks selline tööoskustööharjumus, et üsna popp teema ka ju meil on ju ikka aeg-ajalt me sellest räägime. Ja selles mõttes see uuring oli, oli, oli vahva ette nad neile tõsiselt pike ja selline ajaplaan viiendast kaheksanda klassi Ni jälgisid õpilasi ja üle ligi 3000 õpilast siis ja noh, Saksamaal uuritud ja, ja, ja tõesti, nad tegid sihukse põhjaliku põhjaliku töö ära. Ja ja lühidalt võikski siis öelda, Nad arutlesid jah pikalt, et mida see siis ikkagi see kodune töö tähendab ja see, kuidas nad koduse töö tegemist mõtestasid, oli mitte lihtsalt see, et kas sulle on antud see kodune töö ja sa sellega mingid minutid kodus istud, vaid õpilase subjektiivne pingutus ja teadlik selle tööga. Tehtavate pingutus pingutus kui siis nii-öelda vaevanägemine Ja et kuivõrd nad ikkagi olid selle koduse tööga seotud, et kui palju need lapsed selles vanuses siis läksid ikkagi sinna sisse keskendusid, nägid vaeva ja olid noh, ei libisenud üle sellest poole kõrvaga võib-olla mingisugust nutiseadet. Sest et tegelikult ju sageli meenutades enda kooliaega, tundus juba see nagu olevat pool tehtud tööd, kui sa võtsid ikkagi raamatuid, vihikut võttis korraks välja laualauale või võib-olla isegi avasid. Aga siis tundus juba, et. Et noh, et tänaseks on tehtud küll ja küll ja veel Aga nemad siis ikkagi vaatasid just nimelt viies kuni kaheksas klass kolm last vaatasid just nimelt siis seda nii-öelda siis pingutuse, reaalse pingutust. Ja just täpselt jah, et kas ikkagi nad päriselt tegid midagi ja, ja, ja see, mida nad leidsid, et tõepoolest see meelekindlus, mida nad siin on mõtestanud kui sellist isiksuse omaduste ja mulle meeldib, et nad on ilusasti võtnud seisukoha, mis, millega ma olen nõus. Et see võiks olla asi, mis, mis muutub elu jooksul sõltuvalt sellest. Ja et sõltuvalt sellest, mis keskkonnas sa oled või mis, mis valikuid või jõualise keskkond sind suunab tegema või sulle pakub, et siis see asi ei ole selline püsiv, et noh, et on või ei ole, võta või jäta, et pigem nad ikkagi leidsid, et see on asi, mis saab muutuda ja siis nad tõepoolest leidsid, et et jah, kodused tööd, mis on keskkond, kus noh, mille mõte on tegelikult see, et me hoolitseme, et kõik õpilased ikkagi ka vabal ajal natukene tegelevad õppimisega, mis ju tegelikult ei pruugiks olla kahjulik asi. See natukene toetab vanemate aru saama sellest, mis toimub. Et noh, et sellel kodude tegemise ajal peaks õpilane arendama oma ajaplaneerimisoskusi ja saama aru, et kui palju erinevad asjad aega võiksid võtta ja, ja ma selliste tööplaanid vaikselt koostada ja õpioskusi peaksid kasutama ekse ja samamoodi peaksid õppima seda tehes tulema toime segajatega kodus ja no muidugi loomulikult ma saan aru, et kui see eesmärk ongi sellise asja õpetamine selliste oskuste õpetamine siis mõistagi, kui kodustatud mass on metsik, siis, siis ei saa töötada, et need, siis ma tõenäoliselt kogu aeg tegelengi närvis olemisega, sellepärast et massi on palju ja, ja ma ei saa noh, niikuinii kõiki asju tehtud ja minu ajaplaneerimisest ei ole tolku. Aga võiks arvata, et selles uuringus siis mass ei olnud selline, mis oleks inimestel või lastel võtnud jalad alt ära. Ja, ja väga lühidalt öeldes jah, nad leidsid, et pigem selline süvenemine, keskendumine oma kodutööle tõepoolest siis tõstis suurendad seda meelekindlust. Muutis isikuomandus siis nii-öelda nagu ühiskondlikust vaatenurgast positiivseks inimene sai tublimaks, see tähendab, see tähendab siis nagu teisalt seda ka ikkagi, et kui keegi noh, mingid vanemad vaatavad, et nende laps on nii-öelda loru, eks ole, selline tore sõna on eesti keeles olemas, seal on muidugi ma arvan, psühholoogias vist igapäevaselt kasutuses, aga kui ütleme, vanemad vaatavad, et nende laps loru, siis ei pruugi niimoodi jääda igavesti ei ole nagu selline, seal on nagu selline kivi raiutud isikuomadused. Kui laps on, ütleme, teises klassis laisk veel oru või ei pane midagi tähele, siis ta ei jõuagi kunagi mitte kusagile. Mina arvan, et lorusust või laiskust mul on isegi selline hästi, kuidas öelda, noh, et selle peale minuti tabab sinu saadet vihaste kirjade laviin, aga ma oletan, et laiskus pole üldse olemas, et laiskuse taga on alati mingisugused põhjused ja, ja kuna ma ütlesin, et ma leidsin kaks artiklit, millest ma tahtsin rääkida, et pannes siis raudtee Vaini kõrvale otsisin natukene veel ja leidsin midagi hästi põnevat, mis võib-olla avaks seda, et miks ma väidan, et laiskust kui sellist, äkki ei olegi olemas, vaid iga inimene ikkagi suunatud noh, oma keskkonna uurimisele avastamisele, kui keskkond seda soovi just maha ei suru, et meil on riigi sees ikkagi uudishimu ja kodused tööd, võiks olla ka kontekst, kus uudishimu saab tuge ja arendamist, et alati ei pruugi täna muidugi meil nii olla. Aga et jah, see uuring, mida ma siis viitasin, täiesti leidis, jah, seesama meelekindlus areneb aga üks teine uuring jällegi väga uus ilmus ilmus ka hariduspsühholoogia ajakirjas hiljuti, nüüd eelmise aasta lõpus, sellest siis vaadati sama, umbes sama samu vanu õpilasi, jälgiti neid ka pika aja vältel, aga selline, selline natuke nagu päevikuuring, et neid siis huvitas, see, me teame seda, et kui õpilased on motiveeritud, et nii-öelda autonoomselt ehk siis, kui me suudame koolis uue, sellise keskkonna, et neil on kas huvitav või mõtestatud ehk siis kodused tööd või tähendab, et koolitööd või ülesanded tunduvad neile nagu sihukseid vajalikud ja mõistlikud ja kuidagi lähevad kokku nende enda eesmärkidega, nad tunnevad teatud personaalset vabadust teha neid asju, mida niikuinii õppekava tahab, et nad teeksid ja et vahepeal on isegi huvitav. Sellele siis vastandub see tunne, et ma pean tegema, nui neljaks, ma pean. Teegiatega vähe madalama ärevusega personaalse vabaduse tunne on meil kõigil hästi oluline, paremaid ja paremaid hindeid ka, et et pikas perspektiivis see seostub siis, kuna vaata, ma õpin mõistlikumalt, Sis mõistlikumat üldiselt viib paremate hinneteni ja nii-öelda noh, õppesisu saab ikkagi mõtestama, mõtestada kõikides ainetes ära. Ja siis nad tahtsid teada, et see, see tunne, et ma olen autonoomne, seisis nii-öelda flektrueerib või ütleme, see kõigub nädalast nädalasse, et mõnikord tunnen koolis ja eri ainetes, et oh, nüüd on, siin on mingisugune noh, minu asi siis vahel jälle tunnen ennast natukene rohkem nii-öelda kontrollituna ja selle tõttu Nad vaatasidki mingisuguse pikema perioodi, ma ei tea, viis või kuus kuud või palju, see siin oli seda aega. Siis need lapsed kirjeldasid ühelt poolt nii oma seda vabadusetunnet, võtonoome tunnet, iseseisvuse tunnet. Ja teiselt poolt kirjeldasid, kui palju nad koduste tööde puhul nii-öelda Jokutavad venitanud. Ja siis lisaks hinnati ka nende sellist heaolu, erinevaid depressiivseid, mõtteid või selliseid, mitte kõige meeldivamaid õppimisega kaasnevaid tundeid. Ehk siis ühelt poolt siis need mõistlikud kodused õpikäitumised on ja kas nad nii-öelda isenda edule viskavad kaikaid kodaraisse või mitte ja see, mida nad leidsid ja siis nad tegelikult uurisid kolmandatesse ka, et ajada asi pilt hästi segaseks, aga tegelikult sellise sügavalt mõistlik, mida nad tegid. Nad vaatasid kolmanda muutujana seda, et kas need õpilased, kuidas nad, õpilased jagunevad selles osas, et kui paljud neist arvavad, et võimed on arendatavad. Kui paljud neist arvavad, et võimed on pigem sellised püsivad ja juust kaasasündinud. Ja loomulikult ei saa öelda, et need on nagu grupid, see on pigem nii, et inimene pigem kas kaldub rohkem enamikes asjades arvama, et noh, see asi küll on need kaasasündinud ja kui mina matemaatika inimene ei ole, siis jääb võida, pigem kaldume arvama, et et kui ma täna matemaatikat ei oska, siis ma pusine, puserdane, küsin abi ja siis ma saan sellest paremaks, võin saada väga heaks. Ja ei tasu vist mainida, et me kõik teame, et see teine aru saama tegelikult korrektne, õige tõepoolest võimed on arendatavad. Kui me räägime vähemalt sellisest keskkoolist siis jah, kõik lapsed, kes seal käivad ja, ja neil ei ole mingisugust suurt mingit häda, siis nad võiksid lõppe, programmiga saada mõnusalt toime, ilma ennast pildistamata. Ja see, mida nad leidsid, oligi see, et jah küll mida enam tunti autonoomiat, seda ja selliste just nimelt iseseisvus seal koolis, seda enam siis nähti õppimisega vaeva ehk siis kodused pingutus mida, mida lapsed ise siis otsustasid enda peale võtta, oli siis kõrgem. Nad tundsid rohkem sellist energilisust ja, ja vähem vähem depressiivseid tundeid. Aga kui siis panna sellesse mudelisse juurde veel üks tegur ehk siis uskumus uskumus selle kohta, kas võimed on arendatavad või mitte, siis uurijad leidsid, et ahah, et tõepoolest seos nii-öelda autonoomia tunda ja mõistlike õpiviiside vahel oli nagu selline ilmekas või esines selles grupis, kes arvas, et võimeid saab arendada, ehk siis tegelikult siit võiks järeldada seda, et me võime küll toetada väga palju laste sellist vabaduse tunnet, pakkuda neile valikuid ja pakkuda neile iseseisvust ja selliseid igasuguseid erinevaid lahedaid olemise viise. Aga kui me seal all lapsest sügaval lapse sees olevat uskumust saab paremaks saada, seda kuidagi ei kõneta. Et kuidas samal ajal on selles väga mõnusas moodsas õpikeskkonnas, kus ta tegelikult sisimas arvab, et mina ei saa paremaks saada, mina olengi üx igavene. Noh, see, kes ma olen, ma ei saa, mul on piir ees. Juba mu vanemad ei osanud seda ja toda, et siis tegelikult kogu see udupeen ja autonoomet toetav õpikeskkond on, on vähem kasulik, see sellest ei ole nii palju kasu, ehk siis nende laste õpikäitumised ei ole nii mõistlikud seal kodus kui iseseisvalt peavad õppima, kui nad võiksid olla. Mida me sellest kõigest nüüd siis järeldada võiksime? Et ühesõnaga kui siin jutt ikkagi sellest, et lapsed õpivad kõige efektiivsemalt, siis, kui neil on, eks ole, Iseseisvus olemas, eks ole, kui nad suudavad iseennast nii-öelda motiveerida, nad saavad aru, et et see on neile kasulik, neile peab siis see kodutöö järelikult ju meeldinud, aitad seda teeks, eks ole, mingil määral vähemalt kolmandaks, teil peab siis olema veel, nad õpivad eriti efektiivselt veel siis, kui nad on veendunud, et nad saavad ise, eks ole, tõesti nagu paremaks on siis uskumus enda arendamisse, kuidasmoodi, neid kodutöid siis õige üldse anda oleks. Tegelikult siin vaata, see ongi see ja siit tulebki välja selline suur noh, ütleme minu suur tagamõte, et kui me räägime kodutöödest, siis me tegelikult ei peaks rääkima üldse kodutöödest, kodutööd on ebaefektiivsed üldsegi kodutöövälistel põhjustel ehk siis kui, kui lasteteadmine või ütleme, laste teadmine selle kohta, kas, kas õppimine teeb neid paremaks, kes see, kui nad pingutavad ja püsivad, kes sellest on tolku või sellest ei ole tolku, ta peab tegelema hoopis sellega. Ja lapsed, kes teavad, et pingutamine teeb neid samm-sammult kogu aeg targemaks, intelligentsemad aineteks paremaks nende puhul see kodune tüüp töötabki ja nende puhul töötab ka see, kui me toetame nende autonoomiatunnet ja tulebki välja, ütleme meil on diskussioon kodutöödest ja tegelikult me ei peaks rääkima kodutöödest, vaid sellest, et meil on nagu arusaam õppimise olemusest, ei ole jõudnud lasteni. Et ehk siis et kui me toetame nende mõistlikku sellist õpihoiakut või õppimisega seotud uskumusi siis muutuvad kodused tööd ka väga palju sisukamaks ja mõistlikumaks ja see nii kummaline, see tundub nagu selline kodude väline teema, eks ju. Aga kui me näeme Kuidas ma saan, ma saan aru küll, mida sa mõtled, et see noh, nii-öelda endise nimega kodutöö siis koolis õppimine, et see kõik nagu üks ja sama asi lihtsalt toimub, mis toimub erinevates kohtades erinevatel aegadel, eks ole, aga see on kõik nagu üks suur üks suur tervik, see on kõik üks suur õppimine, aga ma mõtlen just nagu seda, et mis nagu on siis ikkagi see, mis peab sinna nii-öelda koju. Ja ma vaata, siin ongi nagu see võib olla selline mõnus mõnusa lihtsustuse võib teha, et kui sa arvad, et sellest mingid mis iganes tegevusest on tolku, siis sa teed seda kodus või koolis või sa arvad, et niikuinii ma paremaks saada ei saa, siis kodune töö ongi see, et ma võtan lihtsalt vihiku ja õpiku välja ja võib-olla tunnen, et noh, siis on juba küllalt. Täpselt, aga siis on meil ju ikkagi see teema ka, et ma ju pean, eks ole, võib-olla midagi tegema. Vaata, see on nagu omaette lahe küsimus, et sa enne ütlesid ka korra, et ta peab natukene meeldima, aga tegelikult, kas sulle meeldivad kõik asjad, mida sa oled enda jaoks ära mõtestanud, kui vajalikud näiteks nõude pesemine? Ma ma annan, suurem osa ei meeldi. Valdav osa ei meeldinud. Aga samas neid asju, mida sa nõudvat ja just nimelt ehk siis ehk siis sa võid olla väga püsiv teatud käitumistes, mille puhul väga sügavalt mõistad nende vajalikkust ehkki nad ei pea sulle meeldima, et see on nagu võib-olla selle motivatsiooniteooria selline üks mõnus sügav sisu, et niipea kui sa tead, vaata, täiskasvanud inimesed juba nagu hammustavad lahti, milleks teatud asju vaja on ja lapsi peab selles alles aitama, et siin ja seal on need kohad, kus nad tegelikult ei säravat, milleks ikkagi vaja kasvõi milleks seda kodustatud vaja, nagu me saame näidata, et vaata näiteks eelmine uuring ütles, et vaata siis selline noh, tööharjumus paraneb ja tegelikult seda on ka vaja ja, ja ta paraneb ainult juhul, kui sa tõesti pingutad on ja ja tõesti, lähed teemasse sisse. Et, et noh, et see on jah, üks näide sellest, et, et see, et midagi Peab ei ole motivatsiooni sellise tüübina eriti kasulik. Aga see, et ma ise näen selle väärtust, et see on kasulik. Siis pärast seda ikkagi üsna ruttu näitama ka tegelikult lapsele. Sellepärast et selline abstraktne motiveerimine võib-olla nagu, kui sul on nii vähe kogemusi elust Just, ja, ja tegelikult see, et sul on seda elus vaja, on väga abstraktne see ei, see ei kõneta kedagi, see ei tähenda midagi väga lühikest aega ja, ja, ja noh, ma ei tea, äkki ei ole vaja, kus sa tead. Et, aga et noh, et pigem jah, et otsida iga tegevuse puhul sellist sisukat põhjendust, see võtab aega, see tundub hästi tänamatu töö tundub isegi mõttetu. Hiljuti käisin just kõnelemas ka ühes ühes teises Eesti ülikoolis ja tegelikult ka üliõpilased sageli oma õppekavade suhtes ei ole kindlad Mill, miks see konkreetne aine toetab seda tervikut, mida nad õpivad ja tegelikult nemad ise. Ta ju saavad olla need, kes aitavad mõista, et mida see terviku mõttes tähendab see tükk ja see ei pruugi olla kohe vajalik. Nüüd siin täna aga me saame vähemalt anda võimaluse näha eritegevust eriülesannete väärtust, et me võime selle jätta tegemata, aga sellisel juhul õpilased õpivad pealiskaudsemalt. Nii et see on meie valik. Ühesõnaga, siis oluline on ikkagi veenda last selles, et see, mida ta õppimise, kuidas ta õpib, see, see on see tegelikult tehtud nagu paremaks ka. Jah, et ühesõnaga, et, et selleks, et, et kaudu töödest oleks tolku, peab laps teadma, et, et võimed on arendatavad. Et kõik meie, meie teadmised saavad kogu aeg kasvada igal lapsel ja, ja teiseks, et et näidata, miks neid asju on vaja näidata nende asjade väärtust ja kui vähegi võimalik, teha neid huvitavaks ka, aga see huvi ei pea olema alati esmane, et kõik asjad ei ole kõigi jaoks huvitavaid ja ma arvan, et see on täitsa okei. Kuula traadi kahte saade on puust ja punaseks. Tänaseks teemaks on psühholoogia stuudios Grete Arro ja Madis aeg. Järgmine teema on pessimism ja nagu nüüd siis selgub, siis sellel, kui olla selline, kuidas olla rahulik kaitsev pessimist sellele on siis teatavad sellised kasulikud omadused isegi inimese tervisele ja kui sa oled selline nii-öelda kaitsev pessimist, siis iseenesest olla sinu tuleviku osas paradoksaalselt üsna selline optimistlik olek. Nii kummaline kui see ka ei ole. Ja see tundub selline vastu intuitiivne. Ja eks ju, et kuidas saab pessimism olla hea, kui see on ju, kui see oli seotud sellega, et sul on nendega nagu halb tuju, suunurgad allapoole ja nii edasi. Ja ometi on ju kogu selline noh, kuidas öelda eneseabimeedia hästi pikalt rõhutanud, et kogu aeg ja, ja hästi-hästi positiivne peab kogu aeg olema. Mis sina ise arvad, kui ma nüüd küsiksin nüüd nii, et mis sina arvad, miks see on siis positiivne, et mõnikord olla natuke negatiivne? Kuidas sulle endale tundub? See uuring, tegelikult see konkreetne uuring, ma olen ise selle järelduseni jõudnud juba kaunis ammu ausalt öelda, millest siin räägitakse ja ma olen selle noh, nii-öelda veendunud pooldaja. See idee seisneb siis selles, et ma arvan, väga paljud, väga paljud eestimaalased, eestlased jagavad seda mõtet, et kui sa valmistad kogu aeg selleks, et kõik läheb ikkagi nahka siis sisenenud nii, et kui see läheb tõesti läheb untsu, eks ma isegi seda ja oleme lihtsalt see, see on see reaalsus, mida sa ootad, eks ole nagu ei ole kusagil enam langeda, sa oled selleks valmis olnud, aga kui peaks nagu paremini minema hästi minema, siis see on alati selle võrra suurem positiivne üllatus, samas kui sa oled, eks ole, pidev opti meister, et veenduda, et kõik läheb väga hästi, kogu aeg sissekukkumine on oluliselt kõrgemalt, kuigi ma kujutan ette, et kui sa oled optimist, siis võib-olla see tõus sealt üles-alla ka jälle kiiremaks. Et ühesõnaga kaitsva pessimismi mõte, mille tervisliku sest siin selles uuringus räägitakse, seisneb siis selles, et sa oled pidevalt, et justkui nagu valmis selleks, et asjad võivad untsu minna ja käitud vastavalt. Ja ehk siis nad tegelikult ise ise eristavad seda, et tegelikult selle kaitsva pessimismi all ei mõelda mitte igasugust pessimismi mille pessimismi ame võimega käsitleda sellist pidevat näiteks enesesüüdistamist. Et sa pidevalt nii-öelda Getvate peas neid mõtteid, kuidas sa oled üks igavene äpardis ent kaitsva pessimismi puhul pigem tõesti need inimesed, kes seda joont evivad. Kui nad midagi näiteks oma elus teevad, plaanivad algatavad siis nad mõtlevad läbi, mis juhtub, kui ei lähe nii, nagu nad tahaksid, et mis siis, mis siis see need tagajärjed on? Minu arust ei ole tingimata isegi võib-olla selline noh, niivõrd pessimism, planeerimine. Ratsionaalsus pigem selline pisut selline mina versus maailm, ratsionaalsus oleks nagu. Ja et see on nagu selles mõttes planeerimine, et kuna me teame, et, et noh, asjad ei sõltu alati kõik ainult meist ja, ja väga paljud erinevad tegurid mõjutavad Meie tegevuste tulemusi, muud asjad ka. Terve maailm on alati valvel, ootab võimalust kihva keerata. Ja just ja et, et kuna, kui ta sellisel juhul mõtled läbi erinevate strateegiat, siis see pigem on. Ma ütlesin, rohkem selline kognitiivne oskus või mõtlemisoskus vaadata olukorda mitme nurga alt, et tõenäoliselt on nad võimelised samal ajal sama hästi mõtlema, mis siis juhtub, kui see asi läheb hästi, sest ega siis on võib-olla natuke jamasti, sest näiteks noh, oled käinud tööintervjuule, oh imet, saadki töö mõte, siis sa pead ju tööle hakkama. Et, et aga, et, et pigem see jah, ei ole mitte niivõrd selline võib-olla ainult negatiivne kalle, kuivõrd harjumus valmistada ennast kognitiivset ette erinevateks stsenaariumit, eks. Ja mul tuleb meelde praegu siinkohal, et et kliinilised psühholoogid räägivad ka nähtusest nimega depressiivne realism ütleb, et mõnikord sellise kalduvusega repressiivsusele käib kaasas võime näha situatsioone realistlikumalt kui need, kes, kellel on meeleolu neutraalne või positiivne. Ja tõepoolest, kui me oleme nii-öelda väga-väga-väga positiivses tujus, siis ei pruugigi alati näha kõiki võimalikke asju, mis võivad meile peale tulla. Et, et ehk siis selline väike kalibratsioon selles suunas, et noh, mis juhtub, kui on ja mul on väike selline noh, kuidas öelda päästev võrkal, mis mind kinni püüab, et ma tean, mida ma teen, siis eile mul jalgu alt ära võiks olla ju päris adaptiivne või kohanemistoetav omadus. Ja depressiivne realism muidugi kõlab nagu mingi kunstivool kabilt. Aga tegelikult, kui nüüd jälle olla jah, selline noh, mingisugused Eduard Vilde raamatut võib-olla. Depresiivne. Ja kui mõnega maagiline realism Aga aga tegelikult, kas sulle ei tundu nii, et see selline kaitsev pessimism, et see on just nimelt see olukordade ette läbimõtlemine kaalutlemine? Kas sulle ei tundu, et see on kuidagi selline noh, mingisugune ehteestlaslik joon, välismaa inimeste uuring, aga mulle nagu tundub ikkagi endale seda lugedes et see räägiks nagu meist, et kes sõitsid Eesti Mercy? Ei leia seda niikuinii. Aga et, et Ilona niikuinii ja mis juhtub, kui me ei leia et tegelikult ja ma arvan, et siin. Ma väga tahaks küll kaasa kiita, et tõenäoliselt see on tõesti midagi meile omastaga, ei, et see pigem noh, ma ei tea, ma arvan, et see on ikkagi aidanud võib-olla meil ellu jääda isegi läbi läbi mingisuguste aegade. Võimalik, kuigi see on jälle selline hästi primitiivne väide minu poolt, aga et mida nad toovad ka ise siin välja, on see, et, et pigem see, see joon, ma saan aru, haakub ärevusega ka, et need inimesed, kes siis on seda tüüpi pessimistid nagu need kaitsvad pessimismi pessimistid, et nad on, nad on samal ajal ka ikkagi ärevad, nii et tegelikult jälle, kui sa mõtled meie meie teadvuse peale, siis seal on hästi mitmed tegurid omavahel kombinatsioonis, mis siis annavad mingi tulemuse. Et ma arvan, et siin siin võib olla oluline, ongi tähele panna seda, et et ärevus kui selline tegelikult ju meie heaolu tegelikult ei, ei toeta igas olukorras, nii et ma ei tahaks, et me teeksite järelduse, et tegelikult see on üks hästi hea asi, et pigem võiks järeldada, et, et nende inimeste puhul on kombinatsioonis äre, kus tõenäoliselt siis eksju ärevus ja see nii-öelda mitmest perspektiivist ettemõtlemine ehk siis oma erinevate tulevikustsenaariumite põhjalik läbimõtlemine, nendeks valmistumine selleks, et vältida, siis sellist suurt meeleolu langust on ja nad on meeleolu eos ära langetanud. Aga et mis sind vist ka üllatas siin? Mind üllatas tõesti see, mis sellest välja tuli, et pikemaajaliselt siis need sellised uuringud nagu ma saan aru, siis kestis neli aastat või siis vaadeldi inimesi nelja aasta jooksul nende noh, võib vist nii öelda isegi kuidagi strateegiliste pessimistid. Enesekindlus kerkis sama kõrgele lõpuks kui optimistidel see noh, nii-öelda tavaliselt. Aga see ilmselt siis see on ikkagi sellepärast, et nad nad järjepidevalt kogu aeg veendusid oma meetodi õigsuses. Just ma tahtsingi, ma tahtsingi küsida, et mis sina arvad, et miks see nii on, et tegelikult meie selline tunne, et me saame hakkama, saab kogu aeg pisikest, pisikeste sammudega tuge sellest, kui siis selgub jälle, jälle saimegi hakkama. Et ehk siis et kui sa lood endale sellise keskkonna või sul aidatakse luua keskkond, kus sul on küll väljakutseid ja nii-öelda ülesandeid ja probleemegi ja sa näed vaeva, saad toime siis iga kord võib-olla selline tunne, et kuule, ma olen päris päris okei on või selline enesetõhusus tasapisi kerkib, nii et tundub, et see nii-öelda nende mõtlemisstrateegia tõesti aitas kaasa sellele, et tasapisi nende selline enese enesehinnang nad küll ütleme, tahtsin enesehinnang, saab, saab tõusta ja sellele enesehinnangul on siis selge alus, see ei ole niisama üles öelda puhvit. Lihtsalt seetõttu, et keegi sind ohjeldamatult kiitnud, vaid sa oled reaalselt elu on näidanud, et sa saadki hakkama teatud asjadega. Siin on nüüd üks küsimus muidugi, mis ikkagi jääb õhku noh, selle nii-öelda siis kaitsva pessimist seisukohast kõik on nagu väga mõnus, kõik asjad ikkagi enam-vähem lõppkokkuvõttes laabuvad ta enesekindlus tõuseb sellepärast, et ta kõigeks kogu aeg valmis. Aga kõik, kui tegemist on ikkagi pessimistid ja siis siis see, millisena ta ennast ümbritsevatele tundub, võib olla päris tüütu, eks ole. Mingi tüüp, kes kogu aeg ikkagi suhteliselt sellises negatiivses meeleolus Nad ise ka järeldavad siin siin lõpus, et kuigi see joon võib-olla nii mitmes mõttes kasulik noh, näiteks kas või see tervisekäitumine ehk siis et kuna nad võib-olla kiiremini või, või on tundlikumad mingisugustele sümptomitele, nad kiiremini võtavad midagi, et nad ei mõtled ehk läheb üle, vaid nad kipuvad erinevalt nagu siis paljudest võib-olla optimistidest ennast rutem ravima jana, lähedki pärast seda asjad lähevad paremaks. Et aga et võib-olla sellise sellega kaasneva, sellise võib-olla tundlikkuse või ärevusega nad tõesti võivad teisi ärritada pisut, et noh, et siin võib-olla ongi, võiks mõelda nii, et kuna see kaitsev pessimism ilmselt on selline kompleks eriomadustest, et me võiksime võib-olla mõelda, et mida nendest enda juures nagu toetada ja mida võib-olla nende juures teadvustada kui, kui sellist. Ja, ja võib-olla ka endale, et seesama ärevus on ja võib-olla ka endal vahel raske taluda, aga et kuidas ärevust ütleme, modereerida kontrollida ja samal ajal seda mõistlikku poolt alal hoida või endas ergutada, et see ongi hea küsimus ja, ja see nagu jällegi see ilusasti mulle meeldib see uuring, see võib-olla selles mõttes, et ta tõesti ütleb, et ärge lihtsalt tühjalt mingisuguste sõna kõlpsutage mõelda kui positiivselt igasugustest asjadest. Et see on jällegi väga ühekülgne ja primitiivne vaade, et võib-olla selline realistlik nägemus asjadest võib-olla edasi viivam, kui me samal ajal suudame ärevust hoida mõistlikul tasemel. Ja, ja võib-olla ka mitte noh, kindlasti ma ei tahaks, et inimesed ära nii-öelda alla suruksid oma negatiivseid tundeid, et võib-olla peaks leidma viisi, kuidas neid niimoodi reguleerida, et enesetunne oleks hea. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on psühholoogia ja üks lõiguke on meil veel Grete Arro siia saatesse jäänud selle juurde mõne hetke pärast ja tegemist on ühes institutsiooniga, millega ma arvan tänasel päeval puutuvad kõik mitu korda päevas, võib-olla isegi. Hüppasin Kotne. Kui ukselukk, ükskõik, kas need tulid seal risti vees, siis oli ka. Autovski hüppas, hingel on, kui kõrvu liiva. Kirdesse. Ja nagu öeldud, siis viimases lõigus räägime ühest sellisest situatsioonist, millega paljud kokku puutuvad. Tundub isegi natukene hämmastav, et selle kohta üldse nüüd uuring on tehtud, aga ühesõnaga siis Kanadas asuva Briti Columbia ülikooli teadlased ja siis ka nendega koos üks nime järgi tundub, et Bulgaaria päritolu Virginia Ülikooli teadlane Ameerika Ühendriikides nemad on siis pannud pead kokku ja jõudnud järeldusele, et see, kui inimesed istuvad koos lõunalauas gruppidena ja telefonid on väljas siis kogemus, mis sellest ühisest lõuna või õhtusöögist saadakse, on siis ebameeldivam kui see, kui telefon ei ole, sest nad nagu. Sa ütlesid, et telefonid on väljas, vaata seda võib eesti keeles mitmeti tõlgendada, et kas mul on telefon välja lülitatud? Telefon laual, müra. Telefon laual või käest, telefon taskust või siis silma all ja ühesõnaga, kui telefonid on nii-öelda siis pildis ja inimesed istuvad ümber lauatelefonid laua peal ja isegi siis, kui nad neid telefoni, nagu ma aru saan, ei näpi aktiivselt isegi siis on nende nii-öelda ühise lõunakogemuse oluliselt ebameeldivam kui siis, kui neid telefoni ei ole mitte kusagil ja selleks siis tehti kusjuures ikkagi suur, päris sellise korraliku valimiga katse, maru 304 inimest on täitsa juba okei valim, kus siis võeti 35 inimesed, grupid või siis perekonnad ja siis noh, pandigi istuma telefonidega telefonideta, telefonita situatsioon oli, oli õõnes. Aga see tundub tegelikult midagi sellist, mille peale võiks tulla ka lihtsalt niimoodi mõeldes. Jah, aga absoluutselt, et ühed, aga miks ma arvan, et siin küsimus on sellesse põhjuse põhjenduses seal tegelikult ju see huvitav koht ja miks on nii, et kui Meie siin sinuga tulema selle peale mõeldes, miks nii paljud inimesed ikkagi ei tule selle peale mõeldes ja neil on kogu aeg telefonid pillis, kui nad näiteks lähevad maid perekonna või sõpradega välja sööma. No ma kujutan ette, et esimene asi, mis mulle pähe torkas, miks see võib tunduda teistele ebameeldiv, kui sul on telefon ütleme laua peal või kusagil siis siis see võib tunduda ebameeldiv, sellepärast et sa tunned, et selle inimese nii-öelda tähelepanu, mis seal sinu suunas pööratud, võib igal hetkel kusagil ära libiseda, eks ole, et sa, et sinu nii-öelda olulisus võib, võib kahaneda teise inimese silmis väga äkitselt. Ja just, ehk siis, et seesama, mida nad ütlesid Distrakti bility või selline häiritavus või ütleme, see, et see tähelepanu on häiritav, et, et see, see on ilmselt üks võtmekoht siin tõesti ja mida nad ju leidsid, ei ole mitte tingimata isegi see, et sinul on telefon väljas, häirib mind vaid, et minul on telefon haljas, häirib mind, et neil inimestel endil, kuigi nemad ju ei teadnud, mis katsetingimuste varieeriti. Et nad lihtsalt olete sattusid, kes ühel või teisel, ühte või teise tüüpi gruppi, nii et telefonid olid nii, et neid ei olnud ja pärast küsiti, kui mõnus seal oli, eks, ja et, et jah, et teistel ka, aga neil endil ka, et telefon on olemas ja see, et minu võime infot töödelda, seda selle võrra on piiratum, kuna osa minu töö mälust ütleme osa minu sellisest tähelepanust kogu aeg saab minna sellele, et mul on siin tohutu sotsiaalmeedia ja info ja meilipesa on ju mis on nii lähedal ja, ja mis isegi see, kui ma seda näen, tegelikult aktiveerib tugevalt ilmselt terve hulga mälu seoseid ilma et me saaksime seda võib-olla väga teadlikult kontrollida. Ja kui ma samal ajal võib-olla tahaksin pühenduda nagu vestluskaaslastele ja samal ajal tunnen, et osa minu teadvust on hõivatud millegi muuga, siis see on üsna loomulik, et ma siis tunnen ennast rohkem nagu infost üle küllastatult ja, ja see väsitab ilmselt ka. Pluss pluss veel ikkagi see ka, et kui sa ikkagi istud seltskonna inimestega koos on telefonid ja teises kõigis on mingisugune selline nagu. Kõigile alateadvuses kusagil kusagil taustal on selline teadmine, et mingil hetkel võib üks neist järsku plärisema hakata. Et see on täiesti võimalik, sest tekitab kuidagi teistmoodi stressi, kui ka see on umbes nagu see on umbes nagu kellelgi oleks äratuskell kaasas, vastutab mingil hetkel ju päris, sa tead, et see võib hakata plärisema. Võiks olla ka selline kolmas katse tingimus, kus kõigil on kaasas kellad, mis võivad plärisema. Sest et sest et tegelikult on ju nii, et et kõige õudsam heli iga inimese jaoks on tegelikult ju tema telefoni, mitte telefonihelin, vaid see, mille ta on pannud endale ärasusest, ma arvan, ta kõige ebameeldivam heli iga inimese jaoks üldse. Ja igasugune stiimul, mis toob meid välja sellest, mis parasjagu on käsil ja sunnib tähelepanu pööra millelegi muule, siis me tähelepanuressurss on hästi piiratud ja kitsuke. Seda me teame, et ikkagi väga palju katseid näitavad, et suudad jälgida terraselt mingit ühte asja. Aga kui samal ajal midagi muud juhtub ka kasvõi sinu läheduses, siis ma ei pruugi seda üldse märgata. Ja, ja meie töömälu ja tähelepanuressurss on, et need sama asi või erinev asi on, on tõesti nii kitsuke, et et kui me kui me ise ei teadvusta seda, et me ei tohiks neid jagada, kui me üht või teist tahame, et siis, siis meil tekitab see tõenäoliselt sellist pidevat vajadust ümber lülituda. Ümberlülitumine on ka meile koormav, ütleme meie tehnika reaalsetele, kvaliteetsetele, ressurssidele, väsitav, et meie, kõige kuidas öelda, väärtuslikum selline, kuidas öelda ajusüsteem või kõige haavatavam ongi see eesmine otsmikusagar, mis, mis suunab keskendumist ja, ja segajate mahasurumist või pidurdamist ja ja info, sellist vahetut töötlust, mis tuleb sisse ja siis millest ma püüan võib-olla aru saada ja võib-olla ka näiteks sulle seostatelt vastata või sealt midagi küsida. Või samal ajal osa minu tähelepanust töötleb muid asju, siis, siis ei pruugi olla mõnus. Aga huvitav ongi see, et inimesed seda ise ei teadvusta, et neile tuleb seda uuringuga näidata. Ja see on päris naljakas. Siit korraks nagu eemale astudes, kui sa ütlesid, et meie, see eesmine otsmikusagar on nii-öelda nagu kõige haavatavam, eks ole, kas see tähendab siis seda ka, et, et see on nagu põhjus, et kui ma terve päeva teen mingit sellist tööd, kus mul on mingi tohutu selline multitäästkümne kas see on otsene põhjus selleks, miks, miks niisugune töö isegi kui iseenesest võib-olla ei liiguta, võtab tohutult läbi? Ma arvan, et sa oled üsna õigel teel, et tõesti, meie aju kui selline on üks igavene energiatarbija. Tarvi, see on, see on see on see aju osa, mis siis selle ümberlülitamisega tegeleb. Just täpselt, et tõesti ümberlülitamine ühelt ülesandel teisele on ka just nimelt selle selle piirkonna üks üks põhifunktsioone ja see tõesti kurnab meid nii, et paljud neist peavad elama, nii, vahetuvad, vahetuvad kogu aeg tähelepanu fookust ja peavad võib-olla vaatama ühe teise kolmanda nurga alt asju. Ja kui siis mõni päev on võimalik süveneda, keskenduda ühele asjale, eks ole, see mõnus 10 mõnikord ei pea seda ressurssi kulutama, siis, siis see koha annab märku, et, et niimoodi võikski vahel vahel tööd teha. Ühesõnaga siis mida lõpetuseks öelda, ärge võtke telefoni välja, väsitlete ennast vähem ja stressi on vähem. Ja kusjuures sama kehtib ka õppimise kohta, et kui sa tahad midagi õppida, siis samamoodi telefon peaks olema seal noh võib-olla teises toas või isegi võib-olla mõnes teises hoones. Sellised lood täna rääkisime siin raadio kahes saates puust ja punaseks psühholoogiast järgmisel saatel juba hoopis teistsugused teemad. Teistsugune mõtlemisvaldkond stuudios olid Grete Arro ning Madis Aesma. Mõnusat nädalavahetust kõigile.