Pole teada, kellele tuli pähe idee võtta ka laps päikeserannikule kaasa. Kuid me olime selleks sunnitud, sest mõlemad vanaemad, kes teda kasvatasid, teatasid äkki, et nendel olevat edasilükkamatu asjaajamisi. Meie laps oli kasvanud vanaemade käte vahel ja meie teda peaaegu ei tundnudki. Tuttav oli ainult välimus, kena laps taevasiniste, süütute silmadega ja roosade põskedega. Niisiis toppisime kolm suurt kohvrit viimase võimaluseni täis ja ostsime lennukipiletit. Sõidu ettevalmistuste ajal käitus laps täiesti korralikult, käis toast palun lalilises omaette Paaba ja Paaba ning aeg-ajalt, et meelt lahutada, rebis puruks mõne köite minu raamatukogust. Ta ei andnud millegagi välja oma tõelisi kavatsusi ja varjas hoolega oma saatanlike plaane. Kuid ärgem rutakem ette jutustan kõik järjekorras. Kui me lennukisse astusime, hakkasid kõik reisijad lapsele kaasa tundma ja meid veenma, et niisuguses eas laps ei suuda õhusõitu taluda. Lennuk tõusis õhku ja laps suhtus sellesse tõsiasja täieliku ükskõiksusega. Isegi siis, kui lennuk sukeldus mõnda eriti sügavasse õhuauku. Ja meil kõigil oli niisugune tunne, et süda tõuseb kurku. Laps ainult vilistas mõnutundest. Ta tüdines sellest ikka peale ja otsustas, et on saabunud kõige õigem aeg alustada reisijatemänguga. Sõida, sõida hobu. Sel eesmärgil kargas ta toll püsti, istus kordamööda kõigile reisijale sülle. Kõige hämmastav on see, et needsamad reisijad, kes alles äsja olid vaesele lapsele südamest kaasa tundnud, sihtisid teda nüüd vihaste pilkudega. Lõpuks lennuk maandus ja reisijad ronisid kuidagiviisi välja. Jõmpsikas ei tahtnud mingi hinna eest lahkuda nii huvitavast paigast nagu lennuk. Naisega tõsisime vaevu jalul. Need poisi eemaldamine lennukist jäi tehnilise personali hooleks. Kuidas neil õnnestus ja kas asi läks korda ilma ohvriteta. Seda ma lihtsalt ei tea. Meie võtsime parajasti arstipunktis palderjani, kui sinna tormas keegi ära piinatud ja sassis naisterahvas, kelle käte vahel väänlase siputas meie laps. Ta pani poisi mehe jalge ette, jooksis traagilise ilmega toast välja. Aknast oli näha, kuidas ta istus seina najale toetatud mootorrattale ja kihutas sellega teele kohutavad tolvu sambad kannul. Pärast saime teada, et see naine ei osanud üldse mootorratast juhtida. Võtsime lapsel oma nõrgaks jäänud kätele istusime bussi, mis pidi meid päikeserannikule viima tõelisse maisesse paradiisi. Sõit möödus ilma seiklust ette, sest laps uinus, ta magas ühtejärge kuus tundi ja neid kuut tundi. Meenutan kui ainsat muretud ajalõiku päikeserannikul. Me saime kohvrid tuppa viia, pesta, ümber riietuda ja just siis poeg ärkas ning hakkas oma siniste silmadega imestunud ümbrust vahtima. Seejärel ta toibus, tõusis jalule ja alustas tutvumist meie luksusliku sisseseadega. Selle tutvumise tulemused peegeldusid varsti vastavas dokumendis, mille esitas meile kuurordi administratsioon. Dokument kõlas järgmiselt akt tekitatud kahju kohta. Esiteks tuhatoosid purustatud kaks tükki, teiseks vaas rõdult alla visatud üks tüki. Kolmandaks nagi seinalt maha rebitud üks tüki neljandaks lambi töö kadunud kaks tükki. Kokku oli aktis seitse punkti. Loomulikult ei võinud me kauemaks sellesse majja jääda. Peale selle olime õige näljased ja otsustasime minna restorani. Kuid ka siin tekkisid komplikatsioonid. Meie põngerjas ei tahtnud mingi hinna eest istuda laua taha. Ta tegi kõuehäälel teatavaks oma soovi süüa õhtust kirjude kiviplaatide pealt, millest oli laotud saali põrand. Lõppude lõpuks suutsime siiski poisi tagasi hotelli viia, et panna ta magama. Siin toas avas poiss meie ees veel ühe väga meeldiva ja lõbusa külje oma iseloomust. Ta ei tahtnud kuidagi magada, eriti veel öisel ajal. Kuidas me teda ka ei palunud, millega ka hirmutanud, osutus, et ta ei karda mitte midagi. Ta sülitas muretu naeratusega kõigi karude, huntide ja imperalistlike kisklejate peale, kelle abil me tahtsime sundida teda kas või hetkekski silmi sulgema. Öösel hakkas ta äkki asja ees teist taga paluma, et läheksime ta ta. Nii nimetas ta jalutuskäiku kuuvalgel mööda mereranda. Ta karjus nii kõvasti täädeeaa, et teiste hotelli elanike rahuliku kooseksisteerimise huvides olime sunnitud hingama seda neetud osooni kuni hommikuni. Kolmandal päeval olime me juba nii ära vaevatud, et nägime välja nagu varjud. Võib-olla kaks ainukest varju sellel päikesepaistelisel rannal. Pärast seda, kui poiss oli lõhkunud ja ära määrinud kõik, mis toas oli, jäi ta siiski magama. See juhtus vist viiendal päeval. Meie naisega ei julgenud kaua oma silmi uskuda. Hiilisime kikivarvul toast välja, lukustasin ukse, embasime teineteist ja nutsime rõõmust. Seejärel jooksime mere äärde, heitsime end esmakordselt jahedatesse, külalislahketesse lainetesse. Me printsisime, sukeldusime, ujusime, naersime niikaua kui äkki märkasime, et plärson tühi. Ainult eemal olid näha mõned inimesed, kes jooksid täie auruga hotelli poole. Meie südamed tõmbusid külmaks, ebamäärases eel aimses rutasime võõrastemaja juurde. Sinna oli kogunenud tohutu hulk pooleldi riietatud puhkajaid. Nad vaikisid tardunult pingutatult poosides ja vaatasid üles. Rõdu põikpuul seisis naerdes meie lapp Ps roosade põskede ja süütute taevasiniste silmadega. Ta saatis rahvahulgale õhusuudluse, tegi kummarduse, ajas käed laiali ja liikus mööda peenikest ultrakaasaegse kaitsevõre serva üteldes aeg-ajalt ühel jalal. Nagu näha, oli see tunneteproov isegi meie kalestunud südamed ei suutnud seda vaatepilti taluda. Varisesime teadvuseta ja tunneteta hotelliesisele asfalteeritud sõiduteele. Meelemärkusele tulime alles kolme päeva pärast. Paistis, et inimesed olid pikisilmi oodanud, millal me silmad avame. Otsekohe astusid tuppa kolm piinatud ja kaamete nägudega inimest. Need kolm esitlesid ennast kui kõigi puhkajate poolt avalikul hääletamisel valitud ja administratsiooni poolt kinnitatud komisjoni. Siin on meie ettepanekud, alustasid nad rangelt. Esiteks administratsioon keeldub teie jaoks tehtud kulude kompenseerimist. Omalt poolt kogusid puhkajad rahasumma, mis antakse teie käsutusse. Piletite muretsemise võtame me oma hooleks. Teiseks me loodame, et te saate sellest aru, et teist sõltub päikeseranniku tulevik. Küsisime ainult, kuidas on lood meie lapsega. Vastati, et laps on elus ja terve. Täna hommikul oli nähtud, kuidas ta suples meres pärast seda läks lõunatama spetsiaalselt tema jaoks sisse seatud restorani. Rohkem andmeid lapse isikliku elu kohta komisjoni käsutuses ei olnud. Kuna jõmpsikas ei armasta vahelesegamist oma isiklikes asjadesse. Polnud midagi parata, tuli ära sõita. Võtsime oma lapse kätele. Õnneliku juhuse tõttu ta magas. Kõik seisid hinge kinni pidades ja kartes, et kellelegi ettevaatamatu liigutus või valjusti lausutud sõna võib lapse äratada ja kogu suurte pingutustega ehitatud hoone variseb jälle kokku. Ma ei hakka kirjeldama meie tagasisõitu. Ütlen vaid, et kui me jääme ellu, siis püüame oma pojast kasvatada kodumaale hea ja teadliku kodaniku. Kordan juhul kui me jääme ellu. Palun, üks võileib ja võimalikult ruttu singiga või ükskõik, ainult palun rutem. Mul on väga kiire. Võib-olla on ta teile kaks. Ei, üksainus. Ma ei taha paksuks minna. Palun. Üks, 35 pani nii, sinul kaks lõud, mul ei ole tagasi anda. Võtate ehk midagi? 65 pani hästi klaas sidrunijook, andke sidruni jooki, palun veel 25, pani. Sidrun maksab, 90 pani. Nonii, võtke üks Leoli, andke mulle tagasi. Mul pole peenraha. Annan teile saia. Antke sai, pean teile tagasi andma, veel 42 pani. Võtke viinerit. No andke viiner, kas need klapid ja Ankiks Leow saate tagasi? 12 kahesono, palun. Kuid mul ei ole kahteistani, võtke karamellkompvekid, olgu, karamellkompvek halo, hala, mis karamelli maksavad. 20 Hispaania peate mulle andma vil 13 pahani. No mul on ainult kolme lõuna, mida soovite sellest saada? Võtke üks kook, palju see maksab? Ja 55 pani? No andke siis. Nüüd pean teile tagasi andma, 32 paani annan teile kaks lõud ja teie, andke mulle 88 pahane ja mul ei ole peenraha, ainult paber, Raaviiv lõud, andke siia. Kuus lõud 32 paani. Annan teile kalkunit. Seitse, lõud 15 paani, teil tuleb veel 83. Võtke klemme, hästi. Annan teile veel kaheksa pani ja teie andke mulle minna tagasi. Viiner võlla, tõsi. Saateseenepiruka ja 96 paani teiega, andke kaks klaasi sidruni ja mul ei ole sidruni jooki, siis annan mina teile. Palun veel üks lõu ja 80 paani. Nüüd on korras, annan teile portsjoni keeldivis, see maksab kaks lõud, 14 pani ja teil tuleb mulle anda kolm Leut viisteistpanija biskviit, aga kui mul ei ole, siis lisad üks lõu ja võtke tükk torti, andke tort veel 14 paani. No mis siis? 14 vaali, nii palju olete veel võlgu. Aga kui mul ei ole neid neli Teispaani, palju teil siis on paberraha? 25, lõpp, andke siia ja võtke veel midagi, mida siis? Võtke 860 grammi suitsetatud sealiha, see tuleb 23 lõud ja 23 panin mina küll. Värske, värske noh, olgu jah, aga seda meil praegu ei ole teha. Soojendan teile mõned viinerid, kui palju? 23 tükki, 23 pääl, ainult ruute. Mul on väga kiire, aga 23 Panyes, võtke lõu ja andke mulle 77, pani tagasi, mul ei ole. Siis andke mulle lõug ja mõtlesin teile veel midagi, mida nimelt? No andke mulle sealt musti. Need on ju kaaluvihid, kui palju, pool kilo, andke veerand, ei saa, võtke kollane, vist on see värske, värske, kas sisse pakkida? Ei, ma, selle siin kohapeal ära. Andke mulle pelgaks teist. Mul ei ole sisanudki. Olete veel midagi? Võin soovitada kefiiri kefiiri. Pean teile tagasi anda Filgaks distani, võtke paberusse, kui palju maksavad? 12 pani kaks Teispaani siis.