Sa oled suure koidu, suure oktoobri hea kaaslane, sündisid temagi sünniaastal 1917 meie kodulinnas Tallinnas ka äsjakuuldud, sümfoonilise poeemi katkenud, kõneles koidust. Selle lõi sinu hilisema õpetaja professor Heino Eller siis kui olid aastane. Küllap võlgned sellele armastatud, aga juba manala Spukale muusikapedagoogile mõndagi. Et sinu toredad saavutused heliloojana leidsid laia kõlapinna ja kinnitab ka sulle. Teatud eesti rahvakunstniku austav nimetus. Tänase kava lühike pooltund nopib sinu sadadest helitöödest välja mõned palad sellest lõigust mille kohta Heino Eller armastas naljatades öelda. Niinimetatud kergema žanriga laulu loominguga võib tegeleda vaid paar tundi puhkepäeval. Sinul lüüriline rahvalik helikeel on sinu lauludele võitnud palju sõpru. 1941. aastal võtsid nagu tollal enamik noorukist selga seljakoti, tõmbasid jalga säärikud ja tegid kaasa raske lahingutee. Koos võitleme kodumaaga. 1942. aasta sõjatandri kauge tagala. Ahervaret ahastavad põldudel veel põleb rukis, tuhatuisus haki, karjed rasked nagu rusumäed. Tuul käib akendeta majas siin ja seal on mustad tukid veritsevad varje heites. Koidulgi on külmad käed. Suure isamaasõja päevil tegutsesid Eesti riiklike kunstiansamblite estraadiorkestri pianistina ja heliloojana. Olid sagedane külaline, frondilge helisevad külakostitoovate rindebrigaadide koosseisus. Pärast võitlust ei tunnen rõõmu teist tean, et kodus viibida on hea. Kodune maa asus ravima sõjahaavu sina ennast täiendama Tallinna riiklikus konservatooriumis, mille 1950. aastal kiitusega lõpetasid. Aga sinu kannel ei unustanud selleski kibekiires tõtlemises ajaga kaasa helisemise. Lenda lahke laulu viis lõõtsa hõiskest hoogusa rõõmsatööga loomeni kauniks kodumaa. Uued tööd, uued kohustused, vastutavad ametid Eesti heliloojate liidu juhatuses aga suvel rännumaanteed pidi kauni looduse rüppe või puhkelaager mõne väikese vaikse saare rannal. Karastav päikene ja vesi ja paeluvad viisid mändide Kohavates latvades. Muudkui võta ja pane paberile. Tõelise värvilisi. Närvilisi. Eine ainuld. Värveeri seegi. Ta haarava Peotäis värvilisi kive võtsin kaasa Ruhnu rannalt. Peotäispäikeselises suvest võivad nemad mulle anda. Kui ma tuisu tunded rodsin talve härma valgel ajal siis ma mälestustest otsin, mida kõigile on vaja ja talveõhtul. Hubases kodu soojas tunnid sõbraga malepartii ees veidi klaveri taga. Kauge möödunu kaasaeg põimuvad ning kõnelevad ikka ja jälle korduvalt kordumatut helide keelt. Sageli lüüriliselt mõtiskledes. Läksin igaühel kõige või siduma minu relvaga siis Iryli sõpruska tuna sadu tooriumi lainel. Oli? Palju. Kuni saabus jah, sellest saama. Rannaastraal kaalugega Kergajana Ari räästmis. Vedas vanus, viskled ma siis ka. Õue. Küllap kuulaja taipab, et täna on juttu sinust eesti rahvakunstnik helilooja Boris Kõrver, kelle äsjasest juubelipäevast on alles napid nädalad. Möödunud. Sinu heliloomingu austajate hulgas on tuhandeid kellele eriti südamelähedased on sinu laulud. Kaseemile pühendasid oma sünnilinna vabastamise 30.-le aastapäevale. Lasnamäe Astangult Mustamäe mändide maile laiud hellemad, südamed, tuiket, need kuuluvad sulle ainult loo selliseid laule veel palju. Me ootame