See oli 1897. aasta sügisel, kui maalt linna siirdunud külased Nikolai sihting pidas esimese pasunakooriproovi üheksa liikmega nende hulgas meie orkestri aulige osaltsik. Tollel sügispäeval pandigi alus Võru linnas puhvli orkestri traditsioonidele. Kuidas siis mängumehi saadi, sellest pajatab Osfalt seik. No mehed said siin isegi vanemaid mehi, meil siin oli kaks Belski oli vennad, olid, mõlemad olid rätsepad ja üks oli mingi kiriku kellalööja ka ja siis hakkas bassi mängima, oli ligi 40 aastat vana, oli juba, aga ruttu õppis passi ära ka, aga siis bassi mängima ja siis teine vend hakkas kehtima mängija, niiviisi me korjasime siin kõik mehisay vanemad mehed ka, kas deppima noori sai panematus ja siis oli meile. Paidra juhatas meile tuli puudus kurnibki mängijast, ei olnud veel korneti mängijat esimeeshääl ja Paidra ütles, et vot siin Tänassilma külas Põlvas 30 kilomeetrit maadid on üks 100 korneti mängija sõjaväes mänginud ja et temaga rääkida ja tema siia kutsuda, võib-olla ta tuleb. Ja nüüd läks siis üks Oswin kingsepp oli siin korneti mängija, siis ütles tema Deathanise, Põlva inimene läheb, otsib tagajärgi, tema käis meil üks aasta haigu mängimas. Ja siis kolm kilomeetrit iga kord 30 kilomeetrit käis harjutuste ka ikka paar kardadenigatan kord nädalas. Huugosik on vennast viis aastat noorem sai mullu kaheksakümneseks, pisut väiksem on ka tema pillimees taas. Mess pillide Sis mängisite mängisin kõige enne alti hakkasin läinud, nagu ma läksin, orkestrisse, pandi Alt. Pärastus, hakkasin korrutama. Kas te mäletate, millised talude tol korral mängisite vahel sihukesi Saksamaalt oli tellitud? Niisugused väiksed, muid nimistu ei ole enam meeles. Ma nüüd hiljuti lugesin orkestrikroonikat ja oli selline moment seal siis, et see orkestri esimene dirigent silding, tema juhatas tykk aega tahtis minna ära Antslasse temal olite olemas noodid ja neid aidanud võruiata ka ümber kirjutanud, sest tema ei tahtnud Neid anda seletus. Orkestrimehed pidasid kavala plaani nimelt varsti pidisel seestinguteleva sünnipäev. Ja nemad siis valusid Tsiftingu naise kaudu neid noote. Nemad õpivad ühe loo pähe ja esitavad selle sünnipäeval samal ajal selle ajaga kirjutasid kogu repertuaari. Sellega jäigi võruorkestrile elama, muidu võib-olla vastasele. Tema äras on. Esinemiskohates olid. Millal siis orkester iseseisvat kontsert hakkas andma ja suuremaks ja tugevamaks sai, mis aeg see oli? No see oli siis, kui Costa Pihekas veid juhatama juba siin 1921. aastal hakkas Kostabi organiseerima. Nii et kostab ja aega, et me hakkasime siis ikkagi korralikult mängima, siis oli juba meil orkestri niiütelda tõsiselt. Kosta pistavad üldse teada, et ta oli väga musikaalne inimene, väga edasipüüdlik, õppimishimuline ja tugev dirigent, dirigent küll mitte sellises mõttes nagu praegu, kus meil kepiga way kepita inimene orkestri ees tegeleb. Tema oli klarnetimängija hea klarnetimängija ja ühtlasi siis mängis ka orkestrikaaslasel val dirigeeris ka millised palad kuuluvat orkestri repertuaari raud võrra. See on natuke raske küsimus, lihtsalt tegevuslaste orkester, see on üldse üks raske töölõik. Kui me täna olime laval poolesaja mehega siis me ei ole mitte alati niisuguse koosseisuga pidulikel sündmustel, peab ütlema, on see koosseis veidi suurem härra tavaline argipäev. Tihti me mängime ka väiksema koosseisuga. Meie põru orkestri ma ei tea, kuidas teiste puhkpilliorkestrit, aga lugu on võruorkestri tööaasta on 13 kuud mõnikord harva 11 pool. Suvel On veel pargikontserdid, talvel peame proove ja piksugused, rakendusmängud on meil olnud. Aga iga kord meie väga suure koosseisuga ei ole saanud mängida ja sellest oleneb ka meil repertuaar. Kui me oleme suure kontsert koosseisuga, siis me mängime niisuguseid suur vormilise asja nagu täna aga suvel tihti pargi muusika ja muude väikeste esinev, mis siis mängime ka väiksemat repertuaari, lihtsat Sa teed nagu näha, on teil mõni pala, mis käib järjekindlalt kavas näiteks popuri Rikoletast? Jah, popuri Ergo Leto, see peab ütlema, see on meie suurte juubelit traditsiooni number, kui ma juhatasin 50. aasta juubelikontsert ja siis oli see pala meil kavas siis oli ta vahel ka siis 1958. aastal oli mul jälle on juhatada orkestrit 60 aasta juubel, siis oli ta ka kavas, sest see pala nii suurte õmbletti puhul kaassiin oleme tõesti lähtunud sellest, et natuke traditsiooni pidada. Ja muidugi Verdi muusikalis ooperi populaarsus. Kahekümnendail kolmekümnendail aastail töötas Võrus meie puhkpillimuusikaentusiast Eduard Tamm. Edward tan teatavasti tegeles peamiselt kutselise orkestriga sel ajal isetegevuslikke orkester ka töötas ja teda juhatas siis samal ajal Johannes kostabi. Nagu teada, oli mängijaid ühiseid, kuid amm kutselise garnisoni orkestri organiseeris siis ta just selle orkestri komplekteerimisega kasutas isetegevuslasi. Aga et need oma endist kolleksid ei tahtnud hüljata, siis mängisid ka seal edasi. Tema selle garnisoni orkestri kõrval organiseeris Võrru Sümfooniaorkestri algul see oli garnisoni orkestri juures peamiselt garnisoni orkestri muusikantitest aga hiljem laiendati linna mängijate arvel. See oli nelja-viiekümnemeheline sümfooniaorkester ja peab ütlema, sellisel tasemel olid tema ettekanded. Et meie praegu sellisele tasemele ei ole jõudnud. Selles žanris orkester on palju mänginud, veiderdamine, valu, Edward tamme palume mänginud peaaegu igal kontserdil. Palju oleme muidugi mänginud tema Kalevi Lindat, see on üldse kunstiliselt loetakse kõige paremaks tema suurvormi helitööks. Ja seda teatavasti on meil väga palju mängitud, ta on korduvalt olnud üldlaulupidude puhkpilliorkestrite repertuaaris ja meie võru orkestes on ta ka väga palju olnud kontserdi kavas, siis oleme me ülevaatusel. 1958. aastal olime ülevaatusel, mängisime tema avamängu. Tule koju, Eesti rapsoodiat oleme mänginud juubeli kontserditel. Eduard Tamm ei ole ainus, kes Võrus heliloominguga tegelenud. Läte ütles niimoodi, et inimene ei lepi kunagi sellega, kui ta näeb, et teised söövad. Siis ta tahab ise ka süüa. Kui hulga aastaid tegeled ühe alaga, siis teatas mõttesse, nakatab sind ikka järjest rohkem ja tõesti ei lepi sellega, et sa ainult juhatab pestepalasid vait, on tahtmine ka ise midagi kirja panna. Mina sellel alal ei ole spetsialiseerunud, aga entusiasm on selleni viinud, olendist katsetusi teinud ja seda ei tule võtta Gaming küpse kunstiteona, vaid ühe katsetusega. Neid katsetasin palju marsse üks, kaks, kolm ja seal natukene muud rahvalaulu saadid Kaarel. Neises traditsioonide täitmise juhusteks. Kuuldu oli orkestri dirigendi Samuel Ono Marss lätsi külle. Teise kohaliku loona kõlas orkestri liikme Helmut Käsperi Võru valss seekord orkestriseades tema enda juhatusel. See on loodud 1000 947. aastal ütelda habemega lugu juba. Aga kuna ta nagu kalatoitudest nimetatakse, et kui ta laagerdama on, siis ta läheb nendele delikatessi na väga hästi ja seal ookeaniga seisis nii. Ma Võru linna piirides, Insai teda mängititega omal ajal, enne kui ta vabariigi juba juba läks, siis oli sellest mööda möödas umbes 10 kuni 15 aastat. Nii et sellega ma arvan seda just nendel habemega looks. Ja kuna praegu on juba üle 20 aasta peaaegu sellest möödas ja mängin teda ikka veel, siis muidugi mul on hea meel, et see lugu nii nii hästi rahvale läks, hästi rahvaste vastu võttis. Ja ma just mõtlesin talle pärast, et sõnade poolest, et ta küllaltki kui mitte Võru kohta, siis üldiselt, et kus inimene sündinud-kasvanud sinna ta tuleb ikka vanade 100 vil tagasi oma vanadust veetma ikka sinna, mis varem olid kas sõnad või viis varem oli, siiski võib ütelda sõna, kuna igalt poolt pärast seda eriti oli neid, et need iga sellest Pärnust ja Viljandist ja Tallinnast Tartust oli võrust väike linn, muidugi siin midagi ei olnud, siis tuli, äkki põrkas mõte pähe ja sai siis kunagi veidikene kirja pandud salmikene kirja, seal siis hakkas tulema, millest sai kolme salmimine laulukene sellele muidugi pärast, siis tuli siis viisikene, aga hakkas juba mõlgumoonias nende sõnadega ja siis lõpusalmi ajal oli juba riis, oli käes, tuligi laulukene välja. Tundub ja on selge, et orkestrile on ka väga suur kasvatuslik tähtsus. Siit on saanud paljud märksa kindlamat teed oma muusikalise hariduse ja muusikatundmise alal. Tõesti, puhkpilliorkester, meil Võrus on mõnegi õppimishimulise inimese innustajaks saanud. Tõnu vask on ise hea pillimees, head pillimehed on mõnes osas tagasihoidlik, nii ka tema. Ta jättis oma asja, rääkimata. Tema tõesti noore õppurina hakkas meie orkestris mängima, oli väga silmapaistev oma püüdlikkuse ja võimete tõttu. Ja tema rada läks kohe õpingutele. Ta lõpetas Tartu muusikakooli paralleelselt sellega Eesti põllumajanduse akadeemia ja on meie orkestris praegu väga tugev korneti mängija tänu Tõnu maskile. Meil on võimalik kavva võtta ulatusliku maid, helitöid meie orkestri nii-ütelda, välja on kasvanud veel niisugune Võru muusika või võrdlemisi suurkuju, kui seda on Hendrik Juurikas. Ka tema on juba peale sõjajärgsetest aastatest, kui mina siin hakkasin mängijana dirigendina töötama. On klarnetit meil kaasa mänginud, aga tema on oma õpingutega meist kõige kaugemale jõudnud. Ta lõpetas kaugõppes Tartu muusikakooli klarneti ka astus siis Tallinna riikliku konservatooriumi ja lõpetas möödunud aastal selle Pukmeni dirigeerimise eriala. Et ta tegeleb võru sümfooniaorkestri ja estraadiorkestri juhtimisega. Muuseas, ta on väga andekas arranžeerija. Et aga tegeleb nende teiste orkestri kollektiividega, siis tal siiani ei ole palju aega jätkunud puhkpilliorkestriga töötamiseks. Kuigi tema oma konservatooriumi lõpueksami sooritas meie rahvaorkestriga. Praegu orkestrist nii-ütelda välja kasvanud muusika on ka Rein haugas, kes praegu klarnet pill teeb Tartu muusikakoolis oma diplomitööd. Pöördume nüüd veel kord Hugossika poole. Selle pika aja jooksul 65 aastat te olete mänginud siin? Nonii, tuleb küll, aga milline sündmus orkestri elus on teile kõige rohkem meelde jäänud rõõmu teinud? Tähendab kõikumise rõõmude sihukesi sündmused, mis sobivad kõige rohkem, seda ma ei tea praegu kuidagi nii mudele arvult tahtmist on alati mängida. Millal selle 70 aasta jooksul on orkestri tase olnud kõige Eks siin on teie praegusel orkestrijuhil muidugi suured teened. Justkui ei ole laagrijuhti, ei ole kaardil koriaad orkestrilt. Nii arvab orkestri veteran. Ja ega teisiti arvata polegi võimalik. On ju mitmed tunnustused vabariiklikel ülevaatustel rahvaorkestri aunimetuse andmine, pealegi esimesena vabariigis elupõlise Võrumaa muusikamehe Saamuel onu järjekindla töö tulemus. Päeval pillimängu õpetamine, laste muusikakoolis, õhtul töökultuurimajas, isetegevust lastega. Nii on see kulgenud aastast aastasse. Mängis Võru rahvaorkester, kollektiiv, kelle tegevuse alguse kohta teab pajatada aulige Osfadsik. Just sellel ajal, kui algas orkester, kutsuti mind õppima, tulin nüüd seal 10, seitsmendal aastal. Ma olin 14 aastat vana, sel korral 98. aastal hakkasime juba esinema.