Seda rõõmsatujuliselt lugu kuulates, mida mängis üks Eesti parimaid lõõtspillimehi Karl Kikas hakkas nii mõnegi inimese jalg Vistakti kaasa krõpsutama. Kandle kõrval on lõõtspill praegu Eestis tuntumaid ja enamlevinumaid rahvapille kuid oma päritolult ka kõige noorem ning võib öelda, et parasjagu skandaalse elukäiguga muusikariist. Kui riiul sobitas ühe või teise rahvamuusikasse sujuvalt orgaaniliselt sulandutes kohalikku muusikat kallisse helikeelde, siis lõõtspill tuli moe pillinna kasutusele üsna järsku ning selle konstruktsioon oli juba selline, et ta ei paindunud kohe kohapeal eelistatud helilaadide järgi. Ta oli nagu uustulnuk, kes sundis kohalikke elanikke elama oma reeglite järgi, õigemini oleks öelda laulma oma pilli järgi arvestamata kohalikke muusikatraditsioone. Igal pool, kus lõõtspill noorte seas moodi läks, tekitas ta konfliktsituatsiooni põlvkondade vahel. Noorte silmis oli lõõtspillil mitmeid eeliseid. Võrreldes vanemate rahvapillidega oli ta tugeva kõlaline ja stabiilse häälestusega muusikariist. Uudne oli pilli kõla, mis paljude arvates meenutas osava pillimehe käes kõlades inimese häält selle paljudes varjundites. Aga see tähendas, et see pill oli suuteline peenelt ja mitmekesiselt edasi andma mängija tundeid ja meeleolu. Uudne oli näiteks ka markeeritud passi saade koos akordidega. Paljud rahvad, sealhulgas ka eestlased, ei tundnud varem niisugust, neile oli omasem. Ühel noodil kõlab veniv torupillipärane bordoonbass. Võrrelgem huvi pärast torupilli ja lõõtspillilugu ühe ja sama mehe esituses. Nõnda mängis 33 aastat tagasi torupillil hiiu labajala valtsi Aleksander maaker Hiiumaalt. Ja nüüd kuulake, kuidas ta mängis 55 aastat tagasi lõõtspillil Hiiu valtsi ja te hoomate pillide ja stiilide erinevust. Üheks lõõtspilli kiire ja laialdase leviku põhjuseks oli ka selle pilli suhteliselt hea kättesaadavus sest üsna pea peale lõõtspilli leiutamist hakati harmoonikaid ehk akordioni, nagu neid nimetati akordilise saatepartii pärast küllaltki kiiresti ka massiliselt tootma. Lõõtspilli kodumaaks olid 18. 19. sajandivahetuse Austria ja Saksamaa kus mitmesuguste lõõtspilli eelkäijateks olnud pillide heli tekitamise aluseks võeti raami vahel õhuvoolus liikuv metall, keeleke. Kui ajas ja ruumis veel kaugemale minna, siis tuli lõõtspilli idee hoopis Hiinast ja Indo-Hiinast kust toodi Euroopasse seeni nimeline puhkpill, milles vabalt võnkuv keelekese idee oli juba kasutusel. Peale pikki otsinguid sündis Viinis 1818. aastal meile hästi tuntud pedaaliga klaveritaoline harmoonium. 1821. aastal leiutas Friedrich Buschman Berliinis suupilli mis kiiresti populaarseks muutus ning esimese laiali venitama õhulõõtsaga pilli, mis saigi tulevikus lõõtspillide lähtealuseks. See pill oli poolavatud raamatukujuline ning levis eeskätt laste mänguasjana, mis andis mõnda heli vajutati. Teatud klapil kulus veel mitmeid aastaid seni, kuni Viini orelimeister Kirill teemian leiutas sellise pilli, millel sai juba viisigi mängida. Paremalt lahvistikul oli viis klahvi, mis andsid pilli kokku ja lahtitõmbamisel ree. Maa soori põhiselid vasakul pool oli viis klappi saatepartii jaoks, mis andsid 10 erinevat akordid. Varem arvati, et teemiani esimesel lõõtspillil oli seitse klahvi paremal pool ja kaks vasakul, mis kõlasid tooma sooris. Kuuendal mail 1829 esitas Kirill Damian oma autoriavalduse ning pani pillile nimeks akordion. Teemian leiutas lõõtspillikonstruktsiooni põhielemendid, mis on püsinud tänapäevani kaheks osaks jaotatud pilli. Korpus. Mõlemal osal on Klafistik parema ja vasaku käe jaoks, nende vahel aga lõõts, mida sai kokku suruda ja lahti tõmmata. Üsna pea algas uue pilli võidukäik Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ning ka Venemaal. 1834. aastal avaldatakse Viinis lõõtspilli esimene mängu õpetaski. Tolleaegsed lõõtspillid olid üsna primitiivsed, nende heli terav ja läbilõikava tämbriga mäng katkes, sisisev ja nuuksub, kuid nooremale linna ja töölisrahvale samuti meremeestele näis pill meeldivat. Mõnevõrra hiljem leidis ta poolehoidu ka maanoorte seas. Muidugi soodustasid uue pilli vastuvõtuga üldised muudatused rahvamuusika arengus näiteks masoorimi noori süsteemi levik ja kinnistumine, seda eriti linnamuusikas. Lõõtspillil sai esialgu mängida vaid ühes mosoorses helistikus ning kahte põhiakordi toonikat dominant. Vanu traditsioonilisi viise, mis kasutasid mitmesuguseid muid helilaade tuliuue pilliga lausa vägivaldselt kokku sobitada mis muusikalise küündimatuse tõttu alati õnnestunud ning konfliktsituatsioon oligi käes. Parem oli olukord muidugi siis, kui võeti kasutusele lõõtspillipärased. Uued lood või ajapikku arenesid erilised lõõtspilližanrid. Näiteks oskad Venemaal. Koigi lõõtspill levis Euroopas üha laiemalt ei tunnistanud tõsisemad muusikaringkonnad teda küllaltki kaua. Näiteks 1865. aastal Saksamaal ilmunud Friedrich Grasleri muusikaleksikon annab talle järgmise iseloomustuse. Harmoonik on õudne piinariist, millega relvastub murdja valudest piinlev meessoost noorsugu kes häirib õhtuti tänavatel rahu ja korda. Rootsis, kus masoorne lõõtspill üldse ei sobinud Minoorse laadilise kallakuga vanade meloodiate esitamiseks ning konflikt vanamuusika ja uue pilli vahel oli eriti terav, kirjutas üks rahvamuusika koguja 19. sajandi teisel poolel. Nõnda kui oleks määratud auhind kogu rahvamuusikakindlama ja kiireima hävitamise vahendi leiutajale, siis poleks küll kellelgi suuremat õigust sellele auhinnale kui nõndanimetatud harmooniku ehk käsi. Klaveri leiutaja. Edasi sama koguja kirjutab, et nüüd vaid väga harva peab mõni talupoegadest noormees viiulimängu väärt tegevuseks. Kuna lihtsamal hakate Virtoosiks käsi klaviiril ehk draak harmoonikal. Kuna Rootsist juttu, siis kuulame, kuidas külas vanamoeliselt üherealisel lõõtspillil vanaisa hambo nimeline Rootsi tantsuloba. Nõndanimetatud üherealine lõõtspill viie kuni kümneklahviga paremal ja kahe kuni nelja bassiga vasakul pool oli kõige lihtsam lõõtspillitüüp. Seejärel hakati pilli heliulatust, jaga helistikke valikut laiendades valmistama nõndanimetatud kaherealisi jaka. Kolmerealisi lõõtspille ridade arv võis ulatuda kuni viieni. Vastavalt sellele muutus ka vasakul pool olevate passide arv. Väga tähtis oli mängutehniliselt ka see asjaolu, kas Pill andis lõõtsa kokku ja lahtitegemisel ühe ja sama kõrgusega heli või erinevad helid. Ajapikku siginesid Diatooniliste lõõtspillide kõrvale ka grammatilised või lausa rahvuslike heli laadidesse häälestatud pillid. Praegu on teada väga suur hulk erinevaid lõõtspillitüüpe, mis erinevad omavahel paljude tunnuste järgi. Kuulame nüüd võrdluseks kahte pillilugu Soome lõõtspillimehe Aabeli haudase esituses. Esimene on mängitud üherealisel ja teine kaherealisel lõõtspillil, mis olid Eestiski algselt levinumad lõõtspillitüübid. Oma ajalooliskultuurilise eripära tõttu oli Eesti algusest peale kahe suure lõõtspillimaa Saksa ja Venemaa mõjusfääris ning võib arvata, et esimesed lõõtspillid jõudsid sealtkaudu üsna pea ka Eestimaale. 19. sajandi keskpaiku. Mõni lõõtspill siin juba kindlasti tegi. On näiteks teada, et Eesti põhjarannikul olid esimesteks lõõtspillimängijateks venelastest rannavalvurid. Muidugi ei läinud lõõtspillil algul meilgi libedalt kuid ta sattus siiani öelda õigel momendil. Kui Eesti rahvamuusikas algasid suured muudatused, levisid riimilised laulud, uued seltskonnatantsud, kodunes funktsionaal, harmooniline mõtlemislaad. Üsna pea tõrjus lõõtspill välja torupilli ja viiuli, muutudes noorte meeste prestiišikaks moepilliks ja simmanit. Ainuvalitsejaks. Ei takistanud isegi pillide kõrge hind, hea lõõtspill maksis lehma raha ja vaata, et enamgi. Ka Eesti muusikaüldsus nägi lõõtspillil vanade rahvamuusikatraditsioonide hävitajat, millega tuli siiski paratamatult leppida. Küllaltki iseloomulik on näiteks tuntud folkloristid Rudolf Põldmäe arvamus 1937.-st aastast. Ta kirjutas rahvakunstimaitse murdumine oma muistse rahvalaulu, tantsu ja muusika hülgamisega, tõstis dekadentlikus maitsepuuduses lõõtspilli lausa aukohale. Vals laias laanes kõlas ühe Eestimaa parima lõõtspillimängija Elmar covicu esituses ning ta mängis seda kuulsa võru pillimeistri August Teppo tehtud lõõtspillil. Võisite nüüd veenduda, et dekadentlikus maitsepuuduses levinud lõõtspill sünnitas Eestimaal uue traditsiooni. See pole veel kahtesadat aastat vanagi kuid eesti lõõtspillimäng on siiski välja kujunenud nähtus. Lõõtspill tuli koos uute tantsulugudega eriti valsiga polkaga. Kuid on tähelepanuväärne, et tasapisi hakati sellel mängima ka eesti traditsioonilist tantsurepertuaari, eriti labajalavalsiviise mis ka lõõtspillivõimaluste kohaselt ümber tehti. Lõõtspillil on püütud isegi Torupilli lugusi imiteerida. Matkides ühe saate akordi lõputu kordamisega Torupilli Purdooni. Labajalad vast ongi lõõtspillirepertuaari kõige eestilikum osa. Tasapisi asus lõõtspill ka tavandi pilliossa, asendades näiteks pulmades vana torupilli. Jaan Kadakas Karuse kihelkonnas mängis 25 aastat tagasi helilindile näiteks vanaaegse pruudi kojutoomise loo. Aga kuulake, kuidas kõlas Muhu saarel Targa rehealuse nimeline tantsulugu, mille mängis 1956. aastal Aleksander uulitz. Laiaulatuslikku lõõtspillide tootmist Eestis ei tekkinud ja enamik pille toodi mujalt kuid aegamööda kujunesid ka meil omad üksikud meistrid. Kui algul pandi uusi pille kokku vanadest ostupillide detailidest siis lõpuks jõuti juba täiesti oma pillide tegemiseni. Kuulsamaid meistrid on meil August Teppo, kelle pill tänases saates korra juba kõlas. Meie ajal teeb lõõtspille ja õpetab neil ka mängima tartlane Kalju Sarnit. Kuulame nüüd Põlvalase Heino Tartes mängu kalju sarniti poolt 13 aastat tagasi tehtud lõõtspillil. Tuntud pilli parandajaks, aga ka lõõtspillitegijaks oli Põlva mail Valgjärvel elanud Johannes keder kellelt. 21 aastat tagasi heli lindistati üks tema omaloominguline polka lugu mis olgu ühtlasi tänapäevani jätkuva lõõtspillirepertuaari täiendamise, näiteks. Nagu ütles mulle kunagi Pärnumaal Tali vallas Jaak Aasov pidi lõõtspillimehel olema erk närv ja terved käed sest lõõtspillimäng nõudis nii koordinatsioonivõimet kui ka füüsilist jõudu. Tugevakõlaline ning saateakorde mängiv lõõtspill muutus meil peagi armastatud ansamblipilliks. Sagedamini mängiti kokku lõõtspilli, viiulit ja ka kannelt. Peab ütlema, et igasugused umbad või jauramit, tuhka ja pingipillid, luuavarred ja muud sellised rütmilised abivahendid tõi esile eeskätt lõõtspill. Ka triangele. Väike trumm kodunesid meie traditsioonis tänu eeskätt lõõtspillile. Ansamblimängu näitena kõlab omaaegne moelugu Krakowi AK-Läänemaa suure Rõude külakkab belli esituses. Lõõtspilli mängib selles Aleksander Paalo. Üldtuntud lõõtspillil on paremal viisi mängimise vasakul põhipasside ja vastavate akordide mängimise klahvid või nupud. Kuid Inglismaal kujunes juba 1800 kolmekümnendail aastail ka selline lõõtspill, mille mõlemal poolel asetsesid meloodia klahvistikud saateks tuli mängijal akorde võtta vasakul viisik lahvistikul. Need olid kontsert tiinud, mis 1800 neljakümnendail aastail arenesid Saksamaal nõndanimetatud saksa kontsert tiinuks ehk pandooniaks. Vähesel määral on neid Eestiski kasutatud, kuid millegipärast nad meil ei kodunenud. Seest on nad tänapäevani üsna populaarsed, näiteks Argentiinas ja Leedus. Kuulakem nüüd üht leedu polka lugu pandoonial, nagu seda lõõtspilli seal hüütakse. Üheks lõõtspillimaaks kujunes väga kiiresti Venemaa lõõtspill leiutati alles 1829. aastal, kuid juba 1848. aastal, see tähendab 19 aastat hiljem toodeti näiteks Tuula linna lõõtspillivabrikutes kuni 10000 lõõtspilli aastas. Kuid polnud Venemaalgi lõõtspilli levik algul eriti lihtne. Tveri kubermangus tan teada tragikoomiline juhus, mil ühe külavanemad mehed karistasid patuse lõõtspilli külla sisse toonud noormehi sellega, et lõid need pillid vastu noormeest pealagesid puruks. Muideks meie Läänemaa lahkusulised võitlesid lõõtspilliga sama jõhkrate meetoditega. Venemaa osutusega lõõtspillile äärmiselt vastuvõtlikuks maaks ning seal kujunes välja kümneid lõõtspillide paikkondlike eri tüüpe. Häälestuselt sobitati nad kokku oma traditsioonilise helilaadidega, sest põhiliselt masoorne Lääne-Euroopa lõõtspill sattus Venemaalgi nagu ka Rootsis teravas vastuollu kohaliku rahvamuusika iseärasustega. Vene lõõtspilli arengu tipuks on grammatiline bajaan. Kuulame aga mõnda tuntumat paikkondliku vene lõõtspillitüüpi. Orjoli kubermangus kujunes Liivne linnas nõndanimetatud Liivend lõõtspill, mis häälestati mitte masoorse, vaid nõndanimetatud kirikliku heliredeli järgi. Vasaku käe akordiline saade asendati aga parema käe klahvistiku põhihelidega. Leevenkal on teadaolevalt ka kõige pikem lõõts. Õige uljas leevenka mängija väänas siis suures kaares pilli, lõõtsa lausa rataks kokku. Teiseks tuntud lõõtspillitüübiks on Saraatovi lõõtspill. See on üks rõõmsa kõlalisemaid vene lõõtspille. Iseloomulikud on tallega kellukesed, mida mõnikord ka Lääne-Euroopa pillidel esines ja ka Eestiski. Tüüpilisemaks repertuaaris on Saraatovi lõõtspillil Chast uska, taolised Pripjevkad ja instrumentaalsete perevurrid. Kõige levinumaks kuni tänapäevani on Venemaal aga niinimetatud Viini lõõtspill ehk penskar, karmoon või lihtsalt Vjatka. Pilli tehti ja tehakse Venemaal, mitte Viinis. Kuid selle aluseks oli niinimetatud Viini süsteemi lõõtspill. Venepäraseks teeb pilli eeskätt sobiv Diatooniline häälestus. Tal on ka valmis toonika subdominant, dominanti, saateakordid nii masooris kui ka minu Oris. Venemaal on välja kujunenud ka mitmesuguseid grammatilise häälestusega lõõtspille. Lihtsam neist oli Chilippovetsi lõõtspill ehk sirepasco, kõige keerulisemaks aga niinimetatud bajaan, mis kujunes välja selle sajandi alguses. Nimeks pandi uuele pillile legendaarse muinasvene lauliku ja pillimehe Voojani bajaani. Nimi. Bajaan on Lääne-Euroopal Likud päritoluga meilgi üldlevinud akordioni pärane vaste. Pajaanil mängitakse nii traditsioonilist ja rahvalikku muusikat kui ka professionaalset heliloomingut. Kuulame nüüd veidi põhjavene rahvaviise pajaanil. Juurikas akovi esituses ja lõpetame saate hoopis Vivaldi ja Bachi orelikontserdiga agarkovi arranžeeringus pianistide kvartetile. See näitab, kui kaugele arenes kunagine piiksub laste mänguasi.