Kui ma mõtlen sellele, mis muusika mulle on andnud või tähendanud õigemini, mis muusikast mulle kõige enam on tähendanud, nende mõjutanud siis võin kõhkluseta öelda, see on Beethoven. Palju on muusikas ilusat meeltülendavat, jõuduandvat kosutavat. Aga selle inimgeeniuse kunstil on eriline tähendus. See pole ainult muusika. See on tahte, vastupanemiseine, elujulguse ja isu sümbol. Lekkiv tõrvik, mis kunagi ei lase murekoorma all longu vajuda ja mis oma ammendamatu elujõu ja tuhandete meeleolu nüanssidega ei väsi pakkumast, lohutust ja usku. Siin on äikese ilmumis hävitavad ja uuendavad sinu varjupaiku eluvõitluses sinult kannatust, kõhklust ja sellest ülesaamist õnnistust ja lohutust. Beethoveni looming. See on laul haavatud hingest lämmatatud hingest, kes vihkab õhku, kes end püsti ajal kõigi ja kõige kiuste kõigi seaks. 150 aastat ei ole Beethovenit enam elavate kirjas aga tema kunstil haka pakkumast inimestele rõõmu just rõõmu. Sündinud vaevadeste viletsusest sai see muusika ja on seda praegugi ülemlauluks rõõmule pakub rõõmu usku tahtekindlust. Ma pole kunagi mõelnud kirjutada kuulsuse ja au pärast, mis mul südame peal on, peab välja pääsema. Ja sellepärast ma kirjutangi Kirjeldamine kuulub maalikunstialale ka luuletaja võib ennast minu muusaga võrreldes selles osas õnnelikuks pidada sest tema valdkond pole nii piiratud. Selle eest ulatub minu oma teistesse regioonidesse ja sellesse riiki pole nii kerge jõuda. Muusika peab inimese vaimu leegitseva panema. Muusika on kõrgem ilmutus kui kõik tarkus ja filosoofia. Kellele minu muusika arusaadavaks saab. See on vaba kõigest vaevast, mille käes teised virelevad. Neile Beethoveni ütlemistele vastab ka selle muusikageeniuse kogu elu looming ja mõju kuulajaisse Beethoveni päevadest meie ajani. Pool Beethoven paljude enne mind on kiitnud tema kunstnikusuurust. Aga ta on midagi enamat kui esimene kõigi muusikute seas. Ta on sangarliku Se kehastus nüüdiskunstis. Ta on nende suurim ja parim sõber, kes kannatavad ja võitlevad. Kui oleme rusutud maailma hädadest, siis tuleb ta meie juurde, nagu ta kord tulija ühe leinava ema klaveri taha istus ning nutiat alistuva kahede liisiga sõnatult lohutas. Ja kui me kipume väsima igavesest tulutust võitlusest kesiste pahede ja kesiste vooruste vastu milliseks sõnul väljendamatuks kosutuseks on siis sukelduda sellesse tahte ja usuookeani. Ta nakatab meid oma julgusega oma usuga sellesse, et võitlus on õnn. Ja annab meile joovestava tunde. Et inimene on jumalik. Need Romero lääni poolt kirja pandud sõnad ei ole ajavoolus oma aktuaalsust kaotanud. Ikka uued ja uued inimpõlved leiavad Beethoveni poolt inimkonnale kingitus väärtusi, mis ei aegu. Terve Beethoveni elu sarnaneb äikeseilmaga. Elu alguses, nii värske ja selge hommik. Vaevalt mõni rauge tuulepuhang. Aga juba liikumatus õhus tunda salaähvardust rasked eel aimust. Äkki ilmuvad tohutud varjud, on kuulda traagilisi kõmineid. Siis saabub kohutav ärev vaikus. Raevukalt möllavad tuuleiilid Royces ja c-moll sümfooniast. Aga veel pole päeva kirkus täiesti kadunud. Rõõm jääb rõõmuks. Nukruses peitub ikka veel lootust. Ent pärast 1800 kümnendat aastat lööb hingeline tasakaal kõikuma. Mingi võigas valgus ujutab kõik üle kõigi selge mõist mõtteist neid tõusvat otsekui udu, mis hajub. Tiheneb siis uuesti, et varjutada südant nukra ja heitliku ahastusega. Korra või paar udu loorist läbi säratanud kaob muusikaline mõte tihti täielikult. Et alles pala lõpus tormihoone esile paiskuda. Isegi lõbusus võtab lõikava ja taltsutamatu jeeni kõigisse tunnetisse, poeg palavik, mürki. Mida lähemale jõuab õhtu, seda sünge meisse pilvisse koguneb kõu. Enne juba on rasked öömustad pilved täis äikest. Tiinet tormist üheksanda sümfoonia algus. Äkki keset kõige kangemat tormimöllu rebib pimendiku puruks võimas inimtahe mis kihutab taevast minema öö ja toob tagasi puhta päevavalguse. Milline võit, milline Punapaarti lahing oleks selle vääriline. Kas austerlitzi päike küünib selle üleinimliku pingutuseni selle au paisteni kõige säravama võiduni, mida vaim eales on saavutanud. Õnne, vaene, haiglane ja üksik inimene. Kannatuse kehast. Kellele maailm keelab rõõmu, loob ise rõõmu, et kinkida seda maailmale. Ta sepistas selle oma vaevadest, nagu ta ise uhkelt tunnistab, lauses mis võtab kokku ta elusaatuse Jaaniga sangarliku hingede viis läbi kannatuste rõõm. Loen Rolaeni ja mu hinges kõikjal mu ümber kõlapsi, muusika. Kurbuse kuristikus võttis Beethoven nõuks ülistada rõõmu. See oli tal kavas terve elu. Kogu elu tahtis ta laulda rõõmust ja sellega kroonide üht oma suurt teost. Kogu eel otsis ta sellele hümni-le sobivat vormi teost, mille krooniks oleks sobinud isegi üheksanda sümfoonia kallal töötades, kõhkles ta veel. Kuni viimase hetkeni mõtles ta oodi rõõmule varuks hoida 10. või 11. sümfoonia jaoks. Palju ei puudunud, et sümfoonia oleks saanud teise lõpu. See murest ja kurbusest vaevatud õnnetu inimene igatses alati seda rõõmu. Aga aastast aastasse lükkas ta seda edasi. Sest ikka jälle kiskusid kired ja kannatused teda kaasa. Alles oma viimastel eluaastatel jõudis ta lõpuks sihile. Ja kui grandioossed Enne seda, kui rõõmu teema peab inimhääle ettekandes esimest korda kõlamatel orkestris paus tekib ootamatu pinev vaikus mis annab järgnevale lauluhäälele salapära jumalikust. Geni Sangi. Otsekui jumal ise astub see teema sisse. Rõõm tuleb taevast alla. Tema ümber on üleloomulik rahu, tema mahe hingeõhk leevendab kannatusi. Kui teemahääldisse siirdub, esineb ta kõigepealt passis tõsisena maha surutuna. Siis aga vallutab rõõm vähehaaval kogu inimese olemuse. Võitluses kannatuse vastu saab võidurõõm. Ja siis kuuleb Marsi rütmi, terved malevad, astuvad edasi. Tõuseb erutusest katker tenorihääl terved leheküljed täis sisemist värinat. Kust kostab vastu Beethoveni hingamisrütmi ja vaimustus hüüatusi ekslemistel mööda välju, kui ta teemandlikust jõust kantuna oma teost lõi. Nagu vana kuningas liin keskäikest. Võitlusrõõmule järgneb ekstaas siis armastuse joobumus. Kogu inimkond sirutab oma käed taeva poole. Hõiskab võimsalt, sööstab vasturõõmule ja surub ta oma rinnale. Vana-Euroopa anroiskumas vahelises sombus. Maailm lämbub oma targas ja madalas egoismist. Avage aknad, laskem sisse vaba tuult. Hingake sangarite hingeõhku. Elu on karm. Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele on ta igapäevane võitlus. Väga sageli kurb võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses. Rõhuvad vaesus, kibedad kodused mured. Masendavalt lollid eluülesanded, mis kasutult jõudu kurnavad lootusetult ilmet ükski rõõmu kiir vastu paistaks. Elab enamik inimesi üksteisest lahus. Neil puudub isegi võimalus 11 lohutada, ulatada käsi oma saatusekaaslasele õnnetuses sest üks ei tunne üht ja teine teist. Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige tugevamatki nõrkevad oma koorma all. Nad hüüavad appi. Nad ootavad sõpra. Pakkuge pühitsetud kannatuste palsamit neile, kes kannatavad. Me ei seisa võitluses üksi. Maailmaöös paistab jumalik ke tähti. May nimetas angariks neid, kes on võidule jõudnud mõte või jõuga. Ma pean sangariks ainuüksi neid, kes on oma südame poolest kus iseloom pole suur, seal pole taga suurt inimest. Seal pole isegi suurt kunstnikku ega suurt teoinimest andmeid õõnsad puuslikud pimeda karja jaoks. AEG hävitab nad mõlemad koos. Mis tähendab neile edu. Tuleks suur olla, mitte näida. Kas ei kõla need Ronaldo lääni sõnade aktuaalseina, Danieli?