Mehed vihm nagu nuhtluseks sajab ja sajab. Ei mõtlegi järele jätta. Kiruvad kõik, et leidis ka, ajatöödega jääb päris hätta. Kartulipõllu peal lahutab käsi vana mees, miski ei aita. Rattad on poris ja hobune väsis, ei vea. Kas peksa võib, aita? Korraga vadinal silmadel mütsid hõlmade lehvides tuules jooksevad käsikäes, koolitsid mehe ja hobuse juurde. Tere. Mis viga, kas vana ei vea voi? Pärib üks täismehe moodi. Paistab, et elus ta tunneb ja teab, kõik ise käib teist päeva koolis. Hakkaja poiss pole midagi öelda. Hõõrudes peopesas sülge käratab teisele. Mida siin mõelda? Löö aga kohe käed külge. Sibavad, trügivad nii nagu sääsed, sundides teineteist tõuka. Kuhu sa sunnik siis meeste käest pääsed, kui nõuga ei aita, siis jõuga liikuma läks nagu nõiduse väega pühkides mullaseid käsi tänule, poisid vaid hooletult käega löövad. Tühine asi sammuvad edasi, vaadates ringi, kus meeste abi on vaja kasvavad väljunud koolipingist mehed, neist omal ajal. Vastus. Reetja Eda vahetunnil klassis istuvad. Korrapidaja küll sunnib, kuid ei lahku nad kahekesi ruttu-ruttu vadistavat salajuttu. Õpetaja klassi astus. Mis sa teed siin raiet? Kogeledes tuli vastus, me midagi ei tee. Aga mis teed sina, Eda, mina, mina aitan teda. Ei ole minu süül. Mik klassi toob gloobuse, heliseb kell ja siis tuleb õpetaja. Ta küsib, miks viltu on gloobuse telg. Klass vaikseks jääb mõneks ajaks. Siis Mikk tõstab käe ja temale, nüüd suundub paarkümmend ootavat pilku. Mik kogeleb, see pole minu süü. Kui ma tõin juba, siis oli viltu. Lahendus. Jaan ei oska vastata. Kõik tassegi ajab. Mis sa täna hindeks saad, küsib õpetaja. Mis ta saab, on selge kõik, kuid jaan, jää rätta. Karistuseks ütleb, võiks hindest ilma jätta. Õpetaja süü. Jüri kahe sai ja lööb kurjalt kinni. Vihu, see on sulaselge nöök. Hinnatud ei ole tööd, ainuüksi vigu. Leo laisa kiri näärivanale. Tere kalis märitat ärke Aecaviitke mule meelti näritab Brenikuid pisk viite. Väga tubli olen ma tugev eesti keeles. Salmid Kora tappel ka on mul hästi meeles. Kui sa teistelt kuulta sait, et mul halvat inted, et ma olen kade, laisk, see on vale Gintel. See, kes ütleb, et ma lõin kolijagna puruks, valedab ja tale võit anta koogipuru. Loodan, et toot mule sa sure kinki, kodi. Teistele võid pakkuda kodi põhjast sodinud. Näri vana, oodan siint, millal ükskord tulet küll sa ära tunned mind, olen kõike surem.