Algava saate minu eesti külaline on Tarmo taosk eesti dirigent Saksamaal. Ta on töötanud neljas Saksamaa ja ühes Šveitsi ooperiteatris. Juhatanud enamik ooperirepertuaarist barokkooperites maailma esiettekannete nii välja. Oma 25 aastasest Saksa mastaažist on ta seitse viimaste aastate olnud nürnbergi riigiooperi, peakoormeister ja dirigent. Saksamaal elav eesti lavast ja, ja ajakirjanik Liis kolle on kirjutanud Tarmo paaski isik kehastaks nagu eesti koorikultuuri edu Euroopas. Pole teist Eesti koorijuhti, kes on põhikohaga juhatanud nii palju häid koore nürnbergi riigi pärikoor, mille peakoormeister ta praegu on ja mille 2014. aastal ajakirja opernbelt kriitikute žürii esitas. Aasta Grigori tiitlile on neist kõige kõrgemal tasemel. Tsitaadi lõpp. Mina olen Kersti Inno. Vestlesime Tarmo maskiga klassikaraadios suvel, mil ta oli tütardega puhkusel Eestis peamiselt küll kodukandis Võrumaal. Tarmo ütles, et eesti kultuurieluga aitab teda kursis hoida klassikaraadio. Käesoleva saate jaoks saatis Tarmo ooperi- ja kontserdisalvestisi Saksamaalt alustagemgi helidega otsen nürnbergi riigiooperilavalt kooriga Vahh ess naetindaak Richard Wagneri päri Nürnbergi meisterlauljad esietenduselt oktoobrist 2011 kus Tarmo Vascoli koormeistri rollis. Klassikaraadios on täna külas Tarmo paask nürnbergi riigiooperi peakoormeister ja dirigent. Teid on viinud Saksamaale selline keeruline tee. Seoses õpingutega ja muude asjaoludega, aga hakkame algusest peale rääkima, et kuidas on teil elu kulgenud, olete pärit Võrumaalt, olen pärit Võrumaalt, jah, nüüd Vagula järve kaldalt päris väiksest kohast. Nii et sealt see pihta hakkas. Ja kas muusikahuvi saite kaasa kodunt juba? Ikka isa on jah väga selline aktiivne muusik ja seal ta tuli, minu esimene õpetaja. Eks ta sealt see pisik sai, tan andis selle üle, nagu ta siiamaani on aktiivne nüüd oma üle 70 juba 75. Kas oli ka kohapeal selliseid muusikaõpetajaid, kes võib-olla mõjutasid või jah, eks kostovi nimeline Helmut kastab väga tähtis nimi kelle poeg siin kaua aega mängis. Estonia teatris on nüüd Nõmme muusikakoolis, teeb nõmmel puhkpilliorkestrit ja tema oli küll, kes mulle ka väga õiged jooned kätte andis või kuidas öelda, teed näitas mismoodi see musitseerimine siis esialgu algas. Trahvetiga algast robotiga nagu isagi, jaht anti lihtsalt pill kätte, öeldi, et pioneerikohtumisel on vaja pasunamängijatelt sulle isand roboti mehi, küll sa oskad. Ja siis ma ühe päeva õppisin ja siis järgmisel pidin juba midagi tuulutama. Aga see oli nii piinlik värk, et siis võtsin kätte, õppisin ära. Millal te siia Tallinna muusikakeskkooli tulite, muusikakeskkooli tulin pärast seitsmendat klassi siis Aavo Otsa just trompetiklassis ja temaga saigi päris kaua aega koos oldud. Avaldus on ka Võrumaa mees, et kas seal tekkisid temaga sidemed? Tegelikult nii oligi, ma pean Jüri Leiten nimetama praeguste Pilamoonidele, kes tol ajal kah trompetimängijana oli, meie kooliorkestriga mängisid nad soolot ja ma mängisin selles olulises lava taga, kohe järgijad ja siis tänavaotsale, koputas õla peal, ütles, et kuule selle võtame Tallinnasse kaasa, et noh, tänu Jüri leiti neile, ma olen siin, kus ma nüüd olen. Aga kuidas siis trompeti asemele terrigeerimine tuli? Noh, see on ka selline keeruline jutt, sõjaväes mängisin mokad ära nii-öelda külma sõja seal neid varssa mängides. Ja siis otsustasin eriala vahetada ja pärast seda harjutus on väga-väga palju klaverit. Et nüüd vaikselt läheb, mul jooksevad. Ja mis temperatuuri miinimum on, mis on veel normaalne puhkpillimängijale õues? Ei tea trumbid mängeldes seda miinimumi veel ei olnudki, et last igal ajal piiritus sisse jään, küll ta läheb. Või sellised 30 kraadi miinust. Ja siis läksite hoopis koori ja orkestrijuhtimist õppima. Jah, õnneks oli Olev Oja selline julge mees, kes mind pärast sõjaväge enda kantseldada võttis ja tema minust siis nagu asja tegi ka, et, et meil on väike side, on ikka, et me kirjutame nii paar korda aastased, väga tore. Tore õpetaja oli Olev Oja, aga orkestri juhtimises saite, kellelt kestri juhtimine. Esimesed tunnid sain ma kadunud peeturlyljeeld. Tegelikult tema palju ei õpetanud, aga mina, Erki Pehk, me olime nagu, kes me saime paar eratundi tema käest ja pärast muidugi, Roman Matsuv oli tohutult huvitav, käisime temaga kodusel õppimas. Muidugi, Paul Mägi, kes omal ajal väga-väga hea manuaalse tehnikaga meil nagu ametlikult veel hiljem õpetas mul seal ülikoolis või noh, tolajal konservatooriumis kuidagi Saksamaale sattusite, Saksamaale sattunud, nii et eks see õppimise ind oli ka ja siis jooksin veel ühele naisele ka järgi ja, ja eks see oli see teine põhjus. Et tollal oli selline põnev aeg, et sai siin Eesti vabaduse eest võideldud päris nii aktiivselt ka nii Tallinnas kui isegi leedus käisin, ma mäletan mingitel koosolekutel ja, ja siis see muu maailm tundus nii huvitav. Seal teisel pool. Jah, kuritki ju sõitsid hästi palju ringi me sõitsime, kus Tallinna kammerkoor jõgi. Ja koos käisime, jah, minu esimene reis oligi Saksamaale Marc Over Torphia. Selles mõttes väga huvitav oli, käisin perega mägedes puhkamas ja sõitsime koheselt mart tookord ohvrist läbi, et et seal ei olegi juba ammu käinud. Päris ligidale puhkasime seekord. Ja siis õppisite Stuttgardis. Colin Stuttgardi ülikoolis jah, muusikaülikoolis, nii koori-orkestrijuhtimist ja koorijuhina, tiiter korts on üks väga hea koorijuht, kes mulle neid asju, mida siin Eestis tol ajal vähem õppisid, just seda, sellist käsitööd nii-öelda, kuidas proove teede, mis kõik see peensused, neid ta õpetas väga hästi ja see toimib siiamaani. Ja orkestrijuht oliks, Christoph ta nüüd ringiga jälle ka Nürnbergis, nii et on nürnbergi muusikaülikooli rektor, on ta nüüd sellest hooajast minu orkestri õpetaja tollest ajast, kui Saksamaale õppima läksite, kas siis saksa keel oli suus? Ei, suusaid kindlasti ei olnud, aga eks ma õppisin kirjadega ja mainisin seda väikest sidet kirjutamisega õppisin ja ja dollar seal Mark, too Porto festivali, siis, siis õppisin ka ükskord ma mäletan, me olime pere, ööbimine oli ja siis terve öö õppisime vähemalt hommikul tere hommikust öelda. Siis hommikul ikka mõnda lauset oskasin juba. Et see keele õppimine eelnes siiski sellele, kui te Arnacury raamatut hakkasite tõlkima, sest veel 2003 olete te tõlkinud Arnakuuri teosed kõnelev muusika et siis oli juba keeleliselt teine olukord. Juba tegelikult palju varem mõju 90 neljandast, et 10 aastat ennem juba läksin juba päris Saksamaal ära ja enne seda ma olin veel proua Heli Susi üüriline muuseas ja läks, meil olid sellised, mäletan väiksed saksa õhtul kuulasime muusikat, rääkisime natuke saksa keelt ja selline huvitav värk oli seal helisusiga tore naine ja jah, ei, selleks ajaks oli ikka see saksa keel nii selge, aga ma tegin ta tegelikult juba omavad ülikooli või selle konservatooriumi diplomitööks tegin, tahtsin tegelikult seda raamatut tõlkida, aga see siis oli ta ikka liiga rasked, tegin lihtsalt sellise resümee, mis see kokkuvõte tegin oma diplomitööks sellest raamatust. Tol ajal juba 92 lõpetasin, et siis ma ju siis juba 92 natuke oskasin. Kas sellega seoses Arnacury endaga ka kohtusid? Aitäh, jah, kohtusin külla kohesele raamatu pärast ka kinkisin talle raamatu ka ja ja ühel kontserdil kutsus ta oma proovidesse Monte värdi seda tsüklit ta tegi Zürichis tookord ja saime Kölnis, annab nii esimest korda kokku. Noh, Arnold kooriraamat on vanamuusika interpretatsioonis taga, aga teine ennast köitis ka vanasti see vana muusikat. Kuidas see ooper, millal? Ja kuidas sa operdid vallutas? Noh, eks kui sa õpid dirigeerimist, siis ja koorijuhtimist noh, Eestis on palju neid võimalusi on, et koorijuhina ega seal palju terrigeerimistel on seal rohkem selle organiseerimine minu käest ja orkestrit, terrigeerimisena ega vanamuusikat ei ole ju midagi terrigeerida, seda pead ise esitama ja selles mõttes oli väga põnev aeg, oli Tallinna linna muusikutega Taivo Niitvälja käe all, tol ajal õppisin väga palju just neid muusikalisi juuri ja noh, ooperit muidugi õppisime ülikoolis või seal konservatooriumis, Olev Oja oli ka selline, kes kes ütles, et ah, mis me neid koorias ikka teeme kohe suuri asju ja siis siis oma ülikooli lõpetamiseks juhatasingi terve pater play ooperi maha. Kahjuks küll mitte teatris, vaid ainult niimoodi tapeedina on, nagu me teda nimetasime, käin kahe klaveriga. Aga see lugu on nüüd hästi teada ja järgmisel hooajal või ülejärgmisel hooajal tuleb Badekla jälle siis on teda jälle tore teha. Et sealt ju siis ole pojalt ooperi pisike tuli ja noh, kuna ma ooperis Ivan, 15 aastaselt käisin seal abijõuna trompetit mängimas, siis eks seal seal ooperikohvikus istumine ja nende Estonias Estonias just. Ja ma mäletan, ühte väga tuntud muusikal oli tol ajal seal viiuldaja katusel on ta eestikeelne nimi ja seda tohtisin ka juhatada järgijad. Just Helgi Sallo Krjukov pats oli vahetult enne Krugeri surma ja oli ta veel tegi seda ja aga nende kuulsustega seal, eks, eks ta sealt see pisik tuli seal istuda ja vaadata, mis tehakse, et kui huvitav see elu on seal. Ja milline oli Saksamaal see esimene? Ooperiteater, kus ma hakkasin tegelikult sümfooniaorkestriga seal pihta, mulle raiburgis oli üks üliõpilasorkester päris korraliku kesta, tegime Mahleri ja Brucknele sümfooniaid maaler täis, Bructeri viiendad Nad on ikka sellised suured asjad ja esimene operali hoopis Ida-Saksamaal, kus ma hakkasin seda ooperi õhku seal nuusutama leipzigi linna kõrval on üks päris päris suur ooperiteater, keerad, on tüüringeni suurim ooperiteater, see oli mu esimene nagu kus ma esimesed kaks aastat siis seda elukutset õppisin nii-öelda töö kõrvalt. Ja akus linnades olete veel juhatanud, no siis läks, ütleme ooperiliin läksi Sailbergi edasi Ailbergi teatris olin siis olin juba kolm aastat siis sealt preemelisse ja preemiast CERNi, Šveitsi ja nüüd siis Nürnbergis juba seitsmes hooaeg ja selline ring ja kus on kõige rohkem meeldinud olla tegelikult praegu ikkagi Nürnbergis, sest sul on see ala nüüd ütleme selge ei ole iga iga päev ikka on uued väljakutsed, aga, aga seda kogemust on kõige rohkem ja siis siis seda saab kõige rohkem nagu nautida või naudid ise ka ja, ja noh, see tase muidugi ka kõige kõrgem praegu nendest eelpool mainitud, sest et ta on ikka korralik saksa tase. There Nobril. Ja kooris on haritud lauljat, kas kiiresti haaravad? Jah, mida nooremad, seda paremini praegu ma olen hästi palju võtnud inglise kooliga, kes on Inglismaal laulmist õppinud ja need on just eriti sellised kiired õppijad. Huvitaval kombel, et just tädi inglise kooliga lauljad on praegu mul sellised kõige kiiremad õppijad. Kas sakslased aga inglise kooliga ei, ei ole sakslasi, need on seal üks Portugalist, Brasiiliast, Šotimaalt, Inglismaad ega meil sakslasi kooris on ikka, aga mitte nii palju. Jah, päris nii, et rahvusvaheline seltskond jah, kooris on 15 erinevat rahvust. On kõiki pilusilmseid ja, ja mustanahalisi, 15 rahvust, aga mitu lauljat? No ametlikult on praegu 43 kohta, on selles ooperiteatris, et noh, ütleme teine pool on siis sakslased? Tegelikult nii päris ei olegi, sest meil on Korealisen, üks neli-viis. Lõuna-Aafrikast Kaksadega need sakslase poole juhend on ikka üks kolmandik on saksa lauljad. Šveitsi kooris mul ei olnud ühtegi šveitslased, näiteks Šveitsi ooperikoorist pealinnapealinnas, mitte ühtegi šveitslaste. Ja noh, mina ise kahistlane, aga nendes saksa kollektiivides orkestrites koorides, mida olete juhatanud, kas on olnud teisi eestlasi, on ikka ikka jah, näiteks siin juba õpingute ajast oli Kalev kuljus oli, kellega me koos siin musitseerisime ja ta käis mul soolot mängimas oboekontsert ja noh, kes on nüüd ikkagi Hamburgi, ütleme, saksa ühe parima orkestri esioboemängija. Väga uhke tunne oli teda seal selle Ell filharmoonia avamisel solistina näha. See oli väga tore. Ja Bernis oli, eks harfimängijana oli eestlane ja et noh, ikka ikka neid on, meil on, praegu on üks meie esimene tšellopull. Ta on üks eesti nimega Arvo nimi, aga ta, ta ei ole tegelikult eestlane, aga tal vanemad olid väga suured estofiilid ja panid pojale siis ka Eesti nimel, et selline huvitav kokkusattumus. Aga ikka ikka kohtab eestlasi igal pool. Sellist asja ei ole meil ikka. Saksamaal on ju päris mitu dirigenti ja ja lauljaid on ju väga palju ja ja praegu mul kooris on ka üks, üks Eesti lauljanna, kes päris mitmes projektis kaasa teeb nagu külalisena. Et selles mõttes huvitav Patria valdkonda ning väga hea lauljana. Kas muus osas on ka Eesti kogukonnaga suhtlemist kahjuks ikka vähemaks jääb, see asi lihtsalt ei ole seda aega, kuna kõik nädalavahetused, kui kogunemised toimuvad, olen mina, istun teatris, seal augus, lavaaugus varem külma ja kuuma Stuttgardi ülikoolis olin, siis me tegime kohe eesti kooria, käisime Münchenis, tegime kontserte ja mäletan, et meil oli kohe oma selline väike Eesti elu ja Mihkel kutsoniga koos seal kõik need ülesaksamaalise Eesti pidusid pidasime seal päris lõbusaegse ülikooliaeg ja noh, sinnani välja, et viimane ESTO kultuuriprogramm oli nagu minu korraldatud, et väga tore oli sealt Eestist kahte meeskoori kutsusin külla ja tulid ka Kuno areng isegi käis veel. Käis meil külas ja siis marssisime läbi Münsteri tänavate ja Eesti lippudega ja laulsime onu saksa laul eesti keeles. Publik vaatas suurte silmadega. Kuulakem nüüd salvestist Johann Christoph Foogeli lüürilise tragöödia Kuldvillak kontsertetendusest mis toimus nürnbergi ooperimajas Glücki festivali raames. Muide, Johan Christoph poogel koli Nürnbergis pärit Klucky aegne helilooja Tarmo nimetas teda Nürnbergi Tobijaseks, kelle kuulsus jäi teise Nürnbergis pärit helilooja Klucky varju. Kluk Olifoogeli suur eeskuju, aga kui sallieri olid omakorda Foogeli muusikast vaimustatud nürnbergi riigiooperikoor, musitseerib siin koos prantsuse ühe tuntuma barokk, dirigendi herwe nike ja tema orkestriga le concerts Berituell. Saatekülaline on Tarmo vask, nürnbergi riigiooperi, peakoormeister ja dirigent. Kui palju te ise olete kursis praegu Eestis toimuvaga, et mis Molde ühendust peate? No ütleme, esimene ühendus on ikkagi, klassikaraadio sai hommikul kohvi, siis on klassikaraadio mängib minu aeg on justkui kuidas raadio Spile eestikeelsed, kui pandaks lugu mängima, arvamuslugu on A kole mäng, kuule mäng, vaat see on see minu kohvijoomise aeg. Ja, ja siis on ikka pikemaid saateid ka just delta ja noh, muidugi palju kuulan järgi siis ka õhtul, kui istun saunas, siis, siis on mul ka hea last kasvada delta saadet kuulata. Olen väga tihti kuulanud ja siis on ikkagi muusika, käib mul sinna Saksamaale, seal muusikaajakiri ja noh, tänapäeval muidugi kui on tahtmises internetist leiab ju kõik osad üles, kui on aega ja tahtmist, aga kuna seda aega peab siis jälle võtma, siis on hea, kui postiga nad see muusikaajakiri tuleb, siis loed ikka kaanest kaaneni läbi. Et noh, nii palju on ikka. Teie enda pere on, on nagu saksa pere, abikaasa on sakslanna ja lapsed räägivad ka saksa keelt. Abikaasa on sakslane, jah, mul on nüüd kolm last ja kahjuks on nii läinud. Esimene laps tegi isegi siin Tallinnas oma praktikumi ja räägib väga hästi veel eesti keelt. Ta on selline üldse, ta elas ka viis aastat Ameerikas, lik nagu keelte peale tal annet, aga nad, mida rohkem sa ise ära saksastunud, nii seda vähem räägid ja kodune keel on saksa keele teine laps juba pahandab, et miks ma nii vähe räägin temaga eesti keelt. Kolmas ratas enam ei pahandagi. Kui vanad lapsed on? No praegu on 26 13 ja neli, nii et keskeltläbi iga 10 aasta takka. Hakkame uuesti pihta. Milline kuvand on Eestil teie sõprade silmis, et milline see Eesti paistab eemalt? No need, kes Eestit teavad, see on esimene asi, mida peab ära mainima, et paljud ei tea, aga mõtleme muusikute ringkondades ikka teatakse. Muusikutel ringkondades on ikka see asi, et ahte olete koorijuht, no selge, muidugi Eestist koori juhtus, on selge. Et see koorilaulu traditsioon on ikkagi Saksamaal juba teada, kõik need laulupeotraditsioon on ka hästi teada nendes ringkondades, kus mina liigun. Ja muidugi muidugi see idee, see kompuutri ja et siin see asi niikaugele on arenenud. Selline huvitav asi oli, mul oli sel aastal olin koori ja orkestriga Põhja-Küprosel, tegime kaks kontserti seal Salamise amfiteatris 2000 aastat vana amfiteater ja pärast seda oli meil ühe päevani kodusel, siis läksime perega puhkama. Ja ühe päeval vaatasin korraks õhtul uudiseid ja uudistesaade oli Eestist, kuidas siin need bussid juba ilma juhtideta liiguvad ja ja kuidas niuke valitakse ilma paberiteta ja Saksamaa see asi on ikka palju-palju maha jäänum kui niipidi, vaata elektrooniline pool on Eestis ikka väga arenenud. See on see teine asi, et noh, Eesti Skype, noh, see on see Eesti Nokia nii öelda, et Eesti moodne maa, eesti moodne maa, igal juhul vähemalt Tallinn Ja meie ise oleme siin mures nende metsade pärast, mida siin järjest raiutakse. Aga kuidas siin praegu nüüd Eestis ringi sõites tundub see visuaalne pilt? Noh, minu isa ise ongi muusige metsamees, nagu ta ise ennast nimetab ja tal on oma oma vanematelt suured metsad ja siis tegi omale suve sellise saun maja kah oma metsast ja raius maha ja muidugi istutas kohe uue metsa juurde ka. Ja kui koju minnakse, siis käiaksegi sealt lapi pealt läbi ja öeldakse, et need on Meie metsade siin kasvab see ja see, et et kui kõik sellised oleks, siis ei oleks selle Eesti metsade pärast probleemi. Ei mulle küll silma ei ole jäänud, et nüüd metsi nii palju vähemaks on jäänud. Humal seal kodukohas, kus on tõesti palju metsa, seal muidugi raiutakse, aga, aga ikkagi kasvatatakse juurde ka ja kasvab peale. See on minu sellise väljamaise pilguga metsa kaob, metsa tuleb. Aga kuidas eesti igatsusega lood on? Teistes on väga tore käia, mul, ma ikka tunnen neid juuri väga-väga hästi kui eriti noh, siin oled ja ja kui on selline kodukohta, kuna need Lõuna-Eestis on ikka sellised kohad kohe ja oma venna ja õega ka väga hea meelega olema, kõik seal seal kodukohas nii-öelda need juurima tunnen. Aga ega seda igatsust nüüd ei ole aega igatseda. Et tegelikult juba ammu enam ei ole, et käid siin küll ja vaatad, küll on tore siin Eesti elu ja aga, aga noh, minu sellisel ikkagi kitsal alal on siin nii palju häid tegijaid, et mul poleks nagu suurt midagi teha, kui kui just ei lähe metsa raiuma. Nürnberg on elanike arvult Tallinna suurune linn ja vastava uuringu järele on on ta elukvaliteedilt Saksamaalt kuues ja maailmas 25. kohal. Need on väga head näitajad. Kuidas te ise oma praegust kodulinna iseloomustaksite. Tehagi ta on võib-olla selline armastus teisest pilgust sest kui sa ikka tuled Šveitsi pealinnast ja enne sõda meile meeldis väga preemides elada, perena linna lase Põhja-Saksa sai natuke sellist Tallinna hõngulise all siis algul ehmatasime ära, et ei olegi hea linn, aga nüüd nüüd juba teame neid nurgas ja kus, mis on ja, ja muidugi see elukvaliteet on seal kõrgijatega, seal pole häda midagi. Ilusaid kohti küll. Ja mul on need juba teadliku külalised käivad siis ma teen ikka selle ringi läbi jääd näitalicenoverbegi seda ilu samast küljest. Nõrgasõja ajal said 94 protsenti maiusaid pommi, et kannatada praktiliselt kogu linn oli varemetes, niiet Ta on kõik uuesti üles ehitatud ja noh, nagu ta viiekümnendatel aastatel, kui need vahendid vähe oli üles ehitati nii palju jäänud ka siiamaani, et näed sellist sellest koledast on seal küll ka, aga õnneks nad ehitasid ikkagi vanalinna vanade plaanide järgi üles mitte nagu mõnes teises Saksa linnas nagu Manhimis, kus löödi siis kõik maatasa, ehitati uus linn. Seda õnneks ei ole see vanalinn siiski ikkagi täitsa kena. Ilusaid nurki on seal küll. Kas selle Saksamaa muusikateatrieluga oli lihtne kohaneda või võttis see aega ikkagi? See võttis aega muidugi, sest need mastaabid on hoopis teised ja üldse sinna ilma sisse sulanduda ja sinna neid õigeid kontakte leida ja see on ka keeruline. Algul oli mul ka keeruline, aga nüüd on väga tore ja otsisite tükk aega seda õiget kohta, sest neid linnu Saksamaal, kus te olete juhatanud, on päris mitu. Terve nimekiri jah, ah, ega alati otsige, mõnikord on noh, nüüd on nagu olen Nürnbergi ja nagu pere, päraskaad, lastel, kool ja palju läheb siin aega kõigi nende proovide peale ja muusika ikka kui esietenduseks valmistuma, siis tahame ikka kõik kõige paremat anda ja see on kah selline. Hea elamus on ikka sinna esietendusele minna ja siis tõesti seda kõige-kõige-kõige paremad näidata. Baieri maanika rikas maad meil rahaprobleeme teatril ei ole, et selles mõttes on, see on ikka suur eelis, on tänapäeval nii kallist asja teha nagu ooper, sest see on väga kallis asi, praktiliselt ma lähen ikka nüüd, terve ring on peal, et ütleme noh, ega ei olegi naljalt sellist ooperit, mida, mis ei ole minu käte alt läbi käinud. Täitsa hull lugu on jah selle 25 aasta jooksul kuna sa seal ooperis oled ja siis on tõesti väga vähesed ooperid, mis on jäänud tegemata. Aga te ju terrigeerite etendusi erinevas žanris nii ooperit, operetti, muusikali, kas balleti, samuti? Nüüd sel aastal oli minu Nürnbergi esimene ballett nagu, mida ma ise nagu organiseerisin seda, et saaks selle asja selle meie balletimeistriga, kes valiti muuseas aasta balletimeistriks Saksamaal nüüd just möödunud aastal, Hoyo Monteerundama nimi, eks Kataloonias tuleb Barcelonast. Muidu jah, ütleme Nürnbergis ma olen ikka rohkem selline opereti ja muusikalijuhataja, see, mis nagu suurtest dirigentidest üle jääb, noh, meil on suur maja ja kolm dirigent on minu ees ja nemad teevad siis need suuremaid asju preemiat rohkem juhatada, aga ei jõua lihtsalt. Seda ettevalmistamist on nii palju, et noh, peadirigent tuleb ja teeb etendused ja mina teen valmistada ja siis noh, kuna mul on need oma kontserdid ka seal selle konkureerib orkestriga, siis on jah, lihtsalt rohkem ei jõua, aga sellega tegime ilusaid asju. Möödunud aastal Tšaikovski viiendat juhatasin ja natuke kontsertrepertuaari ka. Nüüd kuulame salvestist ennist kõne all olnud Nürnbergi balletist Tiia ooperikoori ühisprojektist munade 10. detsembril 2016 toimunut esietenduselt, mida juhatas Tarmo vaskkoor, laulis siin peast tantsides samal ajal Bachi motet kontaate koos professionaalsete tantsijatega. Eesti vabariik saab sajaaastaseks mida Eestile soovit? Mida Eestile soovida väljastpoolt vaadates Eesti edu on käegakatsutavad silmanähtav või kuidas on see õige väljend, et ühelt poolt muidugi see edu on väga tore, noh, ma loodan, et kõik see muu pool, et kultuuri muutuks ainult kommertsiks ja ja et õpetajad palka saaks. Pensionärid ütles, et see asi ka järgi jõuab õigel ajal ja ka kõik see hinnapoliitika, kui nüüd vaadata, et siin on juba osaliselt kallimad hinnad kui Saksamaal, aga palgad on teised ja et see kaal nagu paigal püsiks. Soovin Eestile järgmise sadu aastaid, et Eesti jääks Eestiks, jääks vabariigiks. Et neid asju, mille vastu mina siin võitlesin, nagu mani suurelt ütlesin. Sellist asja ei peaks siin olema, elavad, lähed kuskile Hirveparki või siin Toompeal käisime ja kui need tankid olid ja kõik, et tahaks küll väga loota, et sellist asja enam eest ei näe. Ehkki noh, märgid on kõik tegelikult väga kurjad. Kas laulupeole plaanite tulla iga aasta plaani, aga meil on see kõige-kõige kuumem aeg, et noh, kui nii kaua, kui ma seal Lõuna-Saksamaal oled, siis meie teatripuhkus hakkab alati juuli lõpust. Ja just juuni, juuli on need kõige kuumemad ajad. Et lihtsalt ei ole võimalust, noh, ma olen nii-öelda teatriorjad, et sealt on väga raske on ära saada muid asju tegema ja vaatama, nii et Saksamaal tegelikult kogu suveteatrielu käib. Ei käi, meil on tavaliselt teatripuhkused, on kooliõpilaste puhkustega koos, nii et noh, Põhja-Saksamaa hakkab nende puhkustega varem pihta juba juuni lõpust ja Lõuna-Saksa nagu juuli lõpust, et siis on teatav ikka täitsa kinni akustis jah, ainult noh, renoveerimisel käivad sellised asjad, Augustulike teater kinni täitsa. Aga räägime veel muusikalistest kontaktidest Eestiga eesti muusikutega, eesti muusikaga. No praegusel aktiivsem kontakt, ega neid kontakte palju ei ole, sest ma noh, olen ise selline laiskotsija kontakti, otsekui sa ikka hommikust õhtuni teatud tööd teed, vaeva, järvi, nimeta seda hiljuti just vabrikutööks ja noh, mingis mõttes on tal õigus ka, et sul on teatud vabadused. Kui sa oled, oled selline ettevalmistaja, siis on väga raske sealt midagi kõrvalt teha ja kontakte otsida, aga näiteks selle taadi festivali solistid mulle laulsid möödunud hooajal Schuberti missad, kes siis Erkki Pehk oli nende organiseerija ja väga head solistid, otsis ta mulle välja ja meil oli kihvt kontserte nürnbergi seal meistrilaulikud saalis, Novino, meie selles peakontserdisaalis Nürnbergis poolikud mängisid ja, ja nemad laulsid. Ja sellist asja nüüd Risto Joostile olen teinud kaks projekti, selle enda eri leipzigi raadiokooriga ja nüüd kutsuti sinna tagasi nagu Christian Järvile ka veel kahte projekti ette valmistama. Et need on sellised väiksed kontaktid ehkima ristud ennast muidugi seal proovide ajal ei näinudki, sest muidu ta oleks ju ise need proovid. Et meil sellist isiklikku kontakti on ka ainult Facebooki kaudu. Kristjaniga oleme küll koos man talle enne ka juba Preemia juba tegime kandiidi, tema juhatas minu koori käes oli väga fantastiline, kuidas, kuidas, kui ta ikka elavalt teda näed, et selline tore elamus ja muidugi paabuga on mitu korda koos koosoldud nii Leigol Pärnus kui ka Saksamaal, kus ta juhatanud. Ja kuna ta Bremeni kammerfilharmoonia tegi, siis tegime tema orkestriga ka veel muid asju ka, mitte ainult Kristjaniga. Ja siis sai seal käidud ikka don Carlose õhtust söömas koos ja Neeme Järvile neid Joonase lähetamise tegin kaks korda nii Kölni kui Pariisi Pariisis. Küll juhatas siis Arvo Volmer, kuna Järvi tol ajal haigestus ja arvuga endaga pärast ma ei olegi kahjuks enam suurt kontakti olnud. Olari Eltsi õppisime koos temaga ikka, kui käid kuskil Saksamaal on, ma tean, et meil üks meie normegi koor, nüüd tuleval hooajal kas oli Portugalis, laulab Olari Eltsi käe all, Nad ütlesid, ainelonaariga on kontsert, et sellised väiksed väiksed kontaktid Anu Taliga vahel aga on juba mitu aastat on juba möödas, kui me koos olime kuskil kutsunud, ma juba nimetasin, temaga sai varem nüüd preemilis välja, olime koos, kui ta tegi kontserti sees ikka tere ütlemas ka nüüd, Kristiina Poska käis alles hiljaaegu meil Nürnbergi orkestrit juhatamas. Et need näed, tuleb selline dirigent nimekiri rohkem kui lauljaid. Ehkki lauljad muidugi on ka Eestisse. Eesti lauljad on nüüd õnneks palju ka mujal tegemas ja eesti muusikast ilmselt vähem kokkupuuteid. Joonase lähetamise. See nagu on ja tuleb veel Joonase lähetamine jah, oli ja ta on mul nii hästi meeles ja ja selles mõttes nüüd Eestis sadat ja Tobiase sajandat surma-aastapäeva tahame nüüd 2018. aasta sügisel novembris ka nõrmegist ahistada ja Nürnbergi meistrilaulikute saalis ja Nürnbergi orkestriga ja, ja kolmekooriga siis nagu see on mul päris hästi tuttava Neeme Järvi tehtud juba mitu korda ja et nüüd kohe võtsin ta uuesti ette, nüüd üle mitme aastavahetusel, küll on ikka hea lugu, natuke küll teda redigeeri, nii et andku Vardo Rumessen mulle andeks. Et natuke lühendan, natukene kohendan, kuna mul seda nii palju juba tehtud, tead, kus nagu minu jaoks probleemid on, et aga teeme selle selle asja ära ja praegu orkester on meil väga hea number, sümboolikud solist, otsin veel esimene sopran, solist on seesama, kes nüüd Leipzigis laulis ta mulle ka Verdi reekviemi laulud, need seal olen praegu veel aktiivsel otsingul ja eestist tahan veel ühte kooriga otsida, seal praegu mingid kontaktid on loodud. Et kes veel nii ikkagi küllaltki lühiajaliselt tulla saarlasest. Vahepeal on selgunud, et Joonase ettekanne Nürnbergis lükkub siiski aasta edasi. Seisab teoks seitsmeteistkümnendal novembril 2019 Nürnbergi kuulsas kontserdimajas Master singel Halle. Kuidas tema eesti keelt hoiatab, kui nii pere kui töö suhtlemine on saksakeelne? Võib-olla ma näen eestikeelsed unenägusid? Ei saanud jah, tegelikult ongi head, et nüüd pärast seda Eesti nädalast puhkust siin raadios olen, eks ta läheb ikka nad siin, mõned sõnad lähevad meelest ära ja ega see on keeruline küsimus just selle Christian Järviga ka omal ajal rääkisin jutud, kuidas oma lastele ikka eesti keelt õpetad, kui kodune keel on inglise keel võimul saksa keel nädal, selles mõttes samad probleemid. Et kodune keel on saksakeelses siis eesti keel on jah probleem, vahel käin ikka Eestit kohtumistel ka siis räägib eesti keelt, aga hingelt olete ikka, no mitte ainult hingelt passi, passilt kahvliga eesti pass. Hingelt muidugi jaa, ikka ega need, need juurise nimetatud ja need on sind, muusikalised juured on siin ja samamoodi. Ma pean ikka endast tegelikult eesti dirigendiks ikka Eesti kool ja ja ma näen, kui palju mulle see ikkagi eeliseid ka annab, mis ma siin õppisin, et noh, selles mõttes müts maha ja au meie professorite ees kõik need arengud ja ojad ja jään, Paul Mägi, kelle juures ma olin, et nad on väga toredad ja neil seal palju õppida ja see asi toimib. Et ma pean ikka ennast eesti muusikuks Saate minu eesti külaline oli Tarmo vask Nürnbergi religioon, peakoormeister ja dirigent. Teda usutles ja saate, koostas Kersti Inno. Saadet jääb lõpetama avamäng Carl Maria von Weberi ooperile Nõidkütt. Mängivad Nürnbergi sümfoonikud Tarmo Baski juhatusel.