Tere, seekord on saates külalised Islandilt eesti muusikud Tuuli ja Selva toore rähni. Salvestasime vestluse suvel, millal koos perega kodumaal käisid ja andsid meie fonoteeki ka oma viimase plaadi, Brahmsi ja Schumanni loomingust millest algavas saates ka väikesi helilõike kuuleme. Mina olen saatejuht Kersti Inno. Klassikaraadios on täna haruldased külalised Islandilt eesti muusikud Tuuli Rähni ja Selva tore rähni. Tere tulemast terviseraja. Kui sageli te Eestis käite? Kas igal suvel? Peaaegu igal suvel, aga mitte päris eelmisel suvel, me ei jõudnud Eestisse. Aga me üritame ühesõnaga käia nii tihti kui võimalik tegelikult seoses töö ja perekonnaga, lapsed koolis, eks ole. Meil on mõlemad lapsed veel põhikoolis. Et ega seda reisimise aega nüüd nii palju ei ole, kui ikkagi ainult suvel. No teie muusiku elu on teostunud valdavalt väljaspool Eestit. Et 1991. aastal läksite Saksamaale õppima. Edasi kutsuti Elva sümfooniaorkestri klarnetirühma, kontsertmeistriks oli Kyoto sümfooniaorkester Jaapanis ning viimased tosinkond aastat olete elanud Islandil. Räägime, kuidas teil on läinud, noh, selleks, et Saksamaale õppima saada muusikakõrgkooli karsruuesse pidi teil olema omandatud siin kohapeal hea baas. Tähendab, kui me olime viimasel kursusel ja see lõpueksam oli toimunud minule taheti panna viis pluss Jaan Õun ja Kalle Kauksi, tahtsid panna, aga rektor Venno Laul ütles, et ei ole võimalik meie õppesüsteemiks viite plussi panna. Ja Tuuli lõpetas kiitusega, et kõik erialased ained mõlemad viied. Ja siis, kui Lewis kuuldused, et rahwarlamstor Saksamaalt olevat käinud siin ja meie tolleajase kultuuriministri Lepo Sumera ka rääkinud, et ta võimaldab kolmel muusikul saada stipendiumid Saksamaale õppima minna. Ja siis nendeks kolmeks osutusin millegipärast mina tuuli ja Toomas vahele. Me oleme muidugi väga õnnelikud, aga selle stipendiumi oli see, et, et me ei teadnud, millesse tuleb. Ja siis ma käisin Lepo Sumera juures küsimas ja siis juhtus selline põnev asi, et iga kord, kui ma käisin, täites Tulcohmahuest serve suvi istesse Lepo Sumera ukse taga sekretäril hakkas minust juba kahju. Lõpuks sai minust villand, aga ta ütles, et sõitke minema. Stipendium tuleb takkajärgi. Sõiduraha, meil ei olnud siis üks ema tutt Ta kaugelt kaugelt sugulane rootsist kinkis meile 100 saksa marka ja see oli ainuke raha, millega me siis Saksamaale läksime 100 saksa marka. Klarnetit mul ei olnud klarneti, ma pidin tagastama konservatooriumi, mängisin konservatooriumi klarneti ka, nii et ma saabusin Saksamaal. Läksime 14 august 1991 ilma rahata, kui see 100 saksa marka ka, millest ei oleks saanud Saksamaal ühtegi korterit üürida ja ka mitte midagi. Ja ilma klarnetit ilmuma jättagi, aga me olime üüratult õnnelikult, maandusime tollel päeval oli 39 kraadi sooja Frankfurdi lennujaamas ja maandusime Karzzues, loomulikult täname südamest igavesti perekond Randerloyd, kes nagu meid aitasid kõike neid formaalsusi korraldada, seal pabereid täita, mina jaoskond, saksa verd, ühtegi sena tuuli oskas saksa tänu muusikakeskkoolile siis esimesel poolel aastal me elasime erinevate inimeste, kas ülemisel pööningu või keldrikorrusel ja raha oli nii palju, et reedest esmaspäevani oli meil viis Saksa marka, ehk siis ütleme, tänapäevases mõistes umbes viis eurot oli meil reedest esmaspäevani raha. Meil oli mingi iga teatud aja tagant väike jogurt ja natukene valget saia, see oli kõik, mis me süüa saime seal pool aastat üsna krõbedat elu, aga siis see stipendium lõpuks tuli ja siis läks kõik, äkki jooksis nii-öelda oma radadesse selle kõrtsu ees ühiselamuga Ta ja asjad läksid väga kiiresti, hakkasid väga positiivselt laabuma, elu läks äärmiselt ilusaks. Muidugi, loomulikult, kui inimesed niimoodi lähevad välismaale ilma rahaliste vahenditeta, mis tollel ajal ei olnud kuidagi võimalik kuskil mingeid rahalisi vahendeid saada, välja arvatud see stipendium siis lihtsalt leidus inimesi, kes meid aitasid, nagu Salvador mainis, perekond Randalu, seal oli üks kohalik perekond paarid, kes aitasid meid, kelle juures me kaelasimer mõned kuud. Ja siis muidugi meie professorid loomulikult olid teadlikud meie situatsioonist, minu professor näiteks tundis kartsule Rähedal ühte sellist muusikakooli, kus ta ise ka natukene õpetas, see oli küllaltki hästi maksustatud, oli see ka sellest huvitatud, tal oli paar õpilast seal ja siis ta soovitas nagu mind ka sinna, et ma siis sain sealt nii-öelda endale nii palju õpilasi ja ma sain seal ka natukene klaverisaatmist teha, neil oli vaja klaverisaatjat ja nendel õpilastel nagu meeldis ja siis mul tuli nii palju õpilasi, et lõpuks ma sain päris korraliku palga sealt. See võimaldas üldse meil ka seal Saksamaal elada. Kas te saite seal head õppejõud ja mina ütleks väga head, ma leidsin kunagi ühe kirja, mis ma saatsin oma emale, see oli kirjutatud 1991 kas novembri või detsembrikuu seas, kui ma olin seal Karzuessis augustikuusest elanud nii-öelda pool aastat ja ma kirjutasin uskumatult hea tase on siin muusikaülikoolis uskumatult head õppejõud. Et ma olen nii-öelda täiesti armastatud ja tohutult rahul sellega, et ma sinna sattusin. Minu vana hea kadunud, armas eriala õpetaja Rein Karin, enne kui ma Saksamaale läksin, tema pakkus nagu välja kahte sihtkohta Berliin ja Karlsson Berliinis oleks siis olnud Carlayster kunagine Berliini Filharmoonikute, suru klarnet või siis karsuias Volkov Maier ja ma otsustasin Volkov Mayer kasuks, sellepärast et ma olen nagu terve elu olnud selliste Uudemate suundade pool. Ja Rein Karin ütles, et Volkov, Mayer on nagu uuema saksa koolkonna esindaja ja mulle see väga meeldis. Õpingu ajal algas teil selline aktiivne musitseerimise periood, samuti. Mina sain mängida Württembergi Kammerorkestriga aastaid kaasa turneed maailmakuulsate solistide ja ka nagu Maria Shao pirees ja Morrison treerumpetist ja Gidon Kremer ja Martargerit, see kõik. Ja siis Tuuliga Me andsime iga aasta vähemalt 30 kontserti, mis olid sellistes väikestes saksa linnakestes rohkem sellistele vanuritele mõeldud kuurortides nii-öelda, aga korralikke kontserte ka ma mõtlen, mitte need olid kõik korralikud asjadega, ma ütlen nii-öelda selliseid nii-öelda kontserte. Väiksemates kohtades oli meil paljus Ja siis minu nii-öelda klaveriprofessor loomulikult organiseeris oma õpilastele, et siis olid sooloklaveriga, olid esimesed. Me käisime ka Prantsusmaal. Ma mäletan esinemas ja sõitsin seal Sotaanis, klaverisonaat ja, ja seal ühesõnaga oli, oli väga palju väga erinevaid ja väga huvitavaid kontserte. Elamusse. Kuidas see siis juhtus, et eesti mees kutsuti Jaapanisse Kyoto sümfooniaorkestri klarnetirühma kontsertmeistriks? See juhtus niimoodi, et mul kogemata kombel 100. pähe üks esinemine, Cash uues praam saalis keegi, kes oli minust astme võrra kõrgemale, siis nii-öelda doktoriõppes pidi mängima seal see keegi muideks mängib praegu Berliini Filharmoonikute teist klarnetit ja tema pidi esinema Poola kammerfilharmoonia oma doktoriõpe raames, aga ta millegipärast ei saanud valmis või ta ütles selle ära ja kuna seal oli lühike aeg mingi kuus nädalat, siis Volgo Mayer pakkus seda mull. Seda võimalust, et orkester tuleb, esimene on välja kuulutatud, et keegi klarnet istub esinema ja ta oma klassist valis mind välja asendajaks sellele esinema ja siis ma esinesin Mozarti klarnetikontserdi ka. Ja see esinemine läks, nagu ma aru saan, väga hästi, sest järgmine päev paljud klaveri professorid, kuulsad professorid, ütlesid oma õpilastele, et Froseerima Mozartit, nii nagu mina klarnetipealsele tegin olin üllatunud, et nad viitasid minule kui heale Mozarti interpreedi-le. Et ju see läks hästi ja siis Jaapanis on paljud asjad käivad soovituste teel nagu üle terve maailma, kus Ameerikas ka kui sa tahad professori kohta taotleda, siis seal peab olema kolm kuni viis soovitad, muidu seisad autentsed. Jaapanlased otsisid Kyoto sümfooniaorkestris uut klarnet disti ja Karlsruhe muusikaülikooli oboe, professor Toomas indermile oli see, kes mind soovitasin, et nii juhtus seal, aga ega niisama sinna ei võeta. Ma käisin Londonis ette mängimas selle dirigendile nagu konkursil Royal Albert hoolis. Aga talle meeldis ja siis vahepeal oli see, et mul varastati tsehhis pass ära, kui ma banaan ostsin, oli tagatasku koti tagataskus oli pass ja me olime taimetoitlased. Olime banaanisabas asjana banaane ja kes siis oli see, et ma ei saanud jaapanis sellele konkursile sõita õigel hetkel, seal toimus kaks konkurss ilma minut. Aga see dirigent olevat öelnud, et nii head mängijad nagu mina ei olnud ühelgi seal konkurss. Ja siis kutsuti mind hallaga proovi kontserdil Jaapanis Beethoveni üheksandat sümfooniat mängima, mida ma polnud kunagi elus mänginud. Ja siin teatavasti, eks ole, tund ja 20 minutit umbes sellises parajas tempos mängida. Nii et nemad seda läbi mänginud, nemad mängisid igast asjast ühe väikse jupi ja mul oligi kõik, ma pidin minema tervet sümfooniat mängima, ühe korra mäletama. Eksisin, härra, mul lõi silme eest mustaks, sest tempo oli päris kiire selles teises osas. Tiiter, et võtetel korraks mingisugune murdosa sekundist kades nagu pilti eest ära, aga ma sain rajale tagasi ja selleks hästi ja siis nad võtsid mind tööle siin. Kas vastab tõele, et te olite esimene, mitte jaapanlane selles orkestris? Ütleme, et ma olin esimene valge inimene, seal oli hiinlane, aga ma ei tea siiamaani, kas hiinlane, Jaapanis sünniaher, seal võis ka olla jaapani, kas tal oli jaapani kodakondsus, seda maad ja, ja teine asi on see, et sinna võeti üheaegselt minuga üks slovaki klast. Et me olime, ütleme nagu kahekesi esimesed hakas, te saite kohe eluaegse lepingu või? Tähendab prooviaeg oli kuus kuud ja selle kuue kuu sisse mahtus Euroopa turnee. Ja Euroopa turneel juhtus selline asi, et kriitikud tõstsid üles mind ja puupuhkpilligrupp, P. Ja tänu sellele oli sellega asi otsustatud, tähendab, kuna nende esile tõsteti. Üks kriitik isegi ütles, et ma olen seal orkestri kõige parem mängija. Ja siis nii-öelda mulle anti peale viite kuud kohese töölube, see oli eluaeg, tähendab Kyoto sümfooniaorkester on jaapani arvuliselt üle 20 sümfooniaorkestrist ainuke täielik riiklik sümfooniaorkestrile. On olemas üks tooke sümfooniaorkester, mis on siis 50 protsenti riiklik ja 50 privaat. Aga kõik ülejäänud jaapani sümfooniaorkestrid on privaatrahade peal. Tähendab, jaapanlased tegid selle mulle selgeks, et Kyoto on ainukene 100 protsenti riiklikutesta ja meie terve sümfooniaorkestri liikmed, meie olime kõik Kyoto linnaametnikud ja Kyoto linnaametnikud olid eluaegse tööloaga, tähendab, see kandus meile üle ja Kyoto sümfooniaorkestrist ei ole kunagi kedagi lahti lastud. Ei saa, ei saa lasta, reed läheb, seal on mingi kaitse peal, et see on Kyoto linnaametnikud ja Kyoto linnaametnike elastanud. Kuidas orkestri tasemele mõjub, kui muusik võib-olla ei ole enam nii hea? No vot, Kyot orkester, ta ei ole muidugi ennet skey orkester, aga meil näiteks minu nii-öelda kõrvade ja muusikalise maitse järgi oli Jaapanis kõige parem. Flöödimängija mängis fantastiliselt hästi, ta oli õppinud New Yorgis ka Julius Beckeri juures endine New Yorgi Filharmoonikute Surflutist ja ta mängisid selliseid soolosid, et kui ma kuulan nii-öelda Berliini Filharmoonikute, New Yorgi Filharmoonikute, siis sõna otseses mõttes ta mängib sama hästi kui need kõige-kõige-kõige-kõige paremad ja seda ainet käisime kuulnud, et see tase on nagu enamiku orkestrite puhul kergelt ebaühtlane, tähendab meie orkestris, nagu ma juba mainisin, tõsteti seda puupuhkpillirühma alati esile. Ja teine, kes meil oli siiski noh, terve minu kaheksa-aastase aja jooksul üks kord vist käis üks krooks, oli Horn, printsiparhorn soolo Horn, kes nii-öelda kaheksa aastat kõik kontserdid, mitte iialgi kruuksutanud tema olin öelda kaheksa aastat, siis ütleme, et kaheksast kontserdist 799 kontserti mängis absoluutselt perfektselt. Ma tahaks natukene lisatasu Jaapanis oli naturaalselt nagu normaalne inimestel, et nad teevad nii-öelda põhimõtteliselt oma parima ja orkestris kõik inimesed igaks korraks põhimõtteliselt tegid oma parima ja seal ei olnud nagu vaja sellist asja, et inimestel oleks olnud mingi hirm, et nad lastakse lahti või et viieaastane leping, et sa pead uuesti ette mängima, et see oli nagu selles mõttes inimväärne, et inimesed said selle töökohaga aitäh ja tegelikult Saksamaal on seesama, eks ole, seal on ka põhimõtteliselt see eluaegne tööleping ja inimesed, kes on ju tegelikult head pillimängijad ja kes on siin orkestrist sisse saanud, ega nad ei muuta äkki halbadeks pillimängijad, aga ega siis see muusik ju, kui ta on hea muusik, siis ta põhimõtteliselt on hea muusika, kuidas Abiisalt harjutada ja tal on piisavalt nii-öelda tegevus, siis ta ju põhimõtteliselt ei muutu äkki halvaks muusikuks ja seal nagu ei olnud seda probleemi, et oleks vaja olnud kedagi tagant nii-öelda ajada, kõik inimesed ju harjutasid ära põhimõtteliselt esimesse proovi tulid, kõik inimesed juba olid hästi ette valmistanud, et seal see, see küsimus nagu ei olnud seal üldse päevakorras. Et see töösse suhtumine ja töökultuur ja oli selle, ütleme tööeetika eetika on selline, et Jaapanis ei tolereerita seda, et sa ei tee kõike ära, mis sinust võimalik on ja ma mäletan seda tööeetikat. Ega esimestes proovides oli kohe kõigil perfect, ütleme seda juhtunud, et keegi loeks ajalehte või mingite asjade eks moodi ikkagi kõik kuulasid, dirigent ja tööeetika oli äärmiselt tõsine ja ei räägi. Ruumides valitseb täielik vaikus ja see tööeetika, mis puudutab laiemalt, Jaapanit, see on ju selline, et sellepärast näiteks suurte pankade juhid, kes viivad oma panga miinustesse, hüppavad kuskil kõrghoone katuselt alla, teevad siis harakiri ehk enesetapu. Et see on nagu neil see, et, et kui nende eksimused õhtu midagi harva juhtub, son Jaapanis kõige suurem kuritegu ja tänu sellele see kandub igasse töövaldkonda, näiteks Jaapanis on kõige parem kõige täpsem rongi liikumise tuur ka, et kui rong hilineb üle 20 sekundi, siis peab rongijuht kirjaliku seletuskirja kirjutama ja nagu ma aru saan, seal ei ole rong hilinenud üle 20 sekundi 50 aastat. Et selles mõttes see on teine, teine ühiskond, seal lapsest saadik ei lubata nii-öelda neid võltsvabadusi lastele, mis meil praegu kahjuks Euroopas näeme, mingid ultraliberaalsed, valitsused ja poliitikud tahad läbi suruda, inimkond ei ole valmis ja inimkond peab toetuma mingitele suurtele raudsetele, alustaladele, mida suvalised poliitikud ei saa kõigutada. Ta Jaapani ühiskond toetub nendele raudsetel alustaladele, mis on tuhandete aastate vanused alustalad, nad tunnevad isendid. Jaapanlased on väga äkilised, vägagi väga temperamentsed, aga nad on suutnud nende tuhandete aastate jooksul viia sisse sellise kultuuri, et nad mõjuvad äärmiselt rahulikult, tasakaalustatult ja isegi kangelt sest nad on õppinud oma neid kõik loomseid tundeid maha suruma. Jaapanlased suruvad tohutult palju endas maha igasuguseid tundeid, mida meil Euroopas lubatakse vabalt välja näidata. Sellel on omad positiivsed ja negatiivsed küljed, aga jaapani ühiskonnas üksikindiviid, kes näitab välja kogu aeg oma isiklikke emotsioone, tundeid kehtib kui laps, kui väljaarenemata isiksus tähendab välja arenenud isiksus, Jaapanis on see, kes on oma tunnetest emotsioonidest, sellest kõigest üle sellest nii-öelda inimlikust heitlusest iseendaga, sest egas iga inimene heitleb iseendaga siin elus. Kui inimestel väga hästi läheb, siis ta ütleb Ailaviool, et ma armastan teid kõiki, kui halvasti läheb, siis ta ütleb kõigile midagi muud. Et, et selles mõttes Jaapanis on nagu see üksikindiviid on osa ühiskonnast ja Jaapani ühiskond põhineb sellel, et kõigil oleks hea, mitte üksi. Ja tänu sellele on seal nagu riiklik kapitalism üks ja sama poliitiline partei on teisest maailmasõjast alates võimul. Ja see riiklik kapitalism tähendab seda, et erafirmadel ei lasta märatseda. Erafirmad on ka riikliku kontrolli all ja ütleme, keskklass on Jaapanis hästi tugev, tänu millele on seal hea, elad ja me peaksime õppima Jaapanist Ameerikas seda, et on võimalik ülikõrge tase ja ülikõrge töökultuur ilma nende rumalate lühikuste lepingut, et Saksamaal on eluaegset töölepingud Ameerikas Jaapanis, et Eesti peaks nagu õppima nendelt maadelt, kus on muusikutel hea elada, selles mõttes hea turvaline tunne. Jaapan on üks nendest. Saatekülalised on Tuuli ja Selva toore rähni. Jaapani tööeetika juurest me jõudsime sujuvalt jaapani kultuuriruumi milliste põhitalade juurde? Aga kuidas te üldiselt kohanesite, see on ikkagi hoopis teine jaapani kultuuriruumi jaapani ilu. Ma ütleks kohe ära, et kui jaapanis poleks olnud maavärinaid, siis me elaksime siiani Jaapanis, tähendab see kohanemine kultuuriga ei ole nii raske, keel on üüratult raskem, ei hakanudki seda õppima kirjakeele, et seal on kolm erinevat kirjakeelt, Hiragana Kattagana siis need hieroglüüfid, hieroglüüfid, kas lugemisvõimalust Hiina nii-öelda hääldamine ja võimalusi panin ja sellesse mul tõesti olnud aega süüvida, sest panin soolo klarnet ja harjutasin iga päev umbes viis tundi klaneetikas rääkisid. Me rääkisime lihtsalt nii-öelda. Me saime lihtsas keeles kõik ära rääkida, keda ja kui ma Jaapanist ära tulin, siis minu kolleeg ütles, et ma räägin väga hästi jaapani keelt, kuigi mitte minu arvates, aga ta ütles väga hästi, aga lugeda ei oska seda meie õppinud ühtegi hieroglüüfi, noh mõned jäid meelde, need hieroglüüfid, üksikud, aga me lugemist ei õppinud üsna kultuuriruumi. Sulandumine ei ole raske, kui sa teed eriala, mis sulle meeldib ja kui seal kollektiiv sulle sobib. Aga nagu öeldud, et mis meil kõige rohkem takistas, oli see. Me tahtsime Jaapanis maja ehitada, sinna eluks ajaks jääda ja Kyoto linna krundid maksid nii-öelda üüratuid, summasid, mida meie oleks saanud iial maksta Kyoto ümbruses. Need krundid, mis olid saadaval, olid kõik maavärinaliinid peale ja kui mul oleks, ma isegi vaatasin ühe Eesti firma palkmaja valmis, mille nimi oli Stuttgart, et ma selle ehitan, Jaapanisse, olid isegi läbirääkimised, aga siis ikkagi selgus, et kui maavärinat, et see maja kokku kukub, et me jääme endiselt pangale võlgu, et maavärina vastu kindlustust ei ole. Vot sealt sai nagu alguses päris tõsine Jaapanist ära tulemise soov. Nii et me saime aru, et me pesa sinna teha ei saagi. Et kuna me pesa ehitada ei saa, et siis eluaegseks üüriturust sõltuvaks inimesteks ei tahtnud jääda, sest pill on ju väga raske, korteris harjutas, on meie jaoks võimat, pidime majas elama, aga majade üürid on teatavasti kallid ja tänu sellele, et see maja ei ehita vaatama, hakkasime ikkagi mõtlema, et ma tulen määra. Teine oli muidugi see, et kuidas jaapani kultuuriga kohale see oli see, et nende suhtumine kuses erineb sellest, mis meie suhtumine tähendab. Mina olen kasvanud ülessüsteemis, kus kolm kuud suvel oli vaba. Jaapanis oli suvel üks nädal vaba enese ühte nädalat mängisin Mobeedeedi hunti ja pealsed ühte nädalat mingid rasked maalerit või rullida loed. Ühesõnaga, terve nädala pidin harjuma ja nii ei olnud seda vaba hetk ja ma mõtlesin praegu ma olen noor nii-öelda pooleldi taimetoitlane, jõudu täis, ma tegin 72 kätekõverdust Jaapanis iga päev käisin üüratult kiirel sammul, nii et terve orkester pidi mulle järgi jooksma. Ma olin tohutult nii-öelda sportlik ja kõik oli hästi, aga ma mõtlesin, et Ma olen noored, aga mis saab 10 aasta pärast, et ma olen siis alles kuskil 45, mis saab 20 aasta pärast. Et ega äkki mingil hetkel tundub, et tahaks puhata. Kui ma niimoodi tagasi mõtlen sellele, kuidas me sinna Jaapanisse läksime, siis loomulikult Selva toore pilgu läbi on see asi natukene teistsugune, kuna tema oli nüüd muidugi sellises nagu tipp sportlase nii-öelda olukorras, kes viidi kuskile kohale ja tal oli ees 100 mingisugust seda ülesannet. Ja siis loomulikult ühisel jõul me siis vedasime seda koormat seal, eks vaata nagu sportlastel Geon treener, eks ole, et ega siis muusikute elulugusid vaadates on põhimõtteliselt paljud muusikud ju, kes väga sellised pianistid seal on, selgub alati seal selja taga on keegi persoon, kes nii-öelda siis nagu on oma mõttega ja tahtega ja sooviga, et see asi läheks nii-öelda hästi, et inimene üksinda siin maailmas ei saa tegelikult nii hästi hakkama selles mõttes, et inimesel on vaja alati kedagi, kes veel sooviks samas suunas. Ma korraks segan vahele ja oleks pidanud ütlema, ennem on see, et see kultuuri Sokoli mulle väiksem tänu sellele, et mul oli abikaasa, kes mind toetas igast küljest, et kui ma oleks ihuüksi sinna sattunud, siis oleks muretseda. Tõesti, kuna mina nüüd nägin seda maailma, siis nüüd selle praktilise külje pealt, loomulikult kui tagasi mõelda sellele, siis ilmselt see kultuurišokk ikkagi oli lihtsalt juba sellel kujul, kui Samaabud Jaapanisse ja asud seal niimoodi elama täitsa tavalise inimese kujul nii-öelda ja hakkad siis nagu mõtlema, et sa pead poest süüa ostma ja sa pead siis hakkama seda keeldu tema, eks ole ju mina näiteks ise olin koolis õppinud saksa keelt, ma polnud inglise keeltki õppinud, et mina pidin hakkama õppima kõigepealt inglise keelt, kuna raamatut, mis jaapani keelt õpetasid, olid inglise keele baasil ja siis ma pidin hakkama jaapani keelt õppima, sest serval alguses ei olnud eriti aega seda keelt õppinud. Ja, ja põhimõtteliselt mina õppisin seda keelt varem ja mul oli noh, rohkem aega sellega tegeleda. Loomulikult see alguses ilmselt läks mingi teatud pikka aeg sel ajal, et lihtsalt aru saada sellest, et sa ei saa ju mitte ühestki sõnast aru, mis kuskile kirjutatud on. Et ma oletan, et see võttis praktiliselt mõned aastad. Me oleme ilmselt selle suhteliselt unustanud, sest elu oli kiire, aga teie esimene laps sündis Jaapanis, kas tema võttis seda kõike nagu loomulikumalt? No Oliver, meie poeg sündis paness selleks hetkeks me olime juba nagu selle keele niimoodi ära õppinud, vähemalt mina tundsin ennast juba selles mõttes hästi, et ma sain muidugi rääkida kõike seal juba arstidega ja sellel lapsel Ma usun, oli selles mõttes seal jaapanis turvaline, et ma siis olin nii-öelda põhimõtteliselt tema jaoks olemas. Nii nagu ma olin, on põhimõtteliselt olemas sõlvadora jaoks, kellel oli seal turvaline uues kultuuriruumis tiiva all ja, ja väga turvaline. Londoni linna. Välja ütleme, et igas suurlinnas või terroriakti kallal toimida suurlinnad ongi sellised sul lausvale, mida Londoni linnapea välja ütleb. Jaapanis Me jalutasime oma Oliveriga. Me oleme öö, inimesed, mõlemad Tuuli Oliver ärkasid kell 12, aga tänu sellele. Me läksime öösel kuskil kell kolm magama, et jalutasin iga ööse Kyoto tänavatel öösel kella kolmeni väikese lapsega. Ja mitte iialgi, mitte ükski kord mitte keegi ei seganud meid mitte kunagi. Ja toob, kes täpselt samamoodi kui mul kontserdid olitookas mälutasin öösiti õhtuti seal üksinda tänavatel mitte iialgi mitte keegi puudu. Et väga selgelt ütlen, välja jaapanud tohutult turvaline maa, Superman ja ometi te lahkusite Jaapanist. Ja sel põhjusel ma juba ütlesin, et kui need maavärinaid poleks seal olnud, et oleks saanud siin oma pesa luua. Aga mina lisaksin veel juurde, et kui ma nüüd mõtlen ja vaata, tahan oma südamesse nii-öelda pilgu heidan, siis mina ju oleksin võinud ka abikaasana ju selles suunas nii-öelda mõjutada, ütles elatise laadur, sul on fantastiline töökoht, sul on kõrge positsioon, sellel on tohutult suur vä. Aga samas ma võib-olla siiski ei mõelnud ka, kui ma iseennast kui persooni vaatan ja ilmselt meil mõlemal, ma usun, oli selline tunne südames, et me siiski ei taha sinna terveks eluks jääda tervet oma perekonda ja lap see seal üles kasvatada selles süsteemis, mis on niivõrd erinev meie omast, ilma selle puhkusel. Ta tõesti selline range süsteem koolis pead sa käima, eks ole, terve suve läbi seal ja mina, kui ma mõtlesin, et oma lapsed, et kuidas mu lapsed ennast seal võib-olla tunnevad, et nemad ei ole ju jaapanlased, eks ole. Et siis mul oli mingi selline tunne, et ma ise ja, ja võib-olla minu lapsed tahaksid siiski elada rohkem euroopapärases. Tuure ruumis Jaapan on maailma üks kõige paremaid maid elamiseks. Turvaline ei ole, terroriste on homogeenne ühiskond, inimesed on õnnelikud ja Jaapanis nagu iga noor perekond tahab endale uut maja, mis tähendab, et vana maja lõhutakse maha, tehakse uus ja koolisüsteemis õpetajatele. Meil on väga hea elu, sest klassis on selline distsipliin, mida annab otsida. Allumine on Jaapanis tähtis selle ühiskonna komponente. Hierarhilise süsteemis, mis on väga läbimõeldud, on allumine esikohal. Ja mida tahaks Euroopa poliitikutele öelda, et lapspoliitikuid Jaapanis ei ole? Jaapanis noortel meestel ja naistel ei lasta suud lahti teha. Noorel mehel on õigus kuulata kõigepealt kuulata, mis vanamees räägib. Ja siis, kui ta saab ise vanemaks, siis ta võib oma moka lahti teha. Aga nüüd elada. Tede hoopis teises keskkonnas Islandil. Kuidas te leidsite enda jaoks selle paika just nimelt? Tähendab, ma otsisin Jaapaniga sarnast paiku ka, et Kyoto sümfooniaorkester oli väga hästi makstud, orkester Me olime palgatabelis neljandal kohal, aga kui arvestada toob elukallidust, kus olid esimesed kolm orkestrit, NRG ja Metropolitan ja nii edasi, siis Kyoto oli nagu jaapanis esimesel kohal palgatabeli mõttes. Ja, ja ma otsisin siis sellist kohta, mis nagu palgatabelilt enam-vähem vastaks sellele, mis mul Jaapanis oli, aga samas, et oleks Eesti suvepuhkus ja pikaajalised lepingud nii-öelda riiklik töö. Et ma nagu islandi leidsin sellepärast, et otsisin Uus-Meremaa, Austraalia, Ameerika, Kanada kõik läbi ikka kippus silma jäämas. Paar tantšoob nii-öelda muusikutele, et, et sul ei ole kindlat lepingut, et sa töötad nii-öelda lühikeste lepingutega ja siis ka pikad tööpäevad ja nii-öelda Islandise tööskeem nagu oli, sobis mulle sellega, mis ma olen harjunud selle, mida ma ette kujutan, et ma sain Islandile muusikakooli direktori, kas olen seal siiamaani kohustusega, nagu kõik direktorid on ta natukene õpetada ja see töökoormus oli selline, et ma valisin sellise töökoha, kus ma saaks edasi päevas, kui vaja neli-viis tundi klarnetit mängida. Islandlased nagu said sellest väga kiiresti aru, kes ma olen, kust ma tulin ja mida ma tahan. Ja ma ütlesin, et ma olen eelkõige plannetist, seejärel muusikalidirektor ja siis selle õpetamisel väikse kohustusega, et ma olen Islandil eelkõige ikkagi professionaalne klarnatist, kes harjutab iga päev ja kes võiks vabalt mängida Berliini, Filharmoonikute, New Yorgi Filharmoonikute kohe homme, et mul on endiselt väga-väga kõrge tase kõrgem kui Jaapan. Ja, ja see oli nagu eesmärk, et leida selline töökoht, mis võimaldaks seda klarnetit ja kõike klarneti seonduvat edasi arendada, jätkata samamoodi kui Jaapanis. Ja minule muidugi minu võimaluste piirides ja nii nagu mul perekond oli ja ma ootasin juba siis tütart kolisime Islandile, mina nagu otsustasin, et ma siis võtan need mõningad aastad, kus need lapsed väiksed on ja kus nad tõesti nagu vajavad nagu ema hoolitsus, et ma siis otsustasin nagu need aastanz lastele pühenduda ja sealt kõrvalt siis nii-öelda loomulikult siis töötada ja ühesõnaga nagu sobis perekonna Island kõige parem, sest Island on selles mõttes laste paradiis ja perekonnaparadiis seal on nagu last jaoks kõik tehtud ja perekondade jaoks ja seal nagu on see väga loomulik, et inimestel on lapsed ja et need lapsed nagu kujundavad ka seda elu, et lapsed on nagu see kõige loomulikum asi, mis siin elus on, et ega meie nüüd ei ela ju selle jaoks, et ise karjääri teha ja kellelegiga võistelda, vaid me elame siiski siin maailmas ka selleks, et siis teate pull kunagi edasi anda nooremale põlvele. Et Islandil on lapsed nagu täiesti loomulik elu osa ja tööelu on, seda saab hästi omavahel sobitada. Islandil käiakse rohkem lastega kontserditel ja ma olen sellega ära harjunud üldiselt et keegi teeb saalis pidevalt häält, kui mängin, mitte nüüd häirivalt kõvasti, aga et siiski, et eurooplased natuke isegi ära hellitatud sellega, et saalis peab olema haudvaikus Islandil, on ikkagi võimalik, ma mõtlen selliste kammerkontserdil kuulajateni sümfooniaorkestri kontserdil, aga võimalik, et lastega pered tulevad kohale. Ja lapsed magavad seal kontserdi ajal või natukene siis nad teevad selle peale, keegi ei solvu, keegi hakkab paanitsema ja ega see välja minna Emallast, kui suured tee enda lapsed praegu. Meie lapsed on praegu nüüd juba poeg on juba 14 ja tütar on 11. Ja nemad on mõlemad ka aktiivselt muusika alal nii-öelda tegutsevad. Nad alustasid tegelikult mõlemad natuke niimoodi pillipuhumist ka, et vaadata, et kuhu suunda nagu sa huvi lähe. Aga siis meie pojal ilmnes väga selge nii-öelda huvi nagu selle klaveri vastu ja nagu komponeerimise vastu klaver on nagu selles mõttes, eks ole, selline pillad, selle peal saab komponeerida. Ja niipea kui ta õppis, siis natukene nii öelda seda klaverit mängima, alustas ta ise, nagu siis improviseerimis komponeerimist ja see arenes nii-öelda nii kaugele. Ta nüüd mängib juba üliraskeid klaverilugusid ja komponeerimise üliraskete teise ohka teosed ei saa ära mängida, aga ma ütlen, et ise kirjutasid. Ja siis tütar tütar on ka väga klaverist huvitatud, aga lapsena ütles, et ta tahaks nagu viiulit ka proovida ja ma panin ta viiulit õppima, et nüüd ta tegelikult mängib nagu mõlemad pilli. Aga nad mõlemad on käinud Islandil seal sellistel konkurs festivalidel Islandi musi koolide raames ja ja seal edukas osa võtnud ja saanud seal auhindasid ja nemad väga tegevuses muusikaala. Ja nüüd me käisimegi koos perega, meil olid kontsertid. Me mängisime Salvador, aga pikka programmi seal, mina mängisin ka soolopianistina teoseid ja siis meie lapsed mängisid ka mõlemad, siis nagu paar teos seal kontserdi kavas ja, ja see oli väga nagu positiivne inimestele väga meeldis. Saatekülalised on Tuuli ja Selva toore rähni Islandilt. Te olete nüüd nii palju aastaid olnud Eestist eemal, aeg-ajalt käite suvel siin. Kuidas te olete kursis Eesti eluga? Tähendab, varem kui ei olnud internetti, siis ei olnud üldse kursis, tähendab internetti tekkimisega mäletan esimest korda Jaapanis, ma hakkasin lugema iste hääle lossimis kompuutri 1999, mul alguses ise küll ei tunne, et ma ei osta seda, et ma, see hakkab mind segama, et ma tahan olla täiesti pühendunud klarnetile, aga siis ma ikkagi otsustasin selle osta. Siis me nagu hakkasime eesti eluga olema kursis nii-öelda Eesti ajalehti lugema sir ja postimeest ja, ja teisi lehte. Aga ma ütleksin, et, et praegusel ajal, millal on veel juurde tulnud lisaks interneti ajalehtedele selline keskkond nagu Facebook siis ma olen tihti mõelnud, et ma ei taha Facebookis olla, ma ei taha seda avada, ma tahan, seda mul ei oleks, aga samas on see pidevalt. Kui näiteks tuleb mingi kontsert kuskil Hispaanias või kuskil Saksamaal, siis Facebook on imelihtne suhtlusviis. Sellel ajal, kui sa kellelegagi organiseerid Facebooki kaudu Entel mingit esinemist kuskil jäävad pilgu alla ka sündmused, siis sõprade silmused, kes Jaapanis, Saksamaal, Inglismaal, Hispaanias, Eestis, et tänu sellele ma võiks öelda, et me oleme üldiselt kursis Eesti muusikaeluga ja mina kuna ma olen ka nii-öelda popmuusikat õppinud natukene ja sellel alal tegutsenud. Ma mängin aeg-ajalt Islandil rokkbändis klahvpille ja saksofoni, et siis ma olen nagu sellel alal ka fänn, popmuusika fänn ja minu koolis õpetatakse seda tema õpetajat poplaulu minu koolis, kuule tan lauljatega iidamast-aadamast koos tegutsenud ja mängib ise neile alla, siis on selline hea võimalus minu koolis, et, et see on nii-öelda rahalises mõttes hästi tasu ettevõtmine, et see sobib, et me oleme nii-öelda tegelikult eesti muusiku eluga suhteliselt hästi kursis ja ma olen nii-öelda aeg-ajalt sattunud ka klassikaraadio veebileheküljele ja kuulanud seal takkajärgi mõnda kontserti või mõnda ülesastumist, et olen kursis. Ja aga Eesti eluga ja kuidas teile tundub praegu no Eesti elu, mina isiklikult tahan, et Eesti oleks minu jaoks kogu aeg nagu ikkagi südamesse minu sünnimaa, eks ole, loomulikult see, mis mina lapsepõlves kogesin, see ühiskond oli loomulikult täiesti teine, eks ole, sest muudatus tekkis, uue ühiskonna algus tekkis just siis, kui meie Eestist lahkusime, tähendab sellel esimesel aastal, kes siis nii-öelda, aga võimalused siis välismaale minna. Me läksime ära, et tõesti muidugi kõik see muudatuste aeg on olnud seal, kus me oleme välismaal olnud, aga loomulikult oma südames on see eesti jalad, tee meie sünnimaa ja meie kodumaa ja tegelikult suhteliselt ükstaspuha, mis siin nüüd on, eks ole muud toonud ja, ja kas väliselt eks ole, ehitatakse uusi maju ja võib-olla ka inimsuhted on teistsugused nüüd kapitalismi tingimustes ja kõik see aga minu jaoks on Eesti alati minu sünnimaa alati minu kodumaa ja mul on alati ühesugused tunded selle suhtes ja ma olen alati positiivselt meelestatud. Ja mulle tundub, et Eesti elu läheb ülesmäge ja loomulikult meie oleme nüüd elanud ühiskondades, mis on selles mõttes ju vanemad, eks ole ju, kus nii-öelda üks ja sama süsteem on olnud aastakümneid varem nii-öelda sisse viidud, et Eestis toimus muudatus nagu suhteliselt kiiresti ja hilisemal ajal, aga et, et minu meelest see on kõik positiivne ja ma usun, et Eesti ühiskond areneb täpselt selles suunas, kus ta peab arenema ja kuhu need inimesed tahavad seda arendada ja kuhu meie, eestlased, Me oleme ka eestlased, mis siis, et me ei ela Eestis. Et kuhu meie, eestlased, tahame, et see eesti arene ja oma südames nii-öelda meie, eestlased, kes me ei ela hetkel Eestis ka nii-öelda aitame oma mõtet ka kaasa sellele arengule ja selles mõttes ma usun, et, et see on kõik positiivne. Kas te Islandil tähistati Eesti vabariigi aastapäev? Noh, mees, sellised suured tähistajad selles mõttes ei ole, kuna me oleme, vaata muusikud ja muusikutel on nagu kogu aeg nii palju neid tegemisi ja kontserte, igasuguseid ülesastumisi. Et siis me oleme nagu kursis sellega justajate, et, et seda tähistatakse, aga kuna meie seal lähiringkonnas on ikkagi väga vähe eestlasi, kus meie elame ja need eestlased reisivad nemad on palju tihamine, võib-olla Eestis, kuna nad ei ole nagu sellised konsulteerivad muusikud ja mina olen organist, ma olen üldse seotud rohkem oma tööga ka jõulude ajal ja niimoodi, et, et me nagu selles mõttes pühitseme oma südames nagu mainime ära selle ja võib-olla teeme mingi pisikese asjaga. Me nagu sellised väga suured ühitsejad ei ole nii-öelda välises mõttes pühitsejad. Me oleme rohkem oma südames eestlased ja pühitseme nagu seda, et me tunneme nagu ühistunnet seal Eestis. Mina ütleks niimoodi, et kuna ma olen, ütleme alates noorusest nii-öelda vahelduva eduga, harjutan pilli nii palju kui võimalik, Rjabov päris 15 aastaselt mõtlesin tihti seitse tundi päevas. Muidugi on perioode olnud, kus ma ei ole sa nii palju harjutada, aga ka Saksamaal harjutasin tihti seitse tundi päevas ja Jaapanis oli viis tundi päevas nagu norm. Vahel tekib ka väsimus, et ei suuda nii palju harjutada, siis minu jaoks on muidugi elu selline, et mul ei ole vahet jõulude ajal, uusaastal laupäeval, pühapäeval, esmaspäeval ma tihti ei tea, mis päev on, ma ei tea, ei kuupäevaga nädalapäeva ja ükskord keegi küsis minu käest, et kuidas sa tunned, et sa ju nii-öelda ei esine iga päev suurtel lavadel, et sa kogu aeg harjutad. Ja ma olen öelnud, aga et minu jaoks minu kodu ja harjutamine ongi minu lava, et ma võtan pilli ja võtan järgmise Nielseni, klarnetikontserti mängin siis võtan koplandia, mängib Mozartit staanitsid ja siis mõnda sonaati, et seal on igapäevane esinemine minu jaoks ja ma mängina tunnen sellest rõõmu nagu kuskil teistele mängida, siis on see veel suurem rõõm. Ja see Eestis suhtumine meie poolt, kes me välismaal oleme elanud, nüüd aastast 1991, on selline. Eks omariiklus on selline nagu oma äri omaettevõte. Et igal riigil on oma areng vastavalt sellele, millised inimesed selles riigis elavad. Ühesõnaga, hispaanlased on tugevalt katoliiklased oma Lõuna-Hispaanias oma islami taustaga minevik. Ja tänu sellele, see, kui kaua nüüd pühapäeval Hispaanias poed lahti on seotud nende inimeste mõtlemisega selle religiooniga, mis sellel maal ja Eestil on oma taust, me ei ole siin Eestis sügavalt katoliiklased suhtuma laupäeval pühapäeval täiesti teisiti meie kooli õppeonju eemal olnud religioonist ja tänu sellele on üles kasvatatud põlvkond inimesi, kellel on see side religiooniga nagu katkestatud, aga mõnes mõttes ka kunsti. Mina pooldan nagu seda, et inimene pea piimaminevikust ja ka sellest minevikust, millest ta midagi teada ei taha. Ehk siis nii-öelda maailmal on oma ajalugu. Sellest ajaloost ei saa religiooni välja võtta. Ja nüüd tekib küsimus, et kui me vaatame vanemaid riike kui Eesti, et kuidas neil on läinud niimoodi, nagu neil on läinud, miks neil on läinud niimoodi jääd, miks Eestil läheb nii, nagu tal praegu läheb ja kus Eesti asub siis seal tööd ju terve maailma ajalooga terve Eesti ajalooga ja nagu Tuuli ütles, ega me ei saa üht etappi vahele, Eesti arengus jääb. Me oleme valinud need poliitikud sinna etteotsa, mina küll isiklikult mitte, aga ütleme, Eesti on valinud need poliitikud, kes Eestit juhivad ja nendel on teatud mõtlemise baasharidus ja see baas tuleneb sellest, kus see Eesti on olnud ja seda me ei saa ju muuta ei saa Eestis Ta jaapani mõtlemisega poliitikuid, see ei ole võimalik meil oma eesti oma eesti kooli tulnud, oma eesti ülikooli tulnud ja ka oma eesti geneetiline areng olnud, et me oleme teiste rahvastega segunenud rootslased, taanlased, sakslased, venelased ja nii edasi. Ühte peab ütlema. Eestlased ei ole väga kokkuhoidev rahvas, eks ole, kui me võrdleme jaapanlastega, jaapanlased olevat palju rohkem kokku Hispaania 1000 palju rohkem kokku ja mõtleks, venelased hoiad palju rohkem kokku islandlased iriliselt kokku islandlased ja muidugi jaapanlased siiski ka. Ja ma tahaksingi Eestile öelda, mis võib olla üks vähene märkus pysti suunas, on näiteks Jaapani, Saksa ja Islandi suhtumine oma suur kujudes Jaapanis vähegi keegi, kes oskas hästi pillimängija, seda toetati, sellele korraldati kontsert ja keegi ei tilkunud tema kallal keegi öelnud, et ta ei oska mängida Islandil Saksamaal sama näiteks ka popmuusikas. Islandil on popmuusikud, kes võtavad eurovisioonist osa, isegi kui nad ei saa edasi, siis terve Island toetab neile korraldatakse kontsert, et keegi ei ilgu nende kallale. Villu saab põhiseid märkusi ja ma sooviks nagu Eestilt sama, et Eesti toetada tahaks oma popartiste klassikalise artiste soojalt mitte peale mingeid väikseid ebaõnnestumisi, mis ei ole üldse nendega võib-olla seotudki hakata neid maha materdama, et see oleks nagu ainukene võib-olla selline väike märkus, mullane. Ma mäletan, mul on hea mälestustes, see ei ole üldse kriitile, vaatan, oleme ise eestlased ega meie oleme ju ise täpselt samasugused inimesed, ega meie ole sellest asjast midagi välja lõigatud, meie rääkida, et eestlased on sellised, kui me räägime seda, siis me oleme tegelikult ju samasugused, et me räägime tegelikult iseendast, eks ole, siin ei ole midagi kriitikast, ütles nii-öelda enesekriitika ja lihtsalt enese hingevaatamine. Et ma mäletan kunagi, kui ma olin noor, vahel mõned asjad jäävad inimestele meelde noorele, mis ta hinge puudutavad. Ma mäletan üht ajalehe artiklit, kus üks naine, kes oli ise-le lane ja vist abiellus eestlasega, andis intervjuud, oli mingi kultuuritegelane ja tema nii-öelda lahkas natukene läheb. D ja Eesti väliseestluse nii-öelda hinge just nimelt väliseestluse ja tema tegi sellise märg, kus ma usun, seda on hea eestlastel kõigil endale kõrva taha panna, mina ja seal ja kõik teised, kes me oleme seal, ta tegi sellise hea märkuse. Ta ütles väliseesti kirjanduse kohta ja välisläti kirjanduse kohta ütles. Kui välisläti kirjanduses tekib keegi, kes natukene andekas siis seda kohe toetatakse, kantakse kätel, keegi ei ole kohe perfektne, eks ole, kõik nõuab kogemus siin elus ja seda kantakse kätele, sellel aidatakse nii-öelda õitsele puhkeda. Aga ta tegi märkuse eestlaste kohta, kui väliseesti kirjanduses nii-öelda näiteks tekib keegi, kes hakkab midagi tegema eesti keeles kirjutama, võib-olla see ei ole kohe perfektne, eks ole, väliseestlane võib olla, kirjutab perfektses eesti keeles, ütles, et eestlased suhtuvad kohe liiga kriitiliselt, materdavad maha ja juhtub see, et nad ei lase sellel asjal õitsele puhkeda. Inimestel, kellel on annet soovi teha selle ülikriitilisusega Üliberfektsuse sooviga. Et seda me peame, eestlased lähema meie servaga ka ja nii-öelda mega mõtlema vahele, kui perfektselt head asjad olema. Tegelikult asjad ei pea olema kohe perfektsed ja peab olema rohkem inimlikku soojust ja soovi inimesi, kes selles kultuuriruumis tahavad midagi teha ja kes tahavad midagi saavutada, kellel on annet neid toetada. Ta maa, sellepärast et muidu lihtsalt ei saagi midagi kida, kui seda toetust ei ole. See jäämäe ülemine tipp, mis siis välja paistab, et keegi mängib orkestris, et keegi mängib, annab soolokontserdi. Et sellel jäämäel peab alati olema see alumine osa, mis on nähtamatu ja mis on see tegelikult suurem osa ja millest tegelikult sõltub kõik nii nagu titaaniga, eks ole, ta põrkas vastu seda jäämäe nähtamatut osa, sellest sõltus lõpuks maailma ajalugu, mitte sellest ülemisest osast. See alumine osa, kes toe, kes on siis perekond, kes on siis see rahvus, kes on sinu rahvus, kelle hulgast sa oled sündinud, kes siis on sinu tagasele mõõta, et ja hingejõuga ja kes aitab sul tõusta siis sinust midagi saaks? Vaat see on see, mis tegelikult määrab kõike. Ja seda peavad eestlased nii-öelda ja kõik rahvad nii-öelda siis mõtlema, et ega keegi ei saa ainult omal jõul tõusta. Kui ei ole kedagi, kes soovib sind aidata. See, mis ma enne ütlesin, et see rahvuslik toetus peab olema igale eesti artistil, olgu ta popartisti, klassikaline, peaks olema Eesti toetust ja ja ainult toetus noortele, seda oli kunagi, mida isegi ütles mulle minu õpetaja Aleksander Rjabov, et konkursid ka näiteks, et ema veel sai konkursil, kus seid võtta vanemad inimesed osa ja ta sai esikoha seal kammermuusika konkursil koos Eevi Rossiga. Et tänapäeval näiteks konkursi vanematel ei ole, et pannakse piir peale, toetus noortel, aga et need küpsed muusikud nendele võiks ka rohkem toetada. Dust olla minu arvates just see, et me peame noori, toetame, kõik on selge, aga et need küpsed muusikud nii-öelda vajavad ka ikkagi oma rahvusi oma riigi toel ja kuni surmani välja, eks ole. Et minu hea sõber Ivo Linna, ta on küll juba vanema generatsiooni esindaja, aga temal on ka hinges hea tunne, kui rahvas teda toetab, mitte ei ütle, et kuule, et sinu aeg on nüüd läbi, et lase nüüd keegi teine laulma. Juba ei ole läbi kuni lõpuni lõpuni on Ivo linna meie armastatud laulja siin ja me peame teda toetama, terve eesti rahvas muidugi on igal inimesel oma maitsega, sõltumatult sellest maitsest peab aru saama sellest, et oma rahvas peab toetama tema oma rahvaartist ükskõik mis valdkonnas. Ka spordis jäi silma see tohutu kriipimine meie Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni puhul. Et see mul valusalt näpistas hinge, kuidas äkk äkki siis mingitele kahtlastele proovidele materdati meie olümpiakuulsused maha, et ma tõesti ei tahaks sellist asja mitte kellelegi, paluks, et eestlased muudaks oma meelt, et nad toetaksid oma kuulsusi, sest me ei tea ju, mis on Norras kui suusaspordiedu taga astmarohud, mis seal on kõik, et selles mõttes, et ei ole mõtet oma rahvakuulsusi spordis muusikas maha teha, et ikka toetame neid. Nii on kergem meil kõigil elada ja tipus on eeskujuks järgmistele, kes alt tulevad, muidu me ju ei arene oma omaenda tipu maha, tõmbame siis arengut ei ole, areng, saagu siis olla ja kui keegi on tipp ja noored vaatavad sinna tipu poole, austavad teda kuhugi tipp maha, tehakse, keegi tippu ei austa, siis pole noortel kedagi vaadat. Sarja minu Eesti külalised olid Tuuli ja Silva, toore rähni Islandist. Saatejuht oli Kersti Inno.