Kui see meie järjekordne jutuajamine kirjanduse teemadel jõuab raadiosse, on kevade aeg. Maikuu ja võib-olla just sellepärast me valisime niisuguse Ilusa pealkirja kirjandus ja uhkus. Sest kevad on uhke ja õilis aeg ja sel ajal tunnevad inimesed käänast veidi uhkemalt kui teistel aastaaegadel. Võib-olla. Ja võib-olla see uhkuse teema on vajalikum, tähtsam kui me iga päev mõtleme. Sest minu meelest on liiga kaua kultiveeritud alandlikkuse vaimu ja väga vähe on tuletatud inimesel meelde uhkuse võimalust vajadust. Me teame oma vanasõnadest juba, kuidas manitsetakse inimesi, uhkus tuleb enne langemist. Ja Me oleme luterliku kiriku mõju all olnud. Ja me teame, et testamendis on kirjutatud samuti teie nooremad alistuge vanemaile ja riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu, sest jumal paneb suurelistele vastu. Aga alandlikele ta annab armu. Jah, eks ulatub meie argiellugi, sest mulle tundub ka, et meie harilikus tavasuhtlemises On räägitakse uhkusest kuidagi negatiivses tähenduses, kui öeldakse teise inimese kohta, et sa oled uhke see tähendab, et sa oled ülbes, oled üleolev, sinuga ei saa kontakti, et sa ei taha minuga rääkida. Ei taha üldse minust aru saada, et sa oled niivõrd palju kõrgeimaks biodellast minust, sinuga nagu ei saagi kontakti. Nii et nähtavasti tuleb ikkagi uhkusejuurest tõesti natukene põhjalikum töö ette võtta ja selgeks teha, mis tema ikkagi on, nii et temas on ka mingisugused äärmused olemas. Üks see uhkus, millest me äsja rääkisime, seda võiks ehk siiski ülbuseks nimetada. Ja mitu kuseks. Nojaa, teine äärmus võiks siis olla väärikus mida enam kuidagi negatiivseks pidada ei saa ja see normaalne uhkustunne, mis inimesed olla uhkus sellest, et ta oma tööd hästi teeb, oma koht. Niisiis mölbust rohkem väärikust. Minu arvamine, täpselt samuti eelkõnelejate arvamusega kokku. Aga ma lisaksin juurde, et rohkem inimese väärikust ka kirjanikule, ka luuletajale rohkem väärikust stiivustaks, niinimetatud lihtsat inimest, samuti olema väärikas inimene, mitte ülbe inimene. Ja väga hea niimoodi peaaegu nagu loosungeid öelda, aga kui katsume ise olla veidi õiged, väärikad ja uhkelt, kuidas see meil välja tuleb? No peaks ikka tulema, et miks ta ei tule noh, mille üle siis kirjanikul näiteks uhkustanud talle oma mõtlen, me genereerime ideid ja paneme neid noh, teatud valgusesse asetame või siis kah edastame neid ideid, mis on ühiskonnas parasjagu olulised ja mida oluliseks peame. Kirjandus on ju teatud määral sõel, mis nii aganad välja sõelub ja püüab tuuma peale jääb Ta ja juba see sõela uhkustab Messis olemas olema. Et me küllaltki ütleme, mitte liiga tihe taha auguga ei tööta, need sööklad liiga vähe tuleb ja liiga palju peale jääb ikkagi, nii et see, mis järele jääb, midagi olulist on, selle koha pealt võib arvatavasti kirjaniku, kust julgesti teadlase uhkusega võrrelda, sest teadus on asi, kus inimesel uhkust nagu etteheidet. Ta, kui teadlane on ühe avastuse oma elus teinud, siis sellest peaaegu aitab, et tema enda ära õigustab. No aga ma arvan, et kirjanikul on igast tema raamat, kus on ikka üks avastus kindlasti muidu nagu ei tasugi kirjutama hakata. Kui seda avastust ei olnud. Mina leian iseendast näidet tuues, et minul on küll olnud väga raske olla väärikas inimene. Ma olen alustanud ülbelt. Need on kibedad sõnad iseenda kohta. Ma leian, et ma pean neid ütlema sest inimesel on üldse väga raske väärikas olla. Ta peab millelegi toetuma või tal tugi jalge alt ära kaob. Siis ta võib-olla pigem ülbe või upsakas. Inimese eesmärk elus üldse peaks olema olla väärikas inimene. Kuidas ta selleni jõuab, see on tema enda asi. Ja tema igapäevane võitlus iseendaga. Algaja kirjaniku hõlbus hetki on isegi paratamatu. No see on selline enese maksmapanemise vajadus, vajadus siiski ennast välja töötada ja endale see esmane, tunnustas kätte võitu, seal ei ole küll midagi endale ette heita, ma arvan, et Viivi Luigel küll kõige vähem. Ma tegelesin just asja ühe ja koolinoorte kirjandussaate kokkupanemisega oli noortele proov. Janno noore tabelikult koolilapsed neljandast klassist kuni abitooriumini välja loevad oma luuletusi kõik nii pominalia häbenemisi siis tahes tahtmata. Ta tuli neile sisendada, et olge nüüd ikkagi reipama toolegi uhkemad, olge väärikamad, et ei, olete siiski selles valdkonnas rohkem saatnud korda, kui teie koolivennad ja õed. Et siin pole häbeneda midagi ja seda rahva, et seda tuua, seal peab ikkagi enesekindlust ja sellist tugevat häält ka olem taga. Mul tuli jälle natukene teist sorti mõttekene meelde kunagi Jaan Kaplinski luuletus. Ei ole sugugi põhjust olla uhke ainult sellepärast, et oled inimene, Ta loetles viimase sajandi inimkonna häbitegusid. Ja minu meelest ma ka ei saa ainult sellepärast uhkust tunda, et inimkond tervenisti on siiani välja välja elanud nii, nagu ta on elanud. Pigem hakkan tundma juba nagu häbi selle selle inimese eksisteerimisviisi üle, mis, mis praegu maa peal on. Kõige lihtsam on meenutada nihukesi, suuri maailma katastroofi ja sõdu ja inimese tapmisi, massilisi tapmisi teise inimese käe läbi. Teame, et et praegusel hetkel kah maailmas sõditakse tapetakse, ei saada kokkulepet. Ja aga kusagil hoopis väiksemas mastaabis me näeme ka niivõrd palju. Inimeste häbistavad, et ei jaksa alati inimesena uhke olla. Kas oli lähemas ümbruses uutes linnaosades, mina tartlasena näen, kuidas on kasvanud mõne aastaga Annelinnaosa ja kuidas kuidas see on muudetud nende sama elanike poolt väga väärituks paigaks, määritud, lõhutud ja ma ei näe jõudu. Ma ei näe seda hinge uhkust nendes elanikes, et nad lõpetaksid sellise elamisviis ja muutuksid teiseks. Noh, tegelikult on uhkus ka omamoodi puhtuse taotlus. Ja selles mõttes olen maandoga täiesti nõus, ta ütles samu sõnu, mida mina oleksin öelnud. Niisamuti olen mina näinud väga vääritut inimest enda ümber. Ja ma ei suuda kuidagi olla selle inimese peale uhke ja ma ei usu, et see inimene isegi endast muud võiks tunda, kui ainult mingisugust ebamäärast tüdimust. Võib-olla. Ma ei usu, et tal nii väga konkreetseid tundeid üldse iseendast on. Aga siiski, kui rahva uhkuse juurde tagasi tulla. Ja siis mingisugune. Tugi ikkagi peaks olema rahval, mis talle uhkust annaks. Ja kui need väga lihtsustatud ütelda, siis rahval siiski veel on väärikaid inimesi, kelle üle ta peaks uhke olema. Ei ole põhjust viriseda. Virisemise vastu on põhimõtteliselt mina ka see ei käi küll minu, kus kuidagi kokku ja ega ma ei polemiseerin küll ei Anto ega viiviga, tähendab seda inimkonna uhkust kuidagimoodi siiski, püüdes kilbil hoida. Ega inimkond tervikuna? Võib-olla siiski eitab sõda. Põhimõtteliselt äkki ta ei ole nii agressiivne, ta tunneb sõda enda loomuliku olekuna ja vägivallategusid ka. Teisest küljest on meie uhkus ikka saab toitu sellest, missuguse osaga inimkonnast ennast identifitseerima, kõiki sõpradeks ja eeskujudeks võtta, paratamatult ei saa, mingisugune valik, mingisugune sõel jällegi, millest ma enne rääkisin, peab olema. Ja viivil oli õigus, on olemas see osa inimkonnast, millega ma hea meelega ennast identifitseerinud kasvõi ütleme, loominguline osa inimkonnast, mille hulka kuuluvaks ma ennast pean ja mille head ja halvad mind puudutavad rohkem kui näiteks see, mida teevad sõjardid. Isegi kui see sõda paratamatult nii või teisiti mind puudutada. Ma katsun jällegi kuidagi mingit poleemikat ülal hoida, aga nüüd jälle Henn-Kaarel Hellat teile mingit vastulauset otsima. Mul meenus vana armas Maksim Gorki kes sajandi algusel kurtis, et isegi kirjaniku seisus enam ei ole väärikas teadlased ja vanasti olid küll kirjanikud tublid ja väärikad, aga praegu on asi kehvem. Ja Ma loeksin mõnekohaseid. Mida rääkis, mida õpetas vana kirjanik. Usu oma rahvasse, kes on loonud võimsa vene keele, usu tema loovasse jõusse, aita tal põlvedelt püsti tõusta, mine tema juurde, mine temaga, austa oma sõpra, suurepärast vene naist. Õpi armastama temas inimeste oma seltsimeest Venemaa ülesehitamisel raskes töös. Tuhanded noorukid lassid selle kutse peale ja nii edasi. Aga siis ta ei ole rahul, ei ole. Antud olukorraga, mis tol hetkel oli ja mulle tundub, et praeguses kirjanduses on üsna palju sedasama nähtust, millest rääkis korki. Kui ta ütles, luuletaja muutubliteraadiks libiseb geniaalset üldistuste kõrguselt pidurdamatult elu pisiasjade pinnale tuunipargi päeva sündmustest, jälitab neid enam või vähem osavalt võõra laenatud mõttega ja räägib neist sõnadega, mille mõte talle ilmselt on võõras. Järjest peenem ja teravam on vorm järjest külmemaks on sõna- ja vaesem, sisu kustub, tõeline tunne ei ole. Paati. Dust tiibu kaotades langeb mate kurvalt argipäeva tolmu pihustab, muutub rõõmutuks raskeks haiseks. Maksim korgiga minutiga päris kergesti ei löö siiski kuigi tema autoriteet on vaieldamatu, aga, aga mis siis, sest et siin võib tuvastama aidata tuua juba esiteks, et seda kirjutades ta iseennast ei samastanud nende kirjanikega, kellega ta kellas, tore, kes tähendab tema eneseväärikust, tema eneseuhkus aga natukene suurem, kui sellel kildkonnalt tema arvates on. Ja teiseks on sellest ikka tükk aega möödas, kuigi jah, tsitaadi viimane osa, kui laps sul väga aktuaalselt, kus elu madal kla külje näitamine kipub tõesti ülevat kirjandust, nagu me siiani seda eesteetikas oleme harjunud võtma. Nagu Marju, jätma midagi sellist mõtlemapanevat siin tõestja. Mulle tuli praegu pähe, et kui me räägime palju madalast ja madalat on tõesti palju siis peab siiski kusagil kõrge olema olemas, sest et muidu paistaks madal välja. Madal paistab välja ainult kõrge kõrval. Ja lühidalt öeldes. Üldiselt peaksime kõrgest rääkima võib-olla rohkem ja madalast õps vait, olen mõnikord. Meenub ka paar näidet kirjandusest. Võib-olla kirjanik avaldub ka üsna hästi selles, kuidas tema suhtub oma publikuga, kus ma võin näiteks tuua siis jah kaks kirjanikku. Üks neist oleks moleri plussow, kes luuletajana hakkas kasutama keerulist keelt. Ta tarvitas palju oskussõnu. Ja muidugi heideti talle seda kohe. Kriitika heitis välkkiirelt ette, millele tema vastas küllaltki nii väärikalt, et kuna tema ei pea enda keelt, mida ükski võimatuks, et tema on ise selle keele Marenenut siis suvat segu publik kah tema tasemele tõusta ja ärgu sundi kohtada, ennast alandama ja mingisugust teist keelt publiku jaoks vä. Teine näide oleks Prantsusmaalt Aleksandar, tema noorem kes oma dramaturgi kogemusi irooniliselt muidugi küllalt julgelt. Ta võttis kokku selliselt, et tema arvates dramaturg peab alati kirjutama kõige rumalama inimesele saalis. Et kui ta selle ära rahuldab, siis on ka kõik muu publik rahul ja sellega Oldeva melu garanteeritud. Nii et need kaks äärmust on täiesti fikseeritud, kusjuures ma ei julge küll öelda isegi, kas kumb neist oli uhkem või väärikam meeskond. Plusse Aleksander Manuel. Need on kaks hoiakud, mille üle ma olen ka mõelnud. Ise kirjutades ja iseennast eesti kirjutad nihetega võrreldes. Ma olen nimetanud neid Selle positsiooni järgi inimese positsiooni järgi. Et kas olla ees või sees kas olla rahva ees nagu nagu õpetaja või, või tark või kuulutaja või olla rasva sees alanduda noh vastuvõtja tasemele ma ütlen, alandada neid tingimusi ja kõnelda sellest, mida kõik teavad. Ja tunda, aga seda võimalust ülalt väärikana. Võib-olla see teine tee oleks, et kuidas läbi alandlikkuse jõuda uhkuse juurde välja minu meelest sünteesi küsimus, nende kahe, kahe hoiaku lühendamine on võib-olla kõige olulisem minu enda jaoks. Kas need kuldset keskteed siin otsida saad ikka nähtavasti peab hoidma ühte või teise poolde natukene kuldne kesktee on ka natukene igav, mul ei ole midagi. Sellise rahvaliku jutu Westmisega ütleme, luuletamise vastu ja kui tõesti auditoorium täies ulatuses sind vastu võtab, on väga kena, aga muidugi natuurilt juba kuud on nähtavasti siiski teise poolde. Sest hiljuti oli mul jutt ühe 15 aastane noormees, kes küsis, et kas tema peab minu teostest kohe algusest lõpuni aru saama, ma ütlesin talle, et ei pea kasvama veel küll saada. Aga eks ikka sellist kasvuvõimalust ka kirjandus siiski jätma inimesele intellektuaalse arenguvõimalust. See on minu arvates väga oluline funktsioon kirjanduse kaudu kuhugi kasvada, peenele ta tundeid tunda. Arendusfunktsioon muidugi on lihtsamalt realiseeritav, selleks ei ole keerulist juttu tarvis. Aga meie maailmas nähtavasti kirjandust aitab isegi juba mingil määral sellised popularisaator funktsioone. Ja seal juba ei tule nende päris argisõnadega. Õnnelik kirjanik on ilmselt see kelle kohta öeldakse, et temast saavad kõik aru, mida see tähendab. Põhimõtteliselt kirjanik see on, ma olen kuulnud öeldavat seda näiteks Thomas Manni või Lev Tolstoi või Dostojevski koht, et temast saavad kõik aru. Ainult et igaüks võtab temast erinevat. Ja võib-olla see peaks olemagi kõigi kirjanike salasoov või eesmärk. Et justkui saaksid kõik aru, aga ometi mitte ühtemoodi. Thomas Manni kohta ma nüüd kohe vaidlen küll vastu, sest toomas manni doktrafaustus on küll üks minu lemmikteoseid, aga ma tunnistan, et siiani ei ole sellest täiesti aru saanud ja pingutad põriseda poola loendada üsna sageli siit-sealt ja mõtlen tema üle. Nüüd läheb meie jutt kuidagi selle selle meetri peale, et kas kas ööd on targemad ja teised rumalamad, eks ole, kas saadakse aru või ei saada. Aga kui ma räägin siin publiku ja kirjaniku vahekorrast, siis mind huvitab rohkem see Seisuste, või, või grupeeringute või klassid on natuke palju öelda. Ütleme siis, seisuste vahekord, seisuseuhkus. Kes on käsitööline, kuulub käsitööliste tsunfti, see teeb oma tööd ja on, on uhke, sellele on väärikas. Ja kes teed teadust, kes kirjutab või kes kunsti see on oma töö piires uhke ja väärikas ja ei, ei püüa alandada. Üks seisus teise ees. Võib-olla mõtlesin seda sedasorti uhkust, mitte seda tüks. On targem kui teine kunstnik peab olema targem kui käsitööline. Igalühel on oma elutarkus oma elutunnetus ja teine. Sageli ei jõua sellistele sügavustele üldsegi mõne kirjanik võib-olla minu meelest hoopis rumalam kui mingi talu perenaine, kellel on hoopis mingis aspektis mingis liinis väga-väga suur tarkus lihtsalt tema ei käi seda väljendamas publiku ees. Mina kui kirjanik ütleksin praegu teise kirjaniku sõnadega saastri sõnadega minu ainsaks eesmärgiks oli päästa ennast tühjade käte ja tühjade taskutega ainult töö ja usu läbi. Minu motiilitu valiti, tõstnud mind kellestki kõrgemale, ilma relvade ja tööriistadeta, asusin ihu ja hingega päästma oma ihu ja hinge. Kui ma saavutamata hingeõnnistuse butafooria hulka arvan, mis jääb siis järele inimene tervikuna, osake kõigist inimestest, neid kõiki väärt, kõik teda väärt. Ma lähen tagasi, Anto mõttekäigus oli üks selline nüanss, mis nagu pidestub ühe minu mõttekäiguga, ma tahaksin väga rääkida pieteeditundest seoses uhkusega ja võib-olla see ongi kõige parem näitlikustada just sellega kuidas me kas siis talu perenaine, kirjanik või kirjanik, talu, perenaise kutse ja töö ja tegevuse vastu seda pieteeditunnet tunned. Kõik, käime aeg-ajalt peol oma kirjandusliku töö kohtumas, lugeja ega ja tõtt-öelda mõnigi kord sellisel kohtumisõhtul satub minu eneseväärikus küllaltki raske löögi alla ja ma olen tähele pannud, et see ei ole ainult minuga, nii, seal kõik peaaegu kõigiga, kes on siiski niimoodi tõstab tõesti, istuvad koos mingisugused teised tegijad, väga väärikad inimesed. Aga nemad on tulnud lõbutsema ja kohale kutsutud kirjanik, kui on nende jaoks üks osa lõbustusprogrammist ja väga nendesse nagu ei puutu tugi ja kuidas siis selles olukorras ikkagi esineda, mida sellele väärikale seltskonnale omalt poolt pakkuda. Konfliktootlikuga muidugi sellistel õhtutel. Võimalik ja minul on selliseid konflikte olnud. See on jah, niisugune elementaarne suhtlemise viga, mis vahel võib tulla, et et ei ole vastastikust tähelepanupanelikkust. Ja kui kirjanikuna nähakse raamatu kaudu, siis on tal kui üks tähendus, tan raamatus raamatu autorina on ta oma rollis, aga kui see inimene veetakse kuhugi valesse rolli, ta ei saa oma noh, olemust nagu avada ei saa ennast õieti teostada, siis tast võib jääda isegi niisugune hädine ja armetu mulje, nagu Bodla kirjutas ühes oma luuletuses albatross, mille näiteks Viivi võiks ette lugeda. Vahel kauge veesõitudel madruste pere saab albatross kätte kui risteldes see, kel nii hooletu liugel käib lend üle mere astub järgima neid üle määratu v. Sinikõrgusi skaarles. Neid tekitab naeru. Kuidas tiibade paari, mis valge ja suur mööda poriseid planke kaht kohmakad aeru diab lohistama see, kelle koduks asuur ei laotuse monarh enam eetrisse. Leibu kui mannetu ta on. Kui jõuetu ja jäik. Siin näkku, torkab mees talle pidise piibu. Seal matkib teda ilkuja komberdav käik. Poetan nagu pilvede vürst pole tõkkeid tal kui lendude hoog läbi, tormide viib all maa peal keset jõukude jööraja rõkkeid. Teda takistab käimast ta hiiglasse teeb. Kirjandus ja kirjanikud, luule ja luuletajad saavad eksisteerida sellepärast et igas lugejas, igas inimeses on mingil määral ka luuletaja või kirjanik olemas, igaühe hinges on midagi sellist. Ja kui see luuletus, mida nüüd me kuulasime rääkis otseselt nagu ainult luuletajast, kui ma seda laiendame ja kohtleme iga kaasinimest luuletaja, kes peab oma õhus oma eetris uhkelt lendama siis meie kohus on kaasinimese vastu teda mitte segada lendamast, mitte teda alla laevad lankudele kiskuma.