Ööülikool. See maailma kirjeldamise viis, mis meil olemas on, see on, neile võiks ütelda, see on üks suurimaid varandusi, mis meil üldse on olemas. Sellepärast et ilma selleta ei ole mitte midagi. Me saaksin unts rääkida üksteisega. Mitte mingisuguseid tähenduslikke kogemus ei eksisteeriks. Kuid sellega koos kohe. Teine järeldus, see on üks suurimaid piiranguid, mis meil on. Raadio ööülikool. Minu nimi on Argo Moor on põllumajandusülikooli antropoloogia ja eetika õppejõud. Ja täna siis paluti rääkida sellisel teemal nagu narkootilised ained traditsioonilistes kultuurides. Ma hakkaksin kusagil kaugemalt pihta, sest tegelikult seal teemaga nagu kaks sellist valikut, et kas rääkida mingitest konkreetsetest taimedest nende kasutusest, tänapäeva infoajastul, ma arvan, et seda materjali taga ajada ja kätte saada ei ole eriline raskus. Ja teine võimalus on rääkida nendest taustadest. Sest noh, kõik need asjad toimuvad aas sellises kindlas kontekstis. Ma ise valisin siis sellise lähenemise, et ma pigem räägiksid nendest taustadest. Ja seetõttu ma hakkasin päris kaugelt pihta. Kunagi aastaid tagasi ma lugesin, et hinnanguliselt on maailmaruumis umbes 10 astmes 11 galaktikat ja igasühes nendes on umbkaudu 10 astmes 11 päikest. Päris huvitav nakata seda mõõdet nagu ette kujutama. Ega nendele nullidele palju järgneda jõua kusagil päris alguses ütleb lihtsalt sa kujutlusvõime ülesse. Kuid niuksed tähisel ööl üles vaadates mingiks hetkeks võib-olla isegi võib seda tunnet, et kogeda. Ja minu meelest see tunne on tegelikult inimeseks olemise õige perspektiiv. Et natuke lahjemal moel võib seda kogeda näiteks siis, kui oled merel või oled rabas või, või sellises suures metsas ühesõnaga seal, kus kõik toimib ilma inimeseta. Seal on ka seda inimeseks olemise algset perspektiivitunde see, et, et sa tegelikult ei olegi eriti oluline inimest on või ei ole, et asjad kulgevad niimoodi omasoodu. Ja päris huvitav on ette kujutada, et enamikul inimestel on omakorda korter või majakoht, mida nad nimetavad koduks ja selles tohutus mõõtmatus ruumis see tillukene liivatera ookeanis. Sa annad neile sellise usalduse ja kindlustundemaailma suhtes. Et kui noh, nagu ruumiliselt kujutada ette, et kui suur siis mu kodu korter on selles universumis, siis see on tõesti liivatera ookeanis. Aga ta annab mulle täiesti vaieldamatult sellise kindluse, see on minu lähtekoht. Ja tegelikult maailm on ju samamoodi mõõtmatu ja lõputu ja tundmatu inimese jaoks oma võimaluste hulgalt, asjade olendite sündmust hulgalt selleks et nagu selles mõõtmatuses ennast kuidagi turvaliselt tunda, mitte ära eksida, natukenegi orienteeruda selles selleks meil on oma vaimne kodu ja selleks on meie arusaamad maailmast maailma kirjeldus. Ühelt poolt see meie maailma kirjeldus, ta on nagu selline iseenesest mõistetav asi. Tegelikult inimesed ei mõtle üldiselt ei aruta selle üle, et huvitav, kas see laud on tõesti tahke või või kas sein on ikka valge ja kas rohi on ikka roheline. Kui niisugust asja enda käest küsida, siis inimene kortsutab kulmu ja mõtleksite nagu staadioni tänaval oleks selle inimese koht, kes sihukesi küsimusi küsib? Püüd tegelikult erinevate rahvaste maailmadele on vägagi erinevad kujud. Väga erinevad värvid, näiteks eskimod on seal lumevärve paarkümmend tükki, valget värvi. Osadel rahvastel on Vikerkaar kirjeldatud nelja värvilisi osadel kahevärvilisena, no meil on ütelda Newtonist alates seitsmespekter Me näeme teda seitsmevärvilisena. On suur hulk rahvaid, kes näiteks ei näe, noh, oletame, et kui Rapla raudtee peale ja, ja antaksid kaugusesse vaatama, siis nende jaoks ei ole olemas kaugust perspektiivi. Euroopa kultuuriruumis ka ju tegelikult perfektiiviline nägemine hakkab kusagilt Leonardo da Vincist pihta. Ja selles mõttes see sugugi ei olegi nii enesestmõistetav, milline see maailm on? See pilt pannakse ikkagi kokku inimese ajus. Ja mingis mõttes võib tegelikult meie kirjeldus kah vaadata sellise liiva kirvedena mõõtmatus ookeanis. Ja ta on neile tegelikult täpselt sama oluline kui meie materiaalne kodu. Sest annab meile ikkagi sellise tunde, et me mingilgi moel orienteeruma selles maailmas. Nii et mis puudutab meie arusaamasid maailmas, siis ega võib-olla esmane selline oluline asi siin ei olegi see, kuivõrd õige või vale ta on, oluline on see, et on olemas ja ta loob meile sellise sisemise turvatunde. Ja sellisel juhul ütlemise tundmatuse surve. Selle mõõtmatesse surve meile on, on talutav, me saame sellega kuidagi toime. Ja meil on ühine pind, mille pealt suhelda, ühine pind, milles meie inimlikud kogemused omavad oma tähendust. Ma tahaksin natukene rääkida nüüd sellest protsessist, kuidas tegelikult iga hetkeliselt loome oma maailma. Sellest võiks rääkida kahe sellise protsessi kaudu, üks on siis tegevused, mis kinnitavad meie maailmapilti, kinnitavad meie igapäevast orientatsiooni mis koondavad selle mingisuguseks tervikuks. Ja teine on siis tegevused, mis vastupidi, hajutavad meie maailmapilt või mingitel tingimustel ka katkestavad selle tuttava maailma olemasolu meie jaoks. No kuna tegemist loomisprotsessiga, siis kahtlemata see vajab jõudu, energiat ja esmane asi siin ongi tegelikult üks võlusõna, selles protsessis on optimaalne praktiliselt kõiki neid tegevusi. Et ükskõik, kas optimumi rikutakse nii-ütelda üledoseerimisel valaduseerimise suunas kohe meie tuttav maailm hakkab hajuma või võib ka teatud tingimuste kokkusattumisel lõppeda. Nii et võlusõna on optimaalne ja siis hakkaks pihta näiteks sellisest asjast nagu kasvõi hapnikutarve hingamine. Või me hakkame hingama rohkem hapnikku sisse, kui meil reaalselt vaja on, näiteks ma istun siin praegu räägin, kehalist koormust suurt ei ole, kui ma hakkaksin hingamine Jätkaksin seda võib-olla pool tundi. Tegelikult on see väga huvitav. Minu tuttav maailm hakkab hajuma samamoodi kui ma näiteks mingite hingamisharjutuste kaudu või, või ma ei tea, kui hermeetiline ruum on. Paneme need õhuklapid siin kinni, istume veel siin paar tundi koos ja kui hapnikku jääb liiga väheks, ka Me tuttav maailm hakkab vajuma. Või näiteks veresuhkrusisaldus, kui me paastuma veresuhkrusisaldus langeb ja tuttav maailm hakkab jällegi hajuma. Näitena võib tuua paastumine, tegeled traditsioonilistes kultuurides, üks. Noh, võiks ütelda, põhilisi häälestus rituaale väga paljudele erinevatele sellistele rituaalsetele, toimingutele. Või siis näiteks vedeliku hulk tükk aega vedelikud Arvi kehakkab ütelda, ära kuivama. Jälle. Või näiteks temperatuur, kui hakkan alajahtuma või kui mul on kõrge palavik, see tuttav maailm hakkab jällegi hajuma kõrge palavikuga inimesed näevad igasugused imelikud kui asju keeriseid nurgas ja vanaemasid, voodid, vead siis ja nii edasi. Nii et esimene asi on selline optimaalne energiavarustatus, ükskõik, kas hapnik, toitained, milles see esmaselt veel avaldub, tegelikult on kõne kõne, mida me ennekõike peamise endaga, noh, ma arvan, iga inimene on juut, nii mõnigi kord oma elus imestada, et keegi mu sees ikkagi hetkekski vait ei jää. Et kogu aeg keegi kõneleb minu sees. Ma pean iseendaga sellist sisemist monoloogi või dialoogi. Tegelikult seal on väga oluline roll, see on kõige otsesem viis, kuidas me oma tuttavat maailma koos hoiame. Ja mitte ainult see kõne, mis me peame iseendaga oma sisemuses vaid tegelikult ka see kõne, mis me räägime teistega. Kui näiteks inimesed pikka aega lähevad üksinduses, selleks et nende tuttav maailm ära ei hajuks, nad hakkavad sageli rääkima iseendaga või hakkavad rääkima loomadega või hakkavad rääkima asjadega. Sest kõnes tegelikult ju ettekujutused maailmast on algselt olemas juba keele sisemistes struktuurides. Ja niisama ka teise kõne kuulamine mõjub meie tuttavat maailma kinnitavalt näitena. Karusnahakütid või siis kullaotsijad lähevad ikkagi palju vähem hulluks peale seda, kui leiutati raadio, mida kaugele kõnnumaal kaasas tassida. Mu isal on näiteks eesti metsades ringi käinud, selliseid kaugeid metsatalusid, kus elab üks inimene või, või siis ka kaks vanemat inimest. Neid kuuleb juba väga kaugele ära, straadio mängib kõvasti õue peal. See on tegelikult noh, ütleks, et nende viis, kuidas nad säilitavad üksinda või kahekesi oma tuttavat maailma. Igasuguste ärritajate hulk, olgu need helid, puudutused, valgusärritajad. Kui ärritajaid on liiga vähe või liiga palju, siis jällegi tuttav maailm hakkab hajuma selle koha peal. Mulle meenub üks lugu, kui abikaasaga hääletasime Inglismaal ühe mehe peale, kes siis elab selle suuremotodei kõrval kohe lausa, nad on niuksed, suured teed, kus liiklushetkeks lakka ka ööseks mitte kogu aeg sõidavad ühel öösel ka ööbisime seal mototee ääres ja hommikul ärgates oli imelik tunne kehas oli midagi hästi häiritud sest oled harjunud sellega, et seal on vaikne. Aga tema oli harjunud just nimelt sellega, et kogu aeg, see lärm on olemas. Ja siis tal tuli selline ideed minna Weilisi puhkama, sõbra poole, geniinindusi kant keset tööta, pakkisime asjad ja sõitis minema, sest ta ütles, et ta läks sinna veel hetkeks jäänud, siis ta oleks hulluks läinud. Kõik keha läks juba imelikuks ja, ja nii edasi. Nii et selline täielik vaikus või ka täielik pimedus, noh, need on sellised väga efektiivsed viisid hajutada oma ettekujutlusi maailmast ja ka lõpuks tajuda maailma teisiti või siis samamoodi ärritavat üleküllus, noh, ma arvan, et Disco Tal on kõik näinud neid suuri sätendavaid kerasid laes. Umbes samamoodi töötab näiteks lumehullus. Väiksest portsus on ta väga ekstaatiline, nagu huvitav, kui näiteks suusatad suure kiirusega sellise sätendava lume peal ja siis lasevad kõik selle sädelus oma silmadesse piltlikult üteldes, tunned, kuidas katus hakkab sõitma. Samamoodi motoorne aktiivsus ühtemoodi, kui me oleme täiesti liikumatult või me oleme niimoodi füüsilises üliaktiivsuses jällegi tuttav maailm hakkab hajuma füüsilise üliaktiivsuse heaks näiteks šamaanitantsud või siis umbes samas kultuurikontekstist tuua täieliku liikumatuse kohta mõni näide kutsumisnägemuste otsingul üks põhilisi viise on väga piiratud väikene liikumine. Kui te iseennastki praegu vaatate, siis te ju istu niimoodi, et istute siia plaksti maha, istute need tund aega tegemata, ühtegi liigutust. Üks liigutas, teine liigutas hapnikuga taseerite, eks ole, vahepeal kujut, informatsiooni tuleb liiga palju, vaatame välja, lülitame ennast väljavetena. Ei, aitäh, okei, see võimaldas nomedutavama emal koostasida. Järgmiseks monotoonsus monotoonsus. Kui me näiteks vaatame vanade rahvast selliseid rahvalauludel rahva tantsude sihukese sisemisi struktuure. Tegelikult märkame, et enamik neist on üles ehitatud sellistele monotoonsete rütmidele. Samamoodi muidu mõõduka selline visuaalne monotoonsus, mis võib näiteks peegelduda maastikus kõrb kui selline motoorne maastik. Tunded. Siinjuures ei ole tähtis, kas need tunded meile meeldivad või mitte meeldivad. Mida tugevam on tunne, seda rohkem ta nõrgendab Meie igapäevast orientatsiooni. Ma arvan, et ma jätsin tegelikult veel hulga asju siin mainimata, need on sellised klassikalised asjad mitte klassikalistest asjadest, mis kinnitavad või nõrgestavad meie igapäevast orientatsiooni mida natukene kirjeldatakse vähem, on tegelikult hingamise rütm, näiteks väga oluline, millised on meie hingamise faasid hingamise neli faasi sisse-välja, nende sisse- ja väljahingamise järgmised pausid. Kuidas need on doseeritud? Samamoodi spetsiifilised kehapoosid samamoodi spetsiifilised helid. Näiteks vastlapäeval te teate, eks ole, nemati vurri. Vurri algne nimetus võiks täiesti vabalt olla vaimupüüdja sest tema põhitoime on, on seesama teatud vibreeriv heli, mis tegelikult hakkab Meie igapäevast maailmataju nõrgendama. No selliseid asju, mis nõrgestavad või kinnitavad meie maailmataju, neid tegelikult võiks, ma arvan, tuletada välja veel hulga ja hulga. Ma arvan, et mingi põhipoint on selge. Tegelikult võiks ju küsida, et kuidas me siis oma igapäevast maailma säilitame sellisena, nagu me oleme harjunud. Nagu me arvame, et see maailm on siis vastuseks oleme, vot me ise siinsamas, nii nagu me istume. Kõht läheb tühjaks, ütleme, sööma tunneme, taktika näha teil on suure sissehingamise ja nii edasi ja nii edasi. Võiks ütelda, et inimene sellises pidevas täiesti lakkamatus ööseks siis kui ta magama jääb, siis lakkab hetkeks selline maagiline tants mis toimub meie keha läbi ja mille olemuseks on säilitada selline ettekütus maailmast, nagu sellele kultuurile omane on. Ja nagu meie tunneme iseenda jaoks olevat optimaalselt. No nüüd tegelikult on omaette huvitav küsimus, et aga mis siis saab, kui me seda ei säilita. Ja mis siis juhtub, miks me siis seda siis nii väga säilitame? No kõige äärmuslikumal juhtudel inimene läheb lihtsalt pöördumatult hulluks. See tähendab seda, et sõna otseses mõttes lakkavad olemast tahked, värvilised selgepiirilised asjad, noh, võiks ütelda, see, mis maailmast inimese jaoks järele jääb, on ainult vibratsioon ja lainetus. Et ei ole mitte midagi eristuvat, noh, selle kohta võiks ütelda, et vot see on see piibellik vete kaos, mis on maailma alguses, sest tegelikult loomismüüti me ju ei tarvitsegi tõlgendada niimoodi, et nüüd kusagil väljaspoolse loomine toimub. Üks võimalik tõlgendus on ju see, et me loome täiesti reaalselt, loome maailma kogu aeg iseenda sees. Nii et kui meil kaob ära see igapäevane orientatsioon ehk selle maailma tõlgendus, alus, siis ühelgi meie kogemusel enam ei ole tähendust meie jaoks. Ja äärmuslikel juhtudel on see pöördumatu hullumeelsus. Teine võimalus on siis võimalus, võiks näiteks mainida sütoos, hüpnoos on ju tegelikult olemuselt selline inimese seisund kus inimene usaldab siis ühte ja noh, ütleme natiseeriat ta annab ennast tema kätte ja võiks ütelda, et inimene selle usalduse tõttu annab mingiks hetkeks ära oma selle pideva jõupingutuse. See pidev jõupingutus on nagu teadvustamata, jõupingutused on umbes samamoodi, nagu me teadvusta gravitatsiooni mõju. Selles mõttes tegelikult, et sellest aru saada on head sellised olukorrad, kus me oleme üliväsinud või näiteks ka siis, kui me oleme parasjagu purjus sellisel hetkedel. Me tunneme, kuidas me peame oma tähelepanu pingutama, et nüüd on udune maailm tõmmata plaks kokku uuesti selgeks. Võiks ütelda, et vot seda protsessi me tegelikult teeme iga hetk kogu aeg. Need moosis on siis see, et inimene loobub oma olemasolevast kirjeldusest ja talle antakse ajutine tõlgendus alus ja selles ajutisest hõigaldas alusest näiteks võib-olla sees selline lause, et tegelikult see laud on pehme, karvane ja kui kõvasti niimodi patsutada, siis ta haugub. Haugub ja ongi pehme karvane. Nii et maailm pannakse kokku inimese ajus. Kolmas selline seisund, oletame, et hüpnotiseerida, et ei ole sellist ajutist tõlgendusalust meile ei anta kuid on sellised tegurid, mis viivad meid sellise igapäevase orientatsiooni nõrgendamisele siis sageli hakkab tööle, eks selline variant, et me kukume varasematesse maailma kirjeldamise viisidesse, sellistesse kriisidesse, mis on juba meie kultuuris olnud olemuselt näiteks šamaanide kirjeldused ja arusaamad maailmast ja kas see viis, kuidas nad seda maailma tajuvad? Ma arvan, et siin natukene idealiseerida seda protsessi, siis võiks küllaltki vabalt ütelda, et see on sellesama kultuuris tuhandete aastate eest käibinud maailma kirjeldamise nägemise viis. Ja noh, tegelikult võib leida ka selliseid spontaanseid lugusid ütelda šamaani maailmakirjeldusse sisenemisest, näiteks mees eksib metsa ära. Läks pühapäeval jahile, pühapäeval ei tohtinud jahile minna, vanasti läks metsa jahile udune ilm ka, eksis metsa ära ja näeb, et keset Rabol linn ja inimesi aetakse koti ja viiakse nii-ütelda alasi peale, kus vanad taotakse nooreks ja noored taotakse vanaks. Keegi täpse romaani kutsumisnägemusi, ütleme soome-ugri rahvastel siis inimesi ümber sepistamine selleks keskseid osasid. Nii et kukutakse sisse võiksid olla varasematesse, orientatsioonidesse, varasematesse, maailma kirjeldamise viisidesse. Nii et noh, sellised kolm põhilist varianti on siis olemas, mis meiega juhtub, kui meie kirjeldus maailmast ja sellega seotud tajumise viis hajub või katkeb, me läheme kas hulluks? Pöördumatult. Me hakkame nägema läbi ajutiste tõlgendusaluste, mis meile antakse kellegi kolmanda inimese poolt. Või siis me hakkame nägema läbi sellesama kultuuri varasemate maailmakirjelduste. No nii või naa, ühe järelduse siit võib juba teha. See maailma kirjeldamise viis, mis meil olemas on, võiks ütelda, see on üks suurimaid varandusi, mis meil üldse on olemas. Sellepärast et ilma selleta ei ole mitte midagi. Me saaksin umbes rääkida üksteisega, mitte mingisuguseid tähenduslikke kogemusi eksisteeriks. Kuid sellega koos kohe. Teine järeldus, see on üks suurimaid piiranguid, mis meil on sest mingis mõttes lahkuma enne kasutasin seda koera näidet, et hüpnootilises seisundis. Me võime tajuda, et see laud haugub ja on karvane ja pehme. Kuid milles on selline põhimõtteline vahe, et hüpnoosis antakse teatud kirjeldus. Kuid igal kultuuril on oma kirjeldus ja väga erinevatel kultuuridel on väga erinevad kirjeldused maailmast. Võiks öelda, et meid õpetatakse lapsest saati maailma tajuma kindlapiiriliselt. Sellel on muidugi oluline eelis võrreldes hüpnootilise seisundiga. Kuna väga paljud inimesed jagavad ühte seda tõlgendusalust, siis see teeb võimalikuks nendevahelise suhtlemise ja kuna see tõlgendus alus on ikkagi pandud paika pika aja jooksul, siis võiks ütelda, et ta on sellise noh, omamoodi kontrolli protsessi läbi teinud. Kuid see ei tähenda seda, et on õige. See viis, kuidas me maailma tajume ja selle alusena meie arusaamad maailmast, need on inimese jaoks ühelt poolt üks suurim parandus teiselt poolt ilmselt üks suurim piirang ega suurim harjumus, mis inimesel üldse olla. Ja, ja selle koha pealt tegelikult hakkabki lähtuma see jutt narkootiliste ainete kasutusest. Koht, ma unustasin ühe asja mainimata selle hulga-hulga-hulga meie igapäevast maailmataju nõrgendavat tegurite seas nad ongi hallutsinogeenseid, asjad, narkootilised ained, teiste sõnadega. Nii et see põhiline roll, miks need kasutati, oli selleks, et tajuda maailma teisiti ja selleks, et selles maailmas toimida teisiti. Ja. Ülikoole. Inimesed, kes püüavad minna ainult sellisesse müstilise maailma kes hakkavad näiteks halvustama seda igapäevast elu, mis, mis meie ümber toimub. Tegelikult puudub reaalne kontrolli võimalus iseenda kontrolli võimalus. Nad väga sageli kaovad ära, võiks ütelda täiesti illu soodsatesse, maailmadesse noh, mis need kontrollib, seda, et kui adekvaatsed me oleme, minu meelest on teatud universaalsed näitajad selle kohta. Esimene on see, kas me oleme füüsiliselt terved. Teine on see, kas meil on rahuldavad suhted lähedaste inimestega. Ja kolmas on see, kas meie elu on meie enda jaoks tähenduslik. Kas me tunneme, et ta on mõtestatud? Neljas kontroll minu jaoks on kõige suurem, neljas kontroll on suremise hetk. Kui me sureme, ütelda rahulikult vaikselt ilma suuta valudeta, siis seda läbi aegade on loetud nii-ütelda. Noh, ütleme tänapäevastes terminites võiks ütelda, et see inimene oleks siis nagu ennast realiseerunud. No mul on tegelikult ka endal tuttavaid, kes nagu eitavad seda sotsiaalset poolt. Noh, ühelt poolt ma aktsepteerin igasuguseid lähenemisi, sest inimeste individuaalsed erinevused on ikkagi niivõrd suured. Kuid kui ütelda välja ikka mingisugune statistiline niinimetatud keskmine, mis nendega juhtub, on see, et ilma sotsiaalse elutame, kao illusioonidesse. Samas on meil vaja seda muutuma teadvuse seisundit endal nagu käe juures hoida. No tegelikult normaalelu seisneb avatuse ja suletuse doseerimises. Kui me tahame olla totaalselt avatud, siis piltlikult on see niimoodi, et noh, teeme siis oma sooned ka lahti ja ja mis me siis Ekanid sulgema, kõik elusorganismid, ökosüsteemid on parasjagu avatud, parasjagu suletud eiole totaalset avatust totaalselt suletud, mõlemad viivad hävingule. Modotaalne avatuse on ilmselt võimalik, aga seal ütelda tingimata armastusega lunastuse kogemus, mis iseenesest on niivõrd haruldane inimkogemus, et sellega me oma igapäevaelus arvestada ei saa. Nii et me peame doseerima seda avatust ja suletust selles mõttes. Me peame fantaseerima just nimelt seda Kas kokkutõmbamist või uuesti siis lõdvendamist katkestamist? Tänapäeva kultuur minu meelest põeb küll ühte asja, ta on läinud ära täiesti ühte äärmusesse, kus tegelikult noh, ütleme niimoodi, et varjatult see alltekst, mis paljud inimtegevuste ja ja taotluste taga on, on järjest enam ja enam tõmmata kokku oma maailm järjest enam ja enam kinnitada seda orientatsiooni, mis meil on. Tänapäeva kultuur elab sellises uue uputuses. Kõik muutub, elulaad muutub, tehnika muutub. No kas siin need aparaadid on kolm aastat vanad? Kui vanad nad on? Vaevalt küll, kõik muutub, muutuvad põhimõtteliselt arusaamad maailmadest või maailmast üldse. Tegelikult kui näiteks vaadata, mida inimeses tekitab uus informatsioon, näiteks siis kui me anname uut informatsiooni, inimeste rahulolu järjest tõuseb, tõuseb, tõuseb, sest uus informatsioon loob meile, tundub, et ma orienteeruma selles maailmas paremini kui enne. Kuid mingist kriitilisest hetkest rahulolu paks kaob, see tähendab seda, et me enam ei suuda seda uut informatsiooni oma maailma tervikusse liita. Ja sellest hetkest peale uus informatsioon hakkab meie maailma ära lammutama. Piltlikult võiks öelda, et tänapäeva inimene elab olukorras, kus ta peab kogu aeg oma maailma tervikut kaitsma sest uut on niivõrd palju. Piltlikult sa tänapäeva elu on olukord, kus aktuaalne kaamera kestab seitse tundi. Ja kujutage ette, et te peaksite seitse tundi kogu aeg Aktuaalset Kaamerat vaatama ja seal ei räägita mitte tavalises keeles, vaid veel kiirklubis. Ja kui küsida, et kui suure hulga siis maailma uudiseid või või tehnikauudiseid ja nii edasi edestab, siis siis ka see on täiesti null üks murdosa. Nii et me mingis mõttes selle tundmatuse lävel oleme pidevas kaitseseisundis ja meil tegelikult puudub sageli selline sisemine huvi ja vajadus millegi teistsuguse uue vastu. See, mis meie sees sageli toimub, on pigem see, et jätke mu maailm rahule ja laske mul olla minu maailmas. Vastutasuks ma aktsepteerin ka sinu maailma, aga tegelikult sa aktsepteerimine, noh, ta ei ole reaalne hoolimine vene keeles on selle kohta hea sõna. Minu arust on pohhui kultuur. Et see on omamoodi selline kaubanduslik tehing, et me jätame 11 oma maailmades rahule. Minu meelest tegelikult tänapäeva kultuuri üks suuremaid probleeme ongi see, et inimeste üksteise mõistmine kaob ära ühe kultuuri sees juba. Ja selle taust ongi see, et meil puudub reaalne huvi teiste vastu, sest uut meie ümber on niivõrd tohutult palju. Teiselt poolt me võime nüüd ettekujutada vanu kultuure, kus elulaad püsis sajandeid kus põhilised pühad müüsid, põhilised teadmised püsisid sajandeid. See tegelikult loob väga omapärase sellise sisemise olukorra, kus on omamoodi jalu uue vastu. Ja kui me vaatame näiteks just nimelt näiteks ka neid vanu rahvatantse, vanu rahvalaule või vanu rituaale, siis me leiame sealt kuhjaga orientatsiooni, nõrgestavad elemente. Kõik hakkab juba peale nendeks seal taastumisega. Pühad müüdid, mis neid rituaale ümbritsevat loovad sellise tunde seisundi seal monotoonsus või siis hingamine kindlates rütmides, mis on näiteks selle konkreetse laulu või, või loitsu rütmiga seotud ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kui me näiteks neid samu element, hakkaksime tooma siia kultuuri, kus me praegu oleme, sest et hakatakse kohe süüdistama hullumeelsuses Kas te tahaksite kuulata raadiost näiteks laule, kus ei ole konkreetsete algust ja lõppu, kus kogu aeg käib selline monotoonne kordus? Kaude vastu peaksite. Nii et see on tegelikult üks põhjus. Me oleme kaitseseisundis ja seda kaitseseisundit tegelikult ei ole kerge murda. Teine, mis omamoodi seostub nüüd selle kaitseseisundiga. Igal inimesel on olemas teatud hulk psüühilist energiat. Psühholoogias on huvitav termin nagu hõivatud, see tähendab seda, et me peame oma psüühilisele energiale otsima väliseid objekte näiteks töö, näiteks sõbrad, karjäär, hobi ja nii edasi. Kui me ei leia väliseid objekte oma psüühilisele energiale, siis psüühiline energia hakkab mässama meie sees. Ja noh, ütleme nii, ajab hulluks inimesel crazy'ks. Huvitav siinjuures on see, et seda asja vaadeldakse kuidagi iseenesestmõistetavalt, et psüühilise energia, see hõivangu objekt peab olema väljas Pole inimest. Nii et võiks ütelda, et see arusaam sellest hõivangust iseenesest on juba niimoodi kultuurilise omapärase piiranguga reaalselt psüühilist energiat võib rakendada ise ta sissepoole selleks et ennast tundma õppida, selleks, et sooritada sisemisi manipulatsioone, muuta ennast selleks, et laiendada oma psüühilist territooriumit, vaid võib suunata ka väljapoole. Vot selles olukorras, kus meid kogu aeg ümbritseb see uue surve mis tahab niigi meie maailma laiali lammutada. Tegelikult see on nii-ütelda psüühiliselt energiale väliste objektide otsimine, sõbrad, töö ja nii edasi ja nii edasi. Sisemist objektide vältimine. Me ei tegelema mõtete, oma kehastingutega või või hingamise rütmiga. See on üks üks kõige tugevamaid viise säilitada olemasolev maailm ja samamoodi kõige tugevamaid viise lammutada või nõrgestada olemasolevat maailmataju on psüühiline sellel energial võtta välised objektid ära rakendada see ainult iseenda sisse. Vanad kultuurid olid sellised kultuurid, kus inimesed pidid kohanema oludega. No me oleme harjunud tehniliselt lahendama ära probleeme. Noh, siin on valgust natuke liiga palju, üks lüliti klõps, paras, optimaalne soojust on natuke liiga vähe, teine lüliti plaks jälle optimaalne. Aga kui me need lülitid ei ole, mis me siis teeme, siis me peame oma psüühilise energia iseenda sisse suunama ja sooritama sisemisi manipulatsioone, selleks, et see olukord oleks meile vastuvõetav. No ma toon mingisuguse näite, see on ainult juurest, ma ei mäleta seda inimest, kes seda rääkis, käis ainudega koos paadiga kalal ja ütles, et hakkasid kalale minema. Aga sajab ju paduvihma. Ainult küsisid, et mis siis. Ja, ja siis, kui mees siis läks nendega koos kalale, istusid koos paadis ja ta vaatas, kui häirimatult nad istusid seal noh, nii nagu midagi ei olekski lahti. Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et kui paduvihma sajab, sniku kalale ei lähe või vähemalt õue ei lähe võimaluse korral. Aga kui me nii-ütelda psüühilise energiaga, teeme mõne väikse sisemise manipulatsiooni. Nii võid tegelikult ütleme, et inimese sees on samasugune lõputu võimaluste maailm, nagu on ka tehniline lõputus, siin saame siin igasuguseid asju teha. Noh, selles mõttes, ega tegelikult müstika sõna on iseenesest nii müstiline, aga ega tegelikult müstika koosneb lõpust, andes tillukesest manipulatsioon endast. Needsamad, mis ma enne nimetasin? Hingamine kehapoosid, kas liigume rohkem, liigume vähem, laseme rohkem, laseme vähem hääletajaid juurde ja nende kombinatsioonid müstikas, selles mõttes ei ole mitte midagi müstilist ta lihtsalt süüfilise energia rakendamine iseenda sisse, selleks et luua iseennast. Kui me tahaksime samasuguseid tulemusi saada narkootiliste ainete kasutusest, nagu näiteks said sonaalsetes kultuursel saadud siis me peaksime võtma viis või kuus või seitse või kaheksa korda suuremaid doose. Kaks põhjust, esimene see, et me oleme kaitseseisundis ja selle ühe väljendusele pidevalt otsima, siis psüühilise energiale väliseid objekte tegelikult loovad sellise olukorra, kus me võime ju seda ainet võtta. Ta, mis peaks meil mingi sisemise seisundi esile kutsuma. Kuid see doos peab olema palju, palju, palju suurem. See, mis füüsiliselt meie kehaga teeb, ma arvan, ei vaja kommenteerimist. Ja siin on siis veel üks aspekt, mida võiks kokku võtta sellise sõnaga. Traditsioonilistes kultuurides narkootiliste ainete kasutus oli ritualiseeritud, eservitualiseeritus hõlmab väga paljusid erinevaid tahke. Esimene tahk on juba see, et ei räägita ainetest. Et nende jaoks ei ole see mitte mingisugune aine, vaid vaimolend, kellega nad kohtuvad, püüavad lepingu sõlmida see Ritaliseeritus, see loob juba sellise eelhäälestuse tegelikult siis teine asi. Eelhäälestuse loovad kõik need müüdid, mis seda rituaalset tarbimist ümbritsevad. Oluline ongi just nimelt see, et ei tarbi, Ta on niisama tarbitakse rituaalselt. Ja need rituaalid on põlistatud ja pühitsetud selliste sajandivanuste müütidega, mis jällegi loob eelhäälestuse. Rituaalse seeritus, üks aspekte, näiteks doseerimine piltlikult üteldes seda kärbseseent, mis inimese käe alla ei mahu, ei korjatud, see oli selle inimese jaoks liiga suur. Noh, võiks ütelda noh et sajad inimesed on proovinud üht ainet ja ei ole ju mõtet kõike ise otsast lõpuni õppida, sest need ained ikkagi reaalselt võivad olla väga ohtlikud. Kuid selliste sadade aastate kogemusega on töötatud välja omad sellised suhteliselt ohutud vormid. Üks rituaali sertz aspekte on ka see, et on kindlad ained kindlate taotluste jaoks. Noh, see muidugi iseenesest ei ole nii et me võtame nüüd ühte ainet 10 inimest ja siis 10 inimest saab ütleme ühesuguse kogemuse, sest enne kõik avaldub see, mis, mis inimese sees juba olemas on. Need ained võib lihtsalt vaadelda jõuna ja kui me puutume sellega kokku, kui inimesel näiteks taotlus puudub, siis see jõud hakkab võimendama ainult seda, mis on olemas. Näiteks teie sees on olemas suur hulk mahasurutud kurbust, täiesti võimalik, et hakata lahinal nutma. Näiteks on teie sees olemas suur hulk maha surutud viha, täiesti võimalik, et kohtad, hullusid deemoneid ja peate seal tohutu lahingu nendega maha. Kuid kui selles ritualiseerituses on juba ära määratud see, et milleks seda ainet tarbitakse, siis on ikkagi küllaltki suur tõenäosus, et just nimelt see eesmärk hakkab selle jõule realiseeruma. Need kultuurid, kus traditsiooniliselt on hallutsinogeenseid taimi tarbida. Neid võib nimetada unenägemise kultuurideks, see tähendab, et unenägudel nende skulptuurides on eriline roll, eriline tähtsus. Jänese skulptuurides tehakse selget vahet erineva tule kvaliteete vahel. Üks uni on lihtsalt selline uniga, kui me läheme magama, paneme pea padjale. Ja meil on selline kaootiline piltide jada. Kuid kõik need kultuurid, kus need hallutsinogeen tarbitud, eristavad niinimetatud suuri unenägusid. No kui keegi tahab Castaneda terminit, siis lihtsalt unenägemine. Näiteks Anne Lill on uurinud kreeka tragöödiaid, antiiktragöödiaid ja väga huvitav on ka seal jälgida, kuidas näiteks antiiktragöödias unenägude tähtsus ajaga järjest väheneb. Varastest antiiktragöödia seal unenägusid väga palju sees järjest väheneb. See on üks aspekt, teine aspekt on see, et varastes tragöödiate eristatakse neid erinevaid une kvaliteet on unenäod, mida saab lihtsalt sümboolselt tõlgendada. Seda siis nagu tavalised unenäod, unenäod, mis võrdsustatakse reaalsusega. Need on siis niinimetatud suure tulenenud, kuidas aja jooksul ka järjest rohkem püütakse unenägusid lihtsalt tõlgendada. Järjest vähem on ütelda sellist suuri unenägusid, mida võiks tegelikult lihtsalt nimetada ärkvelolek unenägudes. Näiteks indiaanlaste lõpetatakse juba väikseid lapsi. Kõigepealt vanemad küsivad pidevalt, et mis sa unes nägid? Mina hakkasin oma tütrelt juba siis, kui ta ei rääkinud küsima, mis sa täna nägid unes, mis sa täna nägid unes, ta vastab mulle mingitel naljale laadega praegu ka juba üksikute sõnadega, ma ei tea, kas ta räägib kuule kohta aga ma küsin seda, sest ma pean seda oluliseks. Et juba maast madalast hakatakse inimesi kasvatama niimoodi, et uned võivad olla väga olulised. See loob jällegi sellise vaimse tausta, kus nende ainete kasutamine toimub. Selline esimene lühike kokkuvõte siis selle asja kohta võiks olla see, et Me vajaksime palju palju, palju suuremaid koguseid, kui me tahaksime saada unenägusid, kus me oleme ärkvel ehk teistsuguse reaalsuse kogemusi. Teine lühikene kokkuvõte, minupoolne võiks olla see, et aga miks neid aineid siis kasutada, kui lõppude lõpuks on see igapäevase maailmataju nõrgestamise või ajutise katkestamise viiside hulk lõputu. Seal on hingamine, toitumine, ärritajad, liikumine, kõik see, mida me kogu aeg siin teeme. Ja kahtlemata see on, see on palju vähem ohtlik. Sellest meie keha kahtlemata potentsiaalselt kannatab palju vähem. Miks peaks valima midagi, millest me võime jääda sõltuvusse, kui on olemas palju ohutumaid viise maailmas? Tegelikult on ju hipiliikumise aegadel oli selline noh, kuidas ütelda, filosoofia. Keegi lugenud vikerkaares oli ka haldusVaksli see taju uksed tõlgitud aastaid tagasi eesti keelde väga hea tükk, mis annab ka sellise ettekujutuse sellest, mida siis otsitud on. Tegelikult hipiliikumisest algselt narkootikumide järgi otsiti teistsuguseid reaalsuse kogemusi kuid puudus kogu see taust, ripualiseeritus, traditsioonid ja see kõik maandust lihtsalt narkomaaniasse enamikul juhtudel. Ja noh, muidugi sellised kitsad väiksed liikumise oli, mida võiks kokku võtta sellise lausega, et ideaalsete ainete otsing, mis võimaldaksid meie taju piire muuta, kuid mis tekitaks sõltuvust. Nii et mine tea, mis, mis maailmalaborites toimub, aga ma ütleksin veel kord. Lõpuks on olemas palju palju lihtsamaid asju näiteks see, kuidas produtseerime hingamist, teatud helid, teatud kehaasendit ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Samas jälle ei saa ühtegi Uku Masingut. Uku Masing on just rääkinud seda, et kui tema kaotas endas juba ülikoolipõlves ära selle sisemise dialoogi, noh, temal on see konkreetne sündmus, vaatab, kuidas lumi langeb pärnatüvele. Et sel hetkel oli temal nii-öelda meie tänapäeva mõistes katus pealt ära sõitnud ja ta mainib seda korduvalt ja mitmes kohas, et sel hetkel hakkas ta tõeliselt nägema nägema selliselt, nagu see maailm tegelikult on. Tänase loengu alguses kuidagi hästi kiirelt libisesin üle, et mis asi see muutunud teadvuse seisund siis ikkagi inimesel on, et miks ta tahab ära sellest oma normaalsest sellest optimaalsest seisundist, ta tahab nagu paotada ust, kuhu see uks viib? No nagu ma enne ütlesin, et normaalne elu seisneb avatuse ja suletuse doseerimises seda, mida see Masing siis seal selles lumelangemises nägi noh, ega väga julgelt vast keegi julge ütelda, et nimelt täpselt seda kuid reaalselt tegelikult paljude usundite ja religioonide, meil on üks ühine algusk, salgu usk on usk lunastuse võimalikkusesse võib ütelda usk tingimatusse, armastusse võib ütelda ka täieliku vabaduse kogemus, kuidas seda tingimatu armastus hästi lühidalt üldse kirjeldada. Nii kaua, kuni meie armastusele on objekt, nii kaua ta kahtlemata ei ole tingimata kui tingimatu armastus kogemuses inimene on sellisel juhul see kehtib absoluutselt kõige kohta. Kuid siit järeldub üks oluline asi, üks asi veel olulisem kui teine. Kõik on samaväärne ja sellisel juhul meil ei ole mitte mingisugust põhjust selekteerida maailma ei, informatsiooni tasandil ei hinnangute tasandil ja selles tegelikult seisnebki see absoluutne vabadus. Kõik valikud on üheväärsed, kõik valikud on üheväärselt head. See hea sõna selles tegelikult mõttetu ses selles kogemuses sama duaalne hea ja halva vastandlikkus on juba välistatud. Nii et noh, ma ise usun, et see kogemus on tingimatu armastuse kogemus millest Maasing on rääkinud. Ja noh, niimoodi ma ei ütleks, et Ta kaotas oma sisemise dialoogi sellel hetkel, kui see kogemus kestab, sellel hetkel see dialoog võib-olla, aga ta on täiesti mõttetu või mõttetu tal tähtsusetu ta ei ole selline sundmeie sees ja ta võib olla ka täiesti olematu. Kuid see kogemus lõpeb mõne aja pärast. Sisemine dialoog tuleb tagasi. Ja selles mõttes võiks ütelda, et muretseda pole vaja. Lunastuse kogemus on ajutine. Võib-olla peale surmad kestad natuke pikemalt, kuid selle üle ei ole enam mõtet filosofeerida. Paljudel siis kestab. Ma mäletan ise endal sellist esimest kogemust olin tudeng ja eelmisel päeval, mil oli ikka päris kõva pressing olnud ja tervis oli väga halb. Toetasin selja vastu pärna tüve ja, ja vaatasin seal, siis oli see bussijaam seal teises kohas linnaliinide bussi ja vaatasin kahte noort Niukest parmu, ütleme nii. Ja ma ei tea, miks ma mõtlesin, nii et huvitav, et tegelikult on nemadki sündinud kristlased. Aga olete tähele pannud, siis, kui te eelmine päev passinud, siis järgmine päev on kogu maailm teistmoodi nime õrn, nagu huvitavam vaadata puud, põõsast, teist inimest, kõik on täiesti, kui, kui tervis oleks parem, siis oleks paradiis juba käes. Nii et sel hetkel, kui ma mõtlesin, et need kaks inimest võiksid ka olla Kristused sellel hetkel see oli minu jaoks reaalne ja see kogemus kestis umbes tund aega, siis oli väga huvitav, siis, kui ma bussist välja läksin, siis üle mu pea lendas vares pooleldi valge, valget varest näinud pool oli must, pool oli valge kirju valge-mustakirju, vares ja selles mõttes noh, ma, ma ise arvan küll, et ma natuke tean, millest ta rääkinud on, aga muretseda vaja ei ole see hetk. Ajutine. Kuid ma tahan ühte olulist asja siia juurde veel rääkida ka sellise hetke tule ka on minu meelest ikkagi sisemise valmis olu realiseering. Ta tuleb selle tõttu tõesti, et meie igapäevane rutiinne maailma kirjeldus mingiks hetkeks libiseb kõrvale. Kuid kui meie sisemine valmis olu milleski muus, siis võib tulla hoopis miski muu. Et selles ei ole midagi garanteeritud. Traditsioonilistes religioonis ja tegelikult laga hinnatakse sellist inimese omaduste kaastunne. Kui ta tegelikult hakata nagu otsima, et mida seal hinnatakse, siis kaastundena ei mõisteta ligemiste haletsemist. Kaastunne on see tunne, et mina tunnen seda, mida sina tunned? See on tegelikult väga lihtne. Kui sul ütelda oma mõtteid ei ole, istud teise inimese vastu, oled lõdvestunud ja see tunne, mis sinu kehasse tekib, see ongi tunne, ta tunneb teine. Ja see on omamoodi hea viis seletada lahti seda tingimatu armastuse kogemust. Seda võiks vaadelda kui sellist valget valgust, mille seal olemas absoluutselt kõik tunded. Ja see põhjus, miks me seal on, sageli ei jõua, on see, et meie jaoks ühed tunded on positiivsed ja negatiivsed ei taha kontakti ühe spektriosaga. See ongi see nii-ütelda tingimatuse puudumine minu enesele tasandil sellel tasandil, kuidas ma käitun tunnetega näiteks minu enda tunnetega. Ja see on muide põhjus, miks enamik inimesi selliste kogemusteni jõuab seal pikkasid kannatusi. Et kas näiteks mõni suhe puruneb või lähedane inimene sureb ära. On selline pikk masenduse periood ja tavaliselt sellised masendus perioodid kipuvad lõppema sellist tippelamustega. Kuid sedasama kaastunde aspekt teistel juhtidel muutub täielikuks hullumeelsuseks inimeses. Sa ei jõua selle kaudu mitte tingimata armastusse, vaid ta ei suuda enam tänaval käia või bussis sõita. Sest tema keha on täis võõraid tundeid. Kuuled oma peas võõraid mõtteid istudes inimese kõrvale tunneb võlg, hakkab valutama, esineja istudes läheb mujale. Kõht hakkab valutama. Miks siis on niimoodi, et ühel juhul see, kui me oleme avatud, viib meid tingimata armastusse ja teisel juhul see viib meid täielikku kakofooniasse. Aga ma ei tea seda. Ööülikoolis oli külas Eesti põllumajandusülikooli eetika ja kultuurantropoloogialektor Argo Moor. Loengu teema oli narkootilised ained traditsionaal kultuurides. Meie saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kellakümneseid, uudiseid vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2001.