Tere hommikust, väikesed sõbrad, minu nimi on Jaan Rõõmussaar ja ma räägin teiega täna väikest pühapäeva hommikust juttu. Tänane jutt tuleb sellest, et lihtsalt väga kenasti on looduse poolt paika pandud see et me kõik oleme isemoodi oma nägu. Ja kui meile juba on kord sündides kaasa antud, kas ilusad suured kõrvad või natuke ühele poole viltu nina või või suur hulk tedretähn ja siis on see väga tore ja ainult kaunistab inimest ja pole üldse mõtet selliste asjade pärast peegli ees enesele muret teha. Sest inimene on kõige parem ja kõige ilusam just nii, nagu ta on looduse poolt loodud. Selle kohta loen ma teile täna ühe väikese jutupoisist, kelle nimi On Moortsi. Ja see jutt on niisugune. Murdsi vihkas oma tedretähn. Ja mis sellesse puutub, siis oli tal ka, mida vihata, sest tema näo peal ilutses 76 tedretähnid. Täpsemalt 75, üks 76. uhkeldas kõrvalestal. Tõe huvides pean ütlema, et murdsil polnud mingit põhjust neid vihata. Olid kenad väikesed tedretähnid, ilusad nägusad, lõbusad. Kõige suurem oli nii suur nagu hästi toidetud hernetera kõige väiksemaga, nagu näljakuuri läbi teinud mooniseeme. Sellel kõige väiksemal oli ka nimi, teda hüüti täh nii Tõnniks väelas murdsi, nina juurel. No ja neid tedretähnid kirus ja vandus murdsi vahetpidamata. Ta on nii kaua ja nii väga, et ühel ilusal päeval tedretähnid solvusid. Ah et meie oleme koledad, ilged, vastikud jõledad, no oota, sa hüüdsid nad. Ja öösel Kumurdsi magas, lipsasid nad viuh aknast välja. Isegi see, kes kõrvalestal pesitses, kuigi kõrvale Stast uhkemat kohta ühele Tedre tähnile vaevalt leidub. Murcia ilma vähemagi tedretähnid, sest mul ei pruugi seda vist öelda ka tähnid, õnn läks koos teistega minema, et kuhu nad läksid? No kuhu võivad 76 solvunud tedretähnid minna, eks ikka laia maailma. Murdsi ärkas hommikul üles ja tal oli imelik tunne. Ta jooksis kööki ema juurde. Ema vaatas teda võõrastada, ütles. Tere hommikust, väikemees, kust sina siia said? Väikemees? Imestas Mortši. Ma olen ju Moortsi. Jessas, hüüdis ema ja pööras poja valguse poole. Tõepoolest. Moodsi. Aga kuhu su imeilusad tedretähnid on jäänud? Kas mul ei ole tedretähn? Palgatasid murdsi silmad ja ta tormas peegli ette. Aga miski selles peeglis ei meeldinud talle nähtavasti, sest ta ütleks süngeks tõmbudes. Kuule, emme, see peegel on tuhm, siin on üks kahvatu poiss mitte peegel ei ole tuhm, pojake, raputas ema pead, vaid tead, tedretähnid. Murdsi rõõmustanudki. Nüüd enam nii väga, et tema tedretähnid olid kadunud. Mõni oleks siiski võinud jääda, mõtles ta endamisi. Tähnid, õnn või see, kes olid kõrvalestal. Ja ta läks nukralt sisseoste tegema, sest aitas alati jama ja talle meeldis poodides käia. Ja ka teda nähti heal meelel poodidest, kuigi tal oli pisut suur suu, oli ta iseenesest väga armas poiss. Nüüd aga vaatasid lihunik, vürtspoodnik, ajalehemutt, lillemüüja ja juurviljapoodnik teda väga veidra pilguga pilusilmi. Kus siis Mortsi on, küsisid nad. Mina olengi, ütles murdsi halba aimates. Onu ütles, lihunik, ütles, vürtspoodnik saa, ütles ajalehemutt, kann, näe, ütles lille lüüa. No ei, ütles juurviljapoodnik, sest murdsi on ilus Tedre tehniline pois, sinagi oled kahvatu ja valge nahaga. Ega me ei ütle, et sa oled inetu poiss, aga murtsiga võrreldes oioi, ütlesid nad ja lõid käega. Ja muidugi sai Mortsi sel päeval natuke soonilisema liha. Eilsema leiva, üleeilse maa, ajalehe ja närtsinud lilled ja kahvatu kollasemad porgandid, kuid tavaliselt kibestunult tormastan trepist üles, peaaegu nuttis. Dismis sul viga on, küsis ema mu tedretähnid, uhkas murdsi, ma tahan oma tedretähn. No võtsid siis ette, hakkasid need korterist otsima, isegi vaiba alla vaatasid, aga ei leidnud, tähnikpoegagi polnud midagi parata. Murdsil tuli linna peale minna. Ta läks leitud asjade osakonda. Tere päevast, teretas ta. Tere päevast, vastas leitud asjade osakonna juhataja, prillidega vanaonu, ajalehelt pilku tõstmata. Vihmavarikindad portfelle, rahakott või olete suvatsenud pea ära kaotada? Ma otsin oma tedretähnid muutusi, missugused nad olid? Pruunid ümmargused, kõik 76 tükki. Vanahärra tõusis üles Läks suure riiuli juurde ja pistis käe kolihunnikusse. Võttis sealt ühe praepanni kasu, tähmidel oli varr, Skatagakesista. Ei abises muutusi. Nii et see ei ole see, nentis vana mees jaapani pannita gaasi. Siis ladustamordset, ühe kettaheitekett Ta ühe alustassi, ühe pudingi, ühe pliiatsiteritaja, ühe läätsetera, ühe herne, ühe hua, ühe söetabletti, ühe saapanööbi, ühe särginööbi ja ühe kalkuni muna. Palun, need on kõik ümmargused ja pruunid, missugune neist on? Kahjuks mitte ükski meist, ütles, murdsin kurvalt ja vaatas ihaldades kalkuni muna. Leitud asjade osakonnast läks ta miilitsasse. Siin võttis teda vastu üks seersant. Ühesõnaga sa otsid ära põgenuted rähmisi. Jah, olid nad joobnud. Ei varastasid, ei röövisid ei. Millega natsid seadust rikkusid? Ei millegagi. Ütles Mortši. No ja siis, laiutas seersant käsi. Mortsi traavis edasi, linnanõukogusse. Tedretähnid asjus kibrutas uksehoidja laupa. See käibe, looduskaitse osakonna alla. Looduskaitseosakonnas joonistas üks onu parajasti rähni seinale. Tedretähnid. Võib-olla huvitavad sind tedretähnik, pojake. Mitte tedretähnid, vaid tedretähnid, mühatas murtši. Onu raputas pead ja varjutas suure hoolega rähni sulestiku. Võib-olla taimekasvatus teab, ütles ta. Taimekasvatuse osakonnas istus üks sõbralik noormees, kelle vasaku kõrva taga ilutses tulp Parema kõrva taga pelar koon. Vestitaskusse oli pistetud üks nisu, üks odra ja üks rukkipea tedretähnid. Eks hetk ta hakkas kohe raamatut lappama, kohe kohe. Kellel rohi, Talvik, taralõng, tari, nõges pärnhein. Lugesin raamatust ja hüüatas. Käes tee pre Marran, seda sa otsid. Mitte moranatvaid oma tedretähnid, seletas murtši. Lilletatud kõrvulines süngestus. Tus naba juur, südametõve, lill, depre kulmu tedremarja jou, et noor mees sattus hoogu ja ei teinud mordist enam väljagi. Ma loen sulle veel ette, hüüdis ta, mismoodi kõik teelehte nimetatakse. Murdsid, taganes ettevaatlikult toast välja, aga noormees ei märganudki seda. Muudkui aga luges ette teelehe nimetusi, murdsi, kuulisel trepi kojaski, hiire saada, jaanirohi, kassi saba, lambakõrvad looma mäluroogi, sõjame Budaadi pikkadel nad võidumehed. Oi, ohkas ta väljas looma mälurohi, sõjamehed, tapudaadid, kus muud tedretähnid küll võiksid olla. Õnn veeleta nägime ikka makat, Mika maka istus pargipingil ja kõlgutas jalgu. Missinas küsis temalt murdsi ja patsutas tema kõrvale pingile. Jälgin hulkuvaid Debreda, ütles Mikk kamaka, täna on neid palju liikvel. Ära räägi, murti silmad särama. Mitut tedretähnilise nägid? 70 kuut, ütles Mika makkaja ehitis silmanurgast pilgu Moortšile. Marssisid siit mööda läksid vaesekesed jala, sest neil polnud trammipiletit. Kuhu poole nad läksidki, murtsisinal sinnapoole, näitas Mikamaka murdsi, pühkis vuhinal minema, tormas tedretähtedele järele ja sai nad ka varsti kätte. Nad istusid kraavi kaldale, kurvastasid 76 kurba tedretähnid. Õieti küll ainult 75, aga see selgub pisut hiljem. Küll oleks hea, kui ta tagasi tuleksite, ütles murdsi neile. Tedretähnid vaatasid teda kahtlustavalt ja sa ei sõima meid enam mitte iial, vastas murdsi sügava veendumusega. Ei ütle, et me oleme inetud, et me oleme näotult, et me oleme jõledad, etnoleme, ilged, murdsi raputas pead. Selle peale marssisid tedretähnid näoteele tagasi. Mortsi pidi peaaegu juba naeratama, kui tundis midagi imelikku. Kas te olete kõik kohal, küsis ta murelikult. Üks hetk ütles see, kes istus kõrvalestal, ma loen üle. Ja siis hüüdis ta jahmunult. Tähnik Tõnn on kadunud. Su nina juurel ei ole kedagi. Noh, hakati siis hoiti sima ja nüüdse läks juba lihtsamalt, sest ka tedretähnid aitasid otsida. Nii leitigi kadunud tähn varsti üles Taistusel akaatsialehel. Diret, tähnid, õnn, tule sina ka tagasi, ütles talle murtši. Aga tähnik Tõnn raputas pead. Ma ei saa tulla, ütles ta. Sest siis jääks see üksi ja ta näitas enda kõrvale. Siis nad märkasid, Murcia tedretähnid, ET tähnik kõrval istub veel keegi üks jahmunud, võõras, väike tedretähn. Ma tutvustan teile tähnid, Riinu, ütles Tõnn. Mu parim sõber. Ta vaeseke tunneb end väga üksildasena. Ütles tähni Triin mammut, kui hulgul longim, kolan, luusin, loivan, kondan ringi. Aga nüüd on mul õnneks sõber olemas, eks ole, Tõnn? Jah, ütles Tõnn kurvalt. Ja nüüdsest peale. Me hulgume, longime, kolame, luusime, loivame ja, ja mis seal ütlesid, kondame nojah, kondame koos ringi, sest me ei jäta iial teineteist maha. Teate, mis ütles selle peale murdsi? Las Triin kolib ka minu ninajuurele seal Tõnni kõrval on veel ruumi. Kas tõesti, hüüdsid mõlemad tähnid rõõmsalt ja kargasid Mortsi ninajuurele. Triin nihele seal tükk aega rõõmu pärast. Harold Lane, ütles ta, ninajuur on tedre tahnile parim koht. Kõrvalest ei olegi sinu meelest midagi, torises õiges, elas, murdsid kõrvalestal, aga keegi ei teinud temast välja. Jõuti koju? Noh, lõpuks oled ometi kõikjal olemas, ütles murdsi ema ja jäisist erasemalt poega silmitsema. Aga midagi on sinu juures nagu imelikku. Sa mõtled vist tähnid, Riin ütles Mortsi. Maa ei võinud ta lasta ringi hulkuda, lonkida, kolada, luusida, loivata, konnata, ilma sõbrata, kurvastada. Nii see lugu oli. Ja kui te näete kusagil üht kena poissi, kellel on täpselt 77 tedretähnid, siis see ongi Moortsi.