Ta elas 86 aasta. Ja kui ta suri, olid kõik hämmastunud. Alles nädal tagasi oli ta olnud neis kõigis nooremini keevalise ning surm näis temast veel kaugel olevat. Ta õppis algul vaimulikus seminaris, siis ülikoolis ja lõpuks meediku kirurgilises akadeemias. Ta oli loodusteadlane, kuigi tal oli taskus ka arstidiplom. Ta hämmastas inimesi oma terava iseloomuga, oma üliinimliku töövõimega oma masinlikku täpsusega oma suurte avastustega oma liiga varase surmaga. Kõigega kõigega Tauli hämmastama panev inimene. Ta oli Ivan, Petrovitš Pavlov. Ühel heal päeval, möödunud sajandi 80.-te aastate paiku oli paaril Potkini kliiniku arstil raske uskuda oma silmi. Nad olid tulnud parajasti laboratooriumi haigla hoovinurgas redutavasse kehvapoolsesse majja, kus töötas soliidse habemega, kuigi alles kolmekümneaastane Ivan Petrovitš. Sel hetkel seisis too mees laua ääres. Ta käes välku skalpell laual lammas aga suur koer, käpad õieli. Koer oli narkotiseerimata isegi kinni siduma. Ivan Petrovitš kummardus kuidagi eriti ettevaatlikult palis skalpelli tera koera jalale. Ja lõikas. Veri pritsis lauale. Koer lamas rahulikult edasi ning vasakukäeline Ivan Petrovitš, kes mõistis mõlema käega sama osavasti tööd teha viis veresoonde klaastorukese, hakkas tähelepanelikult vererõhku mõõtma. Koeraga lamas täiesti vakka, nagu ei puutuks asi üldse temasse või nagu oleks teda ainult sülitatud. Mis tsirkusetrikk see on? Trovitš, mis koer see ometi on? Lasi prints skalpelliga lõikuda ega hammustagi. Ei ta isegi hambaid. Mis te temaga teinud olete? See on täiesti tavaline koer, ta oskab uriseda, haukuda ja hammustada. Kuid Pavlovi-il oli vaja mõõta vererõhku narkotiseerimata koeral sest narkoos muudab vererõhku. Ning algaja teadlane näitas üles niisugust teravmeelsust ja püsivust, mida oli täis koguda järgnev 60 aastane teadlasetee. Nädalaks ajaks muutust ka tõepoolest dresseeriaks lihatükkide ja hellitustega, õpetas ta koera ise lauale hüppama, seal küljeli heitma kaotas koera, hirmu, skalpelli ning lõpuks isegi valu ees. Kui kuulus inglise füsioloog sörilt on 30 aastat hiljem Pavlovi laboratooriumis nägi umbes samalaadset katset ei osanud temagi oma imestust tagasi hoida. Muidugi ei saanud idealist šerington niisugust nähtust ilma müstikata seletada. Aga Pavlovi sallinud, kui teadvusse toodi müstikat või ilukõnet. Pavlovi jaoks oli see rabav fakt ainult tingitud refleks. Ja Pavlov oskas koera niisugust käitumist puht füsioloogiliselt väga põhjalikult seletada. Tema käte alt kolmest laboratooriumist oli läbi käinud juba tuhandeid koeri. Närvilised daamikesed loomakaitse seltsist olid talle saatnud juba tosinate viisi ähvarduskirju patuse loomapiinamise pärast aga tegelikult hoolitseti Pavlovi koerte eest hoolsamini kui mõneski haiglas hoolitseti haigete eest. Venemaal oli sel ajal väheni eeskujulike operatsiooni tube kui Pavlovi. Pärast seda, kui ta 1904. aastal oli saanud Nobeli preemia selle eest, et lõi kaasaegse tervikliku seirefüsioloog ja püstitas ta endale veel rangema eesmärgi avastada aju tööseadused. See oli senini olnud pime teaduse sopp, kus oli küll lõppenud keskaegne nõiausk ja lausumine aga kus selle eest moodi minema hakkas. Unenägude mõistatamine ja inimese kogu tegevuse põhjendamine pimedate ala teadvuslike tungidega. Selle koolkonna kõige suuremaks autoriteediks oli Sigmund Freud. Pavlov otsustas sellesse teadvuse harru tuua range objektiivse teaduslikkuse härrafakti, mis kõneleb ise enda eest ja mille ümber ei saa heietada psühholoogilisi muinasjutte. Selleks kulus tal 35 aastat tõsist tööd koertega. Koertega miks just koertega? Mitte ainult sellepärast, et Pavlovi oli kerge pastori instituudist saada katseloomi, keda politseinikud marutõve kahtlastena Peterburis kinni püüdnud olid. Mitte ainult sellepärast. Tema kaasaegsed püüdsid inimpsühholoogia olemust selgitada vaimuhaigete voodite ääres või kaugetel lõunamere saartel ahvikarju jälgides. Nemad pidasid Pavlovi tööd lihtsustamiseks ja isegi ironiseerida selle üle. Mida ootan psühhiaatrias? Millega te praegusel momendil tegelete? Õpime Freudi teooriat, Ivan Petrovitš, see on alles mees, kellelt tasub õppida. Ta analüüsib igapäevast elu ja teravmeelselt, nagu kohtuuurija, avastab ta selles instinktiivselt vead, mis sunnivad inimesele peale ta käitumise ainult psühhoanalüüsiga. Alateadvuse uurimisega saab likvideerida psüühiliste traumade halbu tagajärgi. Kõik võib olla. Kahjuks ei tunne Freud aju suurte poolkerade füsioloogiat, mille teie avastasite muidu oleks ta teie liitlane. Ja teilegi ei teeks kahju lähemalt Froidiga tutvuda tema alateadvuse analüüsiga, nimelt ma olen sellega juba tuttav. Ja pole Frediga nõus. Freudi teooria põhialuseks on alad, teadvuse vastandamine teadvusele. Aga see pole õige. Kas teie ei taha vastu võtta Freudi psühhoanalüüsi teooriat? Ei taha ja ei võtagi kunagi. Missugune meetod on liiga sarnane soola puhumisele? Mis isik? Töötage koertega? Vaevalt, et teil õnnestub koera süljenäärme kaudu jõuda inimajuhaiguste ravimisele. Küll tulevik seda näitab. Ja tulelik näitas. Pavlovi tee oli teaduses õige lihtsama nähtusel koera aju valista keeruka inimajumudeliks. Ja nii ta avastaski aju tööpõhiseadused lõi kõrgema närvisüsteemi füsioloogia. 1913. aastal olid Pavlov 64 aastane. Ta oli selleks ajaks ligi 60 teadusliku ühingu auliige. Kümnekonna välisriigi Teaduste Akadeemia liige. Genfi viini Christian ja Cambridge'i ülikoolid olid talle omistanud aunimetuse doktor honorriscausa. Ta oli Nobeli preemia saanud. Ta oleks maailmakuulus olnud isegi siis, kui ta oleks avastanud ainult veerandi sellest, mis ta avastanud oli. Aga ometi hauduti talle kodumaal vastikut skandaali. Tsaari-Venemaa sõjaväeakadeemia reaktsioonilised professorid ei talunud Pavlovi teravat avameelsust. Tema õpetuse ennekuulmatu uudsus ning ees rindlikus oli paljudele nii vastukarva, et nad oleksid niisama meelsasti püüdnud põletada Pavlovi raamatuid nagu need, kes seda kord teha tahtsid. Seidženovida teosega peaajurefleksid. Eelmisel aastal kavatsesid nad Pavlovi läbi kukkuma kutada tagasi valimistel vene arstide ühingu esimeheks. Pavlov sai intriigidest kuulda ja võttis oma kandidatuuri ise tagasi. Kuid nüüd lõi vastasrind Pavlovi veelgi labasemal ning alati omal moel kukutati läbi tema õpilase väitekiri. Kõigile 500-le eksemplaride löödi mustempel pane nõutaval tasemel. Muide, väitekirju kukutati läbi üliharva, mis tegi selle lavastuse veelgi solvava maks, Pavlo vile, kes ei jäänud rahulikuks isegi siis, kui ta perekondliku seenekorjamise võistluses esimeseks ei tulnud. Kuid Pavlov muidu keevaline ja plahvatav sundis seekord endal rahule. Oma kärme kõnnakuga läks ta kateedrisse ja vaatas otse näkku dissertatsiooni kaitsmisele kogunenud teadlastele. Saal vaikis ärevalt. Õhus rippus äike. Pavlov alustas. Arvuliselt härrad. Praegu pandi sind toime suurima ebaõigluse akt. Võib-olla te mõtlete selle all, kannatan mina, et sellest kannatab meie teadvuse kõige uuema, kõige tähtsama osa saatus. On täiesti selge, et pärast kõike juhtunut ei saama jääda teie auväärse kolleegiumi liikmeks. Ma lahkun akadeemiast, fon, tüdruk. Kuidas ruumas, sõidan ära ja lõpetan siin töötamise igaveseks. Mõistate igaveseks. Nende pool on pime, tume jõud. Las peavad istungeid. Minule aitab. Ja Pavlov sõitis oma suvilasse Sillamäele Põhja-Eesti paesele mere kaldale. Tulpe istutama oli märts 1913. Augustis, kui Pavlov suures õlkavus oma lillepeenarde vahel töötas, sõitis Sillamäe suvilasse. Akadeemia professorite delegatsioon Pavloviga perekonnaarst ja Novski võttis üles piinliku jutuotsa. Kallis Ivan Petrovitš. Me tulime paluma akadeemiasse tagasi, tuleksite. Me kõik teame, kui julmad teid seal solvati. Aga akadeemia konverents saadab teile vabanduskirja. Näete, syndon. Ma ju ütlesin, et ma akadeemiasse enam tagasi ei tule. Ivan Petrovitš aga operatsioonid, aga katsed, aga loengud? Nende päevade sees kulutati välja teie Avaloik üliõpilastele. Te võite valida ükskõik millise teema. Olgu ma tulen tagasi ja pean niisugusel loengu ette, seda veel kaua, mäletate. Kuid öelge seal edasi, et väitekiri trükitaks teist korda parandatud ainult pitsarid ja saatku sinna, kuhu vaja. Pavlovi nõudmised täideti. Nii läks Pavlov tagasi teadusesse, teadusesse, mis oli kogu ta elu. Ta oli üleni hall. Enta polnud veel vana. Tema mõistus oli särav ja nool ning ta teadis ise väga hästi oma iseloomu puudusi. Taali koleerik, see, kelle soontes Hippokratese järgi voolab must sapp. Inimtüüp, kellel on maailmas kõige raskem elada, sest nende ohjeldamatu temperament kisub neid ühe töö juurest teise juurde, kisub meid intriigidesse ja sünnitab neile loendamatu hulga vaenlasi. Sellepärast püüdis ta ise ennast varasest noorusest peale ümber kasvatada, õppida end valitsema. Enesedistsipliini kasvatas ta oma enam mitte minuti, vaid sekundipealse päevaplaaniga ja kiirete ühe tempolist jalutuskäikudega alati 120 sammu minutis ja sellega, et luges viimase kui ühe raamatu kaks korda läbi. Kell pisutki on ettekujutust füsioloogiast või üldse loodusteadustest, mõistab, millise töö tegi ära see väikesevõitu, aga sitke mees. Ja kes teab täpsemalt temale allunud kolme laboratooriumi töö ulatust. Seinestab, kuidas Pavlovi uppunud ära sellesse faktide rägastikku sellesse arvude merre, mis tema ümber aastakümneid lainetas. Kuidas ometi suutis ta kõigest segavast Petvast mööda vaadata ja märgata peamist avastada looduse seadus? Sellepärast et tal oli erakordne mälu, ütlevad tema kaastöölised. Ta mäletas igaühe töö tulemusi peast, kui juhtus neid vaid nägema. Aga meie ei suutnud ainult enda omi kõiki meeles pidada. Nii palju oli seal arve. Ta polnud ainult andekas, tal oli ka ennenähtamatu töövõime ja püsivus, ütlevad nad. Iseenesestmõistetavalt liitis ta kokku inspiratsiooni, balangu, piinavalt, ühetoonilise, eksperimenteerida tööga. Ta treenis pidevalt oma mõistust, ta tegeles kogu eluaja enesetäiendamisega, ütlevad nad veel. Jagoerkki, ütles Ivan Petrovitš Pavlovi oli ja jääb üheks neist harvadest võimsalt ja peenelt välja töötatud organaist, mille lakkamatuks funktsiooniks on elu mõistatuste tundmaõppimine. Ta on hämmastavalt terviklik olend, mis on loodud looduse ja töö poolt otsekui iseenesest tunnetamiseks. Ja kõik see on tõsi. Ent nüüd selleks, et väikest ülevaadet saada, sellest, mida Pavlov iseeneses, see tähendab inimeses tunnetas, mida avastas oleks päris kasulik mõttes kaasa minna ühe ekskursiooniga. See toimub juba Nõukogude Venemaal. Ka rasketel kodusõja aastatel ei vaibu TÖÖ Pavlovi laboratooriumis, mis nüüd on kujunenud tähtsaks uurimiskeskuseks varustatud kõige vajalikuga. On 1920. aasta talv. Leningrad on lumme tuisanud. Anname sõna Pavlovi noorele kaastöölisele Froloogile, kes sageli juhatas ekskursioone oma õpetajatööruumides. Paulus, kes oli kõige julgema tarbinismi propaganda pooldajad ei olnud siiski selle poolt, et tema laboratooriumisse vaikimise tormi ekskursioone organiseeritakse. Ta ütles, et tingitud reflekside küsimus on ette valmistamata inimesele liiga raske jääd. Tõsiseid teadmisi laboratooriumi vaatamisest nagunii ei saa. Kuid noorsoohuvi Pavlovi õpetuse vastu oli nii tugev, et meil tuli Pavlovi käsust salamisi mööda hiilida. Ükskord jälle seisis vaikimisi torni uste taga Lopowinski tänaval. Salgakenoori oli õhtu. Pavlov oli laboratooriumist juba ära läinud. Ekskursiooni pidin juhtima, mina, No on alles torn, uksed teisel ka nii kitsad, et kuidagi läbi ei mahu. Seltsimehed siin on teadvuse tempel, nende seinte vahel lõime suur õpetaja Ivan Petrovitš palluv tingitud reflekside õpetuse, mis on õpetus psüühilise elu põhiseadustest. Kuid tema põhjalikkuse ning kriitilise meele juures ei asunud ta mitte kohesele kaasaegse füsioloogia kõige keerukama ülesande filosoofilise hinge uurimise juurde. Tema doktoritöö oli vereringest. Siis avastas ta südametegevust kiirendava jõuliseks muutva närvi, mida nüüd nimetatakse Pavlovi närviks. Seejärel läks ta üle seedefüsioloogiale, uuris seda, milline on toidusaatus organismis, missugune on üksikute seedenäärmete osa selles suures ja keerukas mängus. Ta viis füsioloogiasse kroonilisi katse, see tähendab ei jälginud loomi mitte operatsiooni ajal, nagu seni tehti, sest operatsioon pole organismile normaalne seisund, tema funktsioonid on siis teistsuguseid häireseisukorras. Pavlov-Aga opereeris kõikidesse teda huvitavatesse seedekanali osadesse. Siis tulid uurised ja alles siis, kui loom oli paranenud, uurisin neist erituvat. Secreti. Välismaa teadlased nimetasid tema originaalseid katseid mõtte elegantsi näideteks. Arstiteadus hakkas arvestama seda, mis Pavlov ütles. Ta hakkas Pavlovi laboratooriumist saama puhast maomahla, millega raviti maohaigeid Venemaal, mida eksporditi Lääne-Euroopas koopasse ja Ameerikasse. Selle eest detaley tervikliku pildi seedefüsioloogiast, millest seni teati vaid üksikuid killukesi saab Pavlov 1904. aastal Nobeli preemia. Ent alles nüüd pöördub ta selle teema juurde, mis toob ta nimele tõelise surematuse kõrgema närvitalituse füsioloogia. Kogu maailma tolleaegseid psühholoogi ärritas see, et Pavlov võttis uurimatuks seletamatuks tunnistatud hinge oma laboratooriumisse ja teisi freeris tema imesaladused süljetilkade arvu järgi. Pavlov jõudis järeldusele, et kogu närvitegevuse aluseks kapsüühikas on erutus ja pidurdus. Inimese psüühiline elu koosneb algusest lõpuni tingitud ja tingimata refleksidest. Taktitunne, distsipliin, mälu, mõtlemine, kõle. Kõik need on tingitud refleksid ja midagi üleloomulikku neis pole. Lihtsustamine, karjusid psühholoogid, seal metafüüsika. Ei, seltsimehed. Pavlovi õpetus on dialektiline sellepärast et tema aluseks on sügav moonutamata looduse seaduspärasuste mõistmine. See oleks mõne sõnaga Pavlovi õpetusest. Nüüd vaataksime lähemalt vaikimise tornilaboratooriumit. Vaikimise torn on ehitatud ekstra Pavlovi jaoks, selleks, et mitte midagi kõrvalist ei müra, maapinna võnkumine ega muu saaks segada tingitud reflekside katses. Meie päevil näivad Pavlovi mõtted täiesti loomulikke ja endastmõistetavat tena. Tema ajal polnud see kaugeltki nii. Läks vaja Pavlovi iseloomu kogu sõjakust, et võidelda oma materialistlik ideede eest idealistlik ideede vastu. Ja Pavlov pidaski lakkamatut, sõnasõda idealistide ka ajakirjanduses rahvusvahelistel kongressidel, oma kolmapäevadel, mis kujunesid suurejooneliseks teaduslikeks vaidlusõhtuteks. Oleksite te ainult kuulnud Pavlovi pipardatud lõikavaid lauseid. Tema sapi sõid märkusi. Aga nüüd ma anun härrassaringtoni kritiseerimise maid, kiirustan meelega selle asjaga ja loen tema töö mitu korda läbi selleks et mitte üleliigsed agarus väljendada, et mitte liigset mõtelda ega ütelda. Võrreldes peaajus seadusi jõuab ta väga kummalisele järeldusele. Osutub, et ta ei ole senini sugugi kindel, et ajul on mingisugune suhe meie maskidega. See on tal täiesti selgesti öeldud. Ma ei usaldanud oma inglise keele oskust ja lasksin teistelt tõlkida. Kuidas seda mõista? Et füsioloog praegusel ajal pole veendunud, kas närvitalitusel on suhet mõistusega? Võib-olla on ta dualist jaotab oma olemuse rangelt kaheks pooleks patuseks, kehaks ja igavesti elavaks, mitte iialgi surevaks hingeks. Veel enam hämmastab mind see, et ta loeb millegipärast kahjulikuks selle hinged tundmaõppimist. Ta ütleb, et kuid parimad meie seast on midagi taibanud närvisüsteemist siis on see juba ohtlik asi. See ähvardab maa peal inimeste hävinemisega. Kuidas teile meeldib? Mis asi see on? Metsik asja. Ma tahaksin teada, mismoodi võiks inimese hävinemisele viia. Tunne iseennast. Kuidas on sellega? Ja siin, ütleb kuulus inimene, Inglismaa parim neuroloog, sait, tohid tunnetada kujutleb. Ta on omaks võtnud loosungi, mille omal ajal püstitas Lübuaaremo, kes ohverdas tõe ilukõneleja ja ütles. Ilu ravimas, ära kunagi tunneta aju tööd. See on nagu tunneks lõbu, et 50 aasta pärast võib sedasama korrata. Härra, kes on seda brošüüri lugenud, mida te võite öelda säringtoni kaitseks? Ma leian, et siin pole tal enam arusaamatus, vaid mõtte moonutamine. Ma oletan lihtsalt, et ta on haige. Et need on ilmsed raugastumisel nõtruse tunnused. Kuigi ta on alles 70 aastane. Kuidas tohib uurimise vastu välja astuda? Kuidas võib öelda, et see inimese hävimisele? Ei. 22. veebruaril 1936 jääb Pavlov kopsupõletikku. Ta ei suhtu haigusesse eriti tõsiselt. Sel ajal, kui kodused ja külalised tema voodi ees kaarte mängivad mõtleb Pavlov oma tulevasuvisest matkast Hispaaniasse sealsetest ettekannetest tingitud reflekside pärilikuks muutumise katsetest, mida laboratooriumis praegu tehakse. Ja siis viis päeva hiljem Pole teda enam. Tema surm on kõigile rabav ja täiesti ootamatu, kuigi ta oli juba 86 aastane. Elujanu temas oli nii tugev elujõud, nii võimas, et tema surm näis mingi sünge juhuslikkusena. Pärast Lev Tolstoi surma kirjutas Leonid Andrejev novelli kulliveri surm. Kui Gulliver oli elus, kuulasid lilli putid öösiti tema südame tuksumist. See andis inimesed keste mõistusele ööpimeduses julgust ja jõudu. Nüüd oli hiiglase süda vaikinud. Midagi sellesarnast võisid tunda ka tuhanded üliõpilased ja teadlased, kes käisid Ivan Petrovitš Pavlovi matuserongis. S ei tema mõte ei surnud tema mõte jäänud uinuva kaunitarinal raamatu ridadesse oma äratajat otsivat inimmõistust ootama. Seda mõtet mõtlesid edasi Pavlovi 300 kaastöölise õpilase ajud. Selle mõtteseemneid oli kümnetesse tuhandetesse üliõpilastesse külvatud. Veel enam. Tänu Pavlovi-le oli Leningrad saanud maailma kuulsaks füsioloogia uurimise keskuseks. 1935. aasta 15.-st ülemaailmsest füsioloogide kongressist osavõtjad nimetasid Pavlovi printseps füsioloogoorum mundi esimene maailma füsioloogide seast. Kuid nende tohutu austus Pavlovi vastu polnud ainult platooniline imetlemine. Nad viisid Pavlovi õpetuse igapäevasesse teadusesse. Tänapäeval ei leia te kogu maailmast ainsatki füsioloogia instituuti, kus ühel või teisel moel ei uuritaks edasi Pavlovi tingitud reflekse. Pavlovi kreedoks oli olnud Pidage meeles et teadus nõuab inimeselt kogu tema elu. Ja kui teil oleks kaks elu, siis jätkuks teile nendest. Pavlov ise andis teadvusele rohkem kui inimene ühe elu jooksul suudab alluda.