9229 aastat tagasi ei tehtud tõenäoliselt veel mingeid sotsioloogilisi uurimusi. Ja kui need tänapäeval üha rohkem ette võetakse oleval praegu kaugel sellest, et mõtte dissonantsi esimest ankeeti sellesse moodsasse valdkonda paigutada. Rohkem küll uudishimu pärast liitsime kokku kõigi meile vastuse andnud kuulajate vanused. Ja siis saimegi summaks 9229 aastat. Noorim vastaja oli kümneaastane, kõige eakam kaheksakümnene. Täname täidetud ankeetide ja põhjalikkude analüüside eest. Meenutagem, et mõtted panid isoleerima probleem, kas klassikute teemade kasutamine kaasaegsetes töötlustes on soovitav või taunitav. On selge, et kuulajad väljendasid üsna vastandlikke seisukohti ja selle tõttu on tänases saates väga kaaluv sõna statistikal. Nii siis lubage kohe alguses välja tulla rea numbritega, mille abil tahaksin tutvustada neid kahte sadat kahtekümmend, kaheksat inimest, kes võtavad täna osa probleemi arutamisest. Kõige arvukama jao. Ligi neljandiku vastajatest moodustasid pensionärid 47 inimest. Järgnesid 31 töölist, 20 raamatupidajat, 20 õpetajat, 18 meditsiini alal töötajat 17 õpilast 17 insenertehnilist töötajat 10 kultuuri alal töötajat, üheksa põllutöölist kaheksa vastajat, kes oli talongide märkinud lihtsalt teenistuja. Seitse koduperenaist, neli üliõpilast ning sama põllumajanduse spetsialiste ja teaduslikke töötajaid ja kaks metsanduse alal töötajat. Elukutset ei märkinud, kaheksa osavõtjat. Tulen veel kord tagasi ka vanuseskaala juurde, sest siin on mõningaid huvitavaid tähelepanekuid. On ju üldiselt nii, et enam armastavad vaielda noored. Kuid üllataval kombel ei olnud vastajate hulgas mitte ühtegi 20 21 või 22 aastast kuulajat. Sellest on omajagu kahju, sest alates 23-st aastast kuni 68-ni olid esindatud kõik aastakäigud maksimumi ka 40 aastat, kus oli tervelt 10 vastajat. Keskmiseks vanuseks aga tuli 42,5 aastat. Niisiis kummutage Meide noorukite vaidlushimu kohta ja tõstkem hoopis esile küpsemate inimeste nooruslik võitlusvaim. Kuna väga paljude talongide juures olid põhjalikud analüüsid, siis puudus vajadus kuulajale olete esindajate väljakutsumiseks stuudiosse. Oma hinnangutega oli osavõtjad kõik 228 kuulajat. Ja rõhutan veelkord, et nende seisukohad kajastuvad kõige objektiivsemalt statistikas. Seda aitavatena analüüsida pianist Heljo Sepp, helilooja Leo Normet, Ivalo Randalu vestluse juhtijana. Mina jään raadio kuulajatel mõtete edasiandjaks. Me ei hakka täna kõiki palu tervikuna läbi kuulama, kuna eeldame, et need, kellele käesolev diskussioon huvi pakub kuulasid neid juba eelmises saates. Niisiis piirdume katkenditega. Tšaikovski sissejuhatus esimesele klaverikontserdile. Pisut muusikat, lamm läheb, on esituses ja seejärel Katerina valemitest. Statistika näitab seda, et võrdseks originaali ja töötlust hindasid 63 kuulajat. Originaali eelistasid 96 kuulajale, kuid nad tähistasid ka töötluse plussiga, tähendab ei suhtunud eitavalt sellesse töötlus meeldis rohkem 25-le kuulajale ja töötlus ei meeldinud 34-le kuulajale. Et enamus kuulajaid siiski ei suhtunud eitavalt sellesse töötlusesse. Võib-olla meil tekivad mõningad probleemidest seoses nende mõtetega, mis siit kirjadest välja tulevad. Üks kuulaja Pärnust, elukutselt kuduja, 51 aastane, ütleb niimoodi. Tšaikovski esimene klaverikontsert jääb sellises võrratus esituses alati nauding tavaks, et mõeldud on klibune variant. Kuid kas me pole teda juba pisut liiga tihti kuulnud soovikontsert sellise võrratu lauljatari nagu Katerina valente esituses? See on nagu värske tuulepuhang toob, nagu veel paremini esile selle kontserdiväärtused. Selleks mõtteavaldus. Teiseks mina arvasin, et minu närvid igat sorti paroodia, et vastu ei võta, aga juhtusime seesama Pala Katariina valenti esituses. Imekombel meeldis isegi väga, nii et pean oma seisukohta selles suhtes korrigeerima ja ise vist veidi moodsamaks muutuma. Tilku masinakirjutaja 54 aastane. Mis puutub negatiivsetesse hinnangutes, mida ka esines, siis seal toodi põhiliselt esile seda momenti, et originaal, võrreldes töötlusega oli meeleoluliselt väga erinev ja sissejuhatus sellest klaverikontserdist majesteetlik suurejooneline ja sellega võrreldes nüüd töötluses muidugi muutunud lüüriliseks tolleaegsele pinnalt jätkamegi ahvatlust. Võib-olla küsima kõigepealt pianisti arvamust, palunelised. Siin tekib natuke liiga suur ja äge kokkupõrge selle originaalkujundi ja nüüd selle uue ettekandevariandi vahel. Aga ilmselt seda on juba niimoodi mõeldud tekstigi arvestada, siis on ju näha, et see on täiesti teise plaani nii-ütelda ümber tõlgitud. Rütm on ju täiesti muutunud ja küla on ju hoopis midagi muud ja nii et selles mõttes ta võib hämmeldama sundida. Esialgu. Aga üldiselt niisugune üllatus on, igal juhul meeldib. Mul on tunne, et ega Tšaikovski vist väga kuri nii hea töötluse puhul ei oleks. Kas ei ole siin küsimus selles, et ühel puhul on nüüd tegemist, mis tuntud äärmiselt tuntud klaverikontserti, ka tema töötlus ei kuulu ja absoluutselt enam sinna valdkonda? Ta ei ole ju see antud kontsert elavdada, nii et ma isegi tükki neid kahte külmutama sugugi, siin on tegemist ainult ühe väga kena ja meeldiva meloodiaga. Millele tõesti võib pakkuda 10000 varianti, kuidas teda harmaniseerida, siin oli isegi harmoonia, ei otseselt muudetud kõik. Nii et ma ei saa jah, kuidagi enam rääkida siin nüüd klaverikontserdist ja tema transkriptsioonist, seal on lihtsalt üks uus meeldiv lugu ja muud mitte midagi. Meenutaksin ühte mõtet. Ühest kirjast kus oli öeldud umbes nii, et kas see pala sellises töötluses nagu Katerina Valentega ei ole taandunud tavalise estraadilaulu tasemele, kas see laul näiteks suudab võistelda originaaliga püsivuse mõttes, aga kas ta peabki võistlema nüüd kuulame siis edasi, kuuleksime pisut meenutuseks jällegi Rimski Kosakovi kimalase lendu. Niisugusel kujul, nagu ta esineb ooperis muinasjutt Tsaar Saltaan-ist. Ja teiseks kitarriansamblid punamustad esituses. Võrdselt hinnati 67-l juhul. Originaal meeldis rohkem 20-le kuule töötlus rohkem 91-le ja töötlus ei meeldinud 40-le. Võiksin tsiteerida veel paari kirja siia juurde, 34 aastane metsatehnik kirjutab. Minus on juurdunud arvamus, et muusikakitarristide esituses ei ole noh, kuidas öelda ei ole just täisväärtuslik, kuigi kuulad naudinguga peoleod. Kuid kimalase lend kõigutas üsna tugevasti minu positsiooni selles küsimuses. Kui peoleo esineb väga rahvapäraselt ja korrektselt, siis punamustad tõestasid, et ka klassika on kitarristide kätte saada. Teine hinnang Rimski Kosakovi kimalase lendu. Armastan väga kuid originaali ettekandes häiris mind väga naissolisti hääl. Kuna ka kitarristid esitasid selle nõudliku loo meeldivalt, siis tuli otsustada viimaste kasuks. Eriti negatiivseid hinnanguid nagu ei olnudki. Millega seda seletada? Antud juhul töötlus võitis nii nagu võiks veel neli, üks. Teatavatel tingimustel on muidugi väga raske hinnangut langetada juba sellepärast, et tulevad, tuleb neljakordselt hinnata tegelikult originaali esitust ja originaali ennast kui teatavat muusikalist väärtust. Ja töötlusega sama lugu esitusega võib tõepoolest nii-öelda miinuspunktiga klassikud anda seal paratamatus. See oli nüüd tõeline originaal, aga meie tavaliselt olemegi harjunud seda muusikat kuulma nii-öelda klassikalises valdkonnas. Aga ikkagi töötlusena. Kui nii tähelepanelikult kuulata seda orkestrit, tausta originaalis, tähendab siis te näete, kuivõrd värvikas on ja kui palju seal ise on orkestris juba tämbrit sees. Nüüd, mis antud juhul toimus siin töötluses töötluses, lisandusid veelgi huvitavamad ja toredamad värvid ja see on päris selge, et kuulaja sattus nende mõju alla. Siia võib-olla siis läheme nüüd. Nüüd edasi india külalise laul Ivangozlovski esituses ja Poola solisti Regina Bielski esituses. Mis siin? Võrdselt hindasid originaali töötlust 50 kuulajat. Originaal meeldis rohkem, 30-le töötlus meeldis rohkem 45-le ja töötlus ei meeldinud 93-le kuulajale. Ja väljavõtted on niisugused. Toetan kindlalt esimest ettekandmisviisi, sest Poola lauljatari ülimoodne esitusmaneer ei kõlba selle ooperi vana vene ja osalt idamaise ning muinasjutulise sisu juurde. Teine variant. Kozlovski laul eriti ei haara, sest seda lauldakse mõnes esituses paremini. Ümbertöötluses ei tohi aga andestada nii ränka muutmist. Kadunud oli nii rütm kui ka meloodia. Minul on siin kohe praegu küsimus, kui me näiteks Tšaikovski puhul olime nõus rääkima täiesti uuest žanrist töötluse puhul. Miks seda siini võiks teha? Asi on selles, et kahtlemata selle poola lauljatari Katariina valente žanrite vahel on vahe. Ja ma julgeksin ütelda, mõlemas žanris võib ükskõik millist asja töödelda. Küsimus on siin ainult puhtakujuliselt kvaliteedis milleski muus. Poola lauljatar on ühesõnaga võib-olla mitte sellesse klassi kuuluv lauljatar kui Katariina paleed ja selles on kogu see probleem. Järgnevad katkendid Sibeliuse kurvast valsist, Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestriga ja Džiin kruupa töödeldud variandis. Niisiis kommentaarid, kõik oleneb ümbertöötlusest ja arvatavasti selle autorimeisterlikkusest ei tohiks minna liigse originaali tsemiseni sest siis võib kuulajate üllatada küll, kuid kahjuks mitte alati meeldivad. Mulle isiklikult oli vastuvõetamatut Sibeliuse kurva valsi ümbertöötlus kus improvisatsioon oli meisterlik ja löökriistade taga istus kahtlemata mees üle keskmise. Kuid mis ära kadus, oli Vals kurbalts. Teine hinnang kurva valsi kohta. Sibeliuse kurb valss meeldib, aga Tal on eriline meeleolu, tunnete muutused, see käis originaali kohta töötlus hoopis midagi muud, täitsa uus meeleolu nauditav kuulata, meeldis. Millised muljed on siis meie tänastel stuudio külalistel? Võib-olla küsiksime kõigepealt Leo Normeti, kes on väga suur Sibeliuse tundja. Muidugi, selles töötluses ei olnud meil enam tegemist kurva valsiga, siin on meil tegemist lihtsalt sellise nähtusega võetakse teata meloodia, vabastatakse ta sellest rüüst, mida me oleme harjunud kuulma tavaliselt. Ja tehakse selle najal täiesti uus ja vabalooming. Ka siin ma ütleksin seda, et põhimõtte vastu. Mul ei ole midagi. Ka nii võib teha. Aga ma ei ütleks, et see siin grupachezzibeeriusa töötas just tema kõige vaimukam töötlasele. Mulle tuleb paralleel meelde eelmise looga, mida me kuulsime India külalise lauluga Sibeliuse valsi puhul. Nii töötlus kui ka originaal on rahaliselt vähemal teineteisele rütmiline impulss ei tükkinud segama kujundit. Ta võib-olla natuke omamoodi värvib, kuna tegemist on siin niisuguse omapäraseid trummi implisatsiooniga, mis tundub muidugi ülearuse lisandina võib-olla sibiiliusele. Aga kuna see on väga leidlikult hästi tehtud, siis ma ei tahaks protesteerida. Aga selle eelmise laulu puhul tõesti tekkis väike protesti. Noodikene jäi hinge, sellepärast et esitus oli. Mulle tundub ausalt öelda kohe natuke labasevõitu. Ning võib-olla ma siiski vahepeal loeksin jällegi statistikat kurva valsi puhul võrdseks hindasid töötlust ja originaali 12 kuulajad. Originaal meeldis rohkem 28-le kuulajale, kuid nad ei eitanud ka töötlust. Töötlus meeldis rohkem neljale kuulajale ja töötus ei meeldinud üldse. 174-le kuulajale. Hinnangutes küll sai päris kõvasti lüüa. Üks väga tüüpiline kiri kõlab näiteks järgmiselt. Me ei ole näinud heliloojat kurba valsi kirjutamas. Ei tea, milliste läbielamuste leidis ta just niisuguse noodigane. Võib-olla ta kirjutas seda nuuksudes, alistunud millelegi paratamatusele, kaotuse või kadumisvalule ja tema leina oigavad viiulid muusikaks kõige kurvemaks üksindus lauluks, mis kunagi on kirjutatud. Aga järsku tuleb Saldkond huligaane. Nad ei tunnista kedagi ega midagi, mida põlastava grimassi saatel saab nimetada sentimentaalseks võromantikaks. Nii huligaansuse ka võrdlesid nüüd mõnedki kuulajad seda töötlema. Kas see kurb Falls, ons sentimentaalne? Mulle tundub, et see on traagiline ja teiselt poolt siiski on seal midagi väga juriteerivad seal väga jõulist mehis. Jah, ja mina kuulsin seda sellest ühtluses, seal ei olnud millegagi konflikti mindud, sellepärast et kui Balsi ainult sentimentaalse oigamisena ei kujuta ma küll endale. Nagu ma enne nimetasin, et see ei ole ju enam kurb valss gruppa lihtsalt leidis talle huvitava teema. Jada lõi selle teemaaluselt alla kui löökpillikunstnikule ainuvõimaliku uue karakteri. Nii, palun, Mozart. Kuulame siis väikest muusikat Berliini kammerorkestri ja ansambli le Swingers hinges ettekandes. Alustaksime statistikast jälle töötlus ei meeldinud 28-le kuulajale võrdselt hindasid ka 96 kuulajat. Originaal meeldis rohkem, kuid ka töötlus meeldis. 61-le kuulajale, töötlus meeldis rohkem 33-le kuulajale. Niisiis les ringelsingers võeti väga hästi vastu väga suure enamuse poolt. Minu arvates samuti selles windows, inglaste ettekanne on võrreldes kõikide teiste töötlus ettekannetega. No ütleme, pea jao kõrgsest, see on tõepoolest harukordne ansambel. Ja minu arvates selline ansambel toob kaleed klassikalised teosed oma ettekandes nii mõnelegi kuulajale lähemale kui võib-olla isegi klassikaline kannalise originaal ise teinekord suudab teha. No siin ei ole küsimus muidugi originaali noh, teistsugune või halvemas väärtuses, sellest ei saa ometi juttugi olla, vaid küsimus on lihtsalt sellest, et võib-olla tänapäeval on tõepoolest paljud inimesed harjunud rohkem kuulma. Võib-olla et Bach leiab omale nii mõnegi uue austaja tänu lehvingutsinglasse, teete kandele. Huvitav on siinjuures võib-olla märkida seda, et, et kui me selle ansambli esimese plaadi saime ja esimesed nädalad seda muusikat eetrisse andsime. Me saime võrdlemisi palju vist protestikirju. Aga nüüd see ansambel, meie raadio, kui võeti seas saanud väga populaarseks Muide, nii palju kirjadest siiski veel 28 kuulajat väitsid, et neile ei meeldi töötlus. Ja väga mitmel puhul oli toodud põhjendusena silpide kasutamine. Ase on selles instrumentaalmuusika on tehtud vokaalseks. Et neid helisid konkreetselt alustada ja lõpetada, on tarvis lihtsalt silpe kasutada. Poognat on alati võimalik peatada täpselt ühel hetkel. Aga häälikud, eriti, kui tegemist on ansambliga, siis selleks, et heli konkreetselt lõpetada, peaks ta lõppema konsonandiga. Tegemist on artikulatsiooni eripärasuse edasiandmisega, Need peenikesed, pisikesed, millest me siin ennem rääkisite neid tõesti kõiki Ungaris välja tuua ja siin just minu suur lugupidamine selle ansambli vastu, Nad teevad seda äärmise täpsusega, nad on väga lähedased originaalile. Ja Nende ettekandes on alati niisugune väga tore rütmiimpulss, selgelt tajutav, mis on omane kammide nii Bachi, muusika, Lekuga, Mozarti muusikale, näiteks klaveri peal on palju raskem edasi anda seda mitmehäälset kudet. Nii selgelt ja nii veenvalt ja nii paeluvalt, kui teeb seda. Käesolev ansambel. See muusikaline tund, mille põhjal meil täna arutlus on käimas lõpes Tšaikovski armastuse teemaga avanenud fantaasiast. Roomeo ja Juulia. Võrdseks hindasid 122 kuulajat. Mõlemaid variante. Originaali helistas 22 kuulajat, kuid nad ei eitanud ka töödeldud varianti. Töötlus meeldis rohkem 66-le kuulajale. See on peaaegu rekord. Välja arvatud kimalase lend ja töötlus ei meeldinud ainult seitsmele. Kusjuures kimalase lennu puhul neljakümnelemeelsed See teos maeti kuulajate poolt töötluse isegi paremini vastu kui originaalis. Ja nähtavasti põhjuseks on siin kõigepealt see, et teos ise ei ole ehk niivõrd populaarne ja niivõrd tuntud kui kõik eelpool esitatud näited. Teiseks, siinse töötlus ei olnud kaugele läinud originaalist. Kuna siin ei olnud väga nii-ütelda Tysoneerivaid seisukohti, siis me seda põhjalikult analüüsima ei hakka. Võib-olla meenutaksime ainult seda, et paljude kuulajate kirjadest käis läbi niisugune mõte, et see töödeldud variant, kus koor ja klaver olid sisse toodud, tõi nagu veelgi eredamalt esile selle katkendi mõte oli ju tegemist armastusteema, aga seni me oleme arutlenud konkreetsete näidete põhjal. Nüüd võib-olla vaatleksime asja natuke laiemast aspektist ja teeksime üldistusi. Mõttevahetust nendel teemadel. Ma alustaksin niisuguse väitega. Kui klassikutel oleks komme ennast hauas ringi keerata, siis ei oleks nad klassikud. Miks? Sellepärast, et klassikud olid inimesed, kes tund kunstimaailma midagi uut ütlesid oma sõna. Ja kes olid kõigepealt progressi esitajad maailmas kõik areneks. Mõtleme sellele, kuidas näiteks kõlasid eesti rahvalaulud originaalis, kuidas nad kõlasid Miina härmatöötluses kuidas nad hiljem kõlasid Mart Saaretöötluses ja kuidas nad hoopis erinevalt kõlavad meie kaasaegsete heliloojate töötlastes. Igaüks kuuleb muusikat oma ajastu kõrvadega. Vaat selles see probleem ongi, et niisugune noh vabandage väljenduse pärast, eraomanduslik, suhtumine muusikali, sellesse teemasse, ma ei tea, kas ta on 100 aastat vanaks saanud. Igatahes 18. sajandil suhtuti sellesse asja teisiti. Võite mistahes ka mõne teise helilooja teema ja töödeldi seda omal meelepärasel viisil. Ja ka hiljem seda tegi Beethoven meelsasti üks viimaseid suuri töötleid oli nagu Me teame ferenduslist kes võttis ja ta ütles seda siiski omamoodi ümber. Kui ta võttis Schuberti laulu, siis ei olnud enam puhas Schubert, see oli juba Schubert list. Võidakse öelda aga hästi, et suurt ja list nad mõlemad olid nii-öelda tõsise muusika esindajad. Jah, aga kas lõppude lõpuks ajaloo jooksul on olnud nii tohutu suur vahe kerge ja tõsise muusika vahel, kas ei ole kunstlik? Omal ajal, kui Bach kirjutas tantsu sõiteta, kasutas omaaegseid tantsuvorme. Ja eriti tänapäeval me näeme, et kergemuusika ja tõsine muusika lähenevat mõnel pool üksteisele väga tugevasti tee niisuguseks meeldivaks sidevahendiks on džäss. Džässielemente kasutatakse väga tõsistes teostes. Ja vastupidi, me võime leida paralleele lõppude lõpuks ka kirjanduse maailmast, näiteks nelja meetri, null. See on teema, mida tunnevad kõik oriendi rahvad, joriendi, suured poeedid. Need on kõik selle teemal loonud Neile täiesti meelepärased variandid. Täitnud selle oma sisuga oma filosoofiaga oma maailmavaatega ja pealkirjaks jätnud suurima südamerahuga liia müts. Mina leian, et ühe helilooja poolt ellu saadetud teemat võib alati vaadelda kui rahvalaulu, anda talle hoopis teistsugune mõtestus, teistsugune sisu. Ja meie sellega ei solva heliloojat, vaid vastupidi, me avaldame talle austust kui inimesele, kes on tõesti sellise geniaalse teema leidnud. Mis äratab ka teiste inimeste fantaasiat, mis paneb ennast töötlema, mis paneb seda nägema teiste silmadega ja nii edasi või võtame näiteks kas või ühesainsas sümfooniast. Võtame näiteks Šostakovitši viies sümfoonia. Alguses on seal teema, nimetame seda momendil peateemaks, mis esineb kaunis nii mõtlikult, isegi mõnevõrra lüüriliselt töötluses esineb taga juba sõjaka marsina, esindab teist tunnete maailma aktiivsed ründavad tunnete maailma ja nii edasi. Seda me nimetame teema ümbermõtestamiseks. Ja sama ümbermõtestamist võivad teha lõpus. Võtame niisukese muusikalise vormi nagu teema variatsioonidega. Seon, vorm, jukus, helilooja ise töötab selle teema täiesti Kontlast kujunditena läbi, eks seal on päris harilik asi see, kui näiteks morfoorne teema on masu orne, siis teda kasutatakse minu variandina, mis eeldab kulundi väga niisugust suurt ja, ja kaalukad ümbermõtestamist, nii et siin on juba see muusikavormide ajalooline kujunemine, näitab seda, et siin ei ole midagi väära kõigest sellest niisuguses lähenemises materjalid. Muidugi, ja ainukesed minu arvates kategooriad ladvad tihtipeale vaieldavad, aga siiski nad on olemas. Ja need on kaks kategooriat, hea ja halb, kui on muidugi heliloojal suurepärane teos ja keegi tuleb, võtab selle teema ja teeb sellest väga halvatöötluse. Noh siis töötlus on lihtsalt surnult sündinud ja see ei ole tas mõtetega kasu. Näiteks võtame seesama Tšaikovski klaverikontserdi teema, kui seda mängib väga halva kvaliteediga, oletame kas või tantsuorkester kusagil üsna siis tõesti, võib-olla tekib kahju Tšaikovskit. Aga sellises töötluses küsimus on teine. Ja aga kui sedasama Tšaikovski klaverikontserti mängib ka üks halb Kleanist tekib täpselt samasugune aastal. Nii et kõike peab oskama teha ja peab tegema tõesti tasemel silda. Et kõik oleneb ikkagi sellest, kuidas teha. Ja mõnel juhul muidugi ka, mida teha. Ma kujutan ette näiteks, et kui võtaksime Mozarti Lakrymoza ja teeksime selle põhjal Twisti kasvõi väga hästi või näiteks võtta Supennile leinamarss siis seda kahtlemata ümber teha ei sobi. Ja muidugi üheks põhjuseks näiteks Sibeliuse korvpall lase töötlusestraini hävitava kriitika osaliseks. Olete poolt? Oli just seesama harjumuse seda muusikat nii-ütelda mõtestada selle kuulamise ajal, kuna selle sisu on siiski palju kordi avatud ja väga paljud tõesti teavad, mida see endast peab kujutama. Seal ema surma. Isegi on küsimus võib-olla mitte ainult selles kuidas teha mitte ainult sellest küljest. Kas nüüd teha seda andekalt või mitte, vaid kaal võib ütelda, nii et kas teha teda õieti või mitte. Kui kaugele minna. Minu arust on väga ilus näide, kus ei ole mindud kaugele, aga, aga kus on väga ilusad värvid ja väga-väga tabatud on minu minu arvates see on voose surm. Fellittoni ütlesid ka tõsine asi ja see meeleolu igavesed. Kui ilmusid Beethoveni, Mozarti, Tšaikovski pitsee, Verdi, Debussy uued teosed, siis tihtipeale ka väga erudeeritud ja väga tunnustatud kriitikud ja teised muusikud võtsid nende kohta halvustavalt sõna. Neid püüti lihtsalt maha teha. Niisuguseid nähtusi me oleme läinud veel küllaltki hiljuti ka meie omas olukorras. See on teatav niisugune, ütleme, mugavustunne, konservatiivsus, tahe leppida olemasolevaga, tahe kuulda, alati ainult harjunud, alati juba meelepäraseks saanud. Ja ma viitsin täiesti ühe mütsi alla ka sellise suhtumise kui kritiseeritakse põhimõtteliselt õigust töödelda teiste heliloojate teoseid. Eriti ma mõtlen just nende teemasid, väga mitmed raadiokuulajad on küsinud, miks üldse pöördutakse klassikaliste tuntud teemade poole, kas siis heliloojad nii-öelda nüüd arranžeerija, heliloojad ei ole suutelised siis nii-öelda oma teemadega välja tulema. Ühelt poolt muidugi tuleb pidevalt juurde uusi ja toredaid teemasid. Ja see on enesestmõistetav, aga, aga miks me küsime miksika Hamleti mikspärast kirjutata ainult uut algupärast näitekirjandust ainult seda ei mängita, mis pärast ikka seda valasekspiri välja tassitakse. Ju siis nendel teemadel on selline väärtus kuulajate kõrvus ja ka muusikute, teiste muusikute endi kõrvus. Nad kuulavad neid võib-olla oma kõrvadega ja tahavad seda ka teistele jagada. Ja see on nüüd muidugi maitseküsimus, kellele meeldib. No väga tore, see saab sellest elamuse, aga kellele ei meeldinud? Lõppude lõpuks me ei saa panna kõike kõiki, kõik kõikidele meeldima hakkaks huvi, eriti kui nüüd klassikaliselt teemad ja kaasaeg. Kaasajal on väljendusvahendite tohutult rikastunud ja kas ei teki ka siit ja sealt vajadus näha seda just nimelt kaasaegses rüüs. Jah, täpselt samuti ja samuti tulla tagasi jällegi veel kord rahvalaulude juurde, eks ole. Ta ütles mulle, paistab, et me jõudsime praegu päris nii. Loomulikul teel järgmise mõterlissonantside teema juurde, see väljendus ka ühes kirjas, loeksin ette paar rida. Dissonants, siderea väljanoppimine reaalsusest võib olla küll kunst jutumärkides, sinna aga mitte läbi sajandite, ela ja meid ülendab kunst. Kommenteerimata seda mõtet praegu võiksime esitada siis uue küsimuse missugusena, kujutate ette tänapäeva muusikat, missugune see peaks olema, et ta elaks üle sajandite. Aga täpsemalt sellest juba järgmistes saadetes. Ütleme täna teile, kuulajad, hüvasti. Meie diskussiooniklubis on praegu 228 korrespondeerivad liiget. Loodame, et see arv pärast järgmist saadet kasvab veelgi suuremaks. Veelkord aitäh teile kõigile senise kaastöö eest. Ütleme oma muusikasaadete toimetuse ja loodetavasti ka kõigi kuulajate poolt suur tänu meie tänastele vestluskaaslastele Heili Sepale ja Leon armetile. Tänan väga.