Midagi siis teeme ühe pere pidi, tulge. Koguperefilm, mida kuulata. Teine kuulamist. Palun, koguneme nüüd natuke, kus ema on oma selge tähelepanu, köhi, nardodermi supp põdenud, mõjutab tema tähelepanu. Tere, armsad perepildi sõbrad, kes kevadpühi läheb perepilt täna vaatama, kuidas elab üks teatripere. Andres Noormets uurib, kuidas käivad kokku lava ja päriselu. On niisugune kena nädalalõpp, päike paistab väljas ja hommikul ma nägin, et tuli ka pehmet lund, aga üldiselt vist on ikka väga pikalt juba päike paistnud. Kui toas istuda ja välja vaadata, siis on kevad igal pool kogu aeg välja minna, siis on ikkagi külm ja päris talv on käes. Ja niisuguses kevadises märtsi lõpus, kus on käes see nädal, mille keskel on teatripäev, mõtlesin, et tulen külla niisugusele perekonnale, kus on inimesed, kes on teatritegemisega mingil kombel seotud, nii lapsed kui suured esin, elavad siis Silvia, Aarne, Herta ja Marta. Ja siis ma kõigepealt mõtlesin, et ma räägin kõigepealt pesamunaga juttu. Kuigi praegu Marta ütlesid, nende pesamuna on sissi, kes siis seal kus ta teile tuli? Ära Elke esimest korda kuulen nüüd kassid kirbuturult tulevad, kuidas käib, räägi mulle veidi emme Ast. Kas sina oled ka juuresmäelasteaias? Aga kas teil oli ennem juba nagu juttu olnud, et, et me tahaksime ühte niisugust kassipoega endale ja? No räägi, kuidas sa siis selle pesamuna sissiga siin kodus toimetad? Mängin vähe peal, toitaal. Mida kassid söövad tänapäeval? Mis krõbinad need sellised on? Ma tean, et lapsed söövad krõbinaid. Need on niisugused maisihelbed, aga kassid vist neid ei söönud, söövad midagi muud, oled sa maitsnud neid kassikrõbinaid? Jälg? Ei, kuidas hakkas issi kassi häält jälle seda tegema või oli ikkagi samasugune edasi? Käega nähti jääda Mihk maitsega. No, ja mis ta ütles, mis maitsega need on, talle? Ei käsitle. Nojah, kassid oma toidule vist soola juurde ei pane, ütleb Marta, kui vana sa oled? Seitse on niisugune aeg, kus ilmselgelt pead sa sügisel kooli minema. Tähendab seda, et sa praegu ilmselt käid eelkoolis? No räägi mulle sellest eelkoolist, mida te seal teete, äppine, noh, seda ma juba aimasin, et õpitega, mida te õpite. Mint mida sulle kõige rohkem meeldib õppida seal eelkoolis, matemaatik, miks niimoodi matemaatika? Mulle tundub, et see on niisugune keeruline asi, kas seda sul ei ole siis? Kirjelda, mis te matemaatika tunnist, et õpetaja tuleb klassi ja mis siis juhtub? Me alguses Gimme mind jäeti siis õpetaja ka meiega arvutama, siis Bemme vihikust mõned tööd otsima ja seda tegema. Kas sul on kodus palju kodutöid vaja teha selle eelkooli jaoks. Missugused tegevused sul siis siin kodus on, kui sa oled sealt eelkoolist koju tulnud? Aga kas teil mingisugused niisugused seadused ka on, mis ütlevad, et Marta ai, päädis, ei tohi mängida rohkem kui tund aega ja muul ajal pead muude asjadega tegelema? Ma ei tea, tavaliselt saab hääl Herta allaandmine ei saa eriti ysna mängi tavaliselt sissiga, mis igasuguse ehk tavaliselt mängin ma ühte, kaeva, mis mängu. Räägi mulle, kuidas see käib. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas Aipäädis kaevatakse, ma kujutan ette, kuidas maad kaevatakse. No mida sa teed, sa kuidagi näppudega pead seal kuidagi kaevama vä? See niuke, seal saab kodu ehitada, siis saab zombid ega võidelda ja siis seal veel sihukesi asju teha seal seal maailma tuuride seal hästi äge lego seal lambal ja seadja. Kaevamismängus on lambad ja sead, kuidas kokku? Kelle õige nimi on mänge? Hästi? Aga kas selleks, et sellest mängust aru saada, pead sa ka inglise keelt mõistma. Et kõik selge, täiesti eestikeelne. Ja seal ei pea inglise keelt oskava, kuna ma ei tea, kuhu peab vajutama. Kuulsin niisugust asja, et siin mõni aeg tagasi oli sinu ema näiteringis niisugune asi, et üks laps ei saanud näitemängus kaasa teha ja siis sina õppisid mõne päevaga selle asja selgeks, mängisid ära. Kuidas, räägi mulle sellest veidi. Ja siis enne ütles, et Herta või mina peame selle kahe päevaga sisse õppima. Alguses tõmmet lesit Herta õpib, aga Herta arvas, et mina olen julge. Ja siis ma pidingi selle kahe päevaga sisse õppima. Mis asi see siis oli, mida sa pidid kahe päevaga sisse õppima, misasja sa seal mängisid, selles näitemängus? Missugust pinke kesi oskan tantsida äikse ja võitja pidi palju rääkima üte väga. Nad pidid lihtsalt teistega koos teadma, kuidas mängida. Aga millest see lugu siis jutustas, kus sa kaasa mängisid? Koolis ei tea, emme teab emme nabast. Emme mõtles välja, lavastas seda teiste lastega. Aga ütle, kas sa oled teatriga vaim ka kuidagi kokku puutunud, on sul veel olnud vaja kuskil mängida? Sa oled ju igasuguseid asju juba teinud. Kas on tore tegevus, teatritegemise tegevus. Kuidas see käib? Kas oskad mulle veidi seletada, kuidas inimene teatrit teeb, mis ta siis teeb, kui ta teatrite läheb? Kuidas see on, kui inimene näitleb, kas sa praegu mulle näitlejad. Aga kui sa hakkaksid näitlema, mis siis teistmoodi teed ja kala. Miks seda teatrit üldse tehakse, mis sa arvad? Sellepärast, et inimestel oleks rõõmus ja et need, kes seal töötavad, saabuksid raha ja, ja siis ma ei tea Kas sinul endal meeldib teatris käia? Missugused etendused sulle meeldivad? Mulle meeldis, ei näita. Aga missugune on selline etendus, kus on need asjad, mis sulle meeldivad, mis asjad sulle seal teatris meeldivad, mis peaks laval toimuma, et see sulle meeldiks? Ilus lavakujundus meeldib mulle. Äge teater ja meik ja rohkem. Lauldakse ja tantsitakse ja põnev lugu on ja. Kas sa seda oskad öelda, et missugune oleks etendus, mida sa teatris vaadata tahaksid? Noh, kes seal võiks mängida ja mis, mis seal võiks toimuda, mis on sinu lemmiknäitleja. Aga mida ta võiks seal siis mängida, mis, mis seal toimuma peaks, naljamees, kui ta mängis. Ta oli siis naljakas või? Kui paljude kodus teatrite omavahel siin omas kodus oma perekonna. Harva, ma teen oma õe ja oma sõbraga teel vahepeal onko. Aga kui kodus on palju nukke ja nukumajad ja nii edasi nende nuppudega mängimine ja, ja nende nukumajadega mängimine on ju ka natukene nagu teatritegemine või mis? Aga tuleb välja, et sõelu ongi ainult üks suur mängimine vimis. Ainult siis, kui Sepra külas ja siis mängib kogu aeg Herta haipäädi kassiga kurta. Ma räägin helt, aga jaa, Hertalon sissiga süles, nii et ilmselt võib-olla siis ütleb ka midagi sekka. Kui vana sa oled, Herta, kelle, noh, see on juba päris niisugune paras koolilapseiga. Peamiselt on sul ilmselt kooli ajal kooliasjadega tegemist ja vaba aega on ilmselt suhteliselt vähe, aga räägi, kuidas su tavaline päev välja näeb. Hommikul ärkan kuste poole seitsmest ja läks, siis lähen kooli, tulen koju, lähen kooli või erestuudiosse, siis tulen koju, õpin ära ja siis võib-olla paar tundi vaba aega, siis vaatan telekat, siis mängin vahepeal seal magama. Noh, päris tihe päev, rubla on sinna sisse, nagu sa ütlesid, paar tundi jääb niisugust aega, kus sa ise midagi teed, kus sa saad tegeleda nii-öelda oma asjadega. Mis need asjad siis on, kui sul on võimalik tegeleda oma asjadega? Ma ei tea siis mendavalised, kas mängin midagi, juhatan telekat, ei mänginud isuga, ei ole ainult päädise. Sellist õde on ka ilmselt sellel ajal kogu aeg kodus. Oleme koos mingi mingi tavaliselt, kui me mängime ja ees tema avad, mängin, kassi kees tavaliselt võtab hulkas järvest. Seda on päris palju vistet. Noore moega peab oma mänguasju jagama ja seda mänguaega ja kõiki neid asju. Kuidas teil sellega on, kas sellega jamaga on vahepeal, kuidas te nüüd jamad lahendate? Ma ei tea, Marta läheb enne kaebama ja tema arvamus peale. Aga räägi, mis sul need väljaspoole kooli jäävad, hobid on, millega sulle tegeleda meeldib, sa ütlesid, et sa käid stuudios, mida sa seal teed? Ma tantsin vestuudies ja muusikakooli muusikat. Missugust muusikat sa teed? Muusikakoolis? Ma õpin saksofoni. Woo, see on ju päris suur ja raske pill, kuidas sa sellega toime tuled? Seal lihtsalt niisugust tunnet ei ole vahepeal, et sina ei puhu saksofoni, vaid saksofon puutsinud. Isem fun see on, seda on tunda kesiselt, seda sirmuski ärge puhul ei ole nagu lihtsalt hiljutise pääl saksofoni ka vist on kohati ka niimoodi, et ma enne kui temaga päris sõbraks saadet ta teeb ikka niisuguseid hääli, mida inimkõrv ei oskagi ette kujutada. Ja vahepeal piikse teed, aga nüüd ma olen juba ära harjunud juba sonar-Aga tantsustuudios, mida sa seal teed? Seal tantsin, tantsin grupiga ja käin koolitantsul ja esinemistel igasugustes kott hüppeliselt. Missugune tants on, kas see on selline showtants, kus kõik koos teevad ühesuguseid liigutusi või midagi teistsugust? Loovtants nagu sa ütled, vaba tantsis, mina kujutan ette, et kõik teevad vabalt neid liigutusi, mida nad täpselt ise tahavad, ehk et nagu õpetad ees, selle järgi võetakse. Missugused tantsud siis välja näevad? No ma ei tea, meil on igasuguseid olnud igal tantsu põhiliselt erinev põhimõte, näiteks et Meil ei ole niimoodi, et näiteks paljud käivad kipopperilisest põhiliselt siukseid, dressipluusid, ringid, siukseid nokamütsid, aga meil kogu aeg erinevad süsteemid ja orden midagi erinevat. Tehtud, et kui palju te ise nende tantsude tegemise juures kaasa saate rääkida, kas see on ikka niimoodi nagu õpetaja välja mõtleb või te saate ise ka seal midagi välja mõelda? Sellele solistile? Seekord oli niimoodi, mõtlesime ise küll jah, osa välja sealt, sest õpetaja mõtles ka kuidas see käib, et sa oled tantsuringis ja siis Te saate kokku, ei räägita tantsite ja siis tuled koju ja mõtled, oh otse on vägev, selle, ma saaksin seal tantsus ära kasutada või, või on seal kohapeal ikkagi sa mõtlemine, mõtlemine tavaliselt neil oli seekord, et ega ta ise täitsa võõras, no peaaegu kõikidel oma sooloütlesite oma sula nagu ise välja, mis asi see sool on, nagu et sa lähed ette esteid selle oma nagu kaheksa leidis liikumise padjaga ära ees nagu tuled tagasi tähendab seda, et sa teed seda üksinda jah, ees ja teised jäävad taga nagu järeldused neile niimoodi. Kas see on kuidagi niimoodi hirmus või kõhe ka seda üksinda seal kuidagi teha ei ole üldse, sellepärast et teised on lihtsalt taga nagu lihtsalt see ei ole väga pikk aeg ka ees saad ruttu ära tehtud ja ei ole midagi, nagu, et see ei ole. Mortoga rääkisin, siis meil tuli juttu sellest, et ta siin teie ema näiteringis õppis sisse kahe päevaga ühe teise lapse osa, seal tuli juttu, et alguses oli juttu, et, et ma ei tea, kas Herta Marta või kumb õpib, palju sa oled teatriga kokku puutunud? Ma ei tea, mees on mänginud paljudes kohtades, kuidas siis laps satub mitmetesse etendustes mängima, mis ta selleks peab tegema, et sinna sattuda. Isa, ema, näitleja, siis emme tavaliselt ootamatult pale heid igale poole kirja, mida ma ise ka ei tea ja vahepeal on niimoodi, et issi lihtsalt küsib, et kas me tahame tulla ja me tahame siis näha. Aga kui ta küsib, et kas te tahate? No see ei ole ju päris ikkagi niimoodi, et lihtsalt isa küsib, et kas te tahate ja siis ta mõtleb välja mingisuguse koha, kus te saate mängima hakata, kellelgi on ikkagi vaja, et te seda teete ja esimene Uku arvutis mänginud Iisraeli Ugala teatril vaja väikseid lapsi ühte nooremat ühte suuremat ees saimegi materjalina selleni nuku mängima. Kas laval oli õega koos õdesid mängida teistmoodi tunne, kui kodus on lihtsalt õed olla ja natukene küll oli seal hoopis selliseid inimesi, kellel nägime üldse elama teises kohas ja nagu oli nagu sihukene hoopis teine, et see ei olnud üldse tänapäeval aeg, see oli selline. On aeg, nendel ilmselt see oli niimoodi, et siis tegime rätikud päevanema, ise olime, läksime lavale, siis me olime siuksed, talu lapsed. Siis teil oli seal laval ka Emol iso. Nojah, aga pärisi veis või tedeleid siis sõnaga näitlejad karitaaziereneilis, Rämmerdasid, meie ema, teised mängisid siis pissi, mängis. Aga ta mängis metsahärrat, siis aga räägi, kuidas on siis tunne, kui sul järsku lähed lavale koos oma õega, kes on päriselt sinu teoga on ka mängult sinu õde. Aga siis tulevad sulle mängult täiesti teistsugused inimesed lisaks emaks. Kuidas see tunne on? Noh ja eeskätt tulid kirjutajatele lihtsalt Lemale näitleja vist tunnen selle tunne, et lihtsalt mängima, et nemad sinu isa, ema, lima, Isabki, aga kuidas nemad sinusse suhtusid samamoodi umbes nagu võikski, ema ei saa suhtuda või see on hoopis mingisugune teistsugune asi seal põhiselt. Oleneb, mida tihti elavat ütlege, mida lavastaja sulle ütleb, et niimoodi mida lavastaja sulle ütles, kuidas sa peaksid seda asja mängima, kui esimest korda proovisin enam? Mul oli üks väike lause ja Martareigiks väike lause ja ta ütles, et teame seda kõvemini ütlema. Ärge väga palju, Lill Sibley hetero kõige rohkem ühe koha peal seista, liikuge all, et Est ütles, kus kohas täpselt seal seisma ja niimoodi te olete päriselus vist üpris liikuvad lapsed, on see raske ka paigal seista, seal laua peal lavastatud seisate siin paigal ja muudkui peate seisma. Paigal seista ei ole mugavam paigal siis just laua peal väsitakse ära, tegelikult ongi hea, kui sa saad, avaldas siis kõige parem on, kui sa seal istuda. Kui palju sa teatris vaatajana käid? Teatrit vaatamas väga palju. Kui palju on väga-väga palju, noh, kas see on kord nädalas või kord kuus või ma ei tea, oleneb koostiorel, millest mõnes kuus näiteks ma käin mitu korda mõnes, kus ma neid isegi ei üldse kel aega ja ei tule mingit sihukest edelas, kuhu minna ja niimoodi missugused etendused sulle meeldivad. Siuksed huvitavad ja mõttega, et Ridalas huvitav vaadata ja tegevus käikse noodid läks nagu aru saada, mis toimub ja ta nagu vaatajal oleks huvitav vaadata seda, kui palju sa niisuguste etendustega kokku puutud, mis sulle täiesti meeldivaks, kuid on ka selliseid, mis sulle ei meeldi. Ma ei tea, enamus vaatan talle ongi mulle meeldinud. Juba kohe, kui ma pealkiri, eks selle plakati siis on 20 seal huvitav juba ja siis lähed materjali, siis tavaliselt ongi huvitav. Kuna sa oled ise ka lava peal olnud, oled teatrit palju vaadanud, siis kas sa oskad mulle kirjeldada, kuidas sa teatrietendust vaatad, mida sa seal vaatad? Puusuta siis vaatan, ma ei oska seletada, et kuidagi, et noh, kas liikumine on hästi? No vaatan seda, mis toimub, jääd ma proviisa aru saada, mis laval toimub? Es tavaliselt ma saangi aru ta elus. Tundub, et tema on konkurentsi Lembit näitleja. Kui palju ta temaga kodus koos saate mängida või teatrit teha, või on see niimoodi, et et see on tema töö ja ta kodus ei tahagi niisuguste asjadega tegeleda. Teateid, kellega vahepeal koos hängime näiteks ja räägime etteteatrit, me tavaliselt kodus ei tee, sellepärast et ela aega ja ei ole mõtet tunud rääki kodus järsku hakata teatrit tegema. Aga kui ta koos Mortaga mängita, kas siis teinekord ei tule need olukorrad nagu teatrietenduse moodi? Vahepeal ikka tulevad, mul on üks sõbranna, kellega me tavaliselt mängime kolmekesi mardamine siis minu parim sõbranna, mängime niimoodi siis tavaliselt tegime kord jõuluetenduse, lõbutsesime aeglaselt klassivennad vaatama. Põhiliselt meie klassi poisid rikkusid selle ära, sest et nad ei lasknud vaheaega nagu passis terve vaheajas esitest lava mängisid palli ja siis ei saanud lihtsalt ära ja tahaks seda oli väga raske teha, aga pärast nad ikkagi olid nõus ära minema sealt. Miks sa arvad, miks teatrit üldse vaja on, miks inimesed, teatrid, teod, miks inimesed teatrit vaatama, sest et see on meelelahutus ja seal Bach, teater on lihtsalt tore asi, ongi hea, kui inimesed saavad nagu teatustualt. Selts on kasulikum kui televiisor, aga seal annab ka lugu edasi. Niimoodi. Inimestel on seda tore teha, aga sa ütlesid, et teatris on lugu sees. Aga miks meil on vaja üksteisele lugusid rääkida, teiste lugudest teada saada, mis arvad, ma ei tea, selle ma küll ei oska vastata. Tegelikult mina olen kuulnud, et inimesed lugude kaudu, kui väga hästi õpivad isegi muinasjuttude kaudu, kui sa kuulad, et kuidas mingisugused printsid ja printsessid toimetasid ja ja kuidas need lohemaod ja nõiad nendega võitlesid ja siis sa saad aru, tähendab et missuguse mõtlemisega inimesed tegutsevad õigest ja missugused teod on kurjad ja nii edasi, nii edasi, hästi palju igasuguseid teadmisi ja samas on see ka kõik väga põnev ja huvitav, mis sa arvad, on mul õigus ja sa tead, et see on halb. Ja sulle tundub see ka oluline. Aitäh. Maksa? Olla ei või. Vaadata Ma olen. Näinud pesumasina ei tea, Sun ei saaks veteraniks püüda, aga ei ole olnud. Nukk maadiaatioja. Karme lahinguid minus sulgi täis on olnud tervet ora. Aga on meil. Vastu ja seadnud pähe. Ja pärast sõda ja Nestgümnaat mooto jäämaksja armima. Kes ütles, et mis ma veel noor ja leil oleksime ilma üle Nonii nüüd lõpuks ma jõudsin kööki, kus on siselt aia Marta isa ema ja ma saan nende käest kõik täpselt. Kuidas see siis on, kui palju siis tänapäeval isa ja ema saavad oma laste huvisid suunata või nad on tänapäeval nii iseseisvad, et need asjad kujunevad täiesti iseenesest. Ma arvan, et see keskkond, mille sees laps kasvab, et see mõjutab iseenesest teksika, arstide lapsed huvituvad meditsiinist ja näitlejate lapsed huvituvad teatrist. Muidugi tuleb muid huvisid juurde, mida ma üldse ei ei suunaja ei looda, et laps Aipäädiga hakkab videosid tegema või midagi sellist, aga need nad leiavad ise üles, aga eks see teatrihuvi tuleb ikka kodust, ma arvan. Kui paljude kodus üldse räägid oma tööasju? Ikka räägime tegelikult vist üsna palju ning probleem millegagi hakkama või mingi nõu on vaja. Räägime. Kui nad ei, eriala on suhteliselt sama, siis kas ma saan õigesti aru, et kui sa ütled, et nõu on vaja, see tähendab seda, et te moodustate omavahel perekonna, aga siin perekonna sees on just nagu lõugada ka sellepärast, et üks saab päris hästi aru teise professionaalsetest probleemidest. No ikka jah, jah, heas mõttes täiendame teineteist ka, näiteks kui minul on tehnilisi probleeme arvutiga või midagi, et oma teatriõpetaja töös mul on tihtipeale vaja ka aidata näiteks kavaleski teha või muusikalist kujundust või midagi, siis seda aitab mul tihti teha näiteks aar näoga kui Aarnel vahel nii palju, kui tal on aega kodus olla üldse näiteks peaproovide ajal või kui siis ikka väga kinni jookseb, siis mõnikord ta räägib ja siis ma püüan nõu anda, muidugi keeruline on nõu anda kõrvalt, aga vahel ka justkui sa pole ise näinudki, siis võib-olla jutu põhjal paiskad teinekord mõne tõetera välja. Vahel läheb pihta, vahel läheb mööda, aga no siis ma ütlen ka, et kui nüüd väga mööda läheb, siis ära seda tõe pähe võtta, aga et tundub praegu mulle nii, et äkki on midagi sellist mängus. Ja siis mõnikord võib-olla on abi. Kas on abi, muidugi on juba sellest napikuma samm kõva häälega Silvia kuuldes mõelda ja, või lihtsalt kurta ja siis mis Silvia sellega peale hakkab, teinekord ei hakanud midagi peale, kurdab kaasa. Aga siis me kurdame ja siis on ära kurdetud ja rahu majas. Rääkisin viimati Herta, aga minu meelest ta saab sellest teatriasjast päris hästi aru. Kas tihti on ka nii, et lapsed on nõuandjaks või niisuguseks täiesti adekvaatseks peegliks, kust saab mingisugusele asjale tugev teadmist? Mina küsin küll nõu teinekord laste käest, just meelega küsingi, näiteks kui ma olen mingi näidendi jälle kirjutanud lastele, siis ma vahel loen ette ja küsin, et kas sa said aru, midagi, said aru, mis ma enam-vähem siin mõtlen, mõnikord nad tulevad, mul lihtsalt, Aarne toob lasteaiast näiteks Marta mulle tundi. Siis Marta vaatab, noh, et tükk on küll keskkooliealistele või niimoodi, aga ma küsin pärast Marta käest, et mis sa sellest aru said, mis sa seal nägid. Ja siis ta kirjeldab mulle ja, ja mul on hästi hea meel, kui ta on pihta saanud mingile põhilisele asjale, näiteks et siis ma näen, et kui tema sai aru, et ju siis saavad need õige vanuse sihtgrupi inimesed ka pihta asjale. Kuidagi millegipärast on mul tunne, kui ma vaatan enda suunas, siis ma näen umbes samasuguseid asju, et kas on see väga oluline, et sinust aru saadakse? On küll oluline, sellepärast et tihtipeale ju ise oled mingis teemas sees, näiteks võtad ette mingi teema, uurid pikalt ja siis kirjutad midagi selle põhjal doga inimesed, kes ei ole kõike seda uurimust läbi teinud või samapidi mõelnud või üldse võib-olla kasvanud nendesamade teemade sees. Nad ei pruugi ju teada ja nad ei pruugi ju üldse aru saada kuidagipidi sellest minu mõttekäigust ja oluline ju ei ole. Et nad aru saavad asjadest täpselt nii nagu mina, aga et juba laste pealt näiteks kontrollid seda, kas see teema üldse paneb kaasa mõtlema, et kas see hoidis teda nagu kütkes ja ja kuidagi kütkestas. Kui sa ütleme, kirjutad midagi või ütleme, teed lastega teatrit, kui palju seal sees teadlikult või alateadlikult on sind ennast. Kindlasti on mind ennast seal, eksju, kus need teemad siis tulevad, ega ei võta ju sellist teemat, mis ennast ei puudutaks või ennast huvitaks, korda ei läheks, eks ikka on ennast palju sees, aga noh, õpilastega töötades muidugi ma mõtlen paljuga sedapidi, et mis parajasti võib-olla neile huvitav ja arendav ja noh, ma küsin ka palju, me räägime õpilastega palju tunnis küsinud, mis neid võiks huvitada. Mis teemasid nemad räägivad, mis teema neid võiks huvitada, vahel on seinast seina need teemad, kõik, mõned tahavad muusikali teha ja mõned tahavad ulmetat ja ja mõned tahavad komöödiat ja, ja siis me niiviisi mõtlema ja ja püüame siis leida ka mingisuguse tõsisema nõksu asjale juurde, sügavama teema sinna juurde, et ei jääks lihtsalt niiviisi kuskil vormi pinnal ulpimiseks. Aga kui sa vaatad Aarnet teatris, siis sinul on suht harukordne võimalus näha seda kahte poolt näha nii-öelda näitlejat, kes seal tegutseb ja kuidas see asi tal seal toimib ja näha seda päris inimest seal taga. Kui palju sa näed seda päris inimest seal taga? No ma näen jah, päris inimest ikka mõnikord viimase tükiga siin oli just et oli niisugune nukker Pealkiri kole mees ja siis ma vaatasin neid pilte enne ja kuidas et seal piltide peal oli traagiline nägu, suured silmad ja siis mul juba ette hakkas nii kahju, et nüüd peetakse nii koledaks ja ta oli nii õnnetu näoga seal piltide peal ja mul oli nii hale, et äkki ütlesin, et ma ei, ma ei suudagi võib-olla tulla vaatama seda telki, mees on õnnetu tükis, aga siis lõpuks seal ikka ei olnud midagi sellist. Aarne siis muidugi ütles, et ära siis tulegi vaatama, kui sa nii mõtled, et see on komöödia ja ta ikka tahaks, et oleks lõbus. Aga no enamasti tegelikult muidugi püüad ikkagi tükki sisusse sisse minna ja vaadata nagu tegelaskujuna. Aga muidugi tulevad sinna kõrvale need teemad, et ma näen näiteks mingi tüki puhul, kui paljud on tööd teinud või, või mõne tüki puhul, et kui kiiresti lühikese ajaga ta näiteks vahel on pidanud sisse õppima midagi hästi ruttu, siis ma näen, milline metsik töö on ära tehtud ja kui vapralt ta veab näiteks tüki ja siis ma elan väga kaasa selle pilguga. Et kui tubli mees mul on. Kas võib niimoodi mõelda, et ideaalne variant on see, et tema ise üldse sealt ära kaob, et sa vaatadki midagi niisugust, mis ei ole justkui selle inimesega üldse seotud, kes sinuga siin igapäevaselt koos elab? No eks enamasti ongi niimoodi, et ikkagi vaatad ju tüki lõpuks, ega ma ei lähe oma meest vaatama teatrisse. Et ma ikkagi vaatan seda lugu ja vaatan lavastust ja ja vaatan ka teisi näitlejaid seal ümber ja noh, lõppkokkuvõttes ikkagi seda tervikut. Kui palju ta tööd koju kaasa toob, selles mõttes, et kui palju ta kodus neid asju, mida ta laval teeb, kasvõi alateadlikult teiega läbi mängib. Ei mängi, ausalt öeldes ta lihtsalt kaob ära, pigem ta ei viibi väga kodus nendel perioodidel, kui on näiteks peaproovide periood, siis ta ei tule lõuna ajal koju ja tuleb ka õhtul hilja, et tahab keskenduda terve pika päeva ja siis me anname talle selle võimaluse siis jälle, kui on vabam periood, siis ahistama rohkem, siis võtan mina endale vabaduse tööd teha vahepeal. Niiviisi me püüame jagada seda koormust enam-vähem võrdselt kodus ja tööl. Kuidas sinul tunne Aardam, kas sa viid tööd koju kaasa mõnikord, et on töös niisugune noh, aeg või niisugune osatäitmine, kus on, ütleme palju agressiivsust sees ja alateadlikult tuleb see kuidagi koju kaasa ja pärast tagantjärele saad aru, et oh, see oli sellega seotud. Sellist asja pole olnud, mu meelest ma arvan, et ei ole olnud, ma olen püüdnud, et koduse nagu keerulisem keskenduda või, või noh, teha tööd muidugi kodus ma ei olegi sellega tegelenud, et siis ma olengi olnud pikka päeva teatris või siis ma ei tea, seal Ugala kuskil keldris mõelnud selle peale, et koju maja ei ole võtnud tööd. Aga kui sa küsisid ennem selle kohta laval, kas ma tegelen sellega, et ma läksin võimalikult vähe, mina, see mina, kes ma siin elus olen? Mulle tundub, et järjest enam on see mina ikkagi tähtis või see pilt, mida mina näen ja läbi selle minu pilgu saab see nähtavaks ju tegelikult ka vaatajale ma räägingi praegu tegelikult kunstist üldisemalt, et et just eelmine aasta sattus Viivi Luige varjuteater, sattusin seda lugema ja siis mind nagu hämmastas see, et ei ole mingi fiktsioon, et see kõik ongi läbi enda kirjaniku ei ole mingisugune Harry Potter või et mis on kombineeritud, et kõik ongi minu elu ja see on nii kohutavalt huvitav. Ma arvan, et hoopis huvitavam kui, kui mingisugune fiktsioon või mingi kombineeritud lugu, väljamõeldis kõik on, kuidas tuli, seal roomas, mida ta nägi ja mis talle tundus ja mida ta mõtles, see oli väga huvitav. Ja samamoodi Õnnepaluga me teeme praegu sajandite, siis ma lugesin ka selle mandala läbi, et mind huvitabki rohkem see, mis inimene ise on. Ma vaatan näiteks Liina Olmaruga laval ja ma näen ka tema suhet sellesse, mida ta teeb küll aimatavalt, aga, aga minu meelest see teeb selle asja veel tuumakamaks või et see roll, kuju, keda ta kehastab, ongi nagu mitmekihilise ja huvitavam kui mingisugune karakter ja selline roll, kus ma unustan ära, vot nüüd näitleja mängib, seda ma ei tea, järjest enam tundub, et see isiksus on nagu kõige tuum Minule tundub täpselt samamoodi, mul on väga hea seda juttu kuulda, sest mulle täpselt samasugused asjad pakuvad teatrist tegelikult huvi. Neid on huvitav vaadata ja mulle meeldib, et on võimalik selle ala sees niimodi asjadesse suhtuda. Perepilt on külas Silvia Aarne perel, kelle elu on teatria loomisega tihedalt seotud ja sellest juttu jätkamegi. Mind hämmastas juba see, mis me Sildriaga kokku saime ja ta hakkas tegema esimesi kirjatöid või et, et kuivõrd ta võttis siitsamast enda elu kõrvalt või needsamad asjad olid juhtunud, ta oli kuidagi need põiminud sinna, nendesse lugudesse. Et kui palju on teda ennast ka nendes lugudes, mida ta on kirjutanud. Võib-olla mul oligi mingisugune kummaline ettekujutus kirjanikust, kes on kõik kombineerinud ära, et vaat sellele nüüd see liin ja see läheb toda ja ja siis on selline konflikt ja sellest kasvab see ja ka Silvia puhul, noh minu meelest on väga tähtis, et ongi, tema töödes on nii palju ennast ja see on väga huvitav. Aga siit tuleb välja ju niisugune väga meeldiv materjali ringkäik looduses, et siin kodus olles omavahel ükskõik kuidas tegelikult lootega seda kunstilist reaalsust, mis teie ümber on, kui mõelda, et te ise olete ikkagi päris otseselt suur osa sellest, mida te oma kunstis teete või kujutate No kindlasti jah, eks me seda reaalsust siin loome, mitte teadlikult ja enamasti siin toimub siiski see tohutu kiire, mingisugune, see elutempo ju laste kõrvalt ja kõigi nende tööde kõrvalt kisub ju meeletuks kätte tihtipeale ja mina tunnen tihtipeale ennast nagu see vanasti oli see mingi elektronmängus hunt püüdis mune siis vahel mul on see tunne, et ma olen nagu hunt, kes mune püüab, jooksen ühest kohast teise, tegelikult sain, ma teen nagu asju ära niiviisi tohutus tempos ja, ja siis on jube hea meel, kui jälle muna maha ei kuku, et õnnestus jälle nüüd midagi ära teha. Seda on elus nagu palju, seda niisugust elektronmängutempot, et palju seal vahel ma tunnen, et ei ole aega nagu maha istuda ja ja mõelda ja just nimelt läbi mõelda neid, neid asju ja seda materjali, mida me siin nii-öelda siis loome. Seda aega tahaks rohkem saada ja ega noh, öeldakse, et elus on perioodid, et võib-olla tuleb veel pensionieas või kunagi paari aasta pärast selline periood, kui saab maha istuda ja kõik selle tohutu materjali läbi töötada, mida me siin praegu loome meeletu tempoga. See hirm on ka, et lastega oled nagu liiga vähe just kuulsin, küsisin laste käest. Muutsin, ma ei ole kordagi nendel teemadel nendega rääkinud kuidagi, noh, need on väga huvitavad ja mis on tema jaoks teatris tähtis või miksteater. Ja see tekkisidki küsimused, et miks ma ei ole aega võtnud selle jaoks? Aga ma pean ütlema, et kuna mina ka väga palju oma elust veedan teatriga seotult, siis ega kodus ei tahagi väga nendel teemadel rääkida ja samas ma saan ka aru, et tegelikult ju võiks võib-olla tõepoolest lapsi huvitaks rohkem nendest asjadest kuidagi teada saada või rääkida või vaielda. Ja samas ma saan aru, et, et minu jaoks on ka, et need reaalsused kuidagi arukas, natukene lahus hoida. Sest kuna teatris, eriti kui sa oled lava peal oma keha ja oma meeltega, siis sinu tööriist ongi seesamune asi, mis seal lava peal on ja see samane tööriist on sul kodus ka niisama olemiseks, et kuidas need asjad omavahel nagu arukalt kokku panna. On päris suur ja keeruline ülesanne, et nad mõlemad terved püsiksid, et üks poolteist kahjustama ei hakkaks. Sest minu meelest on kõige arutum see olukord, kui sa ainult laval oled sina ise ja keegi teine mingisugune niukene mamps. Vahepeal on küll selline tunne, et ma olen see mumps tükk vahel on tõstjan, aga siis need ongi need perioodid, et kui kodu muutub magalaks. Noh, mõtled, et see 20 minutit siit teatrisse ma kõnnin edasi-tagasi siis kokku 40 minutit. Sellega teen meeletult palju, hüppa teatris ära, siis jõuangi koju hilja õhtul. Samas muidugi võin selle väikest nipi rääkida, et omal ajal, kui bentsu polnud nii palju ja kõik see asi oli kuidagi niimoodi, et praegu tundub täiesti tavaline, et võib autoga sõita ühest linnast teise ja see kõik on väga lihtne, kui need asjad pisut keerulisemad. Mul tuleb meelde, et tegelikult ma õppisin kõik oma sõnad pähe tee peal kõndides. Ja ma tegin seda muidugi kõvasti neid asju läbi rääkides. Tagantjärele mõelnud, et õnneks oli hästi, et minu nii-öelda see töö tee kulges läbi kahe surnuaia, surres nihukest pobisevat inimestelt haudade vahel kõndimas nähes vist ei ole niivõrd drastiline, aga kohati oli tõesti niimoodi, et ma unustasin ära, et inimesed on ümberringi ja siis, kui nad vaatama hakkasid, alles siis said aru, et millega sa tegelikult tegeled. Jah, ei, ma olen sellega tegelenud, avastavad, et pobiseb midagi, võtan midagi peas läbi, aga suu käib kaasa ja siis tuleb keegi vastu ja vaatab imelikult. Aga ega see teatrites pole ainult üht tekstiga või teha. Mõneti tundub see natukene paratamatus, aga mul on väga hea meel, kui ma selles asjas eksin, et väga keeruline on tegelikult koos olla kahel inimesel, kes täpselt samasuguse asjaga tegelevad seal küll teinekord vist asi niimoodi väga kruti keerata, aga kui teie töö olemus mingisuguses plaanis on sama, aga need vahendid on pisut erinevad, mul on tunne, et see on niisugune väga hea pääsetee või vot see on see, kus nagu mõlemad mahuvad sisse elama ja niisugune mõte või ideevahetus on väga asjalik, arukas ja normaalne, on mul õigus. Jaa, on küll õigus, minu meelest väga tähtis on meie puhul just see, et me just nimelt täiendame teineteist, et me ei ole nagu täpselt sihuksed kaks vasaku jala saabast või kaks parema jala saabast, et et meil on mõlemal mingisugused niisugused küljed, mida me imetleme teineteise juures, et see on ka oluline, et et ma vaatan, kuidas Aarne suudab ennast näiteks proovis täiesti lõdvaks lasta ja pakkuda igasuguseid pööraseid variante välja meeletu tempoga ja minna niiviisi pöörata ennast pahupidi, et keegi ei saa aru, mis asja ta ajab seal, miks ta teeb seda? Hulluks peetakse teinekord, aga ta otsib sealt oma nipid välja. Noh, minul on teised tugevad küljed ja ma võin istuda öö läbi kaheksa tundi arvuti taga ja kirjutada Aarne seda jälle ei suudaks. Siis ta imetleb seda. Nii on kujutlejate Silja, kui ta ei töötaks teatris ja kui ta ei saaks seda nii-öelda oma looma seal vabaks lasta. Kas sa kujutad ette, mis siis siin kodus võiks toimuda? Ei, ma ei hakka parem ette kujutama seda. Ma ei tea, kas kodus toimuks sellest midagi dramaatilisemalt võib-olla toimuks, aga Aarne oli minu meelest ka Hertalon näiteks loomus on päritav kuidagi, et nendel on niisugune huvitav loomused. Et kui ta tegutseb, siis ta tegutseb meeletu intensiivsusega hästi kiiresti, niiviisi kirglikult ja ja tihedalt ja, ja siis ta mingil hetkel lihtsalt lülitab ennast välja ja keerab magama ja võib magada näiteks päev läbi. Võimalik, et siin kodus ei toimugi midagi, et oleks lihtsalt mööbel nurgas. Missugused on need perioodid, kuidas te neid organiseerite või kuidas need tekivad? Need perioodid, kui te olete neljakisti koos, niisugune tavaline, normaalne perekond, lihtsalt puhkad. Ma ei mäleta sellist perioodi, et ma lihtsalt puhkaksima. Ei noh, soomaal käisime autoga, see oli seitse aastat. Ei, Mart. Ei noh, aga need on väga jah, sihukeste tõesti, ma mõtlen, et puhkab, no läheme Pärnu veekeskusesse Pärnus veekeskuses, vot seal oli küll jaa, eelmine aasta suvel, et ta kõik neljakesi koos oleksime lihtsalt kuidagi jah, on. Silbi on täielik tööhobune, ta ei oska öelda ei, mitte millelegi. Kas sa saad aarde kohta saba lahti? Aarne on lihtsalt teatris palju tööd. Tema võib-olla ei oskaks öelda, aga, aga tal on see põhitöö ja, ja lõpuks on ju hea, kui on huvitavaid pakkumisi ja ega need minu tööd, mis on ka kõik, kõik on huvitavat tööd, et ega ma siis mingit jama ei võta vastu teha. Ikka ju selle missika tundub vähegi põnev. Mul vahel ongi hea meel, et mul on olnud võimalust, et lapsed tahavad mängida, et kas või et võtad siis lapsed kaasad, mitte et ma neid topiks kuhugi vägisi teatrit tegema, aga et et nad tahavad teha näiteks suvel minu õpilaste tükkides kaasa, siis ma võtangi, siis ma saan oma lastega koos olla näiteks kuskil seal Nava lava metsas või samas teeme proove koos ja siis samas saame käia mustikal aga Aarne meiega sinna lavale ei taha tulla, tema on Emajõe suveteatris omale siis meil ei ole võimalust bega koos teatrit. Nii ta on jah, et tihtipeale jälle siis, kui Aarne läheb lastega kuhugi sugulaste juurde vä, siis kasutan mina juhust kodus kirjutada ja paraku see nii kipub olema, et lastega on kas üks või teine, et haruharva, kui ma tõesti saame neljakesi koos olla, aga noh, neid ilusaid hetki on ka olnud elus. Ja neid tuleb veel. Ma ei taha mingil kombel niisuguse kollase meedia mokalada mees olla, aga ma küsin ühe niisuguse kodeeritud küsimuse, et Silvia, kas sul on kevade poole ka malm, SAS. Ja ma lähen, ma ostin ära, lennukipiletid juba. Ja tõesti-tõesti. Igatahes selle poolfinaali ajaks lähen kindlasti ja eks siis edasi näis. Muidugi kus ma saan jätta minemata, see on nii põnev näha seda melu, võib-olla üks kord elus on võimalus sinna sisse atesteerida ennast ja lava tagant seda melu korraks näha, mis seal kõik toimub? Oot. Või need otsad lahti jätta, mägi, aitäh teile, et lubasite oma uksest sisse piiluda ja, ja kõike head ja jõudu teile teie töödes ja tegemistes ja selles tulises kooselus ja teatripäev. Saate tegid Andres Noormets, Tiina Vilu ja Maristombach kõike head ja kuulmiseni. Järgmisel laupäeval.