Sõitsime sisse Velikije Lukisse. Ahnelt haarasid kõigi silmad iga tänavat, iga maja. Siin ongi Velikije Luki 800 aastane linn, täis. Uus tuttav jää siiski tundmatu. Kes seal seisnud varemetesse teab, missugune ängistus surub hinge. Me nägime oma sõjadel mitmeid purustatud linnu tuhandeid maatasa tehtud eluasemeid. Ja küsisime alati endilt. Inimeste kadunud kätetöö juures seistes saadakse kõige selgemini aru sõdade julmast mõttetusest. Keegi ehitas ladus aastate kestel hoolega kivi kivi kõrvale kivi kivi peale ja äkki ühe ainsa mürsuga. Üheainsa hetkega purustati kõik. Aga inimene, tööinimene, väsimatu looja, alustas jonnakalt uuesti. Jälle kivi kivi kõrvale. Milline rõõm oli näha Velikije Lukis uusi suuri maju täis elu uute tehaste karkasse, kus hakkab võidutsema meie autode kolonn, peatus uue, suurepärase hotelli ees. Võtsime rivisse laiali, hotelli trepil seisvatele linnaisadele kandis polkovnik Jüri Raudsepp ette meie Eesti laskurkorpuse sõjaveteranide esindajate saabumisest. Linna parteikomitee sekretär Anatoli Rubakov ütles tere tulemast. Siis pöördus polkovnik raudselt kindralleitnant Lembit Pärna poole. Seltsimees kindral Eesti laskurkorpus, endine komandör, korpuse veteranid tervitavad teie isikus kogu korpuse kangelaslikku lahingut, tema isikkoosseisu ja mälestuseks. Lubage teile anda üks väike vimpel. Kõigi poolt armastatud kindral kuid armastas oma meeli. Armastab praegugi. Need mehed ei teinud talle häbi. Meid süleledes oleksid otsekui nooremaks muutunud. Me ise oleme veerand sajandit vanemad kui siis Velikije Lukis. Ilm oli külm, kuid külmast hoolimata kogunes väljakul meie ümber tuhandeid linna elanikke, lapsi, noori vanakesi, mehi ja naisi. Kõrgelt. Linnuse vallilt paistis üle kogu linna eestima hallist paekivist püstitatud mälestussammas. Langenute auks. Liikusime üle lobati, jää sinnapoole. Külalisi oli Nõukogude Liidu paljudest linnadest. Kümned pärjad. Pärja kandjad paljastasid pea ja tõusid pikas rivis samba jalamile. Kõige ees liikus Johannes Undusk, kes samuti lõi lahinguid Luki all. Emad lesed, naised, õed-vennad ja orbude eestimaalane. Kuulake seda Velikije Lukist mängitud leinamarsse ja tead. Okei, et mälestus teile kõige kallimatest inimestest Kes 25 aastat tagasi langesid kangelastena kaugel kodust jääb igavesti pühaks jääd igaveseks elama. Velikije Luki vabastamise 25.-le aastapäevale pühendatud piduliku koosolekuni jäi mõni tund aega. Minu ekipaaži kaaslane Kaardiväe reserv. Alampolkovnik Boris Tamm meenutas Lahingud algasid linna lähedastel küngastel kuid vaenlase tuli oli sedavõrd ise kõik rajad sisse lastud juba varem. Et jalaväeedasiliikumisel oli päris suuri takistusi ja kaotusi oli palju. Sellepärast hakkas otsima võimalusi, kuidas väiksemate kaotustega jõuda välja linna piiridesse. Ja seal lahingud alustada. No nagu teada, meie seitsmes diviis ja 354. polk, mille koosseisu ka mina kuulusin, tungis peale lõuna poolt. Ja ei teagi täpselt, kelle initsiatiivil. Küllap see oli vist meie polgukomandöri, alampolkovnik Pehki algatus. Tanki T 34 ja nendele paigutati siis automaatorid kummagile tankile kuus meest. Ja ülesandeks seati välja jõuda eeslinna hõivata seal mõni meie jalaväge takistav tulipunkt. Ja siis sellega aidata meie jalaväel jõuda esimeste majadeni. Üks tank sattus kohe vastase tugeva tule alla ja temal linna nii palju jõuda ei õnnestunud. Meil selles suhtes vedas. Kuigi meid tulistati siiski tang küllalt suure kiirusega. Tol ajal olid siin ja saksa nimedega tänavad kaunis kõhe tunne oli muidugi sõita mingit kaitset ja endal ei olnud ja isegi mööda sõites nägime, kuidas vastase kuulipildur neid tulistasid. Vastu tanki oli kuulirahe. Tinapritsmed lendasid, kuid meie mehed jäid küll terveks silbist hõisanud bändides teid maha, eks ole. Noh, alguses, kui me sinna jõudsime selle Parxtras algusesse, siis seal Viskasime alguses granaadi sisse, igaks juhuks selgus, et seal momendil, keda ei olnud Lindaaži ja umbes üks kümmekond meetrit kaitsekraavi esialgu tanki meie toetuseks, siis me pidime jalaväge järgi ootama. Ja kuigi meil ka avati tuli, siis tank oli siinsamas kõrval ja meie palveeriks tankikomandör surus nitule punktid maha, mis meid otse tulistasid. Kuid peagi hakkas pimedaks minema. Me läksime dessanti peale lõunat detsembrikuu varsti pimedaks. Tankidel pimedas linna jääda oli võimatu. Sellepärast tank sõitis meie vägede juurde tagasi minema, siis kuue meiega sinna. Ta rääkis sellest kui kõige tavalisemast asjast otsekui jalutuskäigust Kadriorgu. Ometi isegi need, kes pole kunagist sõda näinud võivad kujutleda, mida tähendab jääda pimeduses mõne mehega vaenlaste hulka. Ma ei küsinud poriselt, mida ta sel hetkel mõtles kuid arvan, et kodu tuli talle kindlasti meelde. Ja pole kahtlust, et kuskil ajusopis tegi tolleaegne noor leitnant kommunis tamm igaks juhuks lõpuarve senise eluga tõmbas kokkuvõtlikku kriipsu alla sellele mida õieti veel polnudki. Kuid ta tuli tagasi ja jätkas elu, jätkas elu sealt, kus sõda selle läbi lõikas. Nüüd on kaardiväe reserv alampolkovnik Boris Tamm, Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud. Kuid kuule, mida rääkis Boriss edasi? Siis oli Vladimir Kark, ta on praegu elus terve Kohtla-Järve rajoonis, elab, pole tükk aega näinud. Siis oli reamessik käskjalg. Üks noormees. Õige noorukene poiss, kukk ja oligi kõik, kui tank ära läks, esialgu sakslased arvasid, et ka meie olime ära läinud, pimedas ei märganud ja tulid siis oma blindaaži tunduvalt rohkem neid kui neid. Sellepärast me kaugelt tuld ei avanud, lasime õige lähedale mõne meetri peale, seal tabasime tule. Vastas oli küllaltki kaotusi. Ja siis veel seda nad Accessis organiseerime, rünnakuid meie selle tugipunktile ründasid alguses tähendab jalaväerivis ei tule midagi välja. Siis tulid granaatidega. See on ka kord, kus meil lihtsalt granaate õhust haarata, tagasi loopida. Närvid ei pidanud veevastastele vastu, sest et vaadake granaati käes hoidmine, äraviskamist seal neli sekundit, aeglane sekundite mögin, närvid ei pidanud vastu, Nad viskasid kohe ära, selle tõttu me saime nad tagasi visata. See järgi siis nad püüdsid meid miinipildurite jättega maha suruda. Ja raskekuulipildujaga seal juba järgmisel päeval järgmise päeva õhtul. Selleks ajaks oli juba madrus. Jala tagajärgi ei tule ja hakkasime tagasi minema ja justkui me selle otsuse vastu võtnud vastu pidavat. Ja kui me seda asja otsustasin, paras, siis sõitis sinna lähedal üks saksa automaat, suur tükk, nähtavasti. Õhutõrje, suur tükk. Vilistas õige kiiresti tulistes, pani siinsamas kõrval ühe küüni põlema ja tulistas veel õige kaua. Me roomasime sealt minema ja peale seda veel umbes pool tundi tulistasid seda meie positsiooni, aga selleks ajaks, kui need sinna juba sisse muutsid, meie olime juba roomanud traattõkete juurde ja siis olime eikellegimaa peal selga on omapärane tunne. Roomasime, roomasime ees, kuulen mingit püssikuulipilduja, osadel Leginat, jäime vait, kuuleme saksa keeles jutt, kuhu poole pöörata, paremale, paremale, ronisime jälle Natoni edasi. Jälle legistataks midagi. Jälle siis otsime uut teed ja lõpuks siis jõudsime mäe alla ja kuulsime mäed, aga me olime kolm, kuus tundi söömata. Jagatakse putru. Kas oli nõukogudepuder või saksapuder, seda ei saanud aru. Aga iga soldat tunneb seda, kui kulbiga vett, putria seda kulpi vastu kateloki tühjaks koputatakse. Ei, see oli niisugune probleem, et kui nüüd roomata ja meie mehed tõmbavad tule peale, et sakslased kallale, kui püsti tõusta ja siis sakslased on, siis teevad nemad jälle meile otsa peale ja siis otsustasime kompromissi. Tõusime püsti, igaks juhuks tõmbasime need oma keebid, võib, las poolakad üle kiivrite, nii et ei olnud näha, mis sorti kiiver selle järgi oli poolpimedas kõige lihtsam ära tunda. Ja läksime pealini, rivistasime katelde juurde, tuli välja, et seal oli siiski meie 354. polgu pataljonikatel. Nii tulime tagasi. Selle esimese katse õnnestumise tõttu organiseeriti suuremas ulatuses kuid nähtavasti vaenlane oli taibanud kah, kuivõrd ohtlik on nendel tanki dessandid. Ja kuigi seal oli juba kümmekond tanki ja suurtükituletoetus Kuitsee tankid lihtsalt ebaõnnestus. Ja ma sain sel päeval ka haavata. Ja sellega lõppeski Iluosavõtt sõjategevusest Veliki Luki all. Nii see algas. Nii algasid lahingud Luki pärast ja kuulake, kuidas need lõppesid. Ajaloolised punkri juurde läksid sel päeval Velikije Luki okupatsioonipäevade kõrgeima võimu kunagise balti paruni Fonsassi vangistaja Kaardiväe reserv alampolkovnik Eduard lemming Kindralmajor Karl Aru ja paljud sõjaveteranid. Siin ta oli, see ussipesa. Eduard lemming tuletas meelde Ja seal on pungasid. Vaat siis me tulime siit kallast, joostes osa mehi Alt pungeransi masina näha. Kogu 29. mees, mina olin siis 30.. Laser tuli juurde, oli 31. laser aitab mul käed üles tõsta siia ja klaasel peaaegu jooksis kõige ees kõiges ja üldse oli väga vahva poega. Kõige paremini. Vaat siitsamast tuli välja Mandsass, mina tulin yhestama, tuli tagantjärele ja tema järel tuli seitse meest, kaks kohver käes. See oli pärast seda, kui see juba künda, tärnase alla kirjutatud dokumendile alla lendama ja siis ta sinu ventilatsioonitorud, ventilatsioonikambrid sellesse kasvanud, see toru, kust kirjeldusse saatsite. Vot vot seal praegu tuli sisse ja sealt tahtsin kirja alla otsitud. No seal ei näe praegu Volkule puhkasvate puupuudejoonel, vot seal oli lahangu, tegime kirja lipo, called, tallanax. Vaatame, vaatame, seeme, viskasime granaate, suitsuküünlad sealt alla kõike tavaari läks sealt alla, kus kohtlase laengu panite, selle. Panin keskele 900 kilogrammi, siit tuli välja mitu meie kuusk üle. Kuulge, mehed. Selle marsi saatel kanti pärastlõunal Velikije Luki Draamateatri lavale kuulsal linnalit. Algas pidulik koosolek, kus tervitussõnu ütles partei Pihkva oblastikomitee sekretär Ivan Gustav kus esinesid kõnedega Tallinna linnapea Johannes Undusk, Kindralleitnant Lembit Pärn ja paljud teised. Draamateater oli sel õhtul sõjaveteranide päralt. Kas võisid need mehed ja naised, kes linna varemeil lahinguid lõid, arvata, et 25 aastat hiljem istuvad nad siin pidulikul koosolekul ja erariietes. Nad kõik ütlesid, et praegune Luki on parimaks monumendiks nende lahingukuulsusele. Velikije Luki elab, kasvab, muutub ikka kaunimaks veel. Kaua oldi sel õhtul koos, tuletati meelde. Kaugeid lahingupäev. Järgmisel päeval saadeti sõjaveteranid, koduteel. Öeldi. Ärge unustage Lucyt. Kas saab seda unustada?