Tere päevast, tänases ka saates mängivad teile kauges Siberis elavad või elanud eesti rahvapillimehed. Jah, Siberi mainimine tekitab eestlastes vastakaid tundeid. Siberi nimega on inimesi hirmutatud ja Siberisse väljasaatmisega neid karistatud kuid tuhandetele eesti talupoegadele oli see ka unistuste ja lootuste maa, kuhu ka vabatahtlikult välja rännati ning hulgaliselt eesti asundusi rajati. Praegugi elab Siberis ligi 20000 eestlast. Tuhandeid Siberi eestlasi on ka esiisade maale tagasi tulnud ning elavad ja töötavad meie keskel. Ma ise sattusin Siberi, eestlaste ja lätlaste juurde esmakordselt 1965. aasta suvel kui olin Moskva Ülikooli ajalooüliõpilasena Jenissei jõe ääres hakkasside mail arheoloogilistel kaevamistel. Praktika lõppedes sõitsin Abakani Minussinskist kaudu Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulani eesti asundusi otsima. Peale mõningaid seiklusi olingi 950 elanikuga ja viie tänavaga eesti-soome segarahvastikuga Ülem-Suetukis. Käisin seal viimati veel kolm aastat tagasi. Asunduses oli vaid 311 elanikku, põhiliselt eestlased, kuid esimesed põlvekõrgused põngerjad, keda külatänava ääres mängimas nägin, rääkisid omavahel sulaselges eesti keeles. Esimesed rahvamuusika lindistused sai Ülem-Suetukis tehtud 1975. aastal, kui olin seal Eesti Teaduste Akadeemia kompleksekspeditsiooni koosseisus etnograafilist materjali kogumas. Minu meelest kõige ehtsamad lood sai lindile võetud lahkumispeol, mille külarahvas korraldas meie jaoks ühes vanas talumajas, kus oli ruumi nii tantsida kui ringmänge teha. Olgu kohe öeldud, et Ülem-Suetuki sega asundus, mille rahvastiku põhituumiku moodustasid esialgu Siberisse väljasaadetud soomlased. Hiljem tuli juurde palju sundasumisele saadetud eestlasi ning lõpuks muutus eesti keel valitsevaks. Ka Sealsete eestlaste esivanemad pärinesid Eesti erinevatest paikkondadest, nii et asunduses segunesid nii põhja kui lõunaeesti rahvamuusikatraditsioonid. Muide nagu asunduse keelgi, milles esineb erinevate murrete jooni. Niisiis, 1975. aasta lõbus juunikuine õhtupoolik Ülem-Suetukis. Pillimehi oli mitu, kuid põhiliselt mängis tollal Anton visser. Kes tahtis, tantsis, kes soovis ajas juttu. Lõõtspill mängis omasoodu, mida kõikjal lindilt kuulete. Tantsitakse Savikoja venelast. Järgmine tants oli niinimetatud Kerbo raputus mis on üks labajalavalsi variante. Tookord sai seda tantsuga filmitud ja hiljem Kristjan Torop kirjeldas seda ning avaldas tantsukirjelduse 1981. aastal kogumikus Meie repertuaar. Sest ajast on Krasnojarski krais pärit eesti kirbu raputamise tants kindlalt olnud ka leigarite ja leegahjuse repertuaaris. Huvitav on märkida, et Eestist ei ole sellist labajalavalsi varianti kirja pandud. Tantsu ajal on Ülem-Suetukis lauldud, et hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi. Kolmas lugu on juba vene Plaska, kuid seegi kuulub Siberi eestlaste traditsiooni. Tantsuna pole see eriti omaseks saanud, kuigi mõnevõrra tantsitakse, olen seda ka ise näinud, kuid eesti pillimeeste repertuaaris on Vene lugusid ikka olnud. Mehed liikusid üldse rohkem ringi väljaspool oma koduküla ning iga pillimees tahtis ka vene seltskonnas silma paista. Selleks õpiti kõik tähtsamad vene tantsulood. Järgnevas loos kuulete isegi, et rahvas läks tantsima, kusjuures ilusa väärika soolotantsuga esines tookord üks kohalik soomlane. Vene Plaskale järgnes eesti polka. Olgu mainitud, et Siberi eesti pillimehed eristuvad väga selgelt eesti ja venepulkasid. Kullake, esiteks eesti polkat. Ja nüüd võrdluseks vene polka samalt pillimehelt. Ülem-Suetukis on vanasti muidki Pille peale lõõtspilli mängitud näiteks kannelt ja viiulit, pajupillikarjapasunat ja lehel pilli. Minust Vinski koduloomuuseumis säilitatakse ka üht vana pärast Soome 12 keelset kannelt. Kahjuks kandlemängijaid enam pole. Viiulimänguoskuse on aga säilitanud Minussinskist elav Ülem-Suetuki plane Johannes Reinhardt. Kunagi olnud Ülem-Suetukis väike keelpilli koorgi olemas. Kolm aastat tagasi Ülem-Suetuki jaanipeol vestles Johannes Reinvald iga Heidi Tammer ning kasutas tema muusikat oma raadiosaates katkendit, millest nüüd kuulemegi. Aga Siber on ju suur ja temast jätkub kauaks võtta. Kui kauaks veel? Seisan üksi peoplatsil, mu ees avaneb võrratu panoraamõhtu unele seadvast loodusest. Pea kohal. Valgetüvelisi kase küljes lehvib meie rahvuslik mis mõned tunnid tagasi löödi siia suurte naeltega kinni. Homme veel. Kas jumalaga, Siber? Ei, nägemiseni. Tuleme nüüd aga rahvamuusika juurde tagasi ja lähme Krasnojarski krai lõunaosast Ülem-Suetukis lääne poole Tomski oblastisse. 1975. aasta juunis olin külas 64 aastase Jaan flooreni juures kes elas tollal pervo maski rajoonis Lillienhofi ehk lilleküla asunduses. Tema vanemad olid tulnud Siberisse 1903. aastal Rakvere kandist. Lilleküla oli rohkem põhjaeestlaste ehk Tallinna inimeste asundus, viie kilomeetri kaugusel asuv Kaseküla aga Tartumaa rahva päralt. Jaan Floorin mängis vene pillil Krumkal. Ja nüüd kõlab ehtne Põhja-Eesti lugu, mille nimetus on Viru mage. Sellel labajala valsil olid sõnadki olemas. Vitsata vitsata viis, vaat oli vitsata pere ehitali põlleta. Saiugan oli kaaneta. Ütlen täpsustuseks, et kuna kohvijoomine polnud Siberis eriti moes siis muutus algupärane kohvikann laulus tee ehk siis siberi moodi Tšaiu kannuks. Niisiis Viru mage, mida lillekülas osati ka tantsida esimesest tuurist samm ette ja taha ning pöörded teises tuuris Valts ühes suunas. Jaan Floorin õppis kunagi viiulit, hiljem lõõtsa ja kitarri. Kitarril mängib ta nüüd üht kõigile vast hästi tuntud lugu. Üks vanamees raius üht jämedat puud, mille esitusmaneer meenutab kangesti vana pärast katmistehnikas kandlemängu. Lilleküla kõrval asub palju suurem Kaseküla ehk ametlikult Verioosovka. Ühel valimiste päeval juunist 1975 otsustas kümmekond naist ja meest meie ekspeditsiooni rahvale vanu ringmänge ja tantse näidata. Uue klubi saalis, kus oli ka valimisjaoskond, läks lahti tõeliseks simmaniks. Kullake kõigepealt üht pillimänguga seotud ringmängulaulu õhtuvaikus katab ilma. Milles eestvedajaks oli Olga velt Mander, kes veel aasta tagasi laulis vanu laule meie kirjandusmuuseumirahvale. Kohale tulid ka mõned pillimehed, kelle eestvedajaks oli viiuldaja Oskar Kõrb. Kapellis mängiti veel akordioni ja mandoliini. Lõuna-Eesti päritolu Kasekülarahvale oli muidugi südamelähedane Savikoja venelane, mida tantsiti seistes kolme kaupa suures ringis. Kristjan Toropi vahendusel on seda Kaseküla varianti eestimaal tutvustanud leigareid. Ja nüüd kõlab kahes esituses kasekülas hästi tuntud käsikivi polka. Esiteks mängivad Kaseküla pillimehed, kellega ühinesid improviseeritud luuavarre pilliga ning jauramiga ka meie ekspeditsiooni liikmed. Muidugi käis ka tants juurde. Selle polka loo ma avaldasin hiljem repertuaari kogumikus mängutükke küla kapellidele ning kuulake nüüdsama lugu minu enda juhitud leegaiuse ansambli esituses. Kasekülast mõnikümmend kilomeetrit lõuna poole laia Jolõmmi jõe taga asub Tomski oblasti Sorjanovski rajoonis veel üks Eesti asundus Vambola. Seal leidsin hulga toredaid laulu naisi jaka ühe pillimehe Martin. Ehkki ta oli sündinud 1903. aastal Eestis, kust vanemata viis aastat hiljem Ambla lähedalt Siberisse kaasa tõid. Lõõtspilli õppis ta mängima 10 aastaselt. Ka Simmlit oli Ebruck kunagi mänginud, kuid pilli enam polnud. Viimasel ajal mängistavaid Vene lõõtspillil ehk kronkal. Kandleid ehk Simbleid kohtasin ma oma Siberi reisidel paljudes asutustes kuid nagu Eestiski tavaline keeled roostes või hoopis puudu uusi pole kusagilt võtta. Olulisem põhjus muidugi, et kandled läksid moest ning nende asemele tuli lõõtspill omatehtud seedripuust kõlalauaga. Kannel oli veel alles näiteks keemerovo oblastis Koidula asunduses elanud 82 aastasel Aleksander Toomil. Kuid kahjuks temagi pill polnud mängukorras. Aleksander Stroomi noorpõlves olnud Koidulas tavaks tantsida Kirmastel, nagu seal tantsuõhtuid nimetati. Viiuli ja kandle saatel. Ärmoonikut eriti ei tahetudki. Siberisse tuli ta 14 aastase poisina rännust, kus juba kannelt mänginud. Kui ta Rannus puude all mängis või laulis ning kõla edasi jooksis, siis oli oodata vihmast ilma. Õhk annab selle kõla välja, nagu ta mulle ütles. Siberis millegipärast niisugust efekti polnud. Siberi eesti kanneldajatega kohtusin hoopis Eestis. Ühel taidlusülevaatusel esinesid Tallinnas üsna edukalt vennad Kimid, kes elasid tollal Jõgeva sordiaretusjaamas. Eestisse olid nad aga tagasi tulnud Krasnojarski krais asuvast Räpina eesti asendusest. Kuulake Kimide perekonna ansambli esituses kahte lugu. Esiteks polka kahele kandle mängitakse muide vanapärases katmistehnikas ning vene tantsulugu saataks akordion. Pillilood pärit Eesti raadio fonoteegist. Krasnojarski st 200 kilomeetrit ida poole asub suur setu asundus Haidak ehk Kaida küla kus tänini kõneldakse ilusat setu murdekeelt ning osatakse setu laulagi laulda. Haida külas tutvusin 1987. aasta septembris toreda pillimehe Ignad Šodoroviga, kes oli tollal 70 aastane. Kui tänase saate jooksul mitmel korral rõhutasin, et Siberi eesti pillimehed mängivad nii eesti kui vene lugusid siis setu pillimeeste repertuaar on veelgi mitmekesisem, sest nad peavad mängima ka spetsiifilisi seto tantsulugusid. Siberis tehakse päris eestlaste ja setude vahel selget vahet, olgugi, et kõik on passi järgi nüüd eestlased. Kultuurilist eraldatust süvendab veelgi nimetraditsioon. Erinevalt päris eestlastest, kellel on valdavalt eesti või saksapärased perekonnanimed, on Siberi setud kõik vene perekonnanimedega. Ignad Fjodorovi repertuaar oli väga mitmekesine ja koostiselt üsnagi iseloomulik. Kuulake esiteks eesti polkat. Nüüd tuleb aga setudele omane tantsulugu settackeni. Anna mulle 10 kopka. Kolmas lugu on setude läheduses kruntidel elanud eesti pillimeestelt vahetusega rei lender ehk vaenlus. Järgmine lugu on ümberkaudsete venelaste üks põhilisi tantse Pattcornaja, mis on kahe tantsija võistlustants. Paadi Korna ja oli ka väga ilus. Ignata esituses kullake veelkord ka vana eesti tantsulugu hiir hüppas ja kass kargas, mis on täna juba mitmes variandis kõlanud? Tänane saade oli vaid väike läbilõige Siberi eestlaste pillimängutraditsioonist. Nagu võisite veenduda, on nad säilitanud välja rändamisel kodust kaasa võetud eesti pillilugusid ja tantse. Kuid läbikäimine lähimate naabrite venelastega osalemine nende meelelahutustes on nõudnud eesti pillimeestelt ka vene repertuaari tundmist, sest pillimees on alati olnud oma kuulajate teenistuses. Vanadest seto tantsulugudest kõlab nüüd saate lõpetuseks veel Kaarad, Simm, mida Haidakus vanemad naised praegugi tantsida oskavad. Pange tähele, kuidas pillimees aeg-ajalt lisab viisile venepäraseid viisi käike.