See oli alles 1976. aastal, kui üks Mõniste kandi vanarahvapillimees ütles rahvaluulekogu ei ole häbiasi, kui naisterahvas kannelt mängib kuduku parem suka. Paraku polnud mõne kibestunud vanapoisi või üksi jäetud abielu mehe pahameelepurse vaid Eestimaa rahva traditsioonilise mentaliteedi väljendus mille järgi naised pilli reeglina ei mänginud. Tutvustades oma saadetes Eesti rahvapillimängu traditsiooni ei saa ma kuidagi sellest teemast kõrvale hoiduda, olgugi et võin nii mõnegi kuulaja täna ära pahandada. Antagu mulle siiski andeks, sest etnograafina ja teadlasena ma fikseerinud ja tutvustan teile olukorda, mis oli tüüpiline paljudele rahvastele. See tähendab, et naiste osalus pillimängus oli traditsiooniga üsna rangelt piiritletud, kui mitte keelatud. Tänapäeval on naispillimängijad tavaline nähtus. Mõnes Eesti külakapell is või rahvamuusikaorkestris on nad vaated valdavas ülekaalus. Grammatilist kannelt mängivad valdavalt naised. Sajand tagasi olnuks aga naismängijatest koosnev orkester Eesti külas aga täiesti mõeldamatu. Tuletame meelde. Naised ei osalenud isegi esimesel üldlaulupeol ja seegi polnud juhuslik. Petri kirjutas 1802. aastal, et Eestimaal harrastavad laulmist peamiselt naised, kuna mehed mängivad pilli. Veidi hiljem märkis huul Saaremaa kohta, et muusikariistu mängivad ainult mehed, nii nagu laul on ainult naiste asi. Poolteist sajandit hiljem selgitatakse raamatus Eesti rahvaluuleülevaade, et naiste määrava osaga laulmisel on arvatavasti seletatav ka asjaolu, et laul ja pillimäng olid eraldatud. Vana regivärss Kuusalu rannast, ütleb otselaulik, tuleb tütar esta pillipuhuja pojast. Meie rahvaluulematerjalid nii resoluutselt sugupoolte vahelist laulu ja pillimängu jaotamist ei toeta. Kuid üks nüanss on üsna hästi märgata. Meestel oli märksa rohkem võimalusi laulmiseks kui naistelt pillimänguks. Mees pulmalauliku rollis oli täiesti mõeldav, kuid naine pulmas torupilli mängimas mõeldamatu tegu. Harjumaal elanud Kuimetsa kai, keda on peetud kuulsaks eesti naistorupillimängijaks ja kellele meie naistorupillimängijad ikka viitavad, oli siiski ilmselt meesterahvas. Kuna kai on ju vanaskandinaaviapärane mehe nimi, mis Eestis hiljem naise nimeks muutus. Eesti nimetraditsioonis on teisigi selliseid näiteid. Külarahva endisaegset mentaliteeti silmas pidades polegi eriti usutav, et üks külanaine võis kuulsaks torupillimängijaks saada. Nii et ärgu mulle küll pahaks pangu Kurgja talurahvamuuseumi ansambli Linnutaja naised, kes vägeva torupillikoori on moodustanud, kuid naistorupillimängijate orkester on Eestis omamoodi kultuurilooline. Kurioosum. Linnutaja naiste auks peab küll ütlema, et ega nad meie torupillimeestele küll alla ei anna. Paljudel rahvastel on olemas meeste ja naistepillid see tähendab, et ühel või teisel pillil mängis eelistatavalt vaid üks sugupool. Vastassugu ei tohtinud neid pille kätte võttagi. Meie hõimurahvakomitee juures olid näiteks naiste pillideks putke vilede paaniflöödid komi keeles Kundschibsonid. Mehed neid kunagi ei mänginud. Samas polnud naistel sünnis mängida pille, mis olid seest õõnestatud kõlakorpusega. Näiteks poogenpillisikud. Mis oli meeste pill? Samal põhjusel polnuks vist viiulgi komi naisele sobilik mänguriist. Niisiis komi naised mängivad Kuim chibsonid ja helinäide avalikult folkloorikontserdilt. Putke viled. On meilegi tuntud mänguriistad, kuid naised pole neil mänginud, sest neile oli eesti külatraditsiooni kohaselt keelatud igasugune vilistamine nisu kui pilliga. Vanarahvas ei soosinud meil üleüldse vilistamist, välja arvatud vilja tuulemise juures, kui vilega tuult välja kutsuti. Muidu aga pidi vilistaja kelm inimene olema vilets, läks tuba külmaks või kukkus lausa toa lagi sisse. Häädemeestel öeldi tütarlaps või naiste inimene vilistama, siis kurat, tantsiva põrgus. Palamusel teati rääkida, et naisterahva vile, kana kõõrutamine ja lehma röökimine kosta põrguni. Hoopis hulluks läks asi siis, kui tüdruk võtmesse. Vilistas see toonud tema vanematele koguni suguvõimetust, vilistaja ise olla ka raisku läinud. Nagu veendusite, mis komi naistele lubatud, see eesti naistele keelatud. Ka vene naistel oli paaniflöödi mängimine täiesti lubatud. Lõunavenes Kurski ja Brjanski oblastis on pilliroost tehtud paaniflöödid ehk ku kitlid tänini ainult naistepillid. Kurski venelastel on nad seotud mingi unustusse vajunud naistekultusega. Möödunud sajandi teisest poolest on säilinud selline kirjeldus. Kosovi külas on veel säilinud neidude mäng Kukigladel. See algab tatra külvamise esimesest päevast, mis on 13. juuni ehk püha märter. Akilina päev. Pühitsevad seda vaid neiud ja noorikud, kel pole veel lapsi. Seltskond jaguneb kolmeks või neljaks rühmaks. Esimeses rühmas on igal neiul neli pilliroost vilet. Teises kolm, kolmandas kaks ja neljandal rea neidudel vaid üks vile käes. Aeglaselt kõndides liiguvad neidude mängivad rivid piki külatänavat. Lõunavenes. Naised mängisid ku Cycladel erilisi lugusid, kuid osalesid koos meestega ka instrumentaalansamblites külapidude ajal. Mehed mängisid roopilli Leicat ja viiulit. Naised saatsid neid Kukigladel. Kuulame üht sellist, Kurski oblasti tantsulugu Timoonia, mis algab naistliku kitlade mänguga. Eestisse tagasi tulles pean nentima, et ka igasuguste karjapasunat sarvede mängimine polnud naiste meelelahutus. Need pillid olid meil pealegi külakarjuste töövahenditeks. Küla karjused olid Eestis aga reeglina mehed. Naised võisid olla vaid lamba, kitse või seakarjused, kuid pudulojuste hoidjad pasunaid puhunud. Risti vastupidine tava oli aga Rootsi mägipiirkondade karjamaadel, kus kariloomi hoidsid naised ja neiud. Parimat pasuna ja sarvepuhuja Tolid Rootsis hiljuti veel talarna maakonnas, kus naised. Nii et jälle, mis rootsi naistele lubatud eesti naistele keelatud. Võib-olla just mängukeelu tõttu, aga võib olla ka karja Helletuste mõjul arenes Eestis väljasikusarve või pasuna vokaalne imiteerimine, mis tundub olevat eeskätt naiste musitseerimis valdkond. Kuulake, kui osavalt Dimiteeris sikusarve Liisa 10-l Tori kihelkonnast heliülesvõte tehtud 34 aastat tagasi. Teatud muusikariistade imiteerimine suuga on selline žanr, mis tuntud mitmele rahvale ja enamasti tegelevad sellega naised kuna ehtsa pilli mängimine pole neile mingil põhjusel võimalik. Puhtalt naiste žanr see siiski polnud. Suuga imiteeris oma sikusarve näiteks Peeter Kuldkepp Suure-Jaanist. Pilli imiteerimist suuga tundsid ka rootsi mehed. Nõnda kõlas näiteks Rootsi polska lugu. Kuid eriti meisterlikult arendasid välja pillide vokaalse imiteerimise vene naised. Seejuures polnud alati eesmärgiks mitte pilli kõlannaturalistlik imiteerimine, vaid pillipartii imiteerimine näiteks suuskade või pulma itkude laulmisel. On üksikuid viiteid sellele, et ka meie setu naised on sedaviisi tantsupilli imiteerinud. Venemaal nimetati tantsimist või laulmist pilli vokaalse imitatsiooni saatel. Plaskapad või platseebot ja siit see tähendab tants või laul keele saatel. Kuulame nüüd vene Chast uskasid Tveri oblasti Chrysnjova külanaiste esituses. Ühes pulmamuusikasaates ma tutvustasin teile üht Pihkva oblasti vene pulmaitku, mida pruut ja pruudi ema esitasid lõõtspilli saatel. Meenutan seda veidi. Niisugune Itkimine vajas õppimist ja harjutamist, sest hea itkemis oskus kuulus iga endast lugupidava vene naise juurde. Aga kuidas seda õpiti? Pihkvamaa lõunaosas itkemist ja laulmist näiteks neidude ühistel tööõhtutel, Vitšorkadel. Muusikariistu neil polnud. Noormehed tulid koos pillimehega tantsima alles tööõhtu lõpupoole ja nõnda kujuneski tavaks, et neiu Dimiteerisid suuga pillipartiid ja tulevane pruut it, kes nii-öelda õppi korras. Üks näide niisugusest ütlemisest. Pulmade aegu said vene mordva vadja ja isuri naised igasugustest majapidamisriistadest pulmamüraorkestrit teha. Läti pulmalaulikud kasutasid laulu saateks erilisi löökriistu Egliteid. Eesti kohta meil sellised andmed puuduvad. Mõnes Vene oblastis oli naispulmalaulikute saatepilliks eriline trihhotka. See koosnes kuni 20-st piklikust tammepuu plaadikesest, mis kinnitati kahe nööri külge ning mängu ajal rütmiliselt raputati. Kahjuks mul pole laulu kadrist jotka lugu, kuid kuuleta seda naiste pilli vene instrumentaalansambli koosseisus. Venemaal kuulus naistepillide hulka ka vikati tera mida rütmiliselt kõlistati. Chast oskate laulmise saateks või kasutati pulmalaulude esitamiselgi. Tutvustasin seda niinimetatud pilli eelmises pulmamuusikasaates, kuid meenutame seda veidi tänagi. Paljude rahvaste juures on eriliseks naistepilliks kujunenud parmupill. Eesti traditsioonis, nagu meie lähimate naabrite juures oli ta siiski eeskätt meeste mänguriistaks. Naistepilliks on parmupill mitmete islamiusuliste rahvaste juures ning mehed hoidusid sellel mängimisest. Tatari naised ei söandanud seda meeste kuuldes mängidagi ning musitseerisid parmupillil vaid naiste seltskonnas. Mõnede Kesk-Aasia rahvaste juures oli tavaks saata parmupillil vaibal tantsitavaid naistetantse vaip summutas jalgade müdinat ja parmupilli nõrk kõla kostis hästi välja. Parmupilliga osati isegi kõnelda erilist salakeelt. Artikuleerida teatud häälikuid. Astrahani tatarlaste kohta on teada, et neiud avaldanud parmupilli abil noormeestele oma armastust, mida nad ei tohtinud sõnadega teha. Kuulame nüüd kirgiisi puust plaat, parmupilli. Pilli mängib muidugi naisterahvas. Armastatud pilliks oli parmupill ka tuva ja Altai naistel. Meelelahutuseks mängite seda kõikjal isegi tööd tehes. Kuna aga töö juures olid käed tööga hõivatud, siis leiutasid Altai naised erilise parmupillimängutehnika. Pilliraami hoiti kinni huultega ning pillikeele konksu, mis oli suukoopas, tõmmati oma keelega ja käed olid töö tegemiseks vabad. Aga tuleme nüüd Eestisse tagasi. Sagedamini hakkasid eesti naised pilli mängima alles möödunud sajandi lõpupoole. Enamasti prooviti sõrmitseda uuemat kannelt, Simmlit, kitarri, mandoliini, harvem viiulit või isegi lõõtspilli. Tihti saatis naiste mängulaul, milleks valiti tunde rikkad sõnad. Üldiselt aga levis pillimäng naiste seas arglikult nõudis José neilt parasjagu julgustki. Kuulame nüüd vahelduseks vana lauluviisi, lenda, lenda, linnukene Antsla kanneldaja. Kaie padus sepa esituses. Iseloomustades käesoleva sajandi algusaastate olusid kirjutas üks Põlva kandi mees, et harva mõni tütarlaps mängis ainult kannelt ja võttis osa mõnest koosmängust. Ühe Varstu kandi naiskandlemängija noorpõlves esimese maailmasõja aegu öeldud suisa välja, et tuues soli naiste näputöö Jutustaja muusikalembene isa siiski ei pahandanud, kui tütar kannelt mängis, sest ega kurja mõtetes tule, kui inimene mäng. Selle jutu peale mängib nüüd kannelt, Iida Käsper, Põltsamaalt kõlab Kabla külapoistepolka. Huvitav, et naiste pillidena hakati esialgu kasutama kõigepealt keelpille. Just naiste seas oli levinud kandle ja kitarri koosmäng nagu seda tegid näiteks 1900 viiekümnendail aastail Tõstamaal juuli EK Baum ja Elsa lõõbas. Keelpillidest algas 19. sajandil maanaiste emantsipeerumise pillimängualal. Kui nii võiks väljenduda. Ka meie naabrite ja soomlaste ning venelaste juures oli sama. Soomes panid paljud naised kannelt mängima talunaine kreeda haaba salu kes elas aastail 1000 813893 keski Pohjan maal. Rahutu hingega varanduslikult kehvavõitu, kuid musikaalne naine leidis, et ringreisidega võib ta perele elatist juurde teenida. Ja hakkas alates 1853.-st aastast Soomes kandlekontserte korraldama, kus esitas nii rahva kui vaimulikku muusikat, sealhulgas ka omaloomingut. Tema ringreisid kestsid 40 aastat. Esituslaad sobis aga hästi kokku rahvusromantismi ideedega. Kandelegreeda sai kuulsaks tema nimega seostatakse ka kandlemängu taaselavnemist Soomes möödunud sajandi lõpus. Kuid tema kodukihelkonna kaustise rahvas arvas, et pereema võinuks ikka kodus olla ja rohkem oma pere eest hoolt kanda. Soomlanna Anni käär jäinen mängib järgnevalt ühe lese valsi. Kui mõnda kaugemad ja eksootilisemad paralleeli otsida, siis leidsin selle Gruusiast. Ka seal eristati meeste ja naiste Pille. Naisterahvas ei tohtinud isegi puudutada torupilli, kuidas Twirit, kuid võis vabalt kasutada neljakeelsed son kurit, mille saatel sageli lauldi. Jon kuri oli eelistavalt naiste pill. Palju probleeme tekitas naistele lõõtspill, mis levis laiemalt 19. sajandi lõpupoole ja käesoleva sajandi alguses. Lõõtspill oli eeskätt peo ja tantsupill. Pidudel pidid aga naisterahvad, eriti neiud, olema kombekad ja tagasihoidlikud. See oli sajandivahetuse aegse eesti küla tava. On küllalt viiteid sellele, et suurtel rahvakogunemistel, simmanitel, talgutel või pulmades pilli mängivaid naisi avalik arvamus ei soosinud oli nende vastu koguni halastamatu. Ei lugenud seegi, et nende pilli järgi sai jalga keerutada ja lõbutseda. Häbiväärse teoga said nad ikkagi hakkama. Mõnevõrra leevendas suhtumist lõõtspilli naistesse akordioni laialdasem levik. Kuid pange tähele, et tänini osaleb mitmesugustel lõõtspillimängijate üritustel naisi siiski väga vähe. Kuigi mängutehniliselt ei anna naised meestele alla. Rahvamuusika ülevaatustel on meestega edukalt võistelnud näiteks saarlane armiga sadam. Teppo tehtud lõõtspilli mängib tartlane hilja Tomis. Vanemat lõõtspilli naiste põlvkonda esitab Eesti Raadio fonoteegis 1902. aastal sündinud Klementiinesseli Ida-Virumaalt Mäetaguselt. Tema esituses kõlab emalt kuuldud laulu viis. Astun üksi õhtu hilja õue. Ja ega teisteski rahvustest naised lõõtspilli pelga. Venemaal domineerivad meesmängijaid, kuid kohtab ka toredaid lõõtspilli naisi. Omaloomingulised sast uskad lõõtspilli saatel laulab teile Klavdiacaslova Kozdrama oblastist. Omamoodi revolutsioonilise pöörde tekitas lõõtspill 19. sajandi lõpus Põhja-Kaukaasias Gruusias, kus pillimäng oli traditsiooniliselt meeste ala. Vene Vjatka tüüpi lõõtspilli baasil kujunes sealkandis kohalik lõõtspillitüüp. Lõõtsamäng läks aga mõistatuslikel põhjustel pea täielikult naiste kätte, kuigi meestelegi polnud ta keelatud. Kuulame nüüd viivuks töögide lõõtspilli psüühinet. Eestis on praegugi rohkesti muusikalembeseid, perekondi ja õnnelikeks võib pidada neid, kus pille mängivad mõlemad abikaasad. Läänemaal hüdrumaal olnud kunagi isegi niisugune pere tuua, kus mees mängis lõõtspillinaine istunud aga kõrval ja öelnud mehele lugusi ette, sest need ei püsinud elukaaslasel peas. Pereansambli heaks näiteks on meile Melanie ja Vassili Sepp Orissaarest, kes nüüd üheskoos kandleid mängivad.