Tere täna kuulame taas pulmades kõlanud rahvapillimuusikat. Kaks nädalat tagasi ma tutvustasin teile põgusalt rootslaste ja soomlaste pulmamuusikat. Täna lähme siis esiteks meie lõunanaabrite juurde ja seejärel käime ära ka idanaabrite, nii lähemate kui üpris kaugete juures. Ehk saite aru, et oleme Lätimaal Lääne Kuramaal, nii lätlastel kui liivlastel, kuid mõnevõrra mujalgi. Lätimaal oli vanal ajal üks omapärane tava, mida eestlased üldse ei tundnud. Nimelt oli seal kombeks, et sügisel abielluda soovivad noored mehed puhusid kevadel ja suvel teatud õhtutel sikus arvasid või karjapasunaid. Kogu ümbruskond teadis siis, kus elab potentsiaalne kosilane. Aga küllap oli puhumisel ka maagiline tähendus. Ma esitan teile nüüd üsna ootamatu paralleeli. Meie hõimurahval maridel oli nimelt samasugune tava kuid seal puhusid pasunat, mille nimeks oli Sheeseputs. Neiud, kes soovisid mehele minna. Mari neiud puhusid kutsuvat kosjapasunat sügisel pimeduse saabudes. Peale abiellumist võeti see pasun kaasa, kuid puhumist juba välja. Kuulake nüüd mari neidude kosjapasunat. Enne seda aga kasutan võimalust, et tänada proua hinna Järvat selle helilindi pakkumise eest. Niisiis mari süü Püts. Lätimaale tagasi tulles tahan mainida, et veel 16. sajandil oli seal kombeks, et kositud neiu kandis teatud aja enne oma pulmi Kuljustega vööd. Kuljused on muide laialt tuntud ja kasutatud heliline kaitsevahend igasuguse kurjuse vastu. Kuljustega ja kõlisevate ripatsitega ehiti vanasti pruute tuletan siinkohas meelde näiteks Muhu pruudi põlle. Koljusid ja kellad olid ka pulmarongi uhkuseks, aga ka kaitsevahendiks. Läti pulmarongi üheks erinevuseks Eesti pulmarongist oli see, et seal puhuti tihtilugu pasunaid. Kurama. Pulmi kirjeldades märgib Christian Barons, et saajarahvas puhus ratsa sõites pasunaid ja igat moodi kiitles või siis kirjutab pruudi maja õues võeti saajarahvas pasunat puhumise, püsside paugutamise karjumise ja laulmisega vastu. Muidugi ei puudunud Lääne ja Põhja-Läti pulmades torupill, mis mitmeid pulmategevusi ning tantsimist saatis. Üheks läti pulmalaulude esitamise ise ärasuseks oli mitmel pool eriliste löökriistade kasutamine. Kui pulmalauas algas peiu ja pruudi vastastikune kiitmine laitmine, siis võtsid laulunaised kätte Eglited, erkulised, triideksnised, pukited ja teab veel mis nimedega löökpillid, mis kujutasid endast lühikese puuvarre külge kinnitatud koljusid ja pronksplaat. Et mis olid riideribadega ja kukesulgedega ehitud. Eglite varss võis olla ka okslikust kuuse või männi ladvast. Eglite või riideksnise varrega, löödi rütmiliselt vastu söögilauda või peopesa. Pulmarongis võis reeglitega hobuse looka ehtida. Need olid naiste pillid. Meessoost, pulmategelastel oli aga raudpidemega haamrikujuline chacans, mida kasutati tantsutuuride vahetusel. Lüües chacanssiga vastu uksepilte või lauda. Kuulame nüüd Lääne-Läti paarta kihelkonna üht pulmalaulu, milles kasutatakse Egliteid. Kahjuks pole heliülesvõtte kõige õnnestunum ja Egliteid on vähe kuulda. Nagu Eestiski, nõnda asendus ka Lätis torupill viiuliga ja lõõtspilliga. Ka tseremoniaalses marsiviisid muutusid aegade jooksul. Pakun teile kuulamiseks üht Alsonga uuemat pulmamarssi kuramaalt viiuli ja saate kandle esituses. Vastuletutavaid intonatsioon nägi ette. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka Alsonga pulmas lauldakse Eestis hästi tuntud saksa laenulist pruudipärja maha laulmise, laulu. Kuid Läti osa lõpetuseks veel üks pruudi marss Läti lõunapiirilt auks seemnest mängituna 12 aastat tagasi mandoliinil. Nüüd lähme Leedumaale. See oli ida, leedu pulmalaul aatomielektrijaama tõttu kurikuulsaks saanud Tiina linast. Leedu folklorist ja liigatšulle nite kirjutas kunagi leedu pulmamuusika kohta, et mida minevikus sügavamale minna, seda tagasihoidlikum on muusikariistade osatähtsus. Rituaalsed tantsud esitamisel ja seda rohkem tähelepanu osutatakse vokaalsele muusikale. 19. sajandil toimusid ka leedu pulmamuusikas suured muudatused. Tulid kasutusele mitmed uued pillid. Pulmamuusikas suurenes marsside osatähtsus. Marssidega saadeti kõiki pulmaliikumisi. Aastat 15 tagasi nägin Vilniuse kesklinnas, kuidas kirikust laulatuselt väljunud noorpaari juurde astus kohe akordionimees, kes pulmarahva pillimänguga autobussi juurde viis ja mängis seni, kuni külalised istekohad sisse võtsid. Kuulame järgnevalt 20. sajandi alguse lääne leedu tüüpilist pulmaorkestrit, milles mängivad kaasa klarnet väike trumm. Väike lõõtspill pandoonia kaks viiulit ja basseinile ehk bassi pillina kasutatav tšello. Pulmamarssi mängib leedu folklooriteatri pillirühm. Järgmine lugu on pruudi Vastuvõtumarss, mida mängib Errsvilkise alevi pandooniat ansambel Lääne Leedust. Lääne-Leedu rannakülade pulmades kasutati sajandivahetusel üht erilist tseremoniaalses löökriista, mis kujutas endast pooleteise meetri pikkust keppi, mille ülemise otsa külge olid seotud võtmekimbud, koljusid ja plekitükid. See oli siin, kuulis, mida siis mängu ajal rütmiliselt vastu maad löödi. Kõlas umbes nagu meie umba. Järgmises loos kuuletantsin kuulist Leedu riikliku laulu- ja tantsuansambli külakapell-i koosseisus. Kõik rahvad on arvanud, et pillimeestel on mingeid kontakte üleloomulike jõududega. Usuti tõemeeli, et mitmed pillimehed on nõiad, kes võivad pulmarahvas surnuks tantsitada või muudki ebameeldivat teha. Kui põhjustanud. 23 aastat tagasi käisin ise Põhja-Valgevenes ühel leedu keelesaarel ekspeditsioonil olles ühe nõiast pulmapillimehe jälgi otsimas. Pele krinda külas elanud selle sajandi algul kuulus pulmapillimees, kes siis korra ise kosja läinud. Välja valitud neiu saatis kosilasi aga upsakas tagasi kuid oli edaspidi nii ettevaatamatu, et kutsus sama pillimehe oma pulma mängima. Pillimees tulnud ja mänginud. Kui aga algas pruudid, tants ja pruut keset tuba rahva ette tuli tõmmanud pillimees viiulipoognaga ja esimese takti ajal kukkunud pruudi pulmariided seljast ja ta jäänud rahvaid häbistatult alasti seisma. Külarahvas arvas kaljukindlalt, et see oli hüljatud kosilasest pillimehe kättemaks. Kuna oli juttu Valgevenes asuvast leedu keelesaarest, siis olgu üks näide ka Valgevene pulmamuusikast. Põhja-Valgevenes oli 19. sajandi keskpaigani üldtuntud pulmapilliks torupill luuda mis hiljem asendus viiuli, lõõtspilli ja Symbliga viiul lõõtspillisindel ning väike trumm moodustasid traditsioonilise pulmaorkestri, mille kohta rahvas ütles kampanjevess ihuku põley kambaga lõbusam kõla, rohkem pulmamarsid ja tantsud võis ka ainult paarid Symbliga maha mängida. Nüüd läheme üle Baltikumist ida pool elavate rahvaste pulmamuusika juurde. Et selle regiooni eripära mõista, peab tundma sealseid pulmatavasid. Loode-Venemaal elavate Meie lähimate hõimurahvaste karjalast, vepslaste isurite ja vadjalaste pulmatavasid Põhja- ja Kesk-venelaste ning isegi Mord, vallaste ja komide pulmakombeid ühendatakse ühte suurde ühiste tunnustega pulmaareaali. Samasse rühma kuulub ka meie setude pulmakombestik. Selle iseloomulikuks väljenduseks on pruudi pruudi ema ja pruudi sõbrannade või siis lausa palgatud laulu naise rituaalne itkemine kogu pulma vältel. Soome folkloristide seas on isegi käibel termin itku hääd ehk siis itku nutu pulmad. Põhja- ja Kesk-Venemaa rahvaste pulmade alatoon on nukker minaarne. Kuulake veidi näiteks vepsa pruudiitliku. Selles mainitav venekeelne Grassata Krasnaja on neiu peapael mis oli ka neiupõlve poeetiliseks sümboliks. Rituaalne itkemine saatis kõiki pulma tähtsamaid momente. Itkuga jättis pruut hüvasti oma neiupõlvega. Itkuga, kutsus sugulasi pulma, ikes vanematekodust lahkudes itkuga kogus taldrik käes isegi raha, nagu karjalaste pulmades juhtus. Meil tehti seda näiteks lõbusa labajalavalsi saatel. Itku pulm nõudis pruudilt äärmist keskendumist oli emotsionaalselt ja lausa füüsiliselt väga raske ning kurnav üldine nukrus ja näiline, alla surutud. See ei tähendanud muidugi, et pulmas ei tantsitud ega lõbutsetud kuid need võimalused olid traditsiooniga rangelt ette määratud. Mõni pulmasituatsioon võib meile praegu isegi imelikuna tunduda, kuid rahva enda suhtumine oli tollal tõsimeelne. Nõnda oli karjalastel kombeks. Sel ajal, kui pruut pikkaitkuga jättis hüvasti oma sugulastega korraldada teises toas või naabermajas vallalistele noortele tantsupidu kuhu võis minna isegi peigmees ise. Pruudid, kes ühes ja peit tantsis teises toas. Tänast saadet ette valmistades ma töötasin läbi hulga erialaseid uurimusi Ida-Euroopa rahvaste pulmade kohta ja teatud nägemus selle piirkonna instrumentaarses pulmamuusikast on olemas. Praeguse Venemaa lääneosa rahvaste pulmamuusika on muidugi ajas ja ruumis arenenud ning selle seostatus teatud pulmakommetega. Samuti on aga tekkinud ka väga omapäraseid nähtusi, mida näiteks Lääne-Euroopa rahvaste pulmamuusika ei tunne. Karjala vepsa, vadja ja isuri pulmades oli pillide osatähtsus pulmakombestikus üsna tagasihoidlik. Nende saatel põhiliselt tantsiti. On rohkesti teateid, et rituaalsed tantse tantsiti vanemal ajal eelistavalt laulu saatel. Aga oli mitmeid momente, mil pulmarahvas tegi müraorkestrit, milles kaasati näiteks ahjuuksed, pannid, malm, pajad, vaskkausid, vikatiterad ja muud sellist käepärast värki. Kuna arvati, et müra ja kolin peletavad eemale kurjad vaimud. Kõlab isurite kosjalaul. Isurite ja vadjalaste oli kombeks nädal enne pulmi korraldada niinimetatud tubakat mis olid kihluspidu pärast kossesid. Külarahvale anti sellest teada müraorkestriga, mida tegid neiud. Karjalaste juures saadeti noored pulma teisel päeval sauna suure mürtsuga taoti vastu ahjuuksi lasti püssi ja lauldi. Mürakontsert toimus kogu pesemise ajal, kusjuures lisaks kõigele lõhuti vastu sauna, seina ja ukse piita pudeleid savipotte ning hõisati Kaarel mitmele rahvale alates Ingerist kuni keskVolgani välja. Oli ühiseks pulma tavaks nooriku esimene tseremoniaalne väljatulek mehe kodukülakaevule. Selle juures tehti samuti igasugust mürglit, kolistati metallesemeid, mängiti pilli ja lauldi. Rituaalset kolinat ja müraorkestrit tehti mordva lastel pulma viimasel päeval toas. See oli nõndanimetatud saajarahva väljaajamine, mille eesmärk oli välja ja ta majast kõik kurjad vaimud, mis võisid pulmamajja sisse pääseda koos teise sugukonna esindajatega. Tuletame meelde, et ka eestlastel oli pulmalõpetamisel mõnel pool taotud kaikaga vastu maja seina. Nii palju siis müra orkestritest. Kogu pulma vältel helisesid ka Kuljusid kellukesed, kuna arvati nagu Baltikumiski, et nende helin peletab eemale kurjad vaimud. Vene pulmavanem helistanud pulmasõidu ajal sellelsamal eesmärgil kellukest vehkinud saunavihaga ja plaksutanud piitsa. Eriti helise olnud mordva pulm. Kuljused ja kellukesed ehtisid pruudi riideid. Kellukesed ehtisid kosjamoorid tseremoniaalses kepi, mis sümboliseeris vallast ja mille rütmiliste löökidega vastu põrandat saadeti sigivus taotlevat loitsu. Muide tseremoniaalne koputamine pulmas sümboliseerib erootilist jõudu. Kelluke rippus isegi leivalabida küljes, millega rituaalne pulmapirukas ahjust välja võeti. Kelluke oli ka taignarulli küljes. Mordva udmurdi mari jäätševassi pulmas saatis pillimees kõiki pruudi rituaalset liikumisi. Pillimees oli tingimata ka pulmarongis. Mängiti vanasti rohkem torupilli, hiljem ka viiulit, lõõtspilli ja isegi kannelt. Kuulame nüüd mõnda udmurdi vana pulmalugu mängituna viiulil. Veel üks udmurdi pulmatants koos lauluga. Üsna omapärane on vene pulmamuusika põhja ja Kesk-Venemaal. Nagu ma juba ütlesin, domineeris itku pulm, kus peamiselt iketi ja lauldi. Kuid paikkonniti on välja kujunenud väga põnevaid instrumentaalse vokaalse muusikakombinatsioone. Venemaa lääneoblastites oli pillimuusika tähtsus pulmas suurem kui mujal ja selles näevad Vene uurijad nii Baltikumi kui üldse Lääne-Euroopa traditsiooni mõju. Kuulame nüüd vene pulmamuusikat Pihkva oblastist ja valgevene viitebski oblastist. Käes on esimese pulmapäeva dramaatiline moment. Pruut jätab isa koduga hüvasti. Pihkvamaa lõunaosa eripäraks oli see, et pruut esitas lahkumisitku pillide saatel. Vanastidke diviiulijaid Symbly hilisel ajal lõõtspilli saatel. Pruudi ja tema ema itk, mida te nüüd kuulete, on omamoodi vapustav. Traagilist intonatsioonidega itku ajal mängib Pill hoopis heledailmeliste pidulikku partiid. Helisalvestus tehtud viis aastat tagasi. Venemaa lääneoblastite pulmade eripäraks olid mitmesugused marsid mis kuulusid, kui mäletate kindlat Baltikumi ja ka Valgevene traditsiooni. Igas maakohas olid omad marsid või marsruut, nagu öeldi. Neid käsitleti rituaalselt ülistuslugudena ja esitati pidulikel momentidel. Ida-Läti venelaste pulmas mängiti marssi näiteks siis, kui peig tuli pruudile järele. Pruut ja peigmeest seisid pruudi vanemate ees, kes neid ikooni ja soola-leivaga tervitasid. Pulmavanem puistas neile kaera teri peale. Pillimehed mängisid marssi. Pihkva venelaste juures oli kombeks mängida pulmalauas igale külalisele ülistamist Velitsiaaniat. See lugu oli niinimetatud marss ning pillimehed said ka kingitusi selle eest. Nüüd kõlab siis üks niisugune Palmina küla pulmamarss. Lõuna-Venemaa ja ka Ukraina pulmad olid rõõmsamad seal ka itketi, kuid tunduvalt vähem. Domineeris pulmalaul, mille esitamisel esines mõnikord ka üpris kummalisi tavasid. Kuulame saate lõpuks üht Samaara oblastist pärinevat pulmalaulu, mille salmide vahel on instrumentaalne soolo. Kujutage vaid ette vikati teral. Mida laulikud selle pillisoolo ajal tegid, ma kahjuks ei tea.