19. jaanuari külmal ja pimedal hommikul mürisesid Tallinna raekoja ees üheksas sportauto forsseeritud mootoril raekoja trepist aastas alla 26 Eesti laskurkorpuse veterani koosneid saatma tulnud täitevkomitee linna partei ja komsomoliorganisatsiooni esindajatega. Me oleme Sõbrad, kes siis meil on veel sõitnud head reisi ära ja on korras, katsuge siis eluga tagasi tulla, sest rahastamine nii lihtne. Ega ta ei suuda, vallastamine palju raiskama ei ole? Alati ei ole, alati on see asi, on, ma käisin ja siis elu. Nii need seltsimehed. Liiati start-tähesõiduks Velikije Lukisse kaheksasajaaastase Vene linna fašistlikust okupatsioonist vabastamise 25. aastapäeva. Sel tunnil oli Tallinn veel unine. Erilist tähelepanu äratamata läbisid suurte kaardiväemärkidega ehitud autod tänavaid. Linna piir. Ees seisis ligi 700 kilomeetrit jäätunud maanteid. Minuga ühes autos istusid reservmajor Ilves ja reserv alampolkovnik Boriss daam. Vaikisime vaikis ka noor autojuht. Ma ei tea, millest mõtlesid mu kaaslased. Kuid mulle tuli meelde üks ammune Tallinnast lahkumine. See oli 41. aasta ühel kuumal juulipäeval. Aeglaselt eemalduslaev sadamakaist. Seisime tekil. Saatjad jäid ikka väiksemateks ja väiksemateks kõrgel pea kohal tiirles Saksa luurelennuk. Olime siis 18 aastased ja sõitsime sõtta. Me ei teadnud, mis neid ees ootab. Ja vaevalt keegi meist mõtles. Surmale tahtsime elada, sest me polnud elu veel õieti näinudki. Aga tuli, Velikije Luki. Tuli Emajõgi tulid Sõrve säär ja Kuramaa. Ja kõikjal neis paigus on kangelaskalme. Boris Tamm on mu koolivend kunagisest Rakvere kolmandast algkoolist. Koos pidasime vallimäel kivisõda saksa koolipoistega. Võib-olla oli neist keegiga Luki piiramisrõngas koos fon, Sassiga ja nüüdne sõitsime austama langenud lahingukaaslasi. Milliseid pöördeid võib küll tuua elu poisikesepõlv ja kivisõda täisiga ning ühishauad Velikije Luki, kuid esialgu võttis meid vastu Tartu võttis vastu ja saatis samas jälle teele. Lühikest aega istusime üliõpilaskohvikus. Sõna võttis linna alma Vii komitee esimees Valter võsume. Proteesi tõttu polnud tal kergelauast tõusta. Eesti laskurkorpuse võitlejad, iidse vene linna Veliki Luki vabastamisest osavõtjad, lubage mul teid tervitada alma ö Tartu linnakomitee poolt. Ühtlasi lubage mul teile üle anda tervitused meie Tartu linna töötajate. Seltsimehed teie minnes Veliki Luki linna vabastamise aastapäeva pidustustele, kahtlemata meenutate veel kord läbi need rasked lahingud, milliseid tuli pidada meie laskur korpusel, millised olid meie laskurkorpuse võitjate, tule prooviks, mul on isiklikult kahju ja kurb, et ma ei saa osa võtta delegatsioonist. Taks nii väga minna veelkord sellesse linna, mida vabastamislahingutest ka minul isiklikult tuli võtta osa ning kus ma sain ka oma kõige raskema vigastusega. Ma usun, et teil kõigile jäävad meelde need meie võitlejate sangariteod lahingutes Luki all, nii te annate need traditsioonis edasi meie kassal järelpõlvedele, kui on vajadus. Me jällegi käsikäes astume välja oma maa sõltumatuse ja vabaduse eest. Jälgisin Valter Võsu mäed polnud kahtlusteta, mõtted viibisid Velikije Lukis. Kui palju on Eestimaal kodusid, kus tänagi öeldakse ja ta jäi Luki alla või ta langes Lukis? Sümbol. Valter Võsu mäele nagu enamusele meist oli see esimeseks lahingupaigaks. Dali noor tahtis tantsida, joosta Emajõe luhal kellelgi kätt hoides seista koiduni kellegi koduväravas. Need polnud, kes teab, kui suured soovid. Kuid juba 20 aastaselt lammas Walther Lucia lumel. Ja teadis, et et need ei teostu. Pole raske kujutleda, mida see tähendab, sellises peas? Ja ometi Valter Võsu mäe oli südamest kurb, et ei saanud sõita meiega kaasa et paljastada samas paigas pea langenud lahingukaaslaste kalmul. Nüüd tõusis meie kolonni ülem polkovnik Jüri Raudsep. Kallid sõbrad praeguse sõidulahingkaaslased lubage tänada Valter Võsu mäed soojade sõnade eest ja hea vastuvõtt, mida me siin näeme ja mälestuseks anda temale isiklikult ka meie retkest osavõtjate mälestus. Ja jälle teele Võru linn, kus noore nõukogude võimu eest võitlesid vennad leegionid. Nende lellepoeg, Oskar Leegen, Kristjan Kalmus, lisel aia, Arnold seeder, Emma Peterson, Oskar Turb ja teised. Nad tahtsid korraldada elu uutmoodi, paremini õiglasemalt inimlikumalt. Kuid reeturite kaasabil õnnestus Saksa okupatsioonivägedel linna tungida. Siin on maja, kus noorte üle kohut mõisteti siin endine vangla, kus nad ootasid hukkamisele saatmist. Ja siin sirgu kooliõu, kus poodi üles Friedrich, leegin Oskar leegel ja Kristjan Kalmus ning lasti maha Oskar Turb ja Arnold seedes. Nad surid julgelt kindlad oma võitluse õigsuses. Nende moraalsed omadused aga elavad edasi põlvest põlve. Elasid esimestest punaarmeelastele ja elavad praegu Nõukogude armee sõduritest. Autorattad aga mõõtsid rutakalt maanteed. Juba ületasime Pihkva oblasti piiri. Sügavas hämaruses jõudsime vana hirmus kasse. Siin Pihkva mail võitlesid Eesti laskurkorpuse mehed põlvest põlvel võideldud inimeste õnnehest valge vöörihmaga liiklusinspektor suunast meie kolonni universaalkaupluse ette. Ja otsekohe piirasid kohalikud elanikud autod. Nende ilmnes, võiks näha austust ja lugupidamist, kui nad ütlesid Eesti sõjamehed. Ja kauaks jääb mu silmad ette vana naine, kes villase pearätinurgaga pühkis kortsuliselt valgelt pisaraid. Instanutis. Kas meil on tõsta langenud poega või mõtles raskustele, mis tuli meil läbi teha? Tema silmad igatahes on palju näinud. Väljusime autost ja võtsime rivisse. Valjuhääldi kaudu kandusid meieni venekeelsed tervitussõnad. Te viibite neis paikades, kus kunagi sõdisid ärgu kordagi kunagi enam taoline vere valu. Tugevneb meie rahvaste sõprus. Tere tulemast Pihkva maapinnale. Jälle autodesse, kaugelt hakkasid paistma Pihkva tuled. Sillakaar, Cher, Johha jõgi. Enne seda aga seisab maanteest veidi eemal tagasihoidlik mälestustahvel kirjaga. Et 23. veebruaril 1918. aastal pidasid punaarmee üksused siin eduka lahingu tõkestades saksa okupatsioonivägedele tee Piiteri peale. Seda päeva 50 aastat tagasi peetakse meie armee sünnipäevaks. Olen lugenud ajakirjaniku Vassili Peskovi olukirjeldust Pihkvalannast. Sel õhtul sain Pihkva raadiomajas teada, et Angelina Zolotzevskajat, kes 15 aastase tüdrukuna siin sõdis, pole enam elavate kirjas. Kuid pole Pihkvas inimest, kes ei teaks Liinat. Ja mälestuste kaudu teatakse jutustada ka punaarmee tulerissetest. Pool sajandit tagasi. Pihkvas seisund polgul polnud ainsatki suurt tükki. Võitlejad olid viiskudes. Vaenlane tungis peale mööda Petrogradi viivat teed. Tõusti lumest üles täägi rünnakuks. Sellele ei pidanud vaenlase närvid vastu. Kuid varsti ilmusid teele autod ja mootorrattad ning avastule soomusrong. Punaarmeelaste read lõid vankuma. Siis hüüdis agitaator, Kalinin. Lenin ise tuleb meie juurde koos kogu Piiteri kaardiväega. Sellest said viis, kuidas võitlejad uut vaimujõudu. Rooduülem, Budakovi esimene ahelik Roomast peaaegu sakslaste juurde ja heitis granaadid. Soomusrong sai vigastada ja tõmbus tagasi. See punaarmee sünnilahingupaik jõe kaldal ja mälestusmärk on praegugi mu silmade ees. 1918. aasta mind polnud siis veel olemaski, kui siin juba minu eest verd valati. Sündisin neli aastat hiljem ja kui ma 41. Tallinna sadama Kall laevale astusin ei osanud ma kuidagi arvata, et 27 aastat hiljem juba sõjaveterani na seisan punaarmee sünnipaigas Joha jõe kaldal. Jah, kuid Pihkvalanna habras Liinake, kes nüüd oleks saanud 65 aastaseks. Kuidas läks tema elu edasi? Liina jäi armeesse ja abielus võitlejaga, kelle nimi oli Zolotzewski Nende mõlemad pojad aga langesid suure isamaasõja rinnetel. Niisugune on lühidalt Pihkvalanna karm elukäik. Kuid tänu niisugustele tütarlastele niisugustele emadele ja niisugustele poegadele võivad meie lapsed igal õhtul rahulikult magama heita. Järgmisel varahommikul sõitsime Pihkvast välja ja enne keskpäeva olime Velikije Luki linna piiril. Meil olid tulnud vastu võtma parteid ja alma, müü organisatsiooni esindajad ning Aleksander Matrossovi nimelise tööstuskooli õpilased. Ja seistes linna piiril austasime ka meie langenud lahingukaaslasi minutilise vaikimisega. Niisiis tere tulemast Velikije Lukisse.