Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me eestlaste eluolust 100 150 aastat tagasi. On see aasta meil, kultuuripärandiaasta on ka Eesti vabariik 100 aasta ja räägime sellest, mismoodi nägi välja elu umbes sel perioodil siis millised olid elamud, milline oli olme kui paljud õieti puhtusest ja mida arvati näiteks kodukaunistamisest täna meil saates külas Eesti vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi ja tema koostatud on ka eelmise aasta üks menuraamatutest eesti argielu teekond-moodsasse maailma. Ning tunni lõpus räägib folklorist Risto Järv sellest, mida tähendab vanasõna, et iga algus on raske, kuidas seda mõista, kuidas see sündis ja mida toona, kui see käibele võeti, sellest arvati. Niisugused on teemad. Täna minu nimi, Krista taim, head kuulamist. Neljade. Plaat, mis on säravast vasest kaunistab korteri. Kaabud. Kohvikus Snowex. Lehtedes vilksatas läbimääre lume alla. Hästi hoitud. Valitsus abistab vaeseid kaitseriietus naistele mu. Poisipeaks lõigatud. Vanaema praekooke köögis, mis päikest? Gopooletab korraks üksinda turu peal käin. Teises toas vanaisa viiulit häälestab. Noodid ilusti. Beckeri klaveriga? Mis teevad, on kenasti või? Vanaisa tema jah-sõna kindlasti käes. Pumba ja teisel korral. Niimoodi laulis ansambel Jäääär. Ma ei saa vanaema loo pealkiri ja kõlab hästi romantilisel tõesti ilusasti ja tihtipeale mul on tunne, et me kipumegi võib-olla seda vana aega hästi üle romantiseerima, kujutleme teda ilusam onu, kuidas inimesed käisid, valged linased riided seljas ja olid õnnelikud, kas aega oli ka tegelikult selline või olid seal ka tumedad toonid ja kui palju neid oli, milline see elu-olu võis välja näha sellest, ehkki me hakkame ja saates on külas vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi, tere. Tere hommikust. Teie kirjutatud on ka populaarne raamat Eesti argielu teekond-moodsasse maailma ehk siis elust-olust, mis oli 100 150 aastat tagasi, kuidas siis inimesed elasid, selle eest on teid ka üksjagu kuulutatud, et olete rääkinud koledates asjadest nagu tualetid ja selle puudumine ja hügieen ja kõik sellised asjad. Ja need on koledad asjad, tõesti, egan hästi tahetud rääkida, ega praegu ka mitmed inimesed teavad seda teemaks, mida on parem mitte puudutada ja pigistada, silmad kinni ja kõrvad ka. Ja nina, sest et lõhnad haisud mis on minevikus inimesi saatnud ja saadavad praegugi igal pool maailmas välja arvatud, et võib-olla steriilne lääs, kus meie elame. Ja ega mina ju ise ka minu elu ei ole nii pikk, et ma mäletaksin aegu 150 aastat või 100 aastat tagasi, aga töö ja huvi tõttu ma tõesti olen seda natukene uurinud ja raamat, millele siin viidati, on tõesti osutunud üllatavalt menukaks. Kuigi jah, ma eelnevalt olles selle teemaga mõnda aega tegelenud pisteliselt küll, aga siiski sain aru, et see läheb inimestele korda ja huvitab neid ja miks ei peakski, see on ju meie kõigi igapäevane elu, aga ihu ja võib-olla vähem hingelähedane, aga ihulähedane küll sõna otseses mõttes, nii et need teemad Kuidas sa poole sedasi, et et teadlased ja kõik nad tegelete niisuguste nagu ilusate asjadega, siis tegelikult igapäevaelus vaid kuidas sündis mõni mööbel või midagi sellist, aga see, kus inimesed oma ihuvajadusi rahuldasid ja mis neil üldse nagu seal oli ja kui palju võisid see nagu. See nagu ei see nagu ei mahtunud sellesse ideaali, mida inimesed Peaksid teadma oma minevikku ja oma kultuuritraditsioonide pärandi kohta, et see tundus jah ja ma ütlen, et see pole ainult Eestis nii olnud, vaid on igal pool mujal samamoodi laias laastus olnud, et neid teemasid D vältida ja kõrvalt kõrvale vaadata või läbi neist vaadata, aga paraku moodustab see ju ühe väga olulise ja põhilise, isegi ütleksin osa meie elust ja olemisest siin ilmas, nii et mööda sellest oodata oleks minu meelest rumal ja mõttetu. Ega need asjad sellest ei kao, kui me neist ei räägi. Absoluutselt aga teate proovikski anda väikese sellise pildi. Ma tean, see teema on nagu meeletult lai, aga pisike pilt, et milline võis olla eluolu 100 150 aastat tagasi enne seda, kui loodi Eesti vabariik. Ja ega väga häid ja selliseid tõepäraseid kirjeldusi või pilt, et on ju suhteliselt vähe, kuna pildid sõna otseses mõttes sündisid tol ajal oli väga keerulised ja rasked mitte nii nagu tänapäeval, et igaüks sülelastest kuni vanuritel võivad oma imepisikeste masinatega jäädvustada elu sellisena, nagu ta on või nagu teda tahetakse näha, sest ega pilt ka ei ole ju jumalik, vaid ikkagi kajastab selle pildistaja arusaamu ja tahtmisi ja ja mõtteid ja sellepärast ka need pildid, mis meile on maalitud minevikust, ka neid, mida minagi oma raamatus seal kasutasin. Ei ei ole ju lõpp pruuni, võib-olla tõesed ja nad teavad kogu tõde, aga paremat meil ka ei ole võtta ja selle tõttu see pilt, mis avaneb, on igal juhul hoopis teistsugune, kui me võib-olla mõnikord isegi tahaksime, sest, et. Võib-olla kõige tõepärasem või kõige tõelähedasem materjal on see, mida 1900 kahekümnendatel aastatel koguti massiliselt üle Eesti, kui Eesti vabariik oli just sündinud, seega see pilt, mida see need ülesvõtted või ütleme, kirjutised kajastavad, ju näitabki seda eelnevat perioodi tegelikult. Käidi ringi koguti materjale kohta. Hobused ei, massilised, seal käidi läbi mingi 15 20000 talu, see on ju mingi tolleaegsetest taludest üks viiendik umbes nii, et nad tohutu palju protsentuaalselt tänapäeval ükski sotsioloog sellist arvu ei vaja enam, et teha üldistusi või tähendab ühiskonna kohta. Nii et see selles mõttes on väga esinduslik materjal ja selle algmaterjalid, neid säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis. Neid on väga vähe kasutatud kahjuks. Sest et nendel põhjustel, millest ma juba rääkisin, millest me siin vestlesime just äsja seda ei peetud nagu väga oluliseks ja tähtsaks ja isegi mitte uurimisväärseks. Ja sealt tuleb küll välja see mis selles raamatus hästi kajastub, et elu ei olnud üldse nii ilus, romantiline ja lilleline, nagu me tahaksime arvata, et see võis olla ja tagantjärgi ka mälestustes muidugi pilti ilustatakse ju tahtnud vahetult mitte tahab võltsida võid, talle tundub nii, meile endile tundub meie lapsepõlv kõige kaunim, ilusam ja õnnelikum aeg. Paratamatult. Nii et see pilt oli palju karmim ja palju karedam, koredam, võiks ütelda see, kuidas inimesed elasid ja milline nende elu siis oli sel ajal, mis ei tähenda, et inimesed oleksid olnud vähem õnnelikud või vähem õnnetud. Nii nagu meiegi oleme, ega siis ainult välistingimustest, elu. Õnn elus ei sõltu. Aga kui me võtame need välistingimused kuu kohta, siis sisemine õnn pidi ära mahtuma siis kui palju oli ühel keskmisel talu peremehel vara vaesed kõrvale jätta, siis tõenäoliselt neil ei olnud palju midagi moonakad, aga võtame seal, näete, mitte mulgi talunik, aga no mis see keskmine koht võiks olla? No ta oli mingi 30 40 hektarit oli keskmine eesti talu, suur see tänapäeva mõistes on pisikene ja sellega hakkama ei saa. Tänapäeva maailmas siin Eestis ütleme, vutt maaharimise mõttes, sa pead mingi nishi leidma, nišitooted selle maahulgaga ära elada, tänapäeva talud on meil siin ju mingid 1000 hektarit umbes suurtalud. Pisikesed olidki pisikesed, keskmised eesti talud olid 30 40 hektarit, mis seal oli, varade loetelusid on arhiivides säilinud küll ja veel ja ega ega seal tõesti see, mis puudutab sellist olmevara, see oli ikka väga napp, tegelikult ka veel 100 150 aastat tagasi. Mitu ülikonda? Mitu kleiti, ülikonda, need on rasked küsimused. Ma ei ole neid kunagi niimoodi taga ajanud, aga lihtsalt ma tean, et rõivaid oli määramata määratult palju vähem kui oli praegu. Laias laastus oli nii igapäevases elus. Nädala sees keegi oma rõivaid ei vaadanud. Ei keegi, vaadake teiste rõivad, kuidas riides oled, kuidas see välja näeb, ainus aeg kus tuli panna puhtad riided selga, nägu puhtaks pesta, ihu pesta, mida tehtigi saunas üks kord nädalas. Siis mindi kirikusse või käidi külas pidupäevadel, nagu meil siin oli ta alles äsja jõulud või jaanipäev, seal ja varrod. Matused muidugi, kurb, aga pidulik pulmad, nagu ma ütlesin. Ja need olidki need ainsad korrad, kus inimene ennast ehtis. Ja muul ajal oli see täiesti olematu teema, see ei olnud oluline ja sellepärast ei olnudki mingeid selliseid riideid tagavarasid, nagu meil praegu kõigil on, kellel vähem natuke kellel rohkem, aga keegi ei kanna nädal aega ühte ja sama kleiti või pükse või seelikut või särki, nagu see taluelus oli täiesti tavaline siin. Jah, selle kohta on öeldud, et näiteks, et aluspesu vahetati suvel ühe, kahe nädala tagant keskeltläbi. Mõelge selle peale tänapäeval talvel reeglina kahe nädala tagant. Et need juba näitavad need üksikud asjad, kui palju see mõttemaailm, suhtumine sellesse puhtuses, hügieenioli erinev meie omast ja sellest tulenevalt ka kogu elulaad ja sellest tulenevalt rõivaste hulk, mida siis kanti või ei kantud, mida omati või mida jamad. Kuidas olid lood jalanõudega? Mulle meenub Riho Lai raamat värdi kus on nagu juttu sellest, et ega lastel ei olnud sellist kingavalikut või nagu suurte saabaste hunnikut ukse taga, et, et talvel vaatajat ei lastudki neid õue üldse. No eks ta nii ketas olema, ega Riho lahi oli ju ka eelmise sajandi alguse mees minu mälu järgi ja kirjeldas tõepäraselt seda asja ja seda on paljud need Eesti Rahva Muuseumi kirja saatjad ei mäletanud ja ja seda kirjutavad needsamad sanitaartopograafid, nagu ma neid nimetan, kes siis Eestis siin kahekümnendatel aastatel tudengite ja noortearstidena ringi käisid ja neid ülestähendusi tegid? Jalanõusid püüti kulutada nii vähe kui võimalik ja, ja suvel käidi paljajalu seal, kus vähegi võimalik oli, eriti oli see tavapärane lastele ja naistele. Kuna mehed pidid käima väljaspool oma talu piire, siis seal paratamatult oli vaja jalanõusid võib-olla kanda rohkem. Aga lapsed käisidki lumest lume nii paljajalu. Laias laastus ütleme siis niimoodi. Lumi tuli, siis istusid toas või siis kombineerida ja leiti ikkagi mingeid elanud, sest koolis pidi ju ka käima ikkagi? Enam-vähem jah, lume ajal. Sest enne seda tuli teha talutöid ja, ja see kõik atigi läbi paljajalu fototki siin raamatuski on, mõned panin ma just sellepärast siis näidata seda, kui kuidas inimesed rõivastasid ja millised jalanõud neil olid või neid ei olnud. Kui suur oli vahe linna ja maa vahel, sest ma vaatan, siingi on, on pilte, kus on moonakas, näeb välja sedasi, et no ei tea, mis sajand võisse iganes olla ja siis on kaunid preilid kübaratega linnapreili. Kusjuures need ei pruugi seal linnapreilid kõik olla, seal on ka talu preilisid, kes ennast üles Uhtisid seal linnas linna minnes või linna asudes, ütleme aga nad olid alles maalt tulnud äsja ja tahtsid eriti linna Likudi uhked välja näha. Aga samas on selles raamatus ka pilte siinsamas Tallinnas elanud inimestest, kes elasid tõenäoliselt palju kehvemini veel kui talurahvas. Vaesed talunikud, sest siin olid elamisolud ikka väga kitsad, Tallinna oli väga väikeste, väga kehvade korteritega paistis silma siin oma Põhja-Euroopa piirkonnas kindlasti just kuna ta oli väga järsult ja kiiresti kasvanud seal 1800.-te lõpupoole ja esimese ilmasõja aegu ja rahvast tuli massiliselt järsku palju juurde ja korterid lihtsalt ei jätkunud ja siis elati igal pool keldris ja pööningul ja ja kus iganes. Ja see pilt oli kaunikesti masendav, ausalt öeldes, mis seal avaneb seal ajaloomuuseumi fotode fotokogu põhjal kasvõi. Nii et, aga linnaolud ei olnud sugugi nii tohutult erinevad, aga linna erinevad piirkonnad erinesid üksteisest võib-olla rohkemgi kui maa ja linn veel. Ta oli ka selliseid kortereid, kus siis juba hakkas vesi klaseid. Ja muidugi neid ikkagi kesklinnas oli, aga nende see osakaal oli muidugi imepisike. Sel ajal 30. aasta lõpuks enne teist ilmasõda see küll paranes, aga ka mitte nii hullult ei ei muutunud ta, aga siiski paremaks läks küll, kuigi seal veel 39. aastal ma mälu järgi ütlen, et seal suures osas linnakorterites olid kõik need väikesed kahas elajad, ütleme need putukad-mutukad, prussakad, prussakad ja need kõik olid linnakorterites olemas veel ja ja et noh, sellist väga steriilsed taset ei olnud ikkagi veel saavutatud ja me teame, et tänapäeval kellastel täid tehase aeg-ajalt ja seda elu on ju elu ja ega seda nii kergesti surmad ei ole võimalik isegi siis, kui meie seda tahaksime. No kuulge, ajaloos nagu seda koostades, kuidas teile tundub, kas inimesed võtsid uuendused, mis tulid hea meelega vastu, ütleme see, et noh, et tuleb rajada käimlad, mida lausa nõuti, et tuleb ikka hakata ennast pesema, tuleb kooli minna puhaste kätega ja, ja kontrolliti ja vaadata, et hügieen. Mis te ise arvate, kas õieti väga hea meelega vastu, kas meie oma lapsepõlvest mäletan seda kui hea meelega? Me pidime ennast pesema hommikul ja õhtul hambaid ja kõrvu ja käsi ja jalgu. Tohutult tüütu ja ebameeldiv, keegi ei viitsinud seda teha, kui võimalik, siis iiliti kõrvale. Ega see vanasti teisiti ei olnud. Aasta oli muidugi veel ka see, et kui lapsi koolis õpetati uute reeglite järgi elama ja puhtast pidajana, siis vanemad olid harjunud hoopis teise elulaadiga ja ei pidanud seda millekski ja isegi panid tahaks lastele, et mida te siin eputada oma tahate saada endale oma taskurätikute, oma isiklikku käteräti hambaharja endale? Jumal küll, mis asja, nalja, et, et ei ole vaja, meie oleme siin elanud sadu aastaid sedaviisi, et meil pole seda olnud ja kõik on hästi. Nii et ei võetud sugugi avasüli vastu ja vahel ka esitati selliseid protestikirju lausa seal vanemate poolt koolidele, mis nõudmised esitati ja mis te loetasin, laste täisid ja ja, ja musti küünealused ülesse siis küll naise saame hakkama sellega. Nii et see võttis aega päris tublisti, enne kui need põlvkonnad kassasid, kes olid juba uues vaimus siis haritud ja koolis kasvatatud, et et teistmoodi suhtuda sellesse. Aga kas tuleb ka muuseumi arhiividest välja piirkondlikud erinevused, et kus olid nagu Eestis edumeelsemad inimesed ja kus olid nagu natukene sellised vanamoodsamad või siis nagu ei tahtnud vanast lahti lasta, kus läks inimestel paremini? Selle kohta on raske öelda, kas tulenes nende endi meelelaadist või olemusest või tulenes see lihtsalt nende elutingimustest ja paikkonnast, kus nad elasid näiteks Saaremaal kahekümnendatel aastatel, see ei ole otseselt need mustlase puhtuse teema, aga näiteks seal sünnitas veel kolmveerand naisi kodus oma lapsed. Samas siin Tallinna lähedal oli see protsent umbes 30. Enamus ikkagi tegid seda juba. Professionaalset arstiabi kasutades. Aga see on see linn on eeskujud ja sa näed, et keegi ikka teeb nii, siis tekib huvi ja sa tahad nagu kadakas. Niisama oli neid näiteks nendesamade väljakäikudega, mida kõige vähem oli näiteks Võrumaal ka ütleme ääremaa Eesti nii väike, kui ta on, aga siingi on erinevaid piirkondi. Ja seal oli neid umbes 40-l protsendil taludest, aga siis Tartumaal oli 70 näiteks. See sõltus muidugi veel paljudest muudestki asjaoludest, et kuidas seal paiknesid taludeks teise suhtes, kui nad olid tihe külad, siis seal ei olnud võimalik ju käia oma ihuhädasid maja lähedal niimoodi avalikult rahuldamas, aga metsataludes aja taludes oli see võimalik veel aastakümneid ja need alused on siiamaani, ma tean, kus ei olegi kemmerguid ehitatud, kunagi saadakse hakkama päris kenasti, kuigi noh, eks ta harjumatu ole, aga tänapäeval need talud on enamasti suvetalud ja seal ei elata igapäevaselt linnas, me elame kõik ühtemoodi moodsalt ja vannitoad on kõige paremini ja uhkemalt sisustatud, võib-olla sellised puhtuse uhasid ja need peaaegu See on põnev teema, me teeme pisikese pausi, et kuulata ära loo Priit Võigemast ja pühvli esituses. Vana Vaksel on selle nimi ning siis jätkame juttu. Täna on saates külas Eesti vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi ja teemaks on eestlaste eluolu. 100 aastat tagasi. Saab ta veel. Perroon ja. On praht. Banaanidel. Tänases saates on külas Eesti vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi, Heiki Pärdi Te olete 40 aastat töötanud muuseumites, nii Eesti Rahva Muuseumis, Vabaõhumuuseumis. Öelge, kui te õhtuti sealt töölt koju lähed, aitäh nende muuseumi eksponaatide hulgast vanaajasest ja näete seda, mis toimub meil siin iga päev ümberringi. Öelge, mis mõtted või tunded teid siis valdavad, kui te mõtlete tõesti ajale 100 150 aastat tagasi. Ja, ja siis järsku see praegune aeg, kus meil on telefonid, arvutid, kuid me võime ennast pesta kasvõi viis korda päevas. Me võime ennast lõhnastele võime kõike teha. Me elame paremini kui kuningad, vaaraod, kes iganes ja samas me oleme ikka need jätkuvad inimesed, kelle vanavanaemad käisid veel Varbotseinikkused vahel, kui vaja oli. Ega ei ole kunagi endale sellist küsimust püstitada, kui päris aus olla, võib-olla ma olen nii paadunud muuseumitöötaja juba, et ma võtangi seda nii, et üks on muuseum ja teine on elu, kuigi tänapäeval muuseumit jäävad võimalikult elulähedaseks muuta Duda ja ikkagi tulla nagu kaasa arenguga ja mitte jääda 100 või 150 aasta taha pidama, et siis katkeb tegelikult side selle kauge ajaloomineviku ja tänapäeva vahel ja küsimus selles ongi, et muuseumid peavad suutma inimesi viia sisse sellesse aega, mida annab, tahavad näidata ja mida nad siis nagu uurivad ja koguvad. Ja sellepärast need pühenduslülid peavad jätkuvalt olema olemas, mitte nii, et ma ütlen, et me jääme kuskile väga kaugesse minevikku ilma et me oskaksime leida sidet praeguse ajaga. Aga jah, et nina siin mingisuguseid nihukesi väga teravaid tunnus ei ole tundnud algusest peale on, ma ei teagi. Aga miks te hakkasite selle teema vastu huvi tundma? Aga selle teema vastu hakkasin huvi tundma jumala juhuslikult Ühte täiesti Niukest tavalist, väikeste ettekannet ette valmistades, mida ühel kihelkonna päeval pidin pidama umbes 20 aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumis. Ja kuna Seal kolleegid tahtsid, et räägiksin millestki sellisest, millest ma olin korduvalt rääkinud ja mis hind oli ära tüüdanud lühidalt öeldes juba, et ja siis ma hakkasin vaata selle ERMi arhiivis ringi sellise otsiva pilguga, et mida seal veel võiks olla ja siis ma avastasingi. Ma teadsin, et need on olemas need sanitaartopograafiline arhiiv sellise piduliku nimega, see oligi see, millest see raamat, millele see põhineb suures osas. Kui see noor Eesti vabariik tahtis teada, kuidas meie oma rahvas elab, millised on need tingimused milliseid haigusi inimesed põevad, millest see võib tuleneda, kuidas nende elu olu on hoonete, majade, õuede suhtes seal milliseid rõivaid nad kannavad, kuidas nad ennast see puhastavad, pesevad oma ihu ja oma keskkonda, hoiavad. See oli ikka koolipilt. Ta oli suhteliselt kole meie jaoks, jah, ja need noored tudengid, kes tööd tegid, olid ka pöördes, nagu tänapäeval öeldakse, kui nad seda kõike nägid, kuigi enamus neist tõenäoliselt oli ka maalt pärit, aga nad tahtsidki selget vahet teha enda vahel, kellest nüüd olid saanud uued noored intelligendid ja siis oma esivanemad, kes elasid siis seda muistset elu. Ja siis nad mulle tundub, et vahetevahel rõhutasid ka üle paljusid selliseid meie mõistes negatiivseid asju ja asjaolusid, mida nad seal nägid. Aga nad töötasid muidugi süstemaatiliselt, neil olid küsimustikud, mida nad pidid esitama, nad jälgisid ise lahtisi silmi, elu ja olu. Ja tegid märkmeid seal, kes kui põhjalikult see sõltus nagu ikka inimestest. Aga jah, see oli, kirjeldused on päris sellised põnevad, ausalt öeldes, värvikad Guysid raamatuski ma olen toonud ju neid väljavõtteid üksjagu selle kohta, mida nad seal nägid ja ja, ja ka küsitluse teel said siis inimestelt teada, et see, see meie jaoks on suhteliselt võõras maailm, ütleme niimoodi. Sest et tänapäeval kohtab noh, peaaegu sellist elu ei kohta enam. Ja, ja mitte ainult puhtuse, muhtad puhtuse ja mustlase suhtes, vaid ka paljudes muudes valdkondades. Ja nüüd on meil isiklik ruum hästi oluline, et oleks oma tubagi, aga toonastes tingimustes kui kõndida vabaõhumuuseumis ringi, ega seal ei ole suuri, selliseid tube, et noh, laste mängutuba ühele teisele, kolmandale. Ja see on üks teema, mida seal puuduvad siinse privaatsus ja selle arenemine ja inimeste üldse sellise. Inimeste omavaheliste suhete arenemine ja muutumine ja tõesti, ega talumajades mingisugusest privaatsusest juttu küll olla ei saanud ja ega see ei olnudki teemaks ega probleemiks, kuna inimesed olidki harjunud elama sellist, kollektiivset kogukondliku, perekondliku elu, kus nende elu ja nende olu ei olnud kõige tähtsam, vaid tähtis, lihtsalt perekond oleks püsiv ja talu elaks edasi ja ja kogukond oleks ühtne, püüdsidki olla suhteliselt ühelaadsed, puudutaski rõivastest, seal on mitmed kirjeldasime ka toodud selle kohta, kuidas, kuidas siis need tudengid nägid, neid, inimesi riietuvad ikkagi püüti olla võimalik teiste sarnane, mitte eristada, mitte esile tõusta. See individualismi kasv on nüüd kõik selle viimase 100 150 aasta tulemus, kus turumajandus ja kõik sellega kaasnev selle kaasa tõi, et püüda ikkagi, et mina olen kõige olulisem, mitte meie. Heiki Pärdi, aga samasugune situatsioon oli ju ka tõenäoliselt mujal Euroopas võpsul sinusugune, et me ei ole milleski suhtes räpakollid siin omaette kuskil. Ja paarkümmend aastat tagasi lugesin Rootsi kohta ühte uurimust, mis nüüd tõlgiti ka eestikeelse kultuuriinimene sellise pealkirja all kaks Rootsi etnoloogi. Screen ja Rütman kirjutasid selle nalja nüüd ilmunud kenasti. Ongi kultuurne inimene, kui ma ei eksi, eesti keeles pealkirja, seal nad kirja, sest Rootsi elu ja ilmselt sealt ma sain ka mingit tõugu ja üldse seda asja niimoodi hakata uurima, sest see oli, tundus olevat ääretult põnev ja selline uudne vaatenurk meie elule ja ja olule siis minevikus, et ja nüüd lugedes teisi teiste maade kohta analoogseid uurimuse, niipalju kui nüüd kätte saada olnud, siis pilt on praktiliselt täpselt sama. Nüansid erinevad, aga mitte üldpilt. No Euroopas oli tõenäoliselt soojem ja lapsed ei pidanud nii palju. See üks ja teiseks seal no ütleme, areng võib-olla oli kiirem see kapitalismi areng, tööstuse areng ja kõik need muutsid palju seal ka sellist eluolulist pilt ja aga põhimõtteliselt Need vanad traditsioonid, mis seal maaelus eriti olid, need on kõigis nendes maades oled väga-väga sarnased. Kas te vahel ei ole seda mõelnud, niisugust mõttemängu teinud, mul on küll pähe löönud, et, et kuulates, vaadates vanu asju, muuseumis olla mõelnud, et kui ma peaksin nüüd ajas tagasi sattuma 200 aastat siis ma sureks kas ühe päevaga. Aga et ma lihtsalt ei jääks seal ellu, arvestades seda, et, et kui muutunud on elu ja kõik see minu ümber, ma ei saaks seal hakkama. Sest bakterid oleks üks asi, mis niidaks, aga kõik see muu elu ja olu oleks teine. Ma ei tea, kas baktereid kohe niidaksid, inimesed on suhteliselt paindlikud olevused, nagu me teame, vägagi kohanemisvõimelised, nii et ma ei usu, et kahe päevaga välja sureksid. No oleneb, mis on talvel või kevadel. Kindlasti oleks see keeruline, ma olen selles täiesti veendunud, aga usun, et inimesed saaksid hakkama, sest ju on näidanud siin lähiminevikuajad erinevad ja väga rasked ajad, kui siit eestist inimesi näiteks paisati täiesti tundmatusse kuhugi taigasse Siberisse, enamus neist siiski ellu ja tegelikult ja tulid seal väga kiiresti uuesti pinnale nii-öelda ja hakkasid oma elu korraldama, nii et polnud häda midagi, kuigi see, mis neil oli, oli ainult kaks kätt, võib-olla muud midagi ja pea ja tulid toime. Ja ma usun, et ka tänapäeval inimesed saaksid siiski hakkan. Ma ei tea, kas 200 aasta taguse kogu olmevesi, kogu keskkond, kui muutuks just, et kui keeruline, raske see oleks, aga aga lihtne see kindlasti poleks. See on selge, et tagasi minna niimoodi järsult teise aega ajastusse, see on üsna kujuteldamatu, keeruline. Öelge, aga mida oleks meil praegu kaasajal õppida sellest, mis oli 100 aastat tagasi, 150 aastat tagasi kas lihtsalt meenutada seda, kui, et vot oli kole aeg või siiski? Mina ei arva, et see kole aeg oli, ma arvan, et need inimesed, kes sel ajal elasid, võtsid seda täpselt sama ilusa või koleda nagu meie, võtame oma aega, ma olen selles täiesti veendunud, see, et eluväline külg oli väga palju erinev sellest, mis meil on, ei tähenda, et elu põhiolemus oleks sellest muutunud või et inimesed elaksid väga palju muutunud. Tühjagi nad ei ole. Need on, need on köik, ütleme et see kõik väline, selline sulestik võib olla, mis on väga palju teistsugune, aga põhiprobleemid on jäänud samaks. Ja ma arvan, et see ongi põhiline sõnum. Igal ajal on inimesed elanud. Ja ka meie elame ja aga ega inimesed ja probleemid sellest ei muutu. Põhiolemuselt ei muutu suurt mitte midagi. Nii et mina arvan, et see aeg ei olnud kole hirmus. Aga vahel tasub meenutada, et mismoodi. Seda on hea teada, sest see seletab ka paljusid tänapäeva veidrusi ja, ja seda, kuhu me oleme jõudnud, just, et miks see nii on ja miks sõna on, selle üle tasub küll mõtiskleda, et miks on mõned asjad nii palju muutunud ja mõned ei ole üldse muutunud ja mõned on vähem muutunud ja kuidas. No kuidas te sellesse suhtute, tagasi juurte juurde, et olla kuidagi nagu väga sedasi maalähedane ja loobuda tsivilisatsioonist. Ja see minu meelest on niisugune tore mäng lihtsalt, mida võib ju mängida ja ega tagasi päriselt minna ei ole võimalik siiski sinna, kust me tulime, see lihtsalt on nagu noh, käib vastu elu põhiolemusele. Et seda võib ju püüda ja tahta ja mõned võivad seda harrastada mõnda aega, aga ma ei usu, et see saaks olla mingi põhisuundumuse. Juured on tähtsad ja neid on vaja tunda, selles, ma olen veendunud ja pean seda väga oluliseks. Ja selleks ma ka seda raamatut kirjutasingi näiteks ja kõiki teisi asju, mida ma olen uurinud ja et Aga see jäi veel mõni selline tahkvee koht, mida tasuks uurida, mis on nagu tume laik veel praegu meil logisin, laike on palju, aga selliseid lähiajaloost Ei, no mina selles mõttes päris suurt ajalugu ei puuduta neid sündmusi, niivõrd-kuivõrd püüan lihtsa inimese igapäevaelu uurida ja selles selgusele jõuda, aga ega siin on väga väike osakene ainult sellest, mis on oluline, mis on tähtis ja millest võiks kirjutada. Millest kõigest veel võis kirjutada, jumal küll neid teemasid on nii palju. Ja ja materjali on ka piisavalt, noh, Eesti Rahva muuseumi kogu on muidugi selleks kõige parem allikas, kust ammutada seda kõike, aga aga noh, uurijaid on meil, inimesi on üldse vähe ja ega kõike ei jõua kõigega tegeleda ja sellepärast jääb alati midagi veel ka tuleviku teha ja väga tore siis on ka noorematel inimestel, mida uurida meie kohta meie ajastu kohta. Ja, ja noh, see on niuke lõputu töö tegelikult. Jaa. Ja ega ma ka ei tahaks siin nüüd selle joont alla tõmmata, nüüd ei olegi enam midagi teha, et kõik on selge, mitte midagi ei ole selge, et mida rohkem millestki teada saadi, uurid, seda segasemaks pilt muutub, ütleme ausalt mulle endalegi küsimusi tekib üha juurde. Aga noh, see on juba täitsa teine teema ja ja siin kindlasti raadiosaates lahend. No kindlasti on ka põnev see, et kui te nüüd heledate Jutomaal vanaemaga vanaisaga, et mismoodi nemad oma lapsepõlve mäletate, mäletavad siis tuleb sealt No minu vanaema vanaisa on muidugi juba surnud, sest et nad sündisid nii ammu, et et just täpselt sellel ajal, millest ma siin kirjutan ka, sest ma olen ise juba piisavalt vana selleks. Aga ikka jah, vanemate inimestega suheldes minust vanematega selgub ikkagi veel palju selliseid asju ja. Küsimuste najal ja sealt ikka selgub palju-palju põnevat ja ka oma isiklikust mälust tuleb esile asju, mida muidu ei mäleta, võib-olla kui sa, kui ma seda kirjutasin ja uurisin, siiski ujus välja paljusid selliseid detailikesi. Ja siis ma hakkasin võrdlema teistega klappis väga hästi, nii et noh, midagi erilist ei olnud minu elus olnud, et see oli, oligi niimoodi ka paljude teistega ja kogu kultuurikeskkonnaga niuke hästi kodune tunne selles mõttes et ma olen käsitega pärite samast. Kõik ja kõik on erinevatel aegadel eri paikades sündinud-kasvanud ja sellest ka niuksed, väiksed erinevused, aga laias laastus ikkagi pilt muutub ühtlaseks, kui vaadata mingist teatud kõrgusest või kaugusest asjadele. Tore aitäh saatesse tulemast Heiki Pärdi, Eesti vabaõhumuuseumi teadusdirektor ja me läheme siit edasi looga, mille esitavad kõrsikud. Laanemäe. Laula. Sinu mees päiksepoolses toas leiad, kui saan alla etiseks meie. See näeme väikses päiksepoolses toas leiad ta. Teiseks, meie anname siis nii, võin olla. Sinu mees väiksest toast leiad. Olles Noora ta. Ja täna on ka stuudios rahvaluuleteadlane folklorist Risto Järv ning vanasõnaks iga algus on raske. Risto järv, mida selle teadmisega nüüd peale hakata, miks on sündinud ja mida sellega mõeldakse? Kõigepealt, eks nii nagu mis tahes seal kunstiteosel ka vanasõnadel olla hulk tõlgendusi, et loomulikult igaüks võib tõlgendada natuke erinevalt ja vanasõna ongi ju selles mõttes hea, et teda võid põrutada erinevates situatsioonides, aga loomulikult on teatud tüüpilised hetkede olukorrad, kuhu nad sobituvad. Ennekõike mõnede vanasõnade puhul on see lihtsamini selgitatav. Mõnede puhul võib-olla natukene keerulisem. Mulle tundub, et iga algus on raske, on lihtne oma kirjelduselt. Ja seda näitab ka see, et kui meil rahvaluule arhiivikirjapanekutes mõnikord on vanasõna saadetised lihtsalt vanasõnaloendid, et siis selle vanasõna kohta on mõnikord olnud ka kommentaar selle kasutamise kohta. No näiteks iga algus on raske, esimest korda teha on raske tarvitatakse tänapäeval on Meeri Kaasik 1962. aastal Kiviõlist üles kirjutanud või siis Endel Maasik helmest. Iga algus on raske, iga suure töö alguses on raske, sest puuduvad kogemused, harjudes muutub töö kergeks. Oli on käibel kõigi põlvkondade hulgas. Nii ütles ta seitsmekümnendatel aastatel. Mulle tundub, et seda vanasõna vist teatakse veel küll tänapäevalgi ja ja selle vanasõna puhul ongi selline positiivne mõte, millega on siis hea rasket alustajat teele aidata või näidata, et see on loomulik, et algul on sisseelamisaeg, algul peab mõtlema, algul peab plaanima ja proovima ja see, et nii on olnud sadadel tuhandetel miljonitel teistel varem, võiks kinnitada, et kindlasti läheb edasi palju lihtsamalt. Exegi varasena Osto algusesse sobitudes võiks märkida meile, et kuigi iga aasta natukene tundub uus ja natuke teistmoodi, on meil tegelikult varasemat tarkust, millest, millest juhinduda. Nietzsche positiivne noot, mis selle vanasõna puhul taustal on, nii nagu vanasõnadel sageli nad püüavad selgitada midagi, millega sa saad edasi teele minna, noh, veel üks näide. Mihkel piirime Piirmets Vigala endisest kihelkonnast Pärnu-Jaagupist kiir igal aastal 1956. aastal kirja pannud, nii. Iga algus on raske tuntud vanavanasõna tarvitatakse kui mingit alatakse, et see püsivat ja kindlat tahet ja tööd nõuab läbi viia. Näiteks väiksem asi, vajan ahju teha. Aga kust saab ajalisi Kiva, see on juba esimene raskus. Ehk siis sellise konkreetse näitega ütleb ta, et ega siin pole midagi muud teha, kui tuleb otsast peale hakata ja siis läheb asi juba ise edasi. Seepärast pole ka ime, et vanasõna iga algus on raske on näiteks kasutanud meie president Kersti Kaljulaid möödunud aastal õpetajate foorumil Tallinnas kus ta ütles, milles ma näen alustavate õpetajate võrgustiku. Kõige suuremat väärtust on see, et me teame, et iga algus on raske aga seda ei pea läbima üksinda seda keerulist algust. Ja nii see vanasõna aitabki meil näha, et teiste kogemusest ja muidugi enda tarkusest neid kahte kokku pannes ilmselt läheb tee küll ka üsna hästi. Ristervakas vanasõnadega on nagu natukene. Tratega, et kui sul on raske sa seda kogu aeg korrutad, kas siis võib hakata kergem? No ma usun küll, et et sellise kui sa ise sellesse usud, muidugimõista või siis, kui usuvad teised, et siis aitab ta kindlasti. Et kui kellegil hetkel on raske siis tasub mõelda selle, et see on algus küll pärast läheb kergemaks. Aitäh, tänan selle selgituse eest ja kohtumiseni juba nädala pärast. Ja selline sai tänane huvitaja, saade sai minu nimi Krista räim. Ma tänan teid kuulamast. Soovin kõike head ja kuulmiseni jälle. Saadet jääb lõpetama itaaliakeelne laul heast õnnest.