Tere, head kuulajad, algab huvitav saade ja tänases saates on meil külas ansambel Trad Attack. Räägime pärimusmuusikast vanadest rahvalauludest, vanadest rahva laulikutesse, pillimeestest lauludest lugudest ning Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist, kus on tallel uskumatud aarded, mis on inspireerinud paljusid Eesti tuntud armastatud muusikuid. Ja veel saates Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv räägib sellisest vanasõnast nagu inimene mõtleb. Jumal juhib pärimuskultuuri tundja õpetajana. Meiegi tutvustab. Aga ansambli Kago esitatud lugu. Diilo niisugused on teema täna, minu nimi on Krista taim, soovin teile head kuulamist ja esimene lugu, mis kohe mängima hakkab, on ma usun kõigile tuntud-teatud lugu kooreke ja Trad Attacki esituses. Negatiivne teeb juba diplomaadid kop. Kellelegi nariaadin näpata taevani. Ümnerlanna virtsa Marta leiva peale eta tartar. Koored midagi vägagi Männake kevaditi rabasid kokku kedagi mädalil mätta tunduv taevas, tõotus sisse imbunud küller Männa virtsa Matson leiva peale. Ja mul on hea meel tervitada nüüd saates ansambli Trad Attack liikmeid, Sandra Vabarna, Jalmar, Vabarna ja Tõnu, tubli, tere. Tere. See laul, kooreke, mis nüüd siin kõlas esimest korda oli vist 2013, esimene tradelt äkki laul, mis sedasi ma ütleks, komeedina rahva südamesse sööstis kuigi te kõik Te olete enne seda olnud tuntud-teatud, armastatud rahvamuusikud, aga see laul? Minu arust on sellel üks selline huvitav asi, et ta ühendas vana ja uue, järsku te leidsite mingi sellise laheda võtme, kuidas tuua vanad laulikud nüüd siia laulma ja kõik kuidagi sedasi niimoodi kokku segada, et inimeste hinge ninna? Mu küsimus oleks sellelgi, mis teid viis omal ajal rahva lauludeni ja pärimusmuusika ja kõige selle juurde. Siin vist võin mina alustada, sest mina olen natuke süüdi, et need arhiivisalvestused on Trad Attacki muusikasse jõudnud. Aga minu taust on selline, et kui ma olin seitsmeaastane, siis mu ema pani mind plokkflööti õppima Viljandi kultuurikoolis tollel ajal ja pärimusmuusikute käe all ja seal mina kuulsin neid elavas esituses laule ja regilaule ja juba hiljem, kui ma astusin, siis selleks hetkeks oli siis Viljandi kultuuriakadeemia ise sinna bema, päriselt siis tulidki arhiivisalvestised ja ma arvan, et suur osa sellest, kui ma olin siis niisugune väike seal toterdasin ringi nende pärimusmuusikute seas, siis see kõik nii elas ja nad tegid seda siukse suure, sellise suure kirega. See vaimustas ka mind ja loomulikult näha veel kõrvalt Viljandi pärimusmuusika festivali. Ehk siis kogu see keskkond oli minu jaoks nii elus ja need inimesed, kes seda muusikat tegid, olid nii rõõmsad, et see nakatas mind ka. Et sealt sai selline minu pisike alguse. Jalmar. Sündisin perekonnas kus esivanemad olid juba või üks esivanematest, siis Anne Vabarna oli suur lauluema. Ja sellises perekonnas ei ole väga palju valikuid. Ega see ei tähendanud seda, et sa kogu hommikut Steni lauluga jäi absoluutselt mitte tegelikult eks eeskujud ju mõjuvad väga hästi ja minu ema juhendes laulukoori, leelokoorilaane tsirka, kus minu vend ja õde käisid ka ja tegelikult oli seal teisigi, mina reisisin nendega kaasa, enne kui ma pean üldse lauldagi, oskasin. Reisisin kaasa ja mäletan veel selle vana seaninabussiga käisime, ma ei mäleta, kui kaugel, kas, kas see oli tegelikult tundus nagu oleks Ameerika val käinud, aga ilmselt see oli kuskil Põlvamaal mingites laululaagrites ja, ja esinemistel. Ja siis ma nägin, et suured poisid laulavad ja suured tüdrukud laulavad ja hakkasin ise ka vaikselt laulma. Ja samamoodi leidsin siis pärast kooli loodud ansambel Zetod, leidsin, et muusika võib olla küll minu elutöö see, millega ma tahan siduda ja üks hetk leidsin ennast Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala katsetelt. Tagasiteel värskasse helistati juba osakonnast, et olete vastu võetud. Ja siis niimoodi läkski ja siis tõepoolest kohtasin minagi arhiivi salvestistega, sest et meil kõigil oli selline kohustuslik või oli see valik, on ju kohustuslik kohustuslik aine nimega arhiivipraktika. Mis tähendas siis seda, et kuulasime ja ühtlasi käisime ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis, siis Väikse praktikal? Otsisime sealt erinevaid asju, et läbi õpingute aja siis tegelikult need salvestised saatsid meid. Ja tõepoolest, ja sinna me siis hiljem jõuame, kui Tõnuga oma loo ära Et kuidas siis läheb meie muusikasse just just? No minu lugu on natuke teistmoodi, sest minu isa ja ema otsustasid juba enne laste sündi ära, et kõik hakkavad mängima pask huulikuga puhkpilli, ehk siis mina hakkasin mängima trombooni, siis mu noorem vend hakkab mängima metsasarve, veel noorem tuubati, siis tuli õde, õde hakkas, mängin trompetit. Ja siis selle juures ei olnud, mina käisin Viljandi laste muusikakoolis, seal ei olnud pärimusmuusika osakonda ega nagu sellist kooli. Puhtalt klassikalise muusikakool. Ja mingi aeg ma sain endale juhuslikult breketid, sest et üks hästi tark Peterburi professor ütles, et kui sa ikka tahad trombooni professionaalselt mängida, siis hambad peavad väga sirged olema. Ja ma olin sellega väga nõus, teadmata isegi, mis see endaga kaasa toob. Hakkasin mängin punkbändis trumme ja siis juba Jalmar ja Sandra mõlemad on maininud kultuuriga Kultuurikolledž, kus me tegelikult, et lõppkokkuvõttes kõik tuttavaks saime, mitte ainult meie kolm, vaid ka näiteks ansambel Köölist, Wins vägilane Lasern paabel, see on päris suur nagu Mansoft, kes seal nagu kokku sai ja ja kõiki meid ühendas täpselt see, et Viljandi kultuuriakadeemias, kuna ta on kultuuri siis suunitlusega, siis oli kohustuslik täpselt sama pärimusmuusika osa džässmuusika osakonnas, näiteks alati pidi tegema pärimusmuusikalugudest seadeid ja käima samamoodi ka regilaulutunnis ja käima ka Tartu rahvaluule arhiivis. Et see kõik pluss siis loomulikult minu ema, kes laulis igasuguseid laule, mis tegelikult hiljem tulid välja väga vanad laulud, mida on alati laudad lastele ja, ja töö tegemise juurde. Aga ega see ju ometi ei olnud ju kohe alguses koolis ma mõtlen, et arhiiv ja kõik see tundus huvitav, et kindlasti oli ju ka mingit sihukest tagasilööki, et nad teeks hoopis rokki või poppi või mida iganes. Minu jaoks minu jaoks oli, mis mind nagu kõige rohkem köitis, esialgu selle juures oli see, et kuna ma tulin nagu klassikalisest koolkonnast, siis minu jaoks oli väga matemaatiline muusikali väga matemaatiline. Aga traditsioonilises muusikas on väga palju naturaalset skaalat, mis, mis siis ei vasta võib-olla nagu klassikalise muusikanormidele niimoodi, et see on natuke teistmoodi kõlaga ja see, see nagu väga kiiresti mind küll tõi enda juurde, kõlab teistmoodi. Ja minul on küll täiesti meeles, kuidas ma enne, kui ma akadeemiasse astusin, siis käisin seal osakonnas juttu rääkimas ja teatasin kõva häälega, et ma ei kavatse mitte kunagi ühtegi arhiivisalvestist kuulata, sest need on väga igavad ja, ja üldse ma tahaks teha mingit torupilli muusikat, kus on 10, on taga ja on hästi äge, suured lavad, aga läks teistmoodi, et mida rohkem me sellesse süvenesin, olin kohustatud tegema siis üks hetk, see hakkas mulle meeldima ja, ja ma arvan, et seal oli ka suur osa sellest, et et mida rohkem süvenesid sellesse materjali ja leidsid uut materjali, sest see on ju tegelikult arhiiv on põhjatu, siis ma sain aru, et ma saan sealt värskeid lugusid, värsket materjali, mida teistel bändidel muusikutel pole. Et see on tegelikult tohutu inspiratsiooniallikas. Et ma ei peagi ise kõike välja mõtlema, vaid tegelikult see on olemas tuhni, ainult et see kindlasti pani mind veel rohkem kuulama neid salvestisi nendesse nagu ka armuma pluss minule. Ma olen natuke selline võib-olla imelik ka, et mulle väga meeldivad vanainimesed. Ma vaatan Prillitoosi mulle, mulle meeldib see, et näha nendes seda elukogemust ja samamoodi tuleb nendest arhiivisalvestistelt. Kui ma kuulan neid, siis ma kuulen, et seal on terve elatud elu taga ja need laulud on neile midagi tähendanud ja see kuidagi vaikselt poeb niimoodi naha alla. Mida rohkem neid kuulata, et see on natuke nagu niisugune juba sõltuvus. Jaa jaa, võib-olla siin veel lisada enne enne kui see kõik meeldima hakkas. Ka minul oli minevik selles osas, et Me kuulasime lisaks lauludele ju tegelikult väga palju pillisalvestisi arhiivisalvestisi ja need on nagu kaks eri asja põhimõtteliselt. Et lauludest ma ei tea, kas laulda siis hiljem salvestatud laulud on väheke aru saada ikka, aga ütleme niimoodi, et see esimene trauma koolis nimetame seda traumaks õpetajat, põhjustasid mehele korralikke traumasid. Kui me pidime kuulama, siis vaharullidel salvestatud pillilugusid, sest et meie noh, kuna me kõik või tähendab, Tõnu oli džässosakonnas, aga mina ja Sandra Me olime instrumentalistina ikkagi õppisime pilli, mitte laulu. Siis meie kuulasime, justin pillisalvestisi ja no need vaharullid kõlasid ikka, no nii kohutavalt, et selles mõttes heas mõttes kohutavalt, et nad kõlasid oma aja mõttes väga hästi ja nii nagu meil praegu parim, mis iganes kvaliteet meil siin loeb, eks ole, nii oli tollel ajal see kvaliteet ja noh, see kõlab. Ja siis pane kirja, et seal on see, ta ei räägi midagi, midagi ta, et seal on c5. Ja siis õpetajaga vaidlema, et kuule vot siin ootan ikka natuke madalam, tead, ei, ei, ei. Kuula seda. Vaata, see ei ole loogiline, see meloodia tuleb seal tai laadida. Ma mäletan eredalt, kuidas meil oli Kätlin Mägiga, tervitame teda kõik siin, meie õpetaja, nüüdsest kolleeg, kuidas möllali temaga oli selline, ma ei mäleta, kas selle ansamblis, kui ta käskis, kui jäid hiljaks, siis pidi noodistama see ma ei mäleta, kus see läks, aga me mingi konkreetne noodistamis olnud ka temaga ja siis oli maikuu päike säras taevas, mina koristasin oma ühikatuba, elasin seal koos teise muusika Argo valsiga džäss, aga siis ma mäletan, et mul oli võileib suus, teises käes oli lap ja kolmas käesele harilik pliiats ja arhiivisalvestis lõugas üle Weledele ühikatoa niimoodi, et mul oli viimased mingi kaks noodistest vaja teha, et, et lasta nii-öelda Viljandist jeed ja minna suvele vastu puhkavad ja põhimõtteliselt auto juba käis juba siuke tunneli ja kuidas ma niitsin seal seda, miks need arhiivisalvestised. Sa lood olid ka seal pidi veel passipoole ka baleva, eks ole, mõnel need on nii häälest ära ja igal pillimehel oma pille, siis hoidsin seal peast kinni, kuni ma lõpuks siis sain selle hallituse sealt kahe akna vahelt välja, mis toidujää jäänud nii, lained, noodid kirja, ja siis ma ütlesin ei enam, et see oli nüüd seal, kõik mul on, mul on ükskõik, tulgu või veeuputus, mina enam neid arhiivisalvestisi puutu, et las jääda. Ma mäletan seda. Momenti, kui ma avastasin nagu selle kõrvale džässimuusikuna, sa transkribeerime, siis džässmuusikat, viiekümnendates, neljakümnendates näiteks ja siis korraks sattusid kõrvale, istusid toiteks. Merike paberiks istus minu kõrval, kes siis samal ajal nagu analüüsis ühte meloodiat ja siis mina panen selle kirja. Külalisi. Torupillilugu oli. Laululood nende kõrvale on ikkagi täielik kõrvapuhkus. Saad aru ja ei noh, sealsamas ei saa ka seda 100 protsenti väita ikkagi neid sõnu näiteks dešifreerida, mida ta täpselt ütles, ja vanavanamoodne äkki ja kõik see, aga ühesõnaga saime nendest võib-olla siis mingis mõttes jagu. Muide ilma naljata, meil oleks väga hea sõbranna, Cynturas laulab ja mängib Karoliina Kreintaal, kes selle asemel, et kuulata õhtul mõnusat kergedžässi või kantrit tema magama minekuks kuulub ikkagi arhiivisalvestis. Et juba see, et see on sündroom, et kui selleni lihtsalt meeldima hakkavad, sa leiad nendest nii palju mingit. Krõps veel käis, et näiteks seesamagi Liisa kümmeli kooreke, mis me kuulasime ennem et leida tema ülesse ja siis samas sinu vaar-vaarema. Ma tahtsin, enne kui selleni jõuame, ongi see, et, et meie jaoks mingi perioodini olid need lihtsalt algallikad lihtsalt mõte või lihtsalt see sisu, mille ümber meie paneme justkui nagu oma maa oma siis teadmised, et meie kuidagi isegi ei mõelnud sellele. Et kuidagi kasutame neid ka või kasutame neid ära selles kõiges. Meil oli lihtsalt see ahah kooreki, midagi mäda, Tim Männa ja niimoodi läheb okei, ja siis hakkad juba üle võtma seda võtadki, ülene see Me õppisime jäljendama, õppisime pillidega jäljendama, seal, kus oli kõrgenenud, seal pidid kõrgemat nooti mängima, vahet ei ole. Et isegi loogika ütleb, et tegelikult see noot võis olla täitsa okei. Aga sa pidid mängima nii, nagu see salvestus või siis või siis laul kõlas jäljendama valesti, laulma, sõnu mis iganes, eks meie jaoks oli ta lihtsalt üks õppematerjal. Kuni siis selle hetkeni kuni hakkas, mingis mõttes siis meil natuke teine ajastu, kui me tegime minu jaoks tegelikult päriselt hakkas hakkas võib-olla sellest bändist reaalne, aga. Ma ei mäleta, kas muusikatriaad ja mis kultuuriakadeemias kunagi vältasid, seal oli ka kõik täpselt džässmuusikute jaoks sama, samamoodi oli, oli ikkagi see see lihtsalt algmaterjal. Et sellest sellest kuidagi loobuti või see õpiti ära ja siis hakkad ise tegema. Aga tänu sellele, et me nii kehvasti ise laulsime siin, nüüd kui me seda bändi alustasime laulsime sisse selle kooreke erinevad hääled, okta, madalam, kõrgem, panime erinevaid efekte ja siis, kui me lõpuks klik. Sandra ütles, et kuule, aga prooviks seda, läheks selle salvestusega siia käima. Ja see sobis ideaalselt kuidagi sinna. See kõik, see tekitas kohe mingisuguse sellise kõla, millega meil tekkis äratundmisrõõm, et me avastasime midagi, noh nagu nagu oleks Ameerikat avastama. Ja, ja tegelikult võib öelda, et see, see klikke sära pool aastat varem, minul kui mina õppisin Stockholmis ja valmistasin ette oma diplomikontserte ja ma olin kirjutanud muideks sellesama loo kooreke, et see ei ole originaalis üldse raadiot äkki repertuaarist alguses saanud ja kirjutasin selle loo ja samal ajal millegipärast kuulasin sellist kogumikku nagu eesti antolooge, mis on kolm plaati koos, kus ongi, ütleme, siuksed, paremad helisalvestised seal peal arhiivisalvestised ja, ja ma kuulasin seda, seal on see kooreke kaema koondislaste, mõtlesin, et või kui tore, et ma tahaks nendele Rootsi sõpradele seda lugu lasta. Aga ma ei osanud veel sellel hetkel kuidagi seda looga seostada ja siis ma tegin nii, et ma lasin selle loo sinna algusesse ära ja siis tuli kogu see ülejäänud lugu, et ta ei olnud nagu koos pärislooga ja, ja ma arvan, et seal käis ära, et see nagu nendele, nii meeldis mulle endale kuidagi avasse midagi ja siis, kui juba pool aastat hiljem tuli Trad Attack, et siis tuli kuidagi see mõte tagasi ja, ja sellest hetkest, kui me siis hakkasime kasutama, siis ma hakkasin ka teadlikult arhiivist otsima selliseid lugusid, mis oleks võib-olla rohkem kaasahaaravad või selgemad või, või mis kõnetaks ka nagu laiemat publikut, et ei oleks ainult krabin, et mida meie kuuleme, et seal kuskil taustal on hääl vaid, et saaks ka teised inimesed aru. Ma teen ettepaneku, et kuulame siin ühe loo veel, see on nüüd siis Jaanikene jah, ja Anne Vabarna on siis seal laulmas, kuuleb. See on päris kummaline ja võimas tunne, kui sa kuuled ja kui on võimalus kuulda hääli kuskilt kaugest ajast minevikust laulmas rääkimas. Vanaemaga koos bändi teha võimsam. No ma räägin, kui palju sa näiteks või kui palju te üldse mõtlete nendele inimestele ja nendele aegadele, kui need lood sündisid ja sellele elule, mis nad elasid, kui palju pidi nende pähe mahtuma lugusid ja kui rikas pidi see maailm olema, ei olnud ju siis televiisorid, raadiod, mingi Facebook'i muud jama. Ma alustan siin lähtuvalt sellest loost, et nii palju kui mina oma vanavanaema laulmist tean, siis tegu ei olnud nagu laulmisega teguly mediteerimisega ja improvisatsioon iga. Et küll on üles kirjutatud selliseid teravamaid laule ja tähtsamaid laule, aga üleüldse, kui inimene, kas laulva, siis ta elas läbi mingit mingit momenti, eks ole, ja näiteks seto laulu puhul ja siis sellise meditatiivsema poole pealt siis laulad sellest, mida näed, et põhimõtteliselt millest iganes, et sa eladki ta elaski, ta elas selles momendis lauluga, meenutas Ta istus näiteks kuskil 15 maas ja meenutas, mis ta näiteks päeval tegi, meenutas, mis ta tegi, või mis ta teeb või hakkab tegema, et neid lähtepunkte on ka väga erinevaid, eks ole. Et see konkreetne oli nagu pulmadest laste laulukene valisime kõige lühema laulu, mis mis saada oli. Aga jah, muidu võib see nagu varieeruda väga, väga uskumatult piirides. Et mõne mõneti võib, võibki laulda, aga täitsa tühjast-tähjast ära, siin oleme vikerraadios täna siin oleme Vikerraadios ja siis ja nii edasi, selles mõttes, et sageli ma arvan, sageli nad ei mõelnud. Noh, nad ei mõelnud nii-öelda üle, nad ei mõelnud millestki. Konkreetsest Nad elasid hetkes, laulsid hetkest. Ütle, kui sa kuuled seda kedagi laulmas inimest, kes laulab sulle hetkest ja sa saad sellest kõigest aru, näiteks see ongi see vahe, mida meie praegu nagu nendega nagunii väga ei saa, sest meie ei ela nendega koos, me ei kuule seda laulu, sellel hetkel millisega salvestati või millal seda laulis, meie kuuleme, kui praegu laulab, eks ole, Ott Leplandi, kuula ja siis, kuidas siis sisekuulas? No just meie paneme praegu tööde taustaks ka ehitusplatsidel näiteks üürgavad raadiod, eks ju, kuulatakse vikerraadiot hoopis, et vanasti oli ju see, et ei olnud variant, et kuidagi seda meelt lahutada, vaid töö kiiremini läheks siis inimesed ise laulsid ja, ja minu arust see on kihvt, et see ja see jäi kõika meelde, sest ma arvan, et nendel ei olnud sellist infomüra nagu praegu meil on. Et ma võin ise öelda, ma praegu siin kolmandal nädalal olen eemal olnud kõigest sotsiaalmeedias onlainmeediast ja tõesti on aju rohkem puhanud, asjad jäävad rohkem meelde, kui see sul kogu aeg on mingi virvarr ümberringi ja, ja vaadake, et tänapäeval näiteks muusikud väga paljude laval hoopis loevad Aipäädidest sõnu. Nad ei jäta isegi neid sõnu öelda, et ja siis suutsid need memmed tunde tunde laulda, et see ongi see tõesti nagu Jalmets nende enda läbielamised, aga ka see, et sa oledki, kes sa laulad seda hetkes, et väga vähe meil. Neid näiteks lauljad praegu, kes suudavad ise kohapeal luua, neid on näiteks Lauri õunapuu, eks ju. See on suurepärane, kui sa kuule, Õie Sarv ja et nad suudavadki sellest hetkest võtta need sõnad ja, ja, ja panna need laulu sisse, et et see on kindlasti fenomenaalne, mida meil jah, paraku mina arvan, et siukse selle täpselt selle infomüra tõttu, nagu enam ei ole ka. Ja miinusesse juba pikk, absoluutselt öeldud, aga selles mõttes ei olegi maailmas tegelikult mitte midagi muutunud. Inimesed ikkagi laulavad, imisevad viise, ütleme et kahjuks popmuusika või siis peavoolu muusika sõnumid on lihtsama koelisemad ja võib-olla räägivad asjadest, mis ei ole alati kõige traagilisemad või kõige suuremad asjad meie elus. Aga ütleme, 50 aastat, 100 aastat tagasi räägiti ka teemadel täpselt samamoodi, mis nagu tol hetkel kõnetavad, onju mis, mina nagu arvan, mis nagu tänapäeval oleks nagu väga oluline oleks see, et me nagu Kuulaksime kui meil nagu vanaema laulab või räägib, et selle asemel, et öelda kuule, ole sina nüüd, kus, mis sa seal jaurad siis võtke oma telefon välja ja libistage lihtsalt igaks juhuks, mida ta räägib, mida ta laulab, sest et ega needsamad arhiivisalvestised, mida me kuuleme ka need ei ole sündinud nagu tühja koha pealt on olnud keegi ja on olnud väga spetsiifilised tegelased, kes on nagu väga huvitatud olnud sellest, et see säiliks, see mõtteviis või see või see traditsioon, et saabki niimoodi ka laulda, ei pea ainult kitarriga, siis õpid mingid sõnad kirjutad valmis, vaid sa võid ilma kitarrita ilma mitte millelegi ja rääkida sellest, kuidas heinategu täna läheb. Mina mul on seal väga hea näide, et kui ma siis eelmine kevad tegime seda meie uut plaati Attackiga, siis mötlesin hundi sõnu, sest ma ei näinud tekstina ja ma läksin arhiivi, et kas on ka mõni salvestis sellest ja ma sattusin hundijuttude peale, kus vanad inimesed rääkisid siis, kui õudne see oli, kui palju hunt Ta oli, kuidas hundid käisid kodus, viisid ära väikseid loomi, vahepeal võisid isegi viia mõne beebi ära ja et see tõesti näed, sa kuuled sellest eksist praegu kananahk ihule, et kui, kui hirmul nad tegelikult olid ja, ja kuidas siis nende vastu võidelda, et üks viis oligi seda hundiloitsu laulda, et see reaalselt oligi väga vajalik, et need ei ole lihtsalt välja, mõtlen neid lugusid, vaid see on tulnud sellest nagu vajadusest endast. Võib-olla võiks seda tänapäeval turvafirma tasemel loitse meie, et seda loitsu lauset siis röövlide sinu tuppa. Vaata teie laulate, teie laulud on ju ka omamoodi nagu loitsu, et mitte kõik võib olla, aga paljudes on. Kas te olete tähele pannud vahel, et et mingid asjad hakkavad tööle, ilma, et sa isegi mõtled? Mul on, ma olen mitu korda seda maaelu jooksul näinud, nägin nelja-aastaselt, kui ma päikse välja laulsin ühel ühel pilvisel päeval ja, ja kõik seda nägid. Siis nägin, olime Inglismaal näiteks tuuril väljas, vihma 100.. Me olime päris kaugele tulnud, mõtlesin, et vihma 100. kaugele tulnud ja teised bändid mängisid juba festivali, ütlesin. No rahvast ei olnud, ei tule juurde ka, kui selline ilm püsib, spordiriided selga, läksin välja, jooksin pool tundi ja laulsin vihmaloitsu ja voila päike tuli välja ja rahvast oli kohale. Õhtul oli väga-väga-väga kontsert. Ja juhtus näiteks samamoodi, meil oli suvel üks suur kontsert siin Tallinnas Telliskivi loomelinnaku hoovis, Trad Attacki plaadiesitlus. Siis oli noh, umbes nagu praegune ilm peaaegu külm ja ja mul oli seesama lugu, üks vihmaloits õigemini päeva päeva väljakutsumise laul, karjase laul oli vaja esitada siis lavalt väljaspool keelel sama keelel ei ole katust peal tehnikavidinat, pillid ja mikrofonid, siis see võib kõik väga halvasti lõppeda, kui seal vihma peaks ladistama. Ja samamoodi terve päev nägin vaeva, tegin tööd, et ja konkreetselt siis viisin selle ajahetkesse, mil, mil ma pean seda nii-öelda laulma seal ja, ja kui ma olin seal keele otsas ei tulnud ikkagi isegi soe õhk, puhus need tingimused, võiksid sead Jalmar, soni, Masoni realsed, sonisin ja siis võis natuke imelik turvafirma mees vaatas minu arust otsa, et mida me seal patsi peal teen? Niisama lihtsalt, võib-olla see on siuke. Ma ei tea, mingisugune pseudounelm, et, et asjad toimiksid või niimoodi, aga. Aga praeguse kogemuse, praeguse kogemusega, mina ütlesin, et taimede otsekui seal mingit nagu sõnumid, viskad universumisse, siis sellest tuleb nagu midagi tagasi. Küsimus on lihtsalt selles, et kui palju sa sellesse usud ja kui palju sa nagu tahad, et see toimiks, onju. Aga samas ei saa. Ei saa ju kui näiteks noh, nii nagu näiteks riiki maailmas asjad toimuvad, et kui vihma oleks sel hetkel ikka väga vaja olnud, siis ta oleks tulnud niikuinii. Et sa ei saa ikkagi muuta maailma lihtsalt sõnadega ja kui see, kui see oli arvatud, et see hunt tahab hundile näiteks hunt oleks ära surnud kui ta ei oleks saanud seda näiteks seda lammast praegu, kui ja, ja kui te oleksite lavastanud, oleks ära surnud näiteks sellepärast oleks tulnud veel suurem hunt jah, kelle, kelle vastase väike hunt oleks saanud sind kaitsta. Et, et need asjad ikkagi juhtuvad lõppude lõpuks. Aga me kõik saame nagu mõelda ja teha ja, ja ma arvan, et laul, sõnad ja nagu teate, koondamine sellesse punkti, kus sa tahad, et midagi juhtuks, et see kõik on täiesti võimatu. Kas see on ka selline rahvusülene, et kui te käite mööda maailma, sõidate ringi, et saadakse aru, isegi kui nad ei tea eesti keelt, aga nad saavad aru, mis seal sees on ja miski neid kõnetab. Ja tõesti need loitsud toimivad, et seal on mingi repetatiivne retsitatiivne selline kordus, mis tulevad inimesed ja ütlevad, et see toimib ka neil, noh muidugi, kui me ütleme, et see, see lugu räägib sellest, aga vahepeal isegi kui me ei ütle, et siis tulevad inimesed jah, et midagi ei saanud isegi aru sõnadest, aga see viis neid täiesti kaasa. Mul tuli üks asi meelde veel, mis puudutab jällegi sedasama vihmaloitsu, meil on üks laul ka vihmakene ja me tegime kohaga nalja selle üle, et teistele pakkus nalja, see laulusõnades, on see, et me saadame selle vihma Venemaale ja me komme publikule ütlesin seda, et me saadame oma naabritele venelastele selle, siis nad alati naersid, kõik naersid, selle me ise ahhaa. Lahe värk, käisime siis, see oli vist esimene suvi, neli korda käisime Venemaal, kõik korrad 100. ja kõik korrad palju õnne, täpselt ei maksa nalja, hea sellise asjaga ükskord oli lausa nii. Jällegi see on see perspektiiv, kui sa, sa oled, sa jõuad lõpuks sinna kontserte, ikka sa oled reisinud terve päeva, sa oled väsinud ja, ja noh, ja siis vihma sajab, rahvast ei ole, ei ole üldse mõnus kontserte anda. Meil oli reaalselt üks hetk, kus oli siuke Ladin niimoodi, et meil on mingi viis paarikest vihmavarjude all, mõtlesime, et miks me tuleme siia ja, ja siis mõtled tagantjärgi, et äkki see on sellepärast, et me oleme selle üle nagu tohutult nalja visanud ja võib-olla see loits päriselt toimibki, eks ole. Et not, võta näpust. Ma mõtlen, kuulan teid ja mõtlen, et inimesed panevad meeletuid summasid psühholoogide juurde, käivad igasuguste gurude õpetajate juures. Ometi on meil kõik siinsamas lihtsalt olemas vanaemade-vana-vanaemade laulud pillilood või lihtsalt sedasama. Ma just tahtsin sama öelda, mul tuli see psühholoogiga praegu just see assotsiatsioon, et et vanasti näiteks olid ju üks asi olemas, Hitkud, kui käidigi, et keegi lähedane suri ära tütar läks oma ema itkema, et see oligi selline ju täitsa personaalne asi, et neid ei ole esitatud ja ma arvan, et mina küll ei tea kedagi, kes ka julgeks neid laval esitada Eestis. Et see oligi see, et kuidas selle leinaga toime tulla ise, et tänapäeval inimesed kapseldavad ei julgegi, meie ühiskond on see, et ei tohi olla kuidagi nõrk või näide kuidagi haavatuna ained, siis see kõik see sihuke pinge jääb sisse, et, et tõesti neid mulle tundub ka, et need lood kuidagi lähevad või vähemalt aitasid. Kui palju me täna suudame seda endasse lasta, et aga jah, et psühholoogi võrdlusena. Väga hea ja ma usun, et nad aitavad, aga tänane viimane lugu teilt veel kallimale on selle nimi, äkki ütlete mõne sõna ette, kuidas ta sündis? Kallimal on selline selline lugu, et mina kuulasin mitu aastat seda salvestist ja mulle nii meeldis see Siberi eestlaste antoloogia plaadi pealt ja kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin, tahtsin bändi tuua ess Jalmarit. Ei, see on liiga selline malbe ja ja nagu öeldakse, inglise keeles juustune meie bändi jaoks ja siis me jäime Tõnuga kahekesi prooviruumi ja vaikselt, seal sündis midagi. Lõpuks tuli Jalmar ka ja hakkas ka sinna juurde looma, et et tuli välja, et see lugu ikkagi sobis. Meie jaoks ei olnud nagu midagi veel ringi, et tegelikult. Ta oli valmis, Kruuv oli valmis ei anda ja see on ikkagi tegelikult oli, mina ikkagi võtsin kitarri peal need akordid, need lihtsad akord läbi, mille siis kogu see indi, selline lähenemine sellel asjal üldse sündis. Aga seda ütlesid, et see salvestis on jällegi selline, mis minu arust näitab seda ilu ja valu mida kõik need vanad naised, nad laulsid seda võib-olla see juhtus nendega noores eas. Võib-olla nad kuulsid seda lugu, aga, aga nende laulus on kuulda kõike. Ja aitäh teile, Tõnu Jalmar ja Sandra ning kuulame seda lugu kallimale. Välivaleda. Stamp no. Uus lamp. Matma. Kooli Ta ta neid Varem poleks parem, oleks kui ma läheks. Parem oleks parem kui karedule. Arvastrantega suudega. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja meil on nüüd stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järv ning tänane vanasõna kõlab nii. Inimene mõtleb, aga jumal juhib. Jällegi tundub, et vanasõna ütleb kohe kõik ära, sellel on kaks poolt, ühel pool on siis inimese plaan, teisel pool see et mismoodi tegelikult võib minna. Vanasõnast on hulk üleskirjutusi. Nii varasemast ajast, näiteks 1937.-st aastast inimene teeb, jumal juhib või hilisemast ajast inimene ütleb, aga jumal juhib ja mõnigi kord on vanasõna kirjapanijad sinna ise lisanud ka pikema kommentaari, näiteks Pöide kihelkonnast Laimjala vallastan Aleksei lesk 1938. aastal sõnastanud sellise täienduse. Inimene mõtleb, jumal juhib, inimene otsib õnne ja elu, jumal juhatab häda ja viletsust. No see on muidugi üsna selline karm, natukene skeptiline ütlus. Mulle tundub, et sel vanasõnal on vähemalt kaks sellist ja natukene võib-olla isegi vastandlikku. Skeptilises võimalust, et ühelt poolt tõesti see arusaam, et ükstapuha, mida sa plaanid, mistahes asi võib minna hoopis teisiti, mitte õnnestuda. Aga teiselt poolt võib-olla ka selline positiivsem aspekt, et sa plaanid ei sõltu ainult sinust, see, mismoodi see asi õnnestub, vaid see asi võib ka natukene teisiti minna, aga see ei tähenda sugugi seda, et ta peaks sootuks teistmoodi minema. Nii et selles mõttes eelpool mainitud häda ja viletsus ei tule sugugi. Tavaliselt neis vanasõna selle vanasõna kirjapanekutes esile, see vanasõna on sarnasel kujul olemas piiblis, nagu päris suur hulk meie vanemat rahvatarkust, mida me leiame ühel või teisel kujul. Konkreetselt sellelaadne kirjakoht on siis õpetussõnades, Saalomoni õpetussõnades kus siis inimese süda kavandab oma teed, aga issand juhib, tema sammu on sõnastatud. Piiblist pärineb suur hulk vanasõnu. Uuri Arvo Krikmann ongi neid välja toonud juba kas või sellest samast õpetajast saada raamatust rohkem kui paarkümmend hulk on neid veel. Tundub, et selle vanasõna puhul siiski seda pessimistliku nooti. Me väga sageli ei pea pidama põhiliseks, vaid põhiline on ikkagi see aspekt, et et see plaan võib muutuda natukene teistsuguseks ja muidugi mõista võib sinna jumala asemele panna ka mingi muu teie sõna, noh, nõukogude ajast näiteks on asundustest Krasnodari krais Sulevi külast üles kirjutatud 1972. aastal inimene mõtleb, aga jumal juhib nii üteldi enne inimese saatuse kohta. Kuid nüüd üteldakse nii, inimene mõtleb, aga saatus juhib. Ma arvangi, et olgu see siis saatus või jumal või õnn, see on see, mille muutmisvõimalusega tuleb samuti arvestada, midagi plaanides. Aitäh tänaseks folklorist Risto Järv. Läksin juukseid kammima kangelase kupud. Merest tõusis kullast meedik Zone Terre tahtis anda suisa suud kaela, kullast raagi, siis K2 kindlasti tulla talle. Kolletab surnud hilinemist ära. Vikerkaarel äramalt võtab ära. Sestap talle vastasin. Enne hüppan vec. Kui kulla kitkisse, annan ennast kätte. Juuksed on taevaservalt kiigun lava toona kui sinikiri oli see ja sinna lendu minna. Kui täidab rinnamaailmas või vilu, hoiab. Maailmasaidi iluaiad. Vanu regilaul ja tänagi on meil saates külas pärimuskultuuri tundja õpetaja Ene Lukka ja kiki all ene. Millise loo oled sa tänaseks meil kuulamiseks valinud ikka regilaulu ja kuna ma olen ise pärit Lõuna-Eestist, siis muidugi, selle kandi kultuur ja laul on mulle eriti südamelähedane. Aga sedapuhku tuleb üks laul, tee Ilo ja mõeldes, et see aasta on Eesti vabariik 100. Meie riigi meie maatee on olnud nagu iga rahva tee käänuline ja keeruline ja vaevarikas. Aga ikkagi oleneb teekäijatest, milline rada maha jääb ja mis ja kes meist maha jäävad. Ja see on üks niisugune laul, mida tee ilu, mida laulavad nii juht kui noormehed. Ja siin on väga suurepärane sõnum, et kui sa käid teed põhimõtteliselt poeetiliselt või ka päriselt, siis tee seda lauldes ja eriti pühade ajal ja, ja laulda, kes sellest, mida kõike sa näed. Ja see, mida sa näed, otsi sealt seda ilusat ja head millele on mõtet, et toetuda ja pühenduda. Kui sa aga seda ei tee ja ainult laidad, kurdad, hädaldad, kõik on raske ja kõik on ebameeldiv, kõik on halb. Siis jääb sinust maha kõik leinaline ja, ja, ja jääbki maha, vaevaline ja leinaline, aga seda me ju ometi ei taha. Ja ma usun, et selline vahva noormees nagu Lauri Sommer artistinimega Kago kelle juured on Viljandimaal, aga keda võrokesed peavad oma meheks igal juhul. Tegemist on lõunaeestlasega luuletaja, muusiku Uku Masingu uurija, aga tema on selle laulu ka üles korjanud ja linti laulnud. Ning see sõnum võiks olla meie selle aasta Eesti vabariigi 100. juubeliaasta üks lisasõnum. Kui me käime teed, siis teeme selle tee ilusam. Leena oli jookia kääva jääva meega. Eesnimed ei tee ta eesnimele ava eesnime la ma. Tänaseks on huvitav saade läbi saanud minu nime Krista taim, ma tänan teid kuulamast ja lõpetama jääb Maimu Jõgeda haldjate valts.