Vikerraadio tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit, et algav huvitaja saade. Ja me räägime veidi hirmust ja õudusest, mis on seotud siis lastekogemustega mängimisega ekstreemsete kogemustega, mida otsitakse just nimelt kas siis mängudest, juturaamatut, nendest filmidest või ka põgenemistubadest. Ja selle teema juurde juhatas mind just nimelt üks kommentaar nädala alguses, kui üks murelik ema hoiatas Facebookis teisi laste vanemaid. Nimetatud põgenemistubade ehk kes käib ruumide eest kus tema laps siis viimasel korral naastes oli täis õudu ja hirme. Aga missugune on siis piir hirmu ja põnevuse vahel? Miks noortele pakuvad huvi õudukad, saladuslikud ja võitluslikud, mängud, hirmutoad sellest räägimegi tänases saates, kui meil on külas? Ja tunni lõpuosas tuleb meile külla portaalist Kerttu Kaldoja. Me räägime Eesti muusikaauhindadega seonduvast ja uutest filmidest kinos nimelt Oscari nominendid on teatavaks tehtud ja mitmed kandidaadid jõuavad ka meie kinodesse. Head kuulamist. Hirmust ja põnevusest, mida lapsed ja noored kogevad ja tahavad kogeda, lausa otsides põnevaid filme õudusfilme külastades põgenemistubasid sellest räägimegi. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja Ingrid Roosipõld on meil helipuldis ja külas on kliiniline psühholoog, peaasi portaali tegevjuht, Anna-Kaisa Oidermaa. Tervist. Tere hommikust. Missugused on sinu kogemused põgenemistubadega või Skype ruumidega? Olen ühe korra käinud põgenemas, olen sealt täitsa välja saanud, eluga. Käisime seal meie pere teismelistega ja ei olnud ausalt öeldes väga hirmus. Ei olnud ka võib-olla ülearu põnev, aga ma arvan, et hirmus ei olnudki selle tõttu, et me keegi ei kartnud, pigem seal lollitasime, tegime nalja, lihtsalt lootsime, et hakkame kartma. Ka ei hakanud keegi. Aga mis selle, mis selle toa selline ülesehitus siis oli, mida seal pidi lahendama või kuidas seal hirmutada püüti? Aga see oli üks draakule vampiiriteemaline, seal pidi leidma selliseid Nuputamisülesannete vastuseid, et välja pääseda sealt tunni aja jooksul. Ja kui välja ei pääse, siis. No siis muidugi öelda, et siis nuh, et siis tuleb Dracula ja sööb ära, aga noh, samas öeldi, et et, et noh, tegelikult, kui te jääte hätta, et siin on siis hädanupp ja vajutage sinna, et siis me anname teile vihjeid ja läheme, tõid välja Noh, et ikkagi selline juhendamine oli sealjuures ja öeldi, et ikkagi päriselt ära ei sure seal. Jah, et nii hirmus ei olnud, et muidu ei oleks läinudki. Ja aga oletame nüüd niimoodi, et see selline juhendamine või, või selgitustöö on seal kuidagi puudulik, näiteks. Et, et see on ka ma tulen siis selle postituse juurde tagasi, mille tegi üks murelik ema Facebookis ja hoiatas siis, et et tema laps tuli viimasel korral just tagasi ja ta oli täis õudu ja hirme, et võib ka midagi minna nii-öelda valesti. Sellistes olukordades. Noh, eks ikka muidugi võib, et kui need tõesti need hirmutavad olukorrad või mingid ehmatavad helid või, või midagi taolist, et kui nad väga ootamatud või või tõesti, kui see inimene on kuidagi ka tundlikum, et et siis noh, kui see hirmureaktsioon on ju selleks, et lühiajaliselt valmistada inimeste ette, et ta saaks põgeneda olukorrast kõige tõenäolisemalt, eks ju et kuidagi olla selleks maksimaalselt valmis, et minema saada. Et siis on mõeldud, et see tunne kehalises mõttes läheb üle üsna kiiresti, kui sa oled ohutus kohas. Aga nüüd mõned inimeste puhul või mõnedes olukordades on see hirmutunne ei lähegi üle ja tuleb sinuga kaasa ja on sinuga veel öösel ja järgmisel päeval, et, et see on nagu see kehva olukord tegelikult. Ilmselt on küsimus ka selles, et mis vanuses inimene üht või teist kas põgenemistuba külastab või missugust õudukat vaatab et siin on küllap väga palju kinni ka selles, kui vanalt midagi tehakse. Noh, loomulikult, eks, et et väikesematel lastel ikkagi ei ole seda reaalsuse ja siis sellised mängu või, või, või ka teeskluse vahel vahet tegemise võime veel nii hea. Aga, ja muidugi noh, liiga hirmsaid asju võib-olla üldse ei ole vaja ka täiskasvanutel vaadata. Ma arvan, et, et, et noh, et seda kuidagi sellist ebakindlust on meil ju niigi üsna palju elusat. Et kas kõike seda hirmsat on väga palju ikkagi vaja on. See on nagu küsimus Ja, ja samas jälle piiri tõmbamine on jällegi omaette teema. Mul endal tuleb meelde juhtum, mismoodi oli laulupeol issi kukil üks väike laps ja siis oli rong, see sõitis tsuh-tsuh-tsuh laul, mis oli siis tehtud niimoodi sellises uudiste vormis ka ankruga. Ja see laps oli tõsiselt mures, et tõepoolest see rong läkski uppi ja nutma dissüdamest seal. Ja ühesõnaga, küsimus ongi selles, et mõni inimene tajub ühtemoodi, teine teistmoodi ja, ja kui tegemist on päris lapsega, siis ta võibki saada mingisuguse trauma või kui tõsine see trauma on, mille võib saada ütleme mingisugusest põgenemist kogemusest või filmist või multifilmist. Et siis see jällegi oleneb sellest konkreetsest lapsest, et mis, mis on tema varasem elukogemus või on ta varasemalt ka midagi koledat pidanud, ise läbi elanud ma või pealt näinud midagi väga hirmutav, noh, mida võib ka juhtuda igapäevaelus. Ja, ja siis ka seda, et, et kuidas neid hirmutavaid juhtumisi siis need täiskasvanud aitavad käsitleda, eks, et kuidas nemad, et aitavad siis lapsel sellest hirmutundest välja saada. Et, et seal on ikkagi väga oluline see, et aidata rahuneda ja kuidagi rahustada inimest. Aga miks meile sellised õudukad meeldivad, et me räägime siin võib-olla tõesti nendest üksikjuhtumitest, no mis võib-olla ka ei ole päris üksikjuhtumitega, mida tuleb ette, et inimene saab mingisuguse trauma, olgu ta siis teismeline või laps, kes juhtub nägema midagi, mida ta ei peaks nägema või ta ei ole selleks psüühiliselt valmis. Aga tegelikult õudukad ju inimestele meeldivad, õudusfilme käiakse vaatamas, Haapsalus on õudusfilmide festival, põgenemistoad on tohutult populaarsed nii Eestis kui kui ka siis maailmas need Skype ruumid. Miks nii põnev ja köitev on, kui seal on nii hirmsad stseenid ja olukorrad? Sellise põnevuse ja elevuse ja hirmuvaheline piir on, on päris selline õhuke ilmselt ja see piir on ilmselt meie peas tegelikult, et see, et kuidas me seda olukorda tõlgendama, et kas nüüd on liiga õudne, oli ka hirmus või on see põnev või elevust tekitav, et, et see kehaline reaktsioon on küllalt sarnane ja see, mis toimub ajukeemiaga, et see on ka küllalt sarnane vabaneb adrenaliin ja nii edasi. Et on võib-olla niisugune mõnus tunne sellest, et sa oled kuidagi väga niisugune erk ja, ja sul on äge olla, aga, aga samas võib-olla, et sul on nagunii hirmus, et sa oled kangestunud, et väga palju sõltub sellest, kuidas inimene tõlgendab seda olukorda, et kas ta näeb seda tõesti hirmsanna ohtlikuna või näeb Põneva ja ägedana ja teismelistel on pigem kalduvust ikkagi seda väga tugevaid selliseid stiimul ehk nii-öelda otsida kastist õudusfilmidest või või, või kõõlud kuskil kõrges kohas näiteks või või teha mingisuguseid ohtlikke asju, sest nende aju kuidagi tahab sellist stimulatsioon ja, ja nad neile on väga nauditav, enamasti selline õuduse põnevuse vaheline olukord. See õuduse ja põnevuse vajadus siis vaikselt niimoodi kasvab. Lapsel ta ilmselt väga suur ei ole ja teistkümnes ajal jõuab tippu ja ja siis ta hakkab langema. Nojah, et, et aju niiviisi ennast timmib ja arendab, et et selle nii-öelda selle limbilise struktuuri, mis on emotsioonidega seotud, et et selle, see keskus siis muutub vähem tundlikuks ja ja, ja siis nii-öelda siin see aju osa, mis kontrollib meie käitumist, planeerida ja mõtestada, et see areneb järgi ja siis selle tulemusel siis nagu võib-olla ei tundu nii äge siis hirmus olukord, aga, aga osadel inimestel ka jääb see, et, et neil on see nii-öelda elamuse saamise lävi, on väga kõrge, et kui mõne inimese jaoks on juba hirmutav, näiteks vaadata seitsmenda korruse aknast välja, siis teise inimese jaoks ei ole võib-olla piisavalt hirmud ta üldsegi hüpata langevarjuga lennukist alla, et seeläbi on ka väga erinev ja need, kellel see lävi on küllalt kõrged, nad pigem otsivadki selliseid elamusi. Samas kas nüüd nende, kas põgenemistubade läbi on võimalik, siis ka nagu treenida seda seda valuläve siis selles mõttes, et kui, kui hirmud on suured ja suudetakse nendes mängusituatsioonides kas või ma ei tea hirmuveresus kuidas ületada või mingisuguse õudse õudse kogemuse läbi tehes, kas on võimalik saada kuidagi emotsionaalselt tugevamaks No teoreetiliselt on, et kui, kui see on selline parasjagu hirmus olukord ja kui sinu ümber on inimesed ka, kes tekitavad pigem sellist turvalist tunnet, kama mitte kes, kes ei ole ka sama hirmul, sest hirm on väga nakkav tunne. Et, et siis teoreetiliselt võiks see olla, et, et see vähendab seda tundlik, kust mingisuguse hirmutava asja suhtes, et see võimalik jah. Ja veel, kui ma vaatasin mitmeid artikleid hirmu kohta ja õudusfilmide kohta tänast saadet ette valmistades, siis ma vaatasin, et näiteks teismelised, kes lähevad kohtingule, et miks valitakse näiteks õudusfilm, mida koos minna, vaatama, väidetavalt olevat see kõige parem võimalus, mismoodi oma tüdruku ümbert kinni hoida. Sest küllap ta siis põgeneb selle kaaslase kõrvale ja hoiab hirmsal hetkel võib-olla ka käest kinni. Ja nagu ma aru saan, et sa ajukeemiaga kuidagi läheb ka väga hästi, et needsamad samad hormoonid, mis tekivad armumise tunde ajal, samal ajal ka, kui filmi vaadata ja mingisugune õudne stseen, siis võivad sarnased keemilised ühendid. Jah, et võib küll selliseid õnnehormoone ka vabastada, hirmus olukord, et, et see on selline kaitsereaktsioon nii-öelda, et et, aga kindlasti igasuguse tugeva tühiselt läbielatud tundmused lahendavad inimesi ja see võib niimoodi kokku siduda tõesti ka. Nii et tasub olla teadlik, et kui kutsutakse just õudusfilmi vaatama Et siis vihje, aga noh, samas võib ka olla mingi muu seikluslik olukord, et sa ei pea tingimata olema just nagu selline saak kuus või midagi sellist, et ta võib-olla mingi muu seiklus Ja ma vaatasin muide, et on olemas täiesti põgenemistuba, mille teema ongi saag, et see oli alates 18.-st eluaastast, aga see paneb nagu mõtlema sellele, et kas, kas on ka selliseid, kas või filme või raamatuid või põgenemistubasid, mille puhul tundub, et see süžee on nagunii üle vindi või, või et et selle põnevuse ja elamuste otsimisega on mindud nagunii kaugele, et, et see on juba muutunud kuidagi ütleme rõvedaks. Noh, eks kindlasti neid on, aga, aga no mina olen käinud näiteks kinos ühel väga hirmsa filmiseansil ja, ja see oli tõesti lõpuks sellise nii kole lihtsalt et inimesed saalis naersid. Sellepärast, et, et see oli nagu selline ilmselt kaitse, mis mis hakkas tööle, et see lihtsalt oli niivõrd Ta juba totakuse nii vägivaldne, et noh, et ei olnud enam reaalne. Et et, et see võib ka olla üks selline reaktsioon, et kui liiga hirmus või, või õudne, et siis sa juba tundub tube. Huvitav, kas me peaksime ka nooremat põlvkonda nagu kaitsma kuidagi selle eest, et et võib-olla ise kuidagi Jägemalt tõmbama neid piire ja tutvuma enne siis olgu see film või raamat või põgenemistuba? No ma arvan küll, et eriti nooremad, et laste puhul ja ja ka teismeliste puhul, et seda võiks ikkagi noh, ennast kursis hoida, et mis seal umbes toimub või et kasvõi siis pärast, et arutada, et ega ei jäänud midagi kripeldama või, või unenägudesse, et et noh, see on ikkagi lapsevanemate vastutus ju ka, et ütle, millise emotsionaalse seisundiga laps üles kasvab. Aga kas võib siis saada ka mingisuguse eluaegse trauma tõesti, sellisest väga hirmsast kogemusest, kuigi see on ka, ma ei tea mängu käigus saadud. Noh, ma arvan, et seal ikkagi peab enne midagi olema, kas juhtub, inimene peab olema tundlikum varasemalt. Aga noh, et ei välista seda, et võib mingisugune selline foobia tekkida inimesel küll sellisest mängust, et kui see hirm on ikkagi liiga tugev, et, et siis võib tekkida selline olukord, kus inimene hakkab vältima ilma mingeid olukordi, noh, ma ei tea, mis seal hirmutavad, siis on, et no ilmselt seal vampiire ja saemõrtsukaid nagu ma ei tea, kuidas neid vältida, et neid väga ei kohta jotka Fawelust aga noh, näiteks mingi pimeduse või mingite helide ja, ja selliste asjade suhtes võib selline päris hirmureaktsioon tekkida. Et, et see ei ole ka väga hea variant. No siis on teil tööd jällegi psühholoogid, psühhiaatrid. No seda tööd meil just puudu ei ole, ausalt öeldes, et pigem üritaks ikka ennetada seda meie töölt üldsegi, et et see oleks parem variant. Me teeme siinkohal väikese pausi ja jätkame. Evan kook, üks ansambel Hispaaniast ja, ja pärast seda võtame vastu ka telefonikõnesid kuus, üks, üks, 40 40, telefon kuus, üks üks 40 40. Tahame teada, mismoodi teie, kas, kas olete kogenud neid põgenemistubasid mis mulje on jätnud Teile või kui te olete lapsevanemana kuulamas, siis kuhu teie tõmbate selle piiri, et mida te oma lapsele noorele teismelisele lubate, mida mitte. Kui palju nad võivad näiteks õudusfilme vaadata, et öelge oma sõna sekka kuus, üks, üks, 40 40, telefon. Jätkame siis vestluste huvitaja saates me räägime kõiksugustest põnevatest kogemustest ja selle põnevuse otsingutega on mindud ka Hirmooni välja. Õudusfilmid, verised arvutimängud, põgenemistoad ja, ja küsimus on see, et mida ja millal, mis vanuses noor endale lubada võiks ja ja missugune võiks olla ka lastevanemate vastutus, mida nad siis lubavad oma lastel vaadata või mängida või, või kas nad näiteks lähevad kaasa sellega kellegi sõbra sünnipäev on põgenemistoas. Ja ongi küsimus, et mis seal siis parasjagu toimub ja ja kas oma laps siis lubada sinna üritusele võimeid. Meil on külas kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, kes on ka portaali peaasi tegevjuht ja number stuudios on kuus, üks üks 40 40, tahtsime siis teada, missugune on teie suhe, kogemus udukate veriste arvutimängude põgenemistubadega ja kui te olete lapsevanem, siis kuidas teie tõmbate piiri, et millist õudu lubate oma lapsel või teismelisel nautida. Aga number on siis kuus, üks, üks, 40 40 ja Sigrid on meil liinil. Hallo, kuuleme teid? Tere, tervist. Ma tahan öelda, et vaadake, 28. aprill oli siis hommikutelevisioonis. No ühesõnaga, õudusfilmide festival algas nii, et kas siis sama õhtusele reede või lau päeval. Ja sama hommik, kui te mäletate, siis oli hästi palju ahelavariid, need autosid kui seal, mis libisesid ja 28 aprill kuskil keskaks skandüheks öeldi, mõlkisid noh, enim õnnetusi ei olnud, aga autod ja kui pärast uudistes öeldi, kui see festival lõppes, film oli ka kas 29 või 30 nagu iga filmi jaoks oli siis mülkimine ja ma pean sama hommiku, kui ma vaatasin telekat, ma helistasin televisiooni, seal oli Lauri nimeline mees ja siis juba ütlesin, et need avariid ja nüüd see õudusfilmifestivali alguses Need on nagu jumala hoiatus. Muidugi ta suhtus sellesse väga üleolevalt. Ja ma mäletan, mu poeg mina juba magasin, poeg oli küll üle 10 aasta vana või kui tuleb mu tuppa, Sa pead, ema, ema, ma ei saa, ma ei suuda magama jääda, midagi ta arvutis oli siis mingi õudus, noh, selline. Nii et jah, jubeda on ja mina ei mõista, mille lille jaoks tehakse olenitskuki peale mõelnud omal ajal, kui need filmid siin Soomes ja ma mõtlesin, kui see mees sureb, ta läheb jumala ette ja mida ta ütleb, et need hinged, kes need filmi teevad, saavad suure karistuse. Ja aitäh helistamast. Eks see kõne oli ka natuke nagu õudusjutt tegelikult. Jah, et päris hirmutav mõelda, et, et mingisugused sellised märgid ja, ja seotud vahel aga et no et inimeste teoreetiliselt võib ikkagi selline hirmu tunne teha, panna käituma rumalam onni, kui ta muidu teeks, et, et see on ka nii täielikult, aga aga kuidas need seosed on, seda? No ütleme niimoodi, et Sigrid oli selles mõttes oma arvamust välja öeldes selge sõnum, et need õudukad talle ei meeldi ja ta ei saa aru, miks neid tehakse. Aga seoste nägemine on juba teine teema. Usu küsimus, väga, Arvo Tallinnast, Melini hallo kuuleme teid. Silmast võistlustel kõik läbi elanud. Ja vot siiamaani nüüd oli ka olin Sõrve sääres, terve selle sõja olin siis ütleme, kaheaastane, kui ma, kui hakkab juba fikseerima neid asju, kõike, mis seal toimus. Silme all toimusid tapatalgud muidugi, millal siis võib-olla ei mõistnud, mis see kõik on. Ja see oli nii, et no ja siiamaani kummitavad need veel, olgugi et sellest on aastakümneid möödas. Ja siis taheti mind veel koos vanaema kaudu ajada. Vanaema suri ära 46. aastal ja siis taheti mind koos selle vanaemaga hauda ajada. Vot see oli siis muidugi see peitu, tibin kogu aeg varjama ennast, seepärast see lahing, käisime Sõrve sääres kogu selle, noh kõik see küll sakslased, küll venelased, ma ei teadnudki muidugi, kes on kes. Aga tapatalgu käis ainult ümberringi. Jah, ja vot nii ma olen, vaat siiamaani. Kuidagi kummitavad need asjad ja kõik ja sellest lahti ei saa, ma olen küll siin käinud, oh seda küll küll, kas selle psühholoogi juures ja kõik rääkinud, aga mitte midagi ei aita. Nihukese verine piltlik on silme ees ja vist jääbki elu lõpuni. Aitäh helistamast, aga siin ongi üks asi on reaalsus ja teine on, on mäng ja siin selle helistaja puhul oli tegu siis reaalsusega. Ja et, et seal võib-olla ikkagi oleks sellisest spetsiifilisest traumateraapiast abi. Et tegelikult ma arvan, et meie riigis on väga-väga palju inimesi, kellel on see sõda jätnud sellised pildid kuskile meelde või sellise ebaturvalisuse tunde sisse, et kuigi sellest, et on, eks ole juba väga palju aastakümneid möödas, mõne inimese jaoks võibki olla, et see on nagu praegu. Aga et tegelikult ka sellisest filmist võib, võib jääda neid selliseid pilte kummitama või venda selliseid kehve tundmusi, et see sarnaselt tegelikult jääda, jääda sisse inimeste ja sellega tulebki siis tööd teha. Tere päevast olen ja mul on niisugune. Isiklik kogemus. Ma 1968. aastal käisin vennal külas Kanadas Torontos ja nii nagu nõukogudemaalt tulnud inimesele taheti näidata kõike võimalikku huvitavat. Mitte ainult Niagara koske, vaid ka igasuguseid hirmutavaid asju ja ükskord nad viisid sisse venna pere viis mind niisugusesse põrgusse, kus oli tõeline põrgu. Vend ütles, et kas tulen kaasa või lähed üksinda, ma, mina, kolmekümneaastane noor naine, mis ma ikka kardan, lähen üksinda. Istusin kelgu peale ja siis tuli sealt läbida üks. Ma ei oska öelda viie minuti jooksul vähemalt kõikvõimalikke jubedaid pilte, mida üldse maailmas saab olemas olla. Ja kui ma sealt tagasi tulin, siis ütlesin, et olgu niisugune asi, viimane, et sellist asja ma küll ei tahaks enam kogeda mitte kunagi. Ja nüüd, kui ma olen eelnevaid kõnesid kuulnud, siis minu meelest on maailmas isegi nii palju koledat ja hirmsat. Miks veel kunstlikult sääraseid asju lasteaia veel näidata või mingisuguseid tubasid korraldada? See on minu meelest nonsenss. Andke andeks, aga nii on minu mõte, vana pedagoogi mõte. Aga kas te Haapsalu õudusfilmide festivalil käite ise? Mitte üks raas ei huvita mingisugune õudus muide, minu lapselapsel, kes minu juures suvel alad, see oli, oli niisugune viga, et öösel äkki ärkas üles klaasistunud silmadega ja hakkas karjuma ja meie mõistatasime, et mis ometi lapsel viga on, et mitte midagi meie poolt ei ole niisugust juhtunud, et ta võiks niisugust hirmu õudusunenägusid näha. Ja läksimegi psühholoogi juurde, tema ütles, et aga mõnedel lastel kohe tekib niisugune kus mina, vanaema, võisin teada, kus kohalda, mida võis näha, nii et, et mul on veel see hirmus kogemus, kuidas ma pidin lapselast lohutama, et ta, aga siis, kui ärkas üles, siis läks üle ja, ja vanemas eas. Aga juba vanem mees juba ei ole taolist asja juhtunud, nii et et aga igal juhul kõikidest õudustest eemalduda. Ja aitäh helistamast. Ja võtame veel ühe telefonikõne, vanaema Heidi Lõuna-Eestist helistab meile. Hallo. Hallo ma tahtsin öelda seda, et õudusi selliseid kunstlikke õudusi ei ole vaja, aga oleks vaja, et inimese lapsed läheksid näiteks kas või metsa kas või loodusse. Kui nad auku aga sinna sõidavad, siis nad on nii hirmu täis, et nad ei julge kümmet sammu autost kaugemale minna, mõnda marjatera üles korjata. Sead. Ja noh, vot nii on nii, et inimesed lähevad juba nii ebaloomulik kui seepeale välja, et linnas ei julge julge mujal liikuda kui ühe laterna alt teise alla. Aga kui nad satuvad loodusse, mis nad siis teevad ja kust me võtame siis Eesti näiteks sellised sõdurit, kes läheksid noored sõdurid, kes läheksid Eesti riigi eest välja, kui vaja, on? Ja aitäh helistama. Kui neil on, kui neil on, nad on, närvisüsteem on ära rikutud ja jänes püksis kõige väiksema asja peale, mis, mis loomulik on, mis looduses. Aitäh vanaema Heidi Lõuna-Eestist. Kokkuvõttes ehk siis see traumade saamise võimalus on, on täiesti reaalne, olgu see siis mõni asi, mida me oleme näinud päris elus või, või ka mõni kogemus näiteks põgenemistoast või, või õudusfilmist või, või ma ei tea isegi arvutimängust võib olla. Jah, et, et see on reaalne, aga, et ei tasu ennast võib-olla ka liiga hirmutada kõigil, kes kuulavad, et pigem mõelda selle peale, et kuidas iseennast rahustada, kui on mingisugune õudne asi, mida kas, või lugeda lehest, mida saab tihtipeale kogeda, midagi hirmsat seal jälle on. Ja, ja veel tähtsam, et, et kuidas rahustada lapsi ja teismelisi, et selle peale mõelda, et kas, kas on see mingisugune kallistamine või, või selline hingamise rahustamine või midagi magusat pista põske või, või siis selle üle tõesti arutamine ja kohaste sõnadega, et, et mis siis hirmu teeb, et see on väga-väga tähtis. Ja tõsi on tõesti, et ajakirjandus omalt poolt pakub ka piisavalt õudselt kogemusi ja, ja mõned uudistesaated on ka. Ma usun, et alla ma ei tea, 16 alla 14 võib-olla keelatud, et et ma tean, et kodudes tegelikult ka väiksemaid lapsi ei võeta uudistesaateid vaatama ja küllap põhjendatult. Jah, et see on mõistlik ja tegelikult inimestel, kes on ärevamad, võib-olla ei ole üldse aga kasulik päevauudiseid jälgida, ma arvan. No ma ei tea, kas sa selle väitega nõustuda, ajakirjanikud aga, aga aitäh, aitäh tulemast saatesse, Anna-Kaisa Oidermaa, kliiniline psühholoog ja portaali peaasi. Tegevjuht Me jätkame siin kohal muusikaga, vuugikompanii laulab meile ja pärast seda siis on stuudios juba Kerttu Kaldoja. ERR-i portaalist saame rääkida siis ka just filmidest ja Oscari nominentidest, vaatame, kas. Et siin valesti Saad? Et. Kurba seda ka ellu viia. Mis siis ära sõid? Tuul. Kuumutab tolmuimejate. Koormusele ka ellu viia. Jätkame vestlust huvitaja saates. Meil on nüüd külas Kerttu Kaldoja ERR-i portaalist tervist. Tere hommikust. Me rääkisime siin hirmutavatest kogemustest, põgenemistubadest ja õudusfilmidest, aga Oscari nominendid on teada, kui head on õudusfilmid selles mõttes, et kas kas on ka Oscari-väärilisi neid. Ja tegelikult on, see ei ole väga tavapärane meil Oscari nominatsioonide hulka jõuaks mõni õudusfilm, aga seekord tõesti on selline üllatus juhtunud, et Champiili film get out, mis nüüd jooksis möödunud aastal ka meil kinodes. Mis on küll rohkem selline võib olla psühholoogiline, aga noh, võib-olla ongi seda äre. Selline õudusfilm täiesti kogus suisa neli nominatsiooni, nii et ei ole midagi öelda. Õudusfilmi tuleks ikka on päris päris positiivne nagu näha. Kuidas te ise suhtute õudusfilmidesse, et kas, kas need on sul lemmikud või vaatad lihtsalt ära? Teatise oleneb, on ikka väga-väga häid õudusfilmi olemas. Et selline film nagu näiteks tsents, kuues meel, mis tuli juba välja üheksakümnendatel pluus Willisega peaosas, see on samuti ju tegelikult õudusfilmi kategoorias ja minu meelest on see üks parimaid filme üldse kunagi tehtud, et väga nagu pinev, väga mõjusate käikudega, väga head näitlejad, apsus kõik, ja noh, neid näiteid tegelikult on veel, et õudusfilme on väga-väga häid, peab lihtsalt otsima need terad üleselt. Aga saag näiteks sulle, kuidas meeldib? Ma olen ausalt öeldes, ma ei ole päris veendunud, et ma olen üldse kunagi saagi ilmselt mingit ühte Aga see ei ole võib-olla päris minu. Nii aga räägime siis nendest Oscari nominentidest veel ja noh, mitme tihti jõuavad ka meie kinodesse, eks ole Jõuavad mõned nendest on juba olnud kinodes, aga, aga paljud on loomulikult, et tulemas ja näiteks noh, kõige rohkem nominatsioone üldse. 13 Oscari nominatsiooni kogus Hispaania režissööri del Toro film Cheipofotor, aga kuna see jõuab kinodesse alles veebruari lõpus, siis ma hea meelega räägin sellest siis, kui ta tuleb lähemalt. Aga samuti näiteks kaheksa nominatsiooni kogus suur film, Danchork, mis siis räägib kunagisest situatsioonist teise maailmasõja ajal tangergis ja no see on tõesti noh, suurepärane film, see jooksis kinodes meil juba suvel, aga kellel on vaatamata palun, tehke seda kindlasti nagu Oscarid jagatud saavad. Et tõesti on väga märgiline suur suurteos. Aga mis neil tegelikult ju see nädal jõuavad kinodesse üks filmi, mis on samuti mõlemad kandideerivad Oscarile, üks nendest on süngeim tund. The Dark Tower ja see on siis koguni kuue Oscari nominent. Ja juba on see film pälvinud ka teisi auhindu, sest näiteks kärvi õudman, kes mängib peaosas Winston Churchilli, sai parima kuldgloobuse meespeaosa eest, siis. Ja räägibki Filmsi sellest perioodist, kui Churchill'ist sai Inglismaa peaminister ja keskendub ta tegelikult ainult ühele kuule sellele samale maikuule, kui kinnitati ta oma ametisse ja väga ärevat kolm nädalat, siis mis hõlmasid tegelikult sedasama Dankerki perioodi kui need mehed sinna lõksu jäid ja, ja mis sellest kõigest sai. Churchilli ametis oli üks, ma arvan, üks keerulisemaid aegusest oligi temal pidi otsustama, kas pidada natsi-Saksamaaga rahuläbirääkimisi või seista oma rahva ideaalide eest ja ja ikkagi, nagu püüelda vabaduse poole. Ja, ja mida teha selles olukorras, kus ühendkuningriik ähvardab siis Saksamaa sissetung. Nii, samal ajal ju tegelikult Ta oli kuningas, tema suhtes skeptiline, tuli alles ametisse, vannutatud tema parteikaaslased õnnestusid tema positsiooni ja ei olnud üldse lihtne ja siis Filmsis keskendubki Churchilli kui selle, selle sünge tunni sellest väljatulemisele tema oraatori oskustele, tema veenmisjõule ja, ja tema püüdlustele Sis muuta maailma ajaloo kulgu, mida te siis ka tegi? Suures joones muidugi on faktitruu, küll on seal väga palju toredaid nüansse, mille kohta, no vot, ma ei oska nüüd sulle öelda, et kas ta kirjutas WC's istudes oma kõnesid alasti ringi jooksis neiu ees, kes oli tema assistendi trükistava kõnesid ja et see on väga nagu selliseid toredaid ja vahvaid inimesi ja detaile ma ei tea, kui paljud nendest võiksid olla tõesed, aga ma loodan, et on hetked, kus ta käib metroos esimest korda elus, kui nad on ju tegelikult aadlisuguvõsast pärit, et ta oli väga rikkast perekonnast, ta läks esimest korda elus siis kuuekümnendates eluaastates metrooga sõitma, et näha seda nii-öelda lihtrahvast ja uurida, mida nemad asjast arvavad. Ja noh, vot sellised hetked seal. Ma väga loodan, et et need võisid olla faktitruud. Aga räägime nuttu teisest filmist ka siis, mis kandideerib kolmele Oscarile, jõuab samuti see nädal kinodesse ja selleks on siis ai Tonja ja räägib ta tippiluuisutajad kunagisi Estonia haadingust ja toonia haadingu lugu noh, enam-vähem kõik spordihuvilised teavad, tegemist oli väga suure skandaaliga omal ajal Ameerika Ühendriikides, kus siis tema suurele karjäärile tõmbas igaveseks kriipsu peale skandaal mis juhtus tema konkurendinantsi keringa ning nüüd sellest atendaadis temale. Ja, ja lõpuks siis tooniahaading ju mõisteti süüdi siiski katsest saboteerida oma konkurenti ja film räägibki tema elust kuni selle juhtumini. Ja ega me tegelikult nagu sealt teada ei saa, et kas ta siis nüüd ikkagi tegi täpselt või ei teinud, küll me saame teada, milline tema karistus. Aga aga see film ei ole ainult sellest sellest situatsioonist endast, vaid see on selle naise elust tema lapsepõlvest seal on, tal oli väga ränk abielud, noh tema abikaasa oli ka üks selle suure skandaali osalisi küll aga tal oli väga vägivaldne abielu ja, ja tegelikult mis on väga oluline on üks tegelane veel selles filmis on tema ema keda keda, keda siis kehastab meil Aliceson Chani ja tema sai sellesama rolli eest juba kuldgloobuse naiskõrvalpeaosa eest ja ta teeb tõesti suurepärase rolli. Ja see ema ja siis selle Tonja suhe, ma arvan, on ka üks, üks selline nii-öelda põhiliin või üks väga kurb osa sellest filmist ja tema elust. Ja tegelikult, et nii palju kui ma ka lugesin hiljem, siis Alisson channiga ütles, et ega tal nagu ei olnud selle ema mängimiseks väga palju näiteid võtta, et ema on siiani väidab, et, et see kõik, mis seal filmis on, et seda tegelikult ei ole juhtunud. Et tõsi, ta on küll paar korda oma kätt tõstnud lapse vastu, aga, aga noh, need olid umbes teenitud korrad ja päris nii see ei ole nagu see filmis on kujutatud. Aga film siis tõesti portreteerib tema ema, kui väga sellist südametud ja julma kalkija kalkuleerivad inimest, kes siis sundis, hoidis teda sellel teel. Aga, aga see on tehtud väga huvitavalt, see film, ta on nagu natuke dokumentaalfilmi vormis võib-olla et inimesed jutustavad otse kaamerasse ja ta on selles mõttes väga, väga omapärane ja väga-väga ägedalt tehtud. Ja ta on sellistel filmifestivalidel juba väga palju kiitust lõiganud ja teenitult. Ja huvitav nüanss on ka see, et margut Robi, kes on siis peaosas, on ka ise selle filmi produtsent. Nii et ühesõnaga igati kiiduväärne teos. Mina toonia on siis see film, millest millest rääkisime ja mida võib siis vaatama minna kinodesse ja enne rääkisime süngeim tund mis on ka kinodes kohe peatselt. Just sel nädalal mõlemad nad sinna jõuavad. Aga täna on ju Eesti Eesti muusikaauhindade gala või või siis jagamine, nii et see on ka sündmus, mida tasub jälgida. Tasub jälgida, et ise Saku Suurhalli ilmselt kohale minna ei jõua, siis silma peal vast ajakirjanduse vahendusel ikka tasub hoida, sest kahekümnendat korda meil muusikaauhindu jagatakse juba ja ei ole teist nii suurt ettevõtmist kus saaks siis sellist ülevaadet või head läbilõiget eesti muusikast. Sest minu jaoks on juba tegelikult märgiline see, et auhindadele kandideeris 170 möödunud aastal ilmunud albumit, mis on ju tegelikult meie kohta väga suur arv ja kõik albumid ju ka ei kandideeri, sest meil on palju selliseid kategooriaid, mis ei jõuagi sinna, kuna meil ei ole nii palju muusikuid. Aga, aga plaate on palju, muusikuid on meil palju, žürii on siis välja valinud, Ta on need nii-öelda parimatest parimaid, žürii koosnes samuti 140-st liikmest, ehk see ülevaade on päris suur ja päris hea. Ja kõige enam nominatsioone on pälvinud ansambel miljardid, kes kandideerib suisa viies kategoorias. Nendest me oleme natukene siin rääkinud ka, et nende kontserte, viimast albumit tasub kuulata ja samuti on nad ju nüüd ka Eesti laulu osalised, nii et ikka hoidke silm peal. Aitäh sulle selle ülevaate eest filmidest ja tänaõhtusest muusikaauhindade jagamisest. Kerttu Kaldoja meie portaalist menu portaalis saab siis lugeda ka ilmselt õhtul nende muusikaauhindadega. Loomulikult pildid ja uudised, et minge vaadake õhtul järele, kuskil pärast kella kümmet õhtul peaksid nad juba selguma. Palun. Ja tänaseks huvitaja saade lõpetab, kell on 10 ja 56 minutit pärast uudiseid kaasaga kindlasti virgutusvõimlemist, midagi õudsat seal ei ole. Mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast kaasa mõtlemast kaasa rääkimast, aitäh ka Ingrid Roosi põllule, kes seal puldis kõikidele kaunist päeva.