Vikerraadio. Tere, head kuulajad tänases saates räägime me suhetest, mis mõnikord sõlmegeerduvad, aga teinekord liialt maha jahtuvad. Mida teha, kui on tegemist sasipunt, aga kas suhete klaarimisel mängib rolli ka inimese rahvust ja kultuuriline taust või ei ole see oluline? Need on vaid väike keset murdosa teemad, millest täna juttu teeme ning stuudios on meil pereterapeut psühholoog Roman Timofejev, kes on suhteid lahti arutanud pea 10 aastat nii eesti, vene kui inglise keeles ja kes veab ka Youtube'is lühiintervjuude sarja hea vestlus. Nii et kui teil on küsimusi, mõtteid, need on oodatud praegu kohe meelde kodulehele foorumisse kirjutada. Ja seejärel räägime uuest lühidokumentaalfilmist, Kerro 40, mis on sarjast Eesti lood ja mida saab eesti televisioonis näha juba esmaspäeval, viiendal veebruaril. Tegemist on siis käru vallas asuva vanima tegutseva eesti pereklubiga, mis tähistab peatselt oma neljakümnendat. Et sünnipäeva, aga lähemalt kuuleme juba režissöör Aljona soorikuvalt sursikuvalt vabandust, millest siis film räägib ja mis teda inspireeris ning Kerttu Kaldoja portaalist meenu teeb ülevaate kultuurisündmustest. Tuleb Doc pointist Jazzkaare eelkontsertidest ning kahest filmist, mis kandideerivad Oscaritele. Niisugused on teema täna minuni Kristaga imehead, kuulamist. Naeru. Kaare. Lugu oli siis pealkirjaga, väljas on veebruar, Valdo Randpere ja Urmas Alendri esituses ja nüüd meie tänase jutu teema juurde, milleks on keerulised suhted ja nende siis lahtiharutamine ja mul on hea meel tervitada saates pereterapeudi psühholoogi Roman Timofejev, tere. Tere. Pole mitu aastat näinud, ütleks, selle kohta on vahepeal on aeg edasi läinud nii palju, aga teid on alati tore kuulata, sest te lisate ütleme, psühholoogide maailma natukene nagu värvi ja teistsugust olemist. Sest neid psühholooge, eestlasi ei ole palju, kes võiksid vastu võtta nii eesti keeles, vene keeles. Tudeng, ma püüan, sest, sest mulle mulle näiteks endale väga meeldib kuulata asju, millest ma näiteks absoluutselt aru ei saa ja kui keegi seletab hästi, et mis asi on remont, et kuidas autot lahti võtta, ma hea meelega ise kuulan, nii et ma, ma leian, et see on väga oluline, et minu eriala poolt sama pakkuda, sest maailm läheb aina keerulisemaks, et peab, peab inimestele seletama, et kus me oleme parasjagu. Kuulge, aga miks läheb maailm keerulisemaks? Iseenesest on ju kõik lihtne puut taevas, päike, need on kogu aeg olnud. Ka inimeste suhtes just nimelt just nimelt, et meil inimene on juba kosmoses lennanud, aga mis ajus toimub, me ikka ei saa? Jah, ja ilmselt ei saagi kunagi, see, see aju on ikka nii keerulise ülesehitusega, aga kogu aeg uuritakse seda, kogu aeg tulevad uued teadmised, uued teooriad. Viimase 10 aasta jooksul on eriti suur läbimurre aju-uuringutes, just tänu tänu sellele. Kõik need arvuti neurouurimuste tehnoloogiad lubavad nagu vaadata ju sisse. Aga seda varem ei olnud nagu nii, nii aktiivselt muidugi on see kogu see neuropsühholoogia on ammu eksisteerinud, aga viimase 10 aasta jooksul nagu tõsine läbimurre justjust hästi palju nagu sellest funktsionaalse Mardee baseeruval uuringud ja, ja noh, saab nagu reaalselt vaadata ju sisse ja vaadata, mis seal toimub. Olete teise vaadanud? Muidugi ma ei ole, ei ole neuropiilun, piilun mõnikord, et kui, kui mõni uurimus mulle satub nagu paberi- või ekraani pealt kätte, et siis ma lihtsalt püüan tutvuda, kursis ennast natuke hoida, aga, aga muidugi Töö see, mida te teete iga päev nõustada, aidata inimesi keerulistes olukordades keerulisi olukordi lahendada, see on hoopis teine asi, aga kui palju seal seda kõike muutust on ja nii et et või on vastupidi, nii et see, mis te kunagi õppisite, see valem töötab ja töötab ja töötab. Mõned asjad ütlevad, mõned ei tööta ja ei, kui ma, kui ma hakkasin õppima. No mis seal oli 12 aastat tagasi, 11 aastat tagasi pereteraapiad? Muidugi Venemaal ka. Aga on olnud metoodikaid, mida aastaid hiljem alles lihtsalt teada sain, et, et need ei ole nagu nagu väga enam populaarsed ja tekib pidevalt uusi psühhoteraapia koolkondi ja noh, mõned saavad näiteks eriti tugeva positsiooni just selle empiirika mõttes, eks ju, et et on nende efektiivsus on tõestatud uuringutes, eks, et, et siis need kuidagi välja pressivad eelmise ja mõnikord ei pressi. Et see on selline, see on selline keeruline maailm, psühholoogia üleüldse on, on väga veidral positsioonil teiste, teiste teadustega võrreldes. Positsioon on vahel mulle tundub väga kaugel teistest, eks, et kui me võrdleme, teatas mulle, eks noh, just nimelt, et kui me võrdleme näiteks füüsikaga, siis, siis füüsikas ei ole enam võimalik, et, et satuvad kokku kaks füüsikud eri eri maailmakohtadest ja üks ütleb, et mina arvan, et ma ei tea, protoonid nii triinid lendavaid niiviisi ja ei, ma arvan, et teistpidi, eks, ja minu uuringud ütlevad ühte minu uuringud ütlevad, Eesti on ju muidugi võib olla väga-väga peenes kihis on jätkuvalt seal erimeelsusi, aga see baas, paradigma on nendel ikkagi väga-väga ühine ja sama asi juhtub bioloogias. Ja sama asi juhtub väga paljudes teistes teadustes psühholoogias see üldine kiht, mis on nagu kõikidele väga-väga-väga, noh kuidas öelda, ühtlaselt arusaadav, nii pisikene, sest meil on napilt üle üle 100 aastat vana. Aga kas see on siis nii, et iga psühholoog, kes tuleb noh, mitte just kas iga, aga ütleme, kümmekond need on välja mõelnud oma teooria ja ajavad oma juttu või oma mingit evangeeliumit. Puudutab see sõltub psühholoogist muidugi jah, kui me räägime, kui me räägime akadeemilises psühholoogias, need inimesed, kes uuringuid teevad, seal toimub üks, üks protsess. Tänu sellele akadeemiline protsessi liigub väga kiiresti, eks me oleme alles alguses siis need, need, kes praktikaga tegelevad, need, kes on psühhoterapeudid või siis nii või teisiti konsulteerivad inimesi seal tõepoolest väga palju baseerub mitte nii palju ja nii alati teaduslikel uuringutel, vaid siis oma kogemusel. Ja noh, muidugi see kogusse nõustamisprotsess on tõepoolest Ma ütleks, ta on ikka rohkem lähedane kunstile kui teadvusele võimalik, kuigi me võtame teadusest väga palju. Niipalju kui me saame. Aga ta on ikkagi rohkem kunsti moodi. Lihtsalt seetõttu, et me tegeleme inimestega, tegeleme reaalse inimese dialoogiga. Ja, ja me kunagi ei tea, millega see dialoog, kuidas meid kuulatakse, kuidas kuidas vastu võetakse, seda, mida meie ütleme, teate, see on iseenesest mõjub. See on siis nagu ka näitemäng, et tulevad kaks inimest ja tulevad ühe inimese juurde, kes on? Siis hakkab toimuma etendus. Kuidas see lõpeb? Me ei tea veel alguses kasse, paar jääb kokku või nad lähevad lahku. Kas nad ründavad seda pereterapeuti, sest sobinile? Või et see on oma omamoodi improvisatsiooniline teater jah, et me võime ju teada mõnikord. Noh, nii-öelda kaarte või skeeme, mis kipuvad korduma, aga iga paar on individuaalne ja kuna seal on hästi oluline suhe on ju, et, et ma ei saa prognoosida, milline suhe on minul iga inimestega, kes minu juurde tuleb. Suhe on hästi oluline. Teraapiaprotsessis ta ei ole nagunii oluline, kui me räägime akadeemilises psühholoogiast ja ja kui me räägime uuringutes, seal on omaette valdkond, mis seda asja uurib. Aga noh, mis iganes sellest, kas, millised, ma ei tea, millised on minu suhted kliendiga, on hästi-hästi olulisel määral sellest, kuidas arst annab mulle tableti. Eks ju, sellest ei, väga paljus tabletisektori varieero sellest, mismoodi psühholoog ütleb seda, mida ta ütleb sellest, mis moel ta seda teeb. Sellest väga sõltub see, millega see lõpeb või ei lõppe, kas on tulemas, siis jääb psühholoogide maailmas on niisugused oma rokkstaarid poigonfikega kui palju neid on ja kas nendel on oma teooria või need need ongi reeglina need inimesed, kes, kes tulid millegi uuega välja, mis töötab, mis kipub töötama. Kas on väga-väga uus, et keegi ei ole sedasi siiamaani mõelnud ja tekib väga selline populaarsuse laine selle baasilt, et see on alternatiiv. Ja võib-olla hiljemalt me leiame, et see võib olla noh, võib-olla sellel on, on oma koht, aga, aga ta ei ole nüüd nii efektiivne, nagu alguses tundus. Ja on need, kes tulevad täiesti revolutsiooniliste asjadega sisse ja, ja, ja need on muidugi tõelised rokkstaarid. Johnson on näiteks üks nendest. Ta teeb sellist asja nagu tunnetekeskne paariteraapia ja, ja nüüd on ka pereteraapia individuaalne teraapiate valdkond laieneb. Tema raamat armastuse tähendus on olemas isegi juba eesti keeles. See on tõeliselt tõeliselt revolutsiooniline teadlane, sest et see on esimene lähenemine teraapiale, mis on tõepoolest integratiivne, mitte eklektiline, vaid integratiivseks. Ta võtab parimat asjad mis eksisteerivad psühholoogias ja inimteadvuses ja, ja ka suhteteaduses. Ja siis ta integreerib neid sellisel moel, et tuli midagi uut välja. Aga teie ise teete, ega seda tunnete kesksed teraapiad vaikselt hoidlikult töö on ja mida see tähendab, mis mõttes tunded? Tunded on ju kõigil, see tähendab. Seda head tunded on loomulikult kõigel see tähendab eelkõige seda, et kui tuleb näiteks paar siis sisu, mille ümber reeglina käib kaklus või sa võimuvõitlus või selline tagaajamine, eemaldumine, mis, mis suhtes toimub. Et reeglina see, mida, mida inimesed ei näe, ei teadvusta, on see, et selle taga on väga-väga võimas jõud. See jõud on see süüdonson ütleb selle kohta väga, väga lihtsalt, võib-olla natuke lihtsustatult, et armastus on ellujäämise mehhanism, mis on meie ajadusest sisse kodeeritud. Et me oleme imetajad. Me vajame teada, et ja tunda, et maailmas on kas või üks inimene, kelle peale saab tõepoolest loota, et meil inimestel liigina on omane rasketel aegadel toetuda kellelegi, kes on meie kõrval ja see paneb nii võimsat dünaamikat mängu ja inimesed reeglina seal ei teadvusta, eks ju, et nad jäävad pinnapealsel tasandile, noh, ma ei taha jälle sellest Vanaalsest prügikasti näidest või nõudepesumasinast rääkida, aga et tihtipeale need on need võimsad jõud, mida inimesed üldiselt ei märka. Et kui naine on kuri või vees on kuri, siis ma arvan, et ma ei pruugi talle meeldida või ta tahab mind kontrollida, eks lähevad käiku pigem sellised hirmud, mis baseeruvad omal kogemusel ja oma sellisel suht interpreteerimisel varasemast ajast. Aga siis, kui protsessi jooksul hakkab paistma seal, et inimene inimlike vajadustega, siis sellele järsku on väga reaalne vastata, väga reaalne vastu tulla. Ja, ja see meetod on, seetõttu on olnud väga revolutsiooniline, sest tema selline empiiriline baas on päris päris kõva. Ma jälle ei ütleks, et see nüüd mingisugune Silver Bullet, eks nagu öeldakse, eks ta ei lahenda kõiki probleeme. Aga ta tõepoolest, vot see on üks näide sellest, kuidas nüüd koos selle neuroteadusega ja aju-uuringutega kooskõlas on tulnud uus teooria ja uus lähenemine, mis ühtepidi integreerib teistpidi saab uusi kinnitusi selliste kaasaegse moodsamate meetoditega ja see tõesti see vallutab maailma. Aga külge sellist asja, et kas te teel oma praktikast, et kui inimesed tulevad, kas siis probleemiks on see, et suhted keevad üle või vastupidi, et ollakse üksteisest kaugele läinud, et kumm nagu domineerib rohkem, kas see, et tahaks nagu võimu kodus või vastupidi, et inimesed kasvavad lahku, sest muu maailm on nii huvitav, et justkui nagu Monogaani hakkaks läbi saama? Rohkem see pöördumise, ma ei taha kriitiline olla, aga ikkagi noh, sest see on selline väga, väga kultuuriliselt arusaadav käitumine. Aga meie pöördumise, vot ma ei leia parimad sõna. Krista kui kvaliteet, pöördumise kvaliteet on see, et ikkagi tullakse reeglina siis, kui on väga-väga-väga halb. See on hea, kui ta ei tulda, siis kui on tekkinud konflikti, et ütleme, tullakse küll, aga need on palju-palju vähem. Reeglina, kui juba ikkagi minnakse arsti või, või psühhoterapeudi juurde, siis kui ikkagi asja on ikka väga-väga haput. Ja, ja see natuke määrab seda, et tihtipeale seal on sellist vastastikku eemaldumise dünaamikat nagu natuke rohkem, kui võib-olla see, mis me tahaksime, oleksime tahtnud neid varem näha. Sellepärast kui noh, et kui, kui ikkagi nad kaklevad, tuli sealt siis no ma ei ütleks, et seal on selles mõttes rohkem lootust. Et nad ikkagi noh, nendel ei oleks nii valus ja nad ei kaklaks, kui nad ei oleks oluliselt. Kui need ei armastaks üksteise vot see vist olla isegi peab paika selles mõttes ma hakkasin praegu mõtlema, et, et me ju meile teevad haiget need inimesed kõige rohkem. Absoluutselt absoluutselt. Ja, ja muidugi see võtab, see haigeks saamine võtab muidugi vahepeal võtab päris vastiku vormi. Mõnikord ta ta ikka teeb, ta teeb niukseid, võtab niuksed, pöörded, et me teeme teistele veel rohkem ja veel rohkem veel rohkem haiget. Paradoksaalselt saame tagasi veel rohkem haiget. Aga see on see, miks, miks, miks teraapia on oluline jaa, jaa. Need on need protsessid, mis seal toimivad, et me püüame vaadata, mis on selle all mis on selle väliselt kurja või iroonilise või agressiivse või lihase või ärritunud või ette heitva või ükskõik, see. Või sellise eemalduva käitumise taga, mis, mis seda motiveerib, miks siis tavaliselt on neis motiveerida, kas siin mängib rolli ka ma ei tea, rahvuskultuuriline säilitada suhet. Tegelikult sedasama olimegi kett lõhkudes sama, ei, nad ei tee seda. Nad püüavad ellu jääda sellisel moel, nagu, nagu nende elukogemus ütleb, et justkui töötab. Eks ju, et kui mu ema on olnud näiteks väga ärev ja väga selline puhub ja väga kriitiline ja väga nõudlik ja ma olen väga-väga varakult õppinud, et, et ega väga ei ole võimalik miski teha, et teda rahuldada. Ja jumala rääkida temaga, et mul on miski raske, ei ole üldse mõtet, sa saadki ainult kritiseerida, mida ma õpin, ma õpin lihtsalt toime tulla. Pidin seda, et, et ära teistele oma nõrkust näitama, eksju, nad hävitavad sind ja pigem hoiab kõikidest probleemidest eemale. Aga noh, see on ellujäämismehhanism, mis ei tähenda, et ma ei vaja enam tähelepanu, ma ei vaja enam tunnustust, ma ei vaja enam lähedust, see ei tähenda seda. Ja, ja inimestelt lihtsalt ekslikult ekslikult nad ei ole mingit põhjust, miks nad peaksid seda tegema, meie õpetas seda. Me ei propageeris seda taga. Nii et selles mõttes, et see on väga paradoksaalne, aga ikkagi inimeste sügava motivatsioon on ikkagist seda suhet reeglina reeglina suhet säilitada. Muidugi on juhtumeid, kus, kus me leiame ikkagi selle taga pigem sellist varjatud leinaprotsessi, kus ikkagi pigem lõppenud ja mu käitumine pigem peegeldab seda, et, et see asi on läbi, ma lihtsalt ei tea, kuidagi, ma ei suuda millegipärast lekkida sellega ja et sellest varjatud leiame, leiame ka enamjaolt me leiame seda, et, et, et ma meeleheitlikult lihtsalt siblin ja ei tea, mismoodi veel teha nii, et meie suhe säiliks ja oleks hea. Aga miks see on läinud viimastel aastatel nii keeruliseks, sest kui ma mõtlen vanaemade aega taha või kirjandust lugedes, siis oli ka, kindlasti oli probleeme, aga kõik oli kuidagi nagu natukene rahulikum või ma lihtsalt ei tea, mis oli. Ei, absoluutselt need, need, need muutused on nii globaalsed. Kõigepealt ja, ja neid on olnud nii palju, on ju, et, et kõigepealt kogu see muutus naise rollis, eks alates sellest, et naine hakkas käima ülikoolis ja hakkas võrdsust meestega nõudma. Pluss sellele lisandub seksuaalne revolutsioon ja seksuaalne vabadus, sellele lisandub poliitiline kriis, eks ju, põgenikud ja immigrandid ja inimesed liiguvad mööda maailma ja põrkavad kokku kultuurid, mis ei ole 1000, tuhandeid aastaid võib-olla kokku puutunud nii tihedal moel. Nii et siin on plussell internet, loomulikult kogu kogu see arvutiasi ja, ja teadus, teadus läheb ka väga, väga kiirel tempole edasi ja lõhe selle vahel, mida keskmine inimene teab ja oskab selle vahel, mida, mida teadus teab ja pakub läheb aina suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Ja vaadake, kui palju turvalisusest räägitakse, viimase. No mees ongi tekkinud, meil on meeletud hirmud, et kui mina nooruses võisin käia, vabalt tänavatele käia, ega siis tänapäeval juba lapsi hoiatada. Ja see peegeldab kahte protsessi, ühtepidi me lihtsalt oleme rohkem teadlikud, eks me rohkem hindama oma turvalisust kui, kui varem et normi nihkub, eks, et noh, tihtipeale küsitakse, et kas näiteks hüperaktiivseid lapsi ongi millegipärast rohkem või kas laste agressiooni on rohkem, no võib-olla on natuke rohkem. Aga ma ei usu, et nii palju rohkem kui vanasti lihtsalt suhtumine muutub. Kas kiusamist lasteaias või koolis on rohkem? Ei ole, rohkem, suhtumine muutub ja me ei ole enam sallivad selle osas me ei taha enam see, et see oleks, me hindame ümber oma põhiväärtusi ja, ja me tahame, et need asjad ei eksisteeriks, aga me jätkuvalt liiga halvasti mõistame neid protsesse ja, ja kuidas meie aju reageerib konfliktis ja, ja siis lihtsalt lõpuks me pahatihti lõpetame sellega, et ma tahan lõpetada vägivalla vägivallaga. Vaat siis me seda ei tee. Me kuulame Jaan Tätte ja Marko Matvere laul kivist ja seejärel jätkame. Jutusaates on külas meil psühholoog, pereterapeut Roman Timofejev. Maarika soonid lähemm teisigi. Kuid saabudes ma olen viimane, et ma ootan, olen iga oma reisi. Et olla pärast pisut liivane. Et olla päras pisut liivane. Ja kuidagi on ikka läinud, nii et satun sinna, kus olen juba käinud. Kus ikka jälle kohtan midagi, mida olen juba puutunud või näinud, mida olen puutunud. Näinud. Nüüd jälle läksin, nägin sipelgate rivi, kus kõver puu on lookas rajanud. Ja kohe teadsin, varsti tuleb kivi. See oli hea, sest puhkust oli vaja. See oli hea, sest kokku oli vaja. Jõudsin kivi juurde, võtsin Kiviõlist. Või siis õigemini olin Kivils üle. Äkki meenus, kunagi ma vist ei saanud ise selle kivi otsa üles. Ei saanud ise selle kivi otsa üles. Isa tõstis siis, kas ma pelgan? Kartsin väga, aga ütlesin, et ei. Ja siis klammerdusin isa sooja selga, et võiks lihtsamini jätkuda reis. Et võiks lihtsamini jätkuda, on merereis. Ma ikka lähen teisi, kui saabudes ma olen viimane maa, ootan, olen iga oma reisil. Et olla pärast pisut liivane. Et olla pärast pisut liivane. Tõusin kivilt, läksin teele, nägin katus, kuulsin, teised olid jõudnud pärale. Ja kui keegi olekski siin, teadsin vastust oma saabumise silmasärale. Oma saabumise silmasärale. Oma saabumise silmad säravad. Niimoodi, ja me läheme jutuga edasi täna meil saates külas Roman Timofejev, psühholoog, pereterapeut, kes on 10 aastat nõustanud inimesi aidanud sasipuntra lahti keerutada ja jääb ka Youtube'is lühiintervjuude sarja hea vestlus, nii et kui teil on mahti, siis saate kuulata ja vaadata ka sealt agromandajate. Mul on selline küsimus, et, et tõlge, kui maailmas on toimunud nii meeletud muutused ja noh, tõesti 20 aastat tagasi oli hoopis teistsugune maailm meie ümber kõik kas inimene on ka muutunud või on ta muutumises või mis temaga nagu toimub. Inimene, ma arvan, on nii mitmekülgne, et lihtsalt erinevad ajastud, kultiveeritud erinevaid külge. Ja, ja selles mõttes me muutume küll, eks see, sest sest kogu see eriti eriti laste peale on seda näha, eks ju, kuidas, kuidas lapsed ei loe enam nii hea meelega raamatuid paberist eks ju, kuidas. Ja noh, selles mõttes neid, neid tulemusi veel ei ole päris kätte jõudnud, eks ju, et see on värske protsess, on ju 15 aastat tagasi selles samas YouTube'is ei ole veel või, või milles muus Facebooki või millest muuseumide otsingumootorist ei saanud seda, seda infot, mida täna saab ja vaikselt kasvamas põlvkond, kes on seda kõike saanud ja millised täiskasvanud nad on, millised nii-öelda ühiskonna liiget, millised perekonnaliikmetel on need, seda, seda me saame maitsta hiljem. Mõned psühholoogid, see on eriti paanikast sellest, et, et see tuleb mingisugune lausa uus inimeste liik, kelle, kelle taju on teistsugune, kelle ei tea kelle noh, arusaam emotsioonidest konteksti muidugi, eks ju, et need lapsed, kes on kasvanud arvuti taga, eks ju, nendel nendel ei ole sellist väga kogemust oma kehas iseendast ja oma emotsioonidest, vaid kõik ongi nagu sümboolne ja pildiline ja nii edasi. Et selles mõttes seal nihed toimuvad. Ega inimene nii plastiline, tema kannab igasugu asju teha, inimesest oli võimalik teha oma oma venna ja, ja oma vanema tapja. Nii et selles mõttes, et tingimused, mida me loome, võivad meid küll muuta. Aga kas seal on sellist noh, selles mõttes ta nagu on ja ei ole, et need dilemmad, millega vanemad puutuvad perekondades kokku, on täpselt samasugused, lihtsalt neid lihtsalt vastuseid enam ei ole. Kuidas teie aitate siis inimesi, kui tulevad segaste suhetega pered või üksikud nõustamisele, kuidas te saate neid aidata, kui kõik on nii segane ja, ja keeruline ümberringi? Või mis aitab inimeste vahel öeldakse ka see, et kui keegi ära kuulab, kui keegi tagasi peegeldab, kui keegi oskab sulle öelda õigeid küsimusi. No üks asi on see, et kui me hakkame arutama sisu, siis me jääme ja upume ja jääme kinni. Et kui, kui lapsed ja vanemad arutavad omavahel, siis midagi, siis me võime, me püüame võimalikult ruttu üle minna natuke sügavamale tasandile. Sest lapsevanema vajadus on hoolitseda oma lapsest ja ta peab saamast realiseeritud. Tal tekib normaalne ärevus, kui ta miskit ei tea, kui talle tundub, et tema lapse elu või heaolu nuhus, ta reageerib sellele vastavalt. Nüüd kas laps loeb seda signaali sellisel moel, et ahaa, et minust hoolitsetakse või mitte, et küsimus ei ole, kas, kas selleks ohuks on, on, ma ei tea, interneti Pedasid või selleks ohuks on, ma ei tea, hundid? Meie kõrval kõrval metsast, eks ju, aga point on selles, et laps peab olema võimeline maha lugemas vanemas sõnumi väga-väga läbinisti selgelt. Sellisel juhul on ta võimeline vastu tulema ja sellisel juhul on ta võimeline natuke õppima nii palju kui ta, kui ta, kui ta saab ja kui ta jaksab sellest ja reguleerime oma käitumist vastavalt. Aga pahatihti noh, parimat, kuidas öeldakse, parimad kavatsused on, on, viivad meid põrgusse täpse põrgusse, eks ole, ja, ja, ja see, mis on nagu minu vanemlik, normaalne mure oma lapsega pärast väljendub taga sellisel kontrollival moel väga vihasel moel, üle äreval moel, nii et lapsele tundub, et teda tema vajadusega üldse ei olegi nähtav. Ning see, et risti vastupidine protsess, kui, kui, kui see, mis kavatsus korda saadad, korjata nii, et me püüame nagu hoida nii-öelda kätt sellel pulsi peal, pigem sellel sisemisel protsesse, kuidas juhtub nii, et järsku hooliv vanem saadab sõnumi, mis enamaid kõlani hoolivalt ja kuidas laps, kes tegelikult iseenesest võiks hoolida ka ja püüab adopteerida ja seal on normaalne arenguline protsess, et miks järsku normaalne arenguprotsess läheb inetuks. Et me püüame nagu, nagu sinna tasandile Viiasse dialoog. Aga kuidas seda nüüd tavaline inimene peaks õppima või arusaama, et maailm muutub, kõik on keeruline või noh, ma natuke utreerin, aga et ei taha ju, et kõik läheks nüüd võtaks endale ühe psühholoogi, hakkaksid tema juures käima ja asju lahendada. See ei ole ju ka maalis. Ei no meil on erinevad variandid ennast harida, on olemas raamatut, on olemas igasugused sedasama hea vestlus, mida ma teen, on kah sellise harimise eesmärgiga on olemas 1000 erinevat koolitust sel teemal. Ma küsin, ongi olemas meetrite kaupa kilomeetrite kaupa eneseabi õpikuid ja inimesed ometi õnne on. Kas nad siis ei oska lugeda või millest, kas nad siis ei oska lugeda või miks see nii on? Vot seda ma ei tea, kusjuures, et oleks tahtnud lugeda mõnda uurimust, et kui palju inimesed üldse loevad sellist eneseostavad selle välja. Muidugi lugemine ei ole päris seesama, mis praktikas tegemine, eks ju, ja mõnikord inimesed ostavad raamatu ja seda ma olen küll kuulnud ühte naljakat marketing uurimust, et, et inimene saab oma vajadust raamatuga seoses rahuldatud, siis kuidas seda Ostaabriksesse tausta, pealkirja ja ostes pealkirja ta on nii-öelda automaatselt nii-öelda noh, kuidas öelda on seotud selle teemaga on, selle teema sees on juba saanud seda kuuluvust ja staatust, mis on selle raamatuga seotud ja ei teagi enam lugema. Selle kohta oli üks naljakas naljakas turundusuuring. Aga et jah, et on asju, mida peab kogema. Et ma võin lugeda aktiivse kuulamise kohta 53 raamatut, aga kui ma kordagi ei püüa üldse oma kõnet natuke sisemist kõnet või, või seda, mida ma lobisen natuke nagu aeglustada, ikkagi kuulata, mida mulle räägitakse tagasi peegeldada see põhisõnum, mitte niivõrd see, see pikk tekst vaid lihtsalt kuulata, et ahah, et, et milles ta, milles ta mulle püüab öelda, mida ta tahab öelda, mida, mis on ta põhipoint on ja siis küsida, et kas sa mõtled seda, seda. Ja kas ma, kui ma üldse ei proovigi emotsiooni märgata, et, et mis see on, mida sa tajud, mis, mida sa tunned, kas oled vihane, kas sa oled rõõmus, et need protsessid jäävadki kuidagi alateadlikul tasandil ja ma ei pruugi üldse su emotsiooni õigesti aru saada, sest meil on erinev elukogemus ja noh, see nagu viib meid võib-olla väga-väga abstraktsete tasandil, eks ju, et et ühte raamatut, mis on väga põnev, ma olen lugenud, mis on emotsioonide lugemise kohta. Ja selle kohta on vist nüüd mingisugused uued uuringud, mis ütlevad, et ikkagi ikkagi ei ole nii et et, et see noh, see nägu kas naeratab või, või kulmud kortsus ikkagi objektiivselt ütleks igale ühele ühte ja sama emotsiooni kohta vaid ikkagi noh, see autor, keda ma olen lugenud, ikkagi pakub, et me konstrueerime otsast peale iga kord vastavalt sellele, milline meie eelmine elukogemus on. Nii et selles mõttes, et me peame küsima ja ma pean nimetama asju, et siis noh, ei olegi niisama meile antud. Teatel proman, viimane küsimus veel, kuigi on nii palju, oleks mida tahaks teada. Öelge, kas see peab paika või, või kuidas sellega on, et kuidas te kommenteerite, et need inimesed, kes teisi aitama hakkavad või aitavad, peavad ise olema väga terved, et ei saa, nii et ma just tegelen praegu lahutusprotsessiga, on üksik naine ja räägin teile, kuidas olla õnnelikus pere suhtes. Ei ole nagu vägivaldne mees, aga räägi, kuidas. Olla ma ütleks niiviisi, et, et igas ravitseja sees on olemas kuskil sügavas hinges sügavalt selline tema enda haav. Eks see esialgne haav, mida on elult või, või oma esimestelt olulisematelt suhetult saanud ja see haavand, miski, mis teda ilmselt on motiveerinud, seda eriala valima. Ärge uskuge kedagi, kes ütleb, et ta tuli lihtsalt sellepärast, et seriaal on tore, kõikidel on Sahas sees olemas ja küsimus on selles, kui palju on ta selle haavaga tegelenud ise. Sest ühtepidi Zahav aitab samastada nende inimestega, kes tulevad, aitab paremini seda mõista, aitab kaastunde ja motiveerib töötada selle nimel, et noh, ei pea kõik niiviisi kannatame, eks võib-olla abiks teineteisele õigel hetkel, võib-olla, kui minu jaoks ei olnud õigel ajal kigi abiks, siis ma olen õigel hetkel abiks kellegile. Aga see kompensatsioon peab siiski olema piisav, et, et, et kliendiprotsess minu mind ei uputa, eks, et et ma ei hakka tema peale provotseerima omi asju. Et loomulikult me, me oleme kõige inimesed ja meil on omad haavad ja omad probleemid. Kui mul on parasjagu äge lahutusprotsess, ma ei ütleks, et ei tohi tegeleda sellega, kuigi mõni koolkond ütleb, et ei tohi siis tegeleda selliste asjadega majutleks, et siis lihtsalt su tööl väga raskendatud ja ilmselt peab klient olema teadlik sellest, et, et see on see, mis ilmselt kitsendab su nägemust hetkel. Ja siis on su kliendil valikut, et kas, kas ta käsitleb seda sinuga. Aga kuidas thermann hoiatamal vaimset tervist? Oi mitmel erineval viisil. Üks variant, noh see, mis mulle muidugi kõige rohkem meeldib, on suhtlemine minu naisega. Ja viimase kahe aasta jooksul suhtlemine lapsega. See on kõige elutervem tegevus, ma leian, mis, mis üldse eksisteerib. Kui palju te sellele aega pühendate või ei ole, nii et toon oma mured kõik koju kaasa ja siis valan naise peale. Kuule, püüan nii palju, kui ma saan, ma tean, et alati ei ole kunagi kunagi piisavalt palju, aga muidugi noh, mind aitab jalutamine, mind aitab lugemine teist siin, mis aitavad teised asjad lihtsalt tõepoolest peab olema miski, mis, mis nagu kompenseerib ja kuidagi on siiski alternatiiviks, eks, et kogu kogu elu ei saa tööl kulgeda. Aga oma lähedastega suhtlemine olemine sellisel mõnusal positiivsel moel on, on, on see ase on asendamatu äkki ka mingi väike kogus laisklemist korraks veel Äradne libeleid töötaksega Ravele, absoluutselt, eriti pimedal ajal. Eriti pimedal sõda, evolutsiooniline psühholoogia kinnitab ka, et me, et kogu kogu loodus ütleb meile, võtke aeg maha, eks sind pidevalt sellest räägitakse, septembris. Pime pimedam aeg on ju, et kuidas toime tulla selle hooajalise depressiooniga väga lihtsalt ei ole mingit ajalist depressiooni, kui sa ei rabele siis kui loodus ütleb, et ära rabele võta rahulikult, pime aeg, külm on, eksju on vaja süüa, varusid, istuda, kodus rabeleda. Et sellisel moel jah, et kuulame loodust absoluutselt. Aitäh saatesse tulemast Palo, Roman Timofejev ja just, ja ma loodan teid veel kohata, sest nii palju oleks teemasid, millega millest rääkida ja pealegi mees, psühholoog on Eestis ikka ääretult vähe. Neid see ei ole populaarne eriala, jah. See ei ole meeste suhtes, aga mehi on aina rohkem psühholoogias, nii et võib-olla võib-olla see trend muutub. Põnev on lihtsalt kuulata, mismoodi, nagu erinevalt kõlab või kas kõlab vat võta sa kinni igal juhul 1000, tänu teile me jätkame nüüd muusikaga ja seejärel teeme juttu juba ühest dokumentaalfilmist ja kultuurisündmustest, mida saab siis lähiajal vaadata, külastada? Ja nüüd on meil telefoni teisel pool režissöör Aljona Sursikova, kellel sai valmis järjekordne dokumentaalfilm, mida saab näha juba sel esmaspäeval Eesti Televisioonis. Ja pealkirjaks on seal Kerro 40 ja telefoni puhul teisel pool, nagu ma ütlesin, siis Aljona Alloder tere. Kuidas läheb? Väga hästi. Tee viimane film valmis ahni. Krimm sai valmis. Just eelmine nädal oli esilinastus Artises, aga varsti kõik Eesti inimesed tahavad rikliteleviljonis näha neoonlugu vanimast eesti pereklubis. Ja on selline väga lõbus koht, kus inimesed saavad kokku, katavad lauad, tantsivad, teevad, teatrid esinevad ja juba 40 aastat võib öelda. Kerru inimesed ise teevad endale kultuuri. Ja see on väga lõbus ja kuidagi selline nähtus, millest ma nagu inimene, kes kasvas üles Lasnamäel mitte midagi, kuigi tegelikult sellised pereklubisid on nagu paljudes väikestes kohtades, aga käru. Eks see Kerro pereklubi on kõige vani paistis ja mis toimub juba 40 aastat. Aljona, kust te võtate need ideed, millest teha filme. Eelmine film oli teel lumi punasel, lagedal eesti külast kaugel Odessa lähedal või lähedal seal lõikagi jah. Sotsi läheb. Et seekord on nüüd selline väike küla ja väike pereklubi, et kust te saate inspiratsiooni nendeks või kust tuleb see mõte, et teeks jälgiks neid. No see idee tegelikult esmakordselt tuli, mitte nagu minu arust tage tegelased ise, kuna ma ise elan kärus ja siis meil on seal maja ja ja Kerru inimesed meie tere klubi filmi teha, ma ei teadnud, mis asi see on siis, kui ma esimest korda sattusin sinna peale ja nägin, kui lõbus ja kui naljakas see on, siis ma mõtlesin, et teeme mingi, peab olema mingisugune sündmus või mingisugune suur juubel, et teha seda filmi ja siis, kui Kerro valmistas enda neljakümnendat juubelit siin, valige nagu minu kingitustele. Nii nagu klubile ja selle külale, kus ma elan, et esmakordselt oli niimoodi, et kas ainult selles, et tegelased ise leidsin üles ja kuna ma olen seal kohalik, siis nagu saigi see teos valmis. Ma olen täiesti nõus, ma olen seda filmi sedasi ka näinud, juba pean ütlema ja tõesti seal lõbus ja tore ja, ja rohkem selliseid lahedaid hetki Eesti elust ja olust on juba ka teada, mis võiks olla järgmine film või mis teema köidab? See on minu koolikaaslastest, kes õppis, ma õppisin kõige suuremas koolis Eestis, see oli Tallinna Lasnamäe gümnaasiumi siis praegu 20 aastat peale kooli lõpetamist ma näen, et paljud inimesed elavad nagu erinevatest nagu rikile ja need, kes Eestis on huvitavat tööd ka teevad ja siis sellest ma teen filmi, kuidas ma kasutan palju arhiive, eks VHF käsi. Kes meie olime ja siis ma jälgin meie elu praegu, kuhu me oleme sattunud. Mõned elavad Kambodžas, elavad Venemaal, mõned elavad Londonis ja paljud on Eestis ka ja siis selline. Väga tore, aitäh Aljona Sursikova selle väikese intervjuu eest ning esmaspäeval saab siis Eesti televisioonis näha dokumentaalfilmi kero 40 ja ETV kahes on see 12. veebruaril, kes siis esimest korda juba vaadata, aga nüüd lähme siit kohe edasi. Dokumentaalfilmidega ja Kerttu Kaldoja partarist minu tere ja Docpoint on teema esimene kohe, millest võiks rääkida. Tere hommikust, tundub jah, et täna on väga selline dokumentaalfilmirohke päev. Ja Docpoint, DocPoint Tallinn alustas siis juba eile meil üheksandat korda selline festival Eestis aset leiab. Ja seal on siis seekord väljas 39 erinevat linateost ja leiab väga laia valiku. On selliseid inimlikke, käe ja humoorikaid, portreefilme on omamoodi intrigeerivaid tänapäeva ühiskonnas olulisi teemakäsitlusi ja tegijad. Festivali enda tegijad ütlevad ka, et nemad ikka alati püüavad nagu neid kõige julgemaid ja selliseid mitmekülgse maid, ühiskonna kuumi teemasid, kajastavaid filme leida. Ja, ja annad näiteks leidnud mitmeid filme, mis käsitlevad Euroopa tulevikku aga seda siis Ani mõlemalt poolt nii-öelda ideoloogilist rindejoont. Ja leiab näiteks on üks väga huvitav film, mille vastu tasub välja tuua. Mis hiljuti Sandentsi filmifestivalil pälvis ka parima rahvusvahelise dokfilmi preemia, selleks on isadest ja poegadest, mis annab omamoodi sellise laiema perspektiivi siis pühale sõjale ja räägib vähemalt moslemi võitlejatest ja nende poegade igapäevaelust. Ja noh, loomulikult on filme igast igasugusest valdkonnast, et need sellised portreefilmide poole pealt võib-olla filmi üle piiri, mis räägib vene tippsport, võimlen nõudlikkust, treeningaastast või omamoodi ekstreemsport on ka minu elu ilma õhutamis, räägib meestest, kes hoiavad maailmas kõige kauem vee all hinge kinni. Tõesti on väga-väga palju, väga lai valik, aga mina isiklikult selle kõige kõrval tooksin välja hoopis ühe ühe hoopis hoopis teistmoodi filmi, millel nimeks on Kamtšatka karud ei lähegi täpselt sellest, mida Pealkiri ütlebki, et tegemist on Venemaal valminud filmiga mis siis väga, väga väga ilusasti kujutab seda Kamtšatka poolsaart, mis on kui tõeline karude paradiis. Ja suvel siis kui lõhe siirdub sinna jõgedesse kudema, siis karud tulevad sellisele suurele pidusöögile ja filme lähemalt, et siis on keskendunud kahele toredale karu perekonnale ja jälgib üheksa kuu vältel nende seiklusi seal. Ja need on imekaunid, kaadrid, imeilus loodusfilm ja see on selline, et algusest lõpuni selles, et vaatad seda naeratus suul ja muud moodi ei saa. Et lõpeta sellega, kuidas karu perekond läheb siis taas magama algab siis see, aga kuidas nemad kevadel ärkavad ja ime imeilus. Ma ei oska muud sellele öelda, et selline südantsoojendav kõlbab minna lastega perega, vanematega ükskõik kellega, et võib-olla midagi hoopis teistsugust, kogu selles filmivalikus. Aga kes võib-olla ei oskagi seal 39. filmi seast kõik enda jaoks välja valida, siis meil kultuuriportaalis, skulptuur, RÜE on siis üleval ka mõned soovitused ja lähemalt tutvustused filmidest, et võite välja valida, mida soovite vaadata. No nii, aga võib-olla veel dokfilmidest ja seoses Oscariga? Peame jagama hakatakse Oscari filmid nüüd järjest ju meile kinodesse jõuavad ja üks nendest, mis homme kinodes Eestis laiali läheb, on tänavu parima dokumentaalfilmi Oscarile. Kandideerib film, mille nimeks on palged paigad ja mullu esilinastus film kanni filmifestivalil ja seal sai ta loomulikult ka parima dokumentaalfilmi auhinna. Ja tegemist on sellise südantsoojendava nii-öelda lõudmuviga, seina, rännuteekonnast või selle filmi režissööriks on Agnes varda ja tema on ka ise selle filmi üks peategelasi ja proua varda fenomen võib-olla on selles, et tegemist on 1928. aastal sündinud naisega, kes on siis juba üle 60 aasta filme teinud. Ja viimased paarkümmend aastat on ta keskendunud just dokumentaalportree tele ja temal endal on nendes kõigis olnud selline keskne roll ja Eesti publikule on varda samuti väga tuttav, on meil linastunud tema täispikki mängufilme. Kui ka Pärnu filmifestivalil on ta mitu korda osalenud kahe oma filmiga ja mõlemale nendele filmidele siis eesti telepublik andis parima filmi preemia ehk selle Eesti rahva nii-öelda lemmikfilmiauhinna sai ta nii, et tal on kodus kaks auhinda vaip Pärnust. Ja lisaks möödunud aastal pälvis ta ka au-Oscari oma elutöö eest ja nüüd siis sel aastal tuleb 89 aastasel proual uuesti Los Angelesse sõita kuna on ta siis nomineeritud parima dokumentaalfilmi kategoorias ja sellega on ta läbi aegade vanim Oscarile kandideerija selles võistluskategoorias. Päris lahe, aga käimas on ju ka jazzkaarel kontserdid, võib-olla mõni sõnaga nendest kiirelt, et kuhu võiks midagi parata. Jazzkaarest soovitan täna sellist asja, et kell üks päeval toimub Viru keskuses üks väikene kontsert. Tegemist on tasuta popat kontserdiga, kus astub üles noore džässitalendi tiitliga pärjatud Janno Trump basskitarril koos lauljanna Linda Kanteriga ja kes ei saa olla Viru keskuses täna Tallinnas, siis menu r e teeb otseülekande, nii et võtke oma lõunasöögi kõrvale arvuti lahti ja nautige sellist mõnusat hõrku. Maiuspala. Nii ma pean nüüd ära küsima ka selle, mida sina nüüd nautima hakkad, lähimal ajal kuhu sa plaanid minna? Mina naudin kindlasti veel ühte filmi, mis on tulemas veel üks Oscari film, mille nimeks on kolm reklaamtahvlit linna servas, mis on ka Juba korduvalt tiitleid pälvinud, neli kuldgloobust võitnud kandideerib seitsmele Oscarile ja ma olen täiesti veendunud, et on samamoodi imeline vaatamine. Siis aitäh saatesse tulemast, Kerttu Kaldoja, vaadake siis portaalist minu, minu, minu, minu, minu kontserti. Tänaseks on huvitav saade läbi, meil oli Kristo taim, tänan teid kuulamast ja sellelt ano laulab meile enne uudiseid veel.