Vikkerraadio tere, head kuulajad algavas saates räägime Me rahvuslikest motiividest mustritest, värvidest ning nende tähendustest. Stuudios on ehtekunstnik, kunstiteaduste doktoriõppejõud Kärt summa, Taavet, kelle looming on just kantud motiividest mustritest, millel on pikk ajalugu ja igal mustril sümbolid, on oma tähendus. Milline ja kuidas neid lugeda ja mõista, miks need on tänapäeval nii vähe teatud, miks sellest ei teata, kõigest sellest juttu, teeme. Eesti rahvaluule ning muusikateadlane Jaanika orase tutvustab meile Eesti rahvaluule arhiivist võrratud laulikud Liisa kümmelit, kelle esituses kuuleme ka kõhuvalusõnu ja vanasõnaks, on täna, kelle jalg katsub selle suu Matsub tagamaid, valgustab Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid. Niisugused teemad täna minu nimi Krista taim ja head kuulamist. Täna joonud juba mitu tassi kurbust. Tean kordid, sina tõde kibedat. Ju polnud mul armastuseks julgust libedal, kui käisin pimedal õhkõrnu skulptuur argipäevaga, et siis südameis said võõrad rännumehi. Kõik maha jättis, jooksin endast, et hääl ütles küll, et oota aega, teen. Ma otsin omadest kaugest. Ja seda ausalt liigse iluta. Ma otsin oma tähte ühes kauges taevas, sest Sublaneelil käin elu mind. Aeg-ajalt kaotan juba otsimiseks tuju sest leitud aarde pikki juvad on pilk siiski kauge lõpmatuses kuju. Käeldiksikel ja pea on minu kord. Ei karda enneaegselt saabu nutta. Kuid suvessaan vaid elamise vorm. Peensusi Jas tuule endama palve ja istun seni, kuni tõuseb toorium. Ma otsin oma tähte ühest kaugest kes seda ausat liigse iluta. Otsi omade taurest taevas. Planeedil käib elu minuta. Ma Atsi oma tähendab ka juures taevas, kes elab ausat liigse kind. Ma patsi avada. Taevas planeedil käin elu minuta, ma otsin oma tähte ühes Kauress taevas ja seda tause viiks ilusal platsil avastate ühes kauges taevasse sulareeni käib elu minuta. Täna on meil saates külas ehtekunstnike kunstiteaduste doktoriõppejõud kärtsu madala veter. Tere. Kärt, teie looming on väga palju, kui mitte läbinisti seotud märkide, Eesti pärimuse ja kõige taolisega. Öelge, miks see on nii, et me praegu enamus meest vähemalt ei tea enam nende vanade märkide mustrit motiivide tähendusi. Miks on kadunud? No kaob mingi niisugune teadmine kaob väga kiiresti. Selleks on vaja ainult ühte või kahte põlvkonda ja juba on juba läinud igasugune teadmine. Ja, ja see, kui kiiresti me unustame seda, me võime ju tänapäeval ka näha, et me 10 aasta taguseid või 20 aasta taguseid sündmusi või ka teadmisi, kui me neid ei vaja, siis me nad ka ära unustame. Aga kui siis keegi tuletab neid meelde, siis mõtet küll, jah, tõesti see toimus. Ja siis hakkad oma mälusopist välja tooma neid erinevaid niisuguseid seoseid ja sama märkidega märkide ja ornamendid. Tide ja mustrite ja värvide tähendused on olnud väga olulised kõikidele rahvastele üle terve maailma, ükskõik mis, mis aekonda vaadata. Ta kas vaadata sajanditega aastatuhandetega märgid, värvid on olnud, on iga kultuuri osa ja igav kultuur tõlgendab neid enda moodi ja meie enda kultuuriruumis on toimunud väga kiire muudatus 20. sajandil. Ja see, mida me vajasime 19. sajandil, või see, mida me kahe 20. sajandi alguses veel mäletasime, seda me saame tegelikult nagu arheoloogid kaevata nendes arhiivides ja, ja, ja dokumentides, mida on korjatud kas või kirjandusmuuseumisse või Eesti Rahva muuseumisse. Kunstnik kultuuritegelaste kirjanikel heliloojate teadlaste poolt, aga, aga me ei saa enam nende inimeste käest küsida tänapäeval meil on hoopis teised küsimused, mis, mis huvitasid 100 aasta taguseid kogujaid ja selle tõttu, kuna need märgid ja värvid ei olnud nii oluline. Ja, ja ei olnud ka oluline see versioon või see isik, see terviksüsteem selles kultuurikandjas, kus kultuurikandja ju ise laulab, usub, täidab teatud kombeid, duaale, teeb käsitööd. Vaata, milline ilm on väljas vastavalt sellele kalendri tähtpäevi arvestab, teeb, teeb igasuguseid kogu oma elu ringi, arvestab hoopis teises võtmes, kui me tänapäeval, sest meil tänapäeval on neli aastaaega, aga me oleme kuidagimoodi hoopis teises situatsioonis lahendanud need küsimused, kuidas me kas või praegu, kui imeilusat laia lund sajab, et et mis me sel ajal teeme, eks ole, see on täiesti erinev. Mida tehti 100 tagasi 200000 aastat. Tagas Kertuga, kuidas teie jõudsite selleni, et hakata oma loomingus neid asju kasutama õppima need märgid selgeks ja kaste ka, kui te loote kasutate neid kõiki teadmisi, siis. Ma ei kasuta ühtegi märki, ilma et ma ei teaks selle tähendust. Sellepärast et kui ma olin laps siis veetsin väga palju aega vanaema ja, ja siis ka vanematega. Mu isa. Isapoolse vanaisa sünnikodus, mis läheb mitmesaja aasta taha ühes ja samas kohas elamise niisugust kunsti hõlmab ja, ja sealt külakogukonnast kuuled lugusid ja seletusi ja ära tee seda ja tee seda ja, ja kui sa teed seda, siis juhtub sul see ja ja et laps nagu talutatakse siia ellu samm-sammult tööde kõrvalt ja, ja sellist elu, nagu me praegu elame aastatuhandeid inimesed ei ole elanud. Aga, aga samas on see väga sarnane, sest et ka praegu me õpetame ju lastele elu üks ettetulevaid oskusi mitte ära. Aga minu huvi tekkis just nimelt sealt küla külakogukonnas neid huvitavaid lugusid kuulates, suvel rehaga heina tehes, Kaarutades kõikvõimalikke niisuguseid külaelu nüansse nähes. Põnevaid selliseid hetki oli ju hästi palju ja siis, kui olin teismeline, siis õega vanemad saatsid meid mingisuguste pioneerilaagrit või, või õpilasmalevate asemel hoopiski arheoloogilistel väljakaevamistel arheoloogide seltskonnas kuulata. Ta näha ise oma kätega kaevata 2000 5000. ligi 5000 aasta vanuseid. Selliseid kiviaegseid, lõkkekoha, söestunud puu puunott Hiiumaal ülendi Niinepuu lähedal. See on täiesti uskumatu, see tähendab, et kas seal 5000, kas 3000, kas on 1000 aastat tagasi, aga sa teed nagu sellise ajarännak. Ja ka Jägala ja Rebala kaeva kaevamiste juures. Kui sa ikkagi juba sellises tundlikus eas näed sellist noh, nagu aja rändu tagasi, hoiad neid ehtetükke ja näed neid ornament. Ja mina tahtsin saada ajalooliseks. Aga kuna mu vanemad on kunstnikud ja, ja, ja ka see niisugune nägemine ja üldse kultuurilugemine on on mul juba lapsepõlvest saadik eriti nagu olnud minu siia ellu talutamise või, või ellu õpetamise üks osa, siis siis kunst on ju tegelenud läbi aastatuhandete, et sellega Ta teeb midagi nähtavat nähtavaks, ta sünteesib maailma, ta loob mingisuguse uue tõlgenduse sellest maailmast ja siis esitab seda teosena. Aga kuidas teos teha, see on juba meistriks pimise nagu kratsioonis niisugune samm-sammult sa õpid õpipoisist selliks, sellist meistriks ja, ja, ja see on juba igivana selline traditsioon, siis hakkab see kaasaegne elu, eks ole, need küsimused, mis näiteks minu kasvamise ajal oli ju väga sügav stagnatsiooni venestamise ja aeg, Nõukogude Liidu üks õudsemaid hetki meie kultuuriloos, kuidas siis ellujäämiseks ikkagi me kunsti, muusika kirjanduse kaudu, teatri kaudu ridade vahele kunstnikud kirjutasid üles palju sellist olulist jäävat kunstnik sealhulgas siis tekkisid üks selline hetk, kus kus hakati käima just nimelt oma sugulasrahvaste juures. Kaljo Põllu juhatada näitusel ja, ja ERMi teadlaste koos ja Tartu ülikooliga koos, aga siis muusikud ja Veljo Tormis hakkasid kasutama sellist sügavat, et meie oma sellist helikeelt näidendid ma mäletan, noh, kogu see niisugune noh, minu kasvamise aeg oli see, kus kus ei olnud oluline mitte, see kunstnik on niisugune egotrip või et noh, et ma, ma nüüd kangesti midagi teen eneseväljendust, nii nagu see 19. sajandi 20. sajandi niisugune noh, trendid, kas kunst nagu on, et eriti minu õpinguaegadel siis tuli moodi see, et, et väga palju heideti oma igasuguseid emotsioone ja tundeid ja, ja räpast, sellist inimloomust toodi nagu näitusesaali ja vot mulle see jällegi see õilis inimeseks olemise kogemuse, kõrgemate unistustega ja, ja üllamaks ülla maa niisuguse maailmapildi noh, nagu tunne ja tunnetus, vot see, see nagu köitis nende märkide värvide ja, ja nende rahvakunsti kaudu tegelikult kas maailma rahvaste selline ürgne universaalne, niisugune inimese pale mulle mulle väga meeldima ja mind mind, see huvitas. Teate, te olete ühes intervjuus öelnud, et kõik meie esemed on seotud sellega, mida me mõtleme, kui nüüd seda viia natukene ajas tagasi, aga ekspeditsioonide juurde, kus te olete käinud Siberis hõimurahvaste juures, siis kui palju lööb sealt välja sellist? Pisut ma ütleksin siiski maagilist maailma või natukene teistsugust, mida ei saa noh, nii käega päris katsuda ja, ja vaadata, et ta on mingis märgis, kui sa teata, tähendus, sa tead ta lugu. Et kui palju seda on nagu seal alles ja, ja ja vot see maailm, milline seos. Ja see on nii huvitav, et, et tänapäeval on, on hästi muud moodi läinud selgeltnägijad ja maagid ja, ja, ja maagiline maailm. Aga, aga vaat maagia maagia vahel on vahe. Märkidest, kui me räägime ornamentidest ja rahvakunstist, siis siin niisuguse maagilise tagaajamine on, on üks selline huvitav tegevused, et pigem ma ütleksin seda. Et, et kui öelda sõnamaagia, siis, siis see kindlasti ei ole osa sellest noh, rahvakunsti ja ka pärimuse sees elava inimese enda püüdlusest või ta ise seda, seda ei, ei tõlgenda nii hingel, nad on muinasei, see on, see on kaasaegne, selline väike, niisugune mõte. Koketeerimine teatud niisuguste elementidega rahvausundis, aga, aga mida ma tahaks öelda, on see, et, et kui mina oleksin ekspeditsioonidel, siis ma pigem ei, ei ütleks, et inimene kangesti ajas taga seda maagilist, niisugust maailmapilti, vaid, vaid tema elu oli põimunud läbi erinevatest argise elu ja püha elukogemuse ja, ja siis selle tõlgendamisega ja, ja, ja lisaks sellele inimese elus on ju nii palju erinevaid tähendus, kihistusi, mis tulevad nii erinevatest allikatest, et et, et vähemasti kui ekspeditsioonidel me käisime, siis siis no see niisugune maagia või, või nii nagu tänapäeval, nii mõnigi niisugune. Kunstihuviline on ka küsinud, et oi, et kas su kunstis on nüüd seda, seda maagiat ütlesid, et pidades silmas musta maagiat, eks ole, või noh, Euroopa kultuur on täis erinevaid selliseid maagia võtteid, et mina ütleks ausalt, et et ma ei ole kunagi selle poolega ei tahtnud tegeleda, see ei ole oluline, sest et minu jaoks ei, ma ei näe seda rahvakunstis. Ja ma ei näe seda ka nendes inimestes, keda ma olen intervjueerinud või kelle, kellest ma olen nagu juhindunud siin Eesti sellist vana maailmapilti uurides või siis, kui ma ise oma oma teoseid loon, pigem on, on see püha geomeetria või pühapühad, igavikulised nähtavad tekstid ehk visuaalsed tekstid. Tänapäeval me kasutame tihti Eestis ka sellist väljendit nagu visuaalne emakeel. Et kui me räägime emakeelt suuliselt ja kirjutame sellest, siis siis suulise kultuuri osa on ikkagi see, et ta kirjutab üles ka endale olulisi tekste, aga need ei ole mingid niisugused sündmused, mis ühe või teise inimesega on juhtunud või ühe või teise rahvaga on juhtunud, vaid pigem need on niisugused käsitlused või igavikulised, sellised pühad. Erilised, aga ka argised noh kategooriad või suurused või printsiibid või, või lood ja jutustused seletavad lahti maailma, kes me oleme, kuidas me siia maailma oleme sündinud, kust me tuleme, mis meil siin maakeral ees ootab, selles kultuuriruumis. Ja, ja kuidas siin inimesena väärikalt elada ja kuidas see siis, kui inimene hakkab lahti, kui ma ette valmistub, selleks Ta lahkub ja kuhu ta siis läheb? Ja vaat see on, see on see, mis, mis, mida minule märgid räägivad. Ja, ja kui üks või teine pärimuse kandja mulle räägib ühest või teisest märgist või ornamendid, kus on märgid ja neil on tähendused ja need, need märgid omavahel moodustavad mustri, noh kasvõi nagu kihnu käisekirjad või tanukirjad või, või eesti. Puumeeste käsitööpuu, lõiked, elu, lilled või või seitse nurgad või kaheksakannad või või viisnurgad siis siis need. Nendega kaasneb mitte posinine, vaid nendega kaasneb teatud meelsust. Aga öelge, mida tähendab viisnurkne kohe osadele inimestele teada, mida ta tähendab. Aga, aga teile rahvaks? Osades minul oli suur suur üllatus, kui ma esimesel kursusel üliõpilasena käisin Kaljo põlluga mansi maal. Aga enne seda käis meie rühm ka Hiiumaal. Ja pärast. Ekspeditsiooni olid meil alati sellised teaduskonverentsid kunstiülikoolis ja, ja Maarja Gross tookord nüüd Maarja Unduski tegi siis ülevaate nendest Hiiumaa peremärkidest ja, ja märkidest, mida nad nägid, kui nad üles joonistasid neid vanu esemeid Hiiu külades ja viisnurk, kui oli üks nendest märkidest. Ja minu jaoks oli tookord oli see esimest korda ahaa-elamuse tõesti piisanud, võib-olla ka kaitsemärk, sellepärast et Maarja loengus oli ka siis näha üks selline puu anum, mis oli piimanõu ja piimanõu alla oli siis lõigatud viisnurk ja see viisnurk hoidis piima hapnemise eest. Ja, ja hiljem ma käisin ise kirjandusmuuseumis ja uurisin ka seal neid ülestähendusi märkidest ja seal oli just ühe, ühe käejoonega joonistatav viisnurk, oli, oli kaitse, aga samamoodi ka kaheksakand, see, mida me nimetaja Muhu Männaks või, või siis selliseks Viru väravaks siis see kaheksakand, kui seda teha ühe joonega, siis seda tehti tavaliselt arstimiseks ja mingi valu ära võtta ostmiseks ja, ja kui ma käisin Kihnu Roosi juures kindakirju ja, ja erinevaid tema teadaolevaid märke üles joonistamas pildistamas ja, ja nüüd ma olen avaldanud ka raamatus need, siis, siis tema kindakirjades on tihtipeale annet hiidlastel ja, ja on Troi kirjades, kindakirjades on, on kaheksakannad, mis, mis ongi ravivad ja kaitsevad ja kes sellest rohkem tahab lugeda, võib vaadata, et meil on koos roosiga on ilmunud kaks raamatut, nüüd eelmisel aastal 2017, üks on loomise vägi Kihnu Roosi käsitöökogu kus ma püüdsin dokumenteerida kogu seda rikkalikku repertuaari, mida üks Kihnu naine omaga ega on kogunud ja valmistanud läbi terve oma elukaare ja miks ta seda on teinud selle, selle selle kohta, vot kui ma rääkisin algul, et et sadamast tagasi ei küsitud mustritegija käest, miks sa seda mustrit tegid, mida sa mõtled, ütlesid, miks see märk on siin, miks sa selle tegid punase, miks siinsamas on sinine kollane, et miks on, on pulmade puhul tehakse erilisi märg, et mis, mis see üldse tähendab, mida sa, miks need ööd on sellised, miks öö nii pikk kemiks vööd ei tohi lõigata, miks vöö on, on, on püha ja miks sellega ravitakse, kuidas teda ravida? Siis sellest on ainult niisuguseid üksikuid juhuslikke teateid muude teadete hulgas. Aga, aga tänapäeva inimest tänava eestlast näitekski huvitab see, et mis siis selle rahvakunstimärkidega öeldi. Sest kui ma ütlesingi, et noh, et see emakeel visuaalne emakeel, siis, siis toona ei olnudki vaja arvatavasti et see ei olnudki nii oluline, et nende märkide tähendusi üles kirjutada ja koguda, sest et, et üks osa inimesi oli ära unustanud ja teine osa inimesi lihtsalt ei, see oli nii enesestmõistetav, et neid Neid ei, ei kogutud ja ei olnud ka see nagu uurimisfoon, kusjuures ja, ja, ja kui ma nüüd arvasingi, et Eestist on ära kadunud see teadmine, nii nagu ma Siberis sain oma küsimustele vastuseid 80.-te alguses ja nad rääkisid, mida üks või teine märk tähendab siis nüüd, kui ma avastasin enda jaoks Kihnu Roosi 98. aastal ja Anna Kõivo Setumaal 99. aastal, siis nemad muutusid minu teejuhtideks, kes, kes seletasid mulle, kuidas nad on lapsest saati kuulnud ja mida nad teavad nende märkide või ehete ja, ja nende sümbolite kohta öelda, kui palju oli vanasti inimesel ehteid, kui ta ei olnud just rikas. Või mis, ehk et tal olid nagu, no kui me vaatame, eks ole, kui, kuidas meie laulupeolised või, või tantsupeolised tänapäeval imeilusate ise tehtud käsitöö käsitsi tehtud väga kvaliteetsete rahvarõivastega käivad siis ehted on nagu vaeslapse osas. Tehke kultuur tegelikult. Ühest küljest hääbus see rikkalikke ja väga erisuguste ehete koos kandmine. 19. sajandi 20. sajandivahetusel juba kui inimeste riietuskultuur muutus ja igaüks staabi moodne olla ja, ja näiteks Oskar Kallas, Kristjan raud ja Ants Laikmaa, kui nad käisid külades Eesti Rahva muuseumile esemeid korjamas või, või iseenda lõbuks, siis nad ju tihtipeale kohtasite inimesi, kes ütles, et ah, see on vana rämps ja koli kogu see rahvarõivad ja rahvakunst, et, et noh, viia ära, et me oleme siin juba väga palju ära visanud või siis ehteid müüdi ära, saadi selle eest raha tihtipeale on, et müüdi, müüdi linnas, kas siis juutidele, kes korjasid, vananeb rallivõi või siis viidi muidu äritseti turul maha, aga seda eriti ja noh, nõukogude ajal oli ju lausa eks ole, oli, oli riiklik kogumisplaan ja inimesi sunnid oma hõbe ja väärismetallist Teid ära andma. Ja samas ei tohtinud ju inimesed enam, kes oskasid teha ise väärismetallist ehteid, miilitsa valve all, tohite seda teha, aga, aga mujal see oli, see oli vanglakaristus, kui sa seda kodus tegid. Et ka näiteks rikkalik ehtekultuur Setumaal kängu sära jäi, jäi täiesti nagu soiku ja me alustasime sellest, et, et mingit oskused ja kogemused kaovad ära ja ka väga kiirelt ära, kui ei kui ei ole neid, kes, kes seda teadlikult säilitavad. Ja praegu on meil hetkel täpselt samasugune olukord, et need vanad ülimalt keerulised ehete valmistamise tehnikad ja tehnoloogiad kunstiakadeemias neid enam ei õpetata. Ta süsteemselt ja terves maailmas on, on muutunud muudest materjalidest kergemini valmivad ehted trendikateks ja siis, kui uuesti muutub see käsitöö ja need keerulised oskused oluliseks, siis enam ei ole kedagi, kes õpetaks, nii et noh, sama on sellesama märkide keelega, et kui neid enam otseselt vaja ei olnud ja muidugi 19. sajandil ka kes selline vennastekoguduse liikumine ja ja mitmed sellised usuliikumised, mis ka taunisid seda ja, ja ütlesidki, et noh, et see on halvasti, see on kurjast ja see maagia ja see nõidus ja ja, ja inimesed kartuses esiteks selle eest, et nad midagi halvasti teevad, teiseks, kartusest kogukonna kontrolli ees salaja tehti nendes peredes, kus peeti seda vana traditsiooni oluliseks, aga see, kes moodsa eluga kaasas käis ta tänapäeval ka me ju näeme väga hästi enda keskel, kes kiirelt inimene on valmis välismaa klantsajakirjade järgi endale oma kodugi sisustama, selle asemel, et vaadata et mis see koduonud. Kuidas see kohalik traditsioon, missuguseid rikkalikke võimalusi, see pakub, oma kodutasakaalus armooniliseks ülimalt heaks paigaks tekitada, selle asemel, et noh, et ajada taga seda, mis mujal on moes. No meil on väline, mul on tunne väga tähtis, aga öelge, kuidas sul lood pahupoolega kuidas seda nagu vanasti hinnati, ehk siis oli ka väline teonaliselt tähtis. Kui tähtis oli ka pahub, kui mina tegin tüdrukuna. Tikkimistööd kooli ülesande ja see oli vist neljas või kuues klass, siis siis minu vanaema oli meie juures ja ja, ja nii ema kui vanaema pöörasid väga suurt tähelepanu, et vaata, kuidas sul tagumine pool on tehtud, tagumine peab olema vaata et palju ilusamini ilusamini vormistatud, kui, kui esimene pool või see niisugune pidulik pool. Ja noh, Ühest küljest see tundus selline noh, käsitööga kaasnev niukene komme. Aga kui ma hakkasin uurima, märg ja hakkasin lähedalt vaatama ka kasvõi seal Siberis ekspeditsioonidel neid käsitöid ja siis hiljem Eestis, et kui peenelt on, on tehtud tegelikult nii parem pool kui pahem pool? Jaa, jaa, ehkki noh, vöökirjades ja, ja on ju näha, et kui kannad vööd ühtepidi, siis tal on ühed mustrit nähtaval, kui sa pöörata teisipidi, siis on teised mustrid nähtavad. Ja vanasti üleüldse oli ju pahem pool selline pool, mis kui sa läksid kadri, et või marti jooksma, siis keerati riided pahempidi või läksid sauna arstima siis keerama Läti riided pahempidi või siis on ju tuntud tuntud see, et et et kui metsa eksid ära siis ja ei leia kuidagi seda õiget teed, siis keera pahempidi rõivad ja siis leiad õige tee. Ja vot sealt lugedes juurde siis soome-ugri rahvaste uskumusi ja mütoloogiat ja ka eesti muinasjutte ja, ja, ja selliseid arhiivi kogunenud killukesi inimeste mälestustest tulebki välja täitsa pahem pool on, on seotud just selle pühama poolega, et parem pool on see, mis sul on, argiselt eest on sul kaitse, aga kui sa keerad selle pahe maa poole välja siis seal pahemal poolel on tavaliselt, kui me vaatame Eesti vöökirja, siis on paremal pool domineerib punane ornament, vasakul pool valge ornament ja vaat see mitte alati, aga teatud mustrite puhul me ju teame, et punane on seotud meie eluga ja ei eksistentsi ka valge, aga meie vaimse poolega. Ja vaat see niisugune vaimne, inimese inimene samal ajal on nii füüsiline olend kes tegutseb argises maailmas, aga samas me oleme ju ka need, kes me unistame ja lendame oma unistustes sellistele maastikele, mida me oskame ette kujuta teda, aga ette oskame kujutada just seda, mida me oleme kasvatusega kaasa saanud. Kaasaegne inimene teab maailmast ühtemoodi, aga kui kuulata regilaule Ta ornamente mustreid, siis on näha, et inimene mõtles sellistes igavikuliste kategooriates. No ütleme siis, võtame näiteks ühe märgi, kõige tavalisema risti märts, kui ristimärki hakkad joonistama, siis kes hakkab joonistama horisontaalse joone teeb enne ja siis teeb vertikaalse joone, kes aga teeb vertikaalse, enne kes ja pärast horisontaalse siis paljud kompositsioonid või üldse mustrid põhinevad sellel märgil või siis rombil ehk siis ruut, mis on, mis seisab ühe külje peal, eks ole. Et need rist ja rong, nad, nad moodustavad sellise terviku, et kui, kui hakkame risti joonistama ülevalt alla, teeme selle esimese kriipsu. See seob nagu meie maailma inimese ja taeva. Ja kõik, mida me unistame, on seotud niisuguse kõrgemaga meist, meist nagu väljaspool selle poole, mille poole õhkame, käime oma sinilinde otsimas, sealt kuskilt kaugustest jaga. Vanad legendid ütlevad, et, et ka meie linnukujuline hing tuleb linnude tagant maailmapuu okstelt koos rändlindudega. Ja, ja, ja pärast lahkub sinna tagasi. Aga inimesel on nagu mitu hinge ja teine ing, mida, mida ka Oskar Loorits on välja toonud, on varihing. Et kõik, mis meist heidab varju, kui päike paistab ja, ja vari paistab maha, et siis siis sellel selle me kanname sellist sellist. Selliseid väärtusi, mis seovad meid maaga ja horisontaalne joon, see see ongi seotud Nix horisondiga siinse eluga ja kui me paneme sellise vertikaalse ehk siis unistuse ja siis sellise maise kogu kogemuse paneme kokku, siis me saame sellise risti ja inimene on tavaliselt tavaliselt riski keskpunktis, on siis maailma keskpunkt ja maailma keskpunktist Wana mütoloogilise maailmapildi järgi kasvab siis läbi maailmapuu või maailmasammas. Ja maailmapuu kasvab. Meie maailmas ja ülemises ilmas seal unistuste ilmas kasvab ülespidi, aga alumises ilmas kasvab juured ülespidi jalatvalas pidi. Ja vot selliseid lugusid ja tõlgendusi. Me leiame igalt poolt nendest suure tammelugudest ja erinevatest sellistest muinasjuttudest ja ja siis näiteks muinasjutte vaest lapsest, kes hüppab kaevu, kuidas ta saab sinna kaevu hüpata ja siis ära ei upu. Muidugi Diseta uut upub ära, kui võõrasema käskis tal tuua tuua kaevu kukkunud ese sealt välja, aga kust ta ennast leiab, ta leiab ennast hoopiski ilusalt aasalt. Ja vaat see on üle Euroopa niisugune levinud muinasjututüüp ja mis siis, mis seal siis juhtub ja kuidas ta siis maa peale tagasi tuleb ja kuidas, kuidas ta saab? Vastava palga, sest et ta on olnud kõigi vastu hea ja, ja teinud häid tegusid ja samas see, kes läheb siis sinna halbade kavatsustega ainult yhtsusega, see siis saab ka tuld ja tõrva ja, ja, ja, ja karistusi tagasi tulles, niiet et see, et inimene tajub ennast nii üleval kui all, et, et noh, me teame, kristlikust maailmast, on on need käsitlused, et ju hästi sellised mustvalged, et üleval on paradiis ja all on põrgu, aga, aga meie esivanemate jaoks ma maailm oli selline sfääri kujuline või, või munakujul või, või üldse selline noh, nagu lõpmatu too ringikujuline maailma mudel, et, et siin ongi see niisugune kokkupõrge. Et erinevatel Euroopa rahvastel, kui me vaatame keelte või vaatame Norra ja, ja põhjarahvaste maailmapilti või, või, või kasvõi Germaanlasi, et et et see, kuidas on maailma tõlgendatud, see pannakse ka nendesse lihtsatesse märkidesse, riski ruut, mitu kolmnurka, kas kolmnurga on allapoole või on ülespoole, vastavalt sellele on, on tal erinevaid tähendusi. Euroopa kultuuris on, on väga palju selliseid kas alaorganisatsioone ja salateadmistekandjaid ja vot need kõik on omavahel põimunud ja, ja meie Eesti rahvakunstimärgid ja kõik need nende tähendused, et neid ei, neid on oleneb, kus teda kasutatakse, missuguste värvidega koos missuguste kommetega koos siis erinevad Hotell märkidel on ka väga erinev tähendus ühel samal märgil võib-olla ka kõrvalkülas täiesti teine tähendus. Et neid tuleb teada. Või tasuks teada. Neid tasub seostada lugudega ja otsida võtmeid. Ja seda lukuauku, kuidas seda sedaviisi ust paotada sinna, sellele ehk selle maastikule tasub otsida kommetest, aga see nõuab süvenemist ja, ja, ja see, kuidas oma sellist visuaalset emakeelt uuesti tundma pidaja lugema õppida, seda on, see nõuab aega. Aitäh, et leidsite aega saatesse tulemast, Kärd summa raha, et me jätkame siit nüüd rüüdi esituses looga torme trotsides ja pärast seda saame teada vanasõna kohta, kelle jalg Datsub selle suu Matsub, mis selle taga, millised Hoosed ja kihid peidus. Veere igavik on juba aasta vanem, maismaailma käin raba ootanud ilu juurde, Teele sõidab laev Suembudesse, Murray veri. Oma suurust näitab purjede läbi pruu, iga mees merel vastu ei pealained üle pea. Mulleva ja äike tahab veel seda meremehe elu. Pane ja Burjad lähtime, sun tuule sealt südames puudub hirm, sai laupäeval Soome tuumalähetusse tibud koju, kutsub min karme trotsides olendeid. Sadamasse jõua puit, tühjus, oota veel. Kuldseid juhuseid kai peal ei näe. Aasta oli siin viinud teise käte vahele, andsid talle külame ja oma käe. Mul õel lubaduse jätsi ootada. Kas selle kinnituseks ainult toodud uus lävele nüüd jõudes täidab ilmaga soe? On süda, puuviljad või tema kuule ja küla need kulud? Laeval, tunne laavee, tuultele, sigu. Tulles tagasi vaatamata. Möödub igavik Zimmerele, mis põhjatuna näiv juba aasta vane maismaale ta ei teinudki, ole parem, kui olla merele. Need Rootsile ring vabaduses ja purjed lehvimas, on tuulesüdamel puudubki laeval üle tume. Väetuuteril kogudele hoia kinni, kui luured tagasi vaatamata. Kurjale. Piimas on tuulesüdames, puudub hirmsay laeval tume, elav sumele suusse küsi kuuldel ega hoia kinni, mil su juures tagasi vaatanattale. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja nüüd on meil saates külas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja vanasõna, mida paluks teil täna lahti võtta, kõlab nii. Kelle jalg Datsub selle suumatsu? No kelle jalg Datsub, selle suu Matsub, on üks kahest vanasõnast, mille kohta on rahvaluule arhiivis küll kõige rohkem üleskirjutusi. Ja juba 19. sajandi lõpust leidub väga palju kirja panema, kuid leidub ka trükistest kirjapanekuid. Näiteks juba 1887. aasta Postimehes on see vanasõna olnud. Ja samuti on ütlus rahvusvaheliselt tuntud. Seda esineb soomlastel karjalastel, vadjalastel ja vepslastel. Idee sünonüüme on samuti lätlastel, sakslastel, venelastel ja paljudel muudel rahvastel. Ja variantides on põhilised just need kehalised kombinatsioonide jalg, suu või jalg ja keel. Ja kelle jalg katsub, selle summatsub, kuulub kindlasti sellise üldlevinud idee sülemi nagu kes teeb, et see saab vanasõnade hulka. Kui vanasõna- oma olemuslikult olemuselt on juba õpetlik ja annab elamiseks soovitusi, siis siin vanasõnasse suu Matsutamine viitab ilmselgelt söömisele ja laieneb sedakaudu ka heale jõukale elule üldse. Kuna hea elu selles vanasõnas tuleneb just jala katsutamisest ehk töötegemisest, siis järelikult on ka soovitus teetööd. Nüüd rahvapärased seletused kannavadki sedasama ideed, et juba 1937. aastal näiteks laiuselt kirja pandud, et kes hoolega tööd teeb, see saab ka korralikult süüa. Et laisklemine ei anna kedagi. Või samal, 1000 937. aastal on saartest kommentaar. Et kes peremeest aitab, seda peremees kostitab. No kui tänapäevaselt tõlgendada, siis võime peremehe all piltlikult mõelda ka tööandjad ja tööandjat, aidates ehk usinalt ja nuttis pikalt töötades võiks ka olla siis lootust paremat töötasu saada. No iseasi on see, kas alati see nii on. Ja mõni teine vanasõna võib selle soovitusega vabalt ümber lükata. Igatahes esindab see vanasõna just neid ütlusi, mis tublidusele üles kutsuvad, et kes on töökas, selle ei tule ka puudust kannatada ja leib on laual. Ja samas on öeldud seda ka töölise kohta, kes süüa tahab. Aga on öeldud ka koka või söögikeetja kohta. Arhiivimaterjali seas leidub ka selliseid vastupidiseid üleskirjutusi, et kelle suu Matsub, selle jalg Datsub ja metsis ilmselgelt viitavad, et tühja kõhuga ei jaksa tööd teha. Ja nii pidi kohtame seda vanasõna rohkesti ka tänapäeva toitlustusasutuste reklaamides. Sõnastusvorme ja eri variante on olnud selle vanasõna kohta äärmiselt mitmesuguseid, näiteks Datsub asemel võib-olla ka astub, tatsatab, tatsab, Latsutab, patsu platsatab, tüpsatab ja vastavalt siis Matsub asemel näiteks Matsak, lapin Ilpsatab, nälpsatab. Põnev on ka see, et, et vanasõnal, kelle jalg Datsub selle suumatsu panna Saaremaal selliseid lähisugulasi, mille sisu võiks olla sama, no näiteks kelle ihu upatab selle suu Maigatab või kelle käsi Laksatab selle suu, Matsatab, kelle käsi liigub, selle suu sööb. Kelle käsi kaitseb, selle suu, maitseb. Vaat siis aitäh täna Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur. Enne oli siin oma õnni Minuga. Vana regilaul ja külas on meil Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Janika Oras ning Jaanika. Olge kena, mis lood olete meile täna kuulamiseks? Üks valitud. See on Liisagemmelilt ja see ei ole laulvaid. Loits või näljasena on kõhuvalusõnad. Aga kõhuvalusid, Uuetan, maga, emad-isad, luge, keda alati, kui kõht valutas ja need käisid seda vihkunn. Keerumuskaar. Aga ümner Laamaga leppa ümberkõvera vana naise, taas minu lapse kõht, terve küla lapsed, kõik vurtsu viskama. No kuidas oli Alpraskaa tiiki põõsa peale lugesid, ikka aitas. Aga ega iga kord ei aita ainult raha, ma mäletan seda, kui hirmsate mu kõht valutas ja ma karjusin, khaleesi. Isa võttis oksmi teetrassi, keegi märjas ja vaatab linakeeli ja. Kõigest jõustunud. Aga ükskord võttis pealt. Kas ta aitab mind? Ma ei mäleta seda kedagi, aga, aga küll mul oli kole ilmeta, põletab mu kõhu ära. Liisa Kümmel tuntud ansambel Trad, Attack on kuulsaks laulnud, tema kokku kokku kooreke midagi mäda, Timmenn. Et võitegemise sõnad ja neid loeti siis võimennaga, koort võiks kloppides. Mänd on see, mis on tehtud sellisest noore männioksast, kus otsas on tihedalt töökaid ja kui sellega kloppida, siis läheb või hästi kokku. Aga nagu te kuulsite, Liisa kümmelilt, on salvestatud ka teisi suurepäraseid näljasena. Tundub, et need inimesed, kes elasid seal Viljandimaa, Pärnumaa metsaselja soisel alal oskasid pärimust võib-olla paremini märgata ja hoida, seda oli neil vaja, et seal toime tulla. Liisa Kümmel elas salvestamise ajal Tori kihelkonna Sore külas tütre juures. Aga enne seda elas pikemalt Vändra Tori kihelkonna piiril kuulsas riisa külas soomaal. Enamuse oma vanematest lauludest said vanematelt Suure-Jaani kihelkonnast, kus ta ise ka oli sündinud. Eliisa Kümmel on oma kuulsust tõesti väärt, sest ta on kindlasti üks võluvamaid esitajaid, kellelt Eesti rahvaluule arhiivis salvestusi on. Selline esineja tüüp, kes läheb oma laulu või jutu sisse ja suudab ka edasi anda seda tunnet, kuidas on just õiges olukorras seda laulu laulda. Need kõhuvalusõnad on ju paljudele tuttavad, ma usun, et veel väga paljusid lapsena nendega lohutatud, kui kuskilt valutas. Aga enamasti me teame neid sellises lihtsas variandis, mis on ka raamatute ja kooliõpikute kaudu levinud. Liisa Kimmeli tekst oli pikk ja see on tõeline loik. Scus rütmid vahelduvad. Seal olid sellised uhked loetelud, kellele ja kuhu peab valu minema. Hundi, huulde, rebase, reide, kitse, kindel, konti ja loitsude esituse juurde kuuluvad ka väiksed ehmatused, hüüatused nagu siin oli urr vana naise tasku. Et kui lapsele niimoodi väikest ehmatust ja lõbu tekitada, muidugi siis valu läheb ära. Meil on arhiivis ka tummfilm kus Liisa Kümmel näitab, kuidas neid sõnu loed, nii et iga rea ajal tehti lapse kõhul ring nagu masseeriti ka ühtlasi varesele valu, harakale haigus. Aga tegelikult meil on ka salvestusi, kus seal kuulda, puhumine. Noh, näiteks kui sõrm sai haiget, siis laedet varesele valu, Arakule haigus. Et midagi alati loitsu tega on hea teha ka, et siis mõjub paremini. Aitäh Janika Oras täna ja kuulmiseni jälle nädala pärast. Ja ongi tänaseks huvide saade läbi saanud minu nime Krista taim. Ma tänan teid kuulamast ja lõpetuseks mängima ansambel ootel regirokkansambel looga metal labajalg.