Vikerraadio. Tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit, algab huvitaja saade. Täna on teisipäev, me räägime tervisest. Aga räägime meditsiiniajaloost, sellepärast praegu on sünnipäeva nädal. Eesti vabariik saab sajaaastaseks ja vaatame, mis toimus tervishoius umbes 100 aastat tagasi. Ja meil on Tartu stuudios külaliseks ken kalling, kes on Tartu Ülikooli meditsiiniajaloo õppejõud, me räägime sellest. Missugune oli siis arstide väljaõpe ja staatus ühiskonnas, mis tasemel arstiabi suudeti 100 aastat tagasi üldse Eestis ja mujal maailmas pakkuda. Mis haigused inimesi kõige enam kimbutasid ja mida kujutas endast näiteks kolmekümnendatel aastatel praktiseeritud eugeenika. Ja siis teises pooles ootame stuudiosse Marju Himmat portaalist novaator ERR. Ja tema räägib meile Parkinsoni tõvest ja selleks, et inimese lamba ristandid on, on uus teadus. Samm teadlased lõid siis esimese lamba ja inimese ristandi. Missugust tulevikku meile tähendab, sellest siis pikemalt tunni teises pooles. Mina olen Meelis Süld ja Kätlin Maasik on helipuldis head kuulamist. Nõnda siis me räägime meditsiiniajaloost ja vaatame 100 aasta tagusesse perioodi, meil on Tartu stuudios külas Tartu Ülikooli meditsiiniõppejõud ken, calling, tervist. Tere. Kui mõelda meie vabariigi 100.-le sünnipäevale, mis küll siis 100 aastat meditsiinis vist on küll üks lühike periood, kuigi väga palju areneb viimasel ajal just edasi ja edasi. Aga jah, võrreldes vabariigiga on meditsiin, ütleme vabariik on alles poisike võrreldes. Siiniga ja ta seda kindlasti. Ja kindlasti on see ka õige, et, et viimase 100 aasta jooksul on see meditsiin kõvasti edasi arenenud, aga samas. Ta ei ole ilmselt ka erand, sest eks ole paljudes muudes valdkondades side ja kõikvõimalikud tehnoloogiad, eks ole, see, see areng viimase 100 aasta jooksul on olnud ikkagi nagu märkimisväärne, nii et see 300 aastat tagasi olime nii mõneski vallas kaasa arvatud meditsiinis ja ilmselt oli midagi täiesti teistsugust. Milliste probleemidega 100 aastat tagasi üldse tegeleti? Ma mõtlen, et see periood, esimene maailmasõda on parasjagu läbi saanud. Vabadussõda alles tulekul, kui me mõtleme täpselt 100 aastat tagasi, et esimesena, mis mulle endale meenub, on ikkagi inimeste aitamine, kes on lahinguväljal ja sellega seoses võib-olla ka siis meditsiin, arenemine ja uute oskuste tundmaõppimine. Jah, sellega kindlasti tegeleti, aga ma ei oska Eesti Eesti koha pealt isegi nii väga näiteid tuua, pigem selle sõjaga seoses, eks ole, mingid niuksed, rafineeritum teemad, et mehed on rindel ja naised on kodus ja leiva natuke läheb meditsiinist kõrvale, aga tõsimeeli räägiti sellest, kuidas, kuidas naiste kõlblus langeb oludes, kus mehi ei ole ja palju muretseti suguhaiguste leviku pärast, noh mingid sellised mõnes mõttes nagu pseudoteemad. Ja, ja teine asi, mis tollel ajal ikkagi sõdadega kaasas käisid, olid, olid kõikvõimalikud tõved, nii et siin siis selle just just sellel ajal umbes oligi ju see kuulus hispaania gripp, eks ole, info Enzo. Ja, ja me teame, et hästi palju inimesi sureb, aga kuivõrd Eestis olid nii segased olud, siis ma tegelikult ka ei oska öelda, et palju, palju neid suri grippi ja palju, palju kõikvõimalikud muud rahvastikukaotused, et palju nad seda siis seda olukorda mõjutasid ja ühel hetkel tulevad tüüpused ja, ja muud sellised asjad tollel ajal ikka veel. Noh, seal ei ole, ilmselt, jõuab täna veel korduvalt tagasi, eks ole, ainukene põhiline märksõnamees tolle aja terviseametnike, nagu muretsema paneb, on just just nakkushaigustesse puutuv sõda, sõda selles mõttes võib-olla on ka sissejuhatuseks hea, kui me räägime Eesti vabariik juba, kui ta, kui sõda on läbi ja riik on sündinud, siis jällegi Eesti ei ole ainus, et enamus neist sobivates riikidesse nisukene. MeditsiiniDemilitariseeimine, et see oli, see oli päris tõsine, tõsine väljakutse, arstid olid massiliselt võetud võetud riigiteenistusse. Jaa jaa. Kohandamine hiljem jälle selle rahuaegse olukorraga, et see oli, see oli päris suur väljakutse ja ja noh, lihtne oleks olnud neil kõigil minna tagasi erapraksises, nagu tollel ajal meditsiini professionaalidel kombeks oli, aga, aga noh, ilmselt olid neid kohti nii palju võtta ei olnud nii et pärast esimest maailmasõda, eriti Euroopa ühiskonnad, me näeme, et algab selline noh väga-väga tugeva selga, siis meditsiini institutsionaliseerimine, et hakkavad tekkima võimalikult tervishoiuministeeriumid ja need kõikvõimalike ametnike kuskil madalamal tasemel spetsialiste, jaoskonnaarste pikemaltki meditsiinikomisjon, et neid, neid nagu tekib kõvasti juurde ja ja leitakse nagu nagu meditsiiniprofessionaalidele tööd ja, ja see on kindlasti see kontekst, kus hakkab vaikselt kerima siis see nii-öelda nii-öelda heaoluühiskond, kus, kus ma siis tänapäeval jõudnud olema, et väga suur osa kodaniku ja riigi suhtlemisest toimubki läbi läbi nii-öelda sotsiaalpoliitika ära esimene maailmasõda, mäda, väga tugev tõuge sellele ja sõja ajal tajutakse paljudes riikides, eks ole, et mitte ainult sõjaväe tervishoid ei ole tähtis, vaid ka tagala. On on oluline, et ta vastu peaks, nii et hakatakse niimoodi väga noh, selle peale on juba 18-l sajandil mõeldud, aga, aga nüüd nüüd hakatakse ikkagi väga tõsiselt tegelema niukse riikliku ühiskondliku tervise tervisekorraldamisena korraldamisega. Jah, omaette teema, liikmed, veteranid, invaliidid. Eks ole, kogu see maailm, millega tuleb tegeleda. Aga arstide ettevalmistus üldse Tartu ülikool kui tugev õppeasutus oli arstide ettevalmistamisel tol ajal. Samas noh, Venemaapiir ikkagi tähendas ju seda, et et varem selline impeeriumi Vene impeeriumis läbikäimine Moskva ja Peterburiga, et see ju langes ära, et kuidas muidugi Tartu ülikoolil läks arstid ettevalmistamisega. Ma kujutan ette, et väga hästi läks jällegi. Ma ei ole näinud, et seda oleks tollel ajal kuidagi neid ülikooli või, või seda kompetentsust kuidagi omavahel võrreldud või mõõdetud, mingeid edetabeleid tehtud, aga Tartu Ülikooli Vene impeeriumis kindlasti ikkagi juhtpositsioonil. Kas need parim raske öelda? Mis puudutab arstide ettevalmistust ja jällegi pärast Eesti vabariigi tekkimist iseseisvumist, kui juba tekib see rahvuslik ülikool, siis seal üks asi, mis Eestit kindlasti tabab, on, siis on siis Venemaalt paljud Eesti arstid, aga mitte ainult Eesti, vaid ka baltisaksa arstid ja, ja võib-olla ka muudest rahvustest arstid, et siis nad sealt Nõukogude Venemaalt püüavad lahkuda ja üks koht, kuhu neid, kuhu need siis ka tuleb, on on Eesti, Tartu ülikool, saab endale mõned kuulsad professorid Puusepp näiteks. Ja, ja üldiselt ka, et kuigi see niisugune idee oli iseenesest tore rahvusülikool ja eesti keel, siis arstiteaduskond oli võib-olla selles mõttes natuke nagu pidur, ütleme nii, et arstiteaduskonnas ikkagi saksa keel ja saksa professorid. Päris päris kaua aega veel iseseisvas Eestis kipuvad domineerima ja nende nende saksakeelsete meeste seas misiganes jällegi etnilise kuuluvuse nad mahuvad. Saksa saksakeelses seltskonnas oli ikkagi tollel hetkel ka sõdadevahelises Eestis päris mitu tõsisemalt tõsiseltvõetava kujutavad ka teadusministrit, mitte ainult õpetajad, nii et ma arvan, et et siin nagu selle koha pealt ei, ei tasu arvata, et midagi selles arstiõppes halvasti oleks olnud või, või Tasuks tasuks kuidagi nukrutsema selle Eesti väiksuse ja nii edasi üle. Aga kui palju tol ajal üldse oli sellist teaduspõhisust teaduslikku lähenemist ja, ja kuivõrd ka arstid kasutasid ikka sedasama vanarahva tarkust arstimisel. Noh, jälle sinna, kus saab hakata kohe kahel kahest kahtepidi sellele teemale lähenema, et üks on see teaduse pooled. Ma saan jälle minu niuke, subjektiivne arvamus, aga, aga kindlasti noh, võib, võib vahet teha siin ka arstiteaduskonna professorite seas, et mõned mõned olid, eks ole, kujutasid ette, et nende töö on ikkagi eeskätt õpetama ja teadust nad eriti ei teinud. Ja siis oli siis oli teine seltskond, kes, kes aga selgelt ikkagi üritas ka üritas ka teaduse vallas edu saavutada ja tollel ajal need asjad ilmselt niimoodi kuidagi põhikirjalik liselt või töölepingute pinnale ei olnud niiväga nüüd kivisse raiutud, et professor peab kenasti teadust tegema, et see oli tema, tema enda selline suhteliselt vaba valik. Ja kõik see teaduse finantseerimine ja nii edasi, et see oli ilmselt palju juhuslikum kui tänapäeval, kuigi need, kuigi need niuksed sisendid olid olemas näiteks Eesti vabariigi tekkides, huvitav fenomen, karskusliit hästi palju tähendab, finantseerib just arstiteaduskonnas, kes teadustööd, Villem Ernits oli seal taga see niuke fanaatiline tegelane kahekümnete aastate alguses, paljud nad kuulsad sageli võõra võõrapäraste nimedega, professoreid nad siis uurivad nii-öelda alkoholi, alkoholi mõju organismile, et nemad teevad teadustööd, aga, aga, aga oli ka sellised mehed jah, kes, kes pigem olid rahul sellega, et nad õpetavad ja et nad arendavad eesti keelt ja ja selles mõttes noh, niuksed, õpetavad professorid. Ja teine teema, millest siin kõlas selles küsimuses rahva rahvameditsiini puhul, et see on tõesti nagu meditsiiniloos olemas olnud, et varasematel aegadel, kui arst tuli erapraktiseerija ja valdavalt ja, ja sõltus võib-olla tänu sellele rohkem oma patsientide soovidest, eks ole, klient klient, klient oli kuningas ja teinekord kvarssis tõesti tajus täitsa patsient eeldab pigem mingit nisukest, võib-olla tolle hetke peavoolu meditsiinist kõrvale kalduvaid talduvat võttestiku, siis on lugeda ja teada, et arstid sellele teele läksid, tegelesid Ma olen mõnes mõttes nende jaoks niukse natukene eba ebateadvusega või rahvameditsiiniga. Et kuidas, kuidas sõda, sõda tavalises Eestis oli, ma ei oska neid näiteid väga tuua, aga, aga kui me räägime rahvameditsiinist traditsioonilises meditsiinis siin siis eks ole ikkagi jällegi tuleb mõelda, et elati hoopis teises ajas. Et arst oli vähe ja enamus inimesi elas maal ja veel 1000 940. aastal 102 kolmandikku rahvast elas maal, kaks kolmandik arste olid Tallinnas ja Tartus. Ja see tähendab seda, et väga palju inimesi olid ikkagi väljaspool sellise tolleaegse biomeditsiini mõjusfäär ja nendega ka juhtus, eks ole, nad püüdsid ka ellu jääda, jäid haigeks ja nii edasi. Ja, ja seal 100 aastat kinnast tagasi kinnast olid, olid veel elus paljud sellised noh, võib-olla tuhandet aastat vanused mingid mingid uskumused ja võtted ja meetodid ja, ja spetsialistid, et ma ei pea neid kõiki nõidadeks kutsuma mingiteks sellisteks noh eeldatavasti üleloomulike jõudude esindajateks, vaid vaid lihtsalt Ta oli teada, et kusagil kusagil küla servas elab mingi mingi mees, kellest on kuulda, et oskab eriti hästi seal mingeid nihestunud liigeseid paika tõmmata või keegi, keegi oli hea sünnituse vastu võtma ja keegi võib-olla Moskvas haavu ravida. Et selliste spetsialistide kasutamine just nagu meditsiini kõrval või selle tolleaegse siis biomeditsiini ja kõigi nende õppinud arstide, jaoskonnaarstid ja nii edasi kõrval, et see oli, see oli kindlasti palju palju märkimisväärsem kui praegu ja noh, omaette probleem, eks ole, arstile pidi maksma nii edasi võib-olla selle külanimisega lepite kuidagi omavahel kokku sageli, et ise, eks ole, et niisugune mõtteviisi muutus tegelikult on toimunud siin viimasel ajal varasematel aegadel ikkagi inimene ise ise aru sai, mis tal viga on, ravida oskas siis ta ega ta ei hakanud siis arsti juurde minema, ta püüdis selle probleemiga ise hakkama saada, et see lähenemine oli võib-olla selles mõttes natuke praktilisem No just, et kui kättesaadav see arst üldse oli tegelikult inimese jaoks, et et kui tal probleem tekkis või kas ta üldse oskas arsti poole pöörduda. Vastika teoreetilised oskaseks rahvas oli ikkagi eestlane, oskas lugeda ja kõik need kodutohtrid ja mingid muud sellised abivahendid, need olid küllaltki levinud juba 19. sajandil. Aga ilmselt küsimusele jah, siis nagu hinnas või linnase kättesaadavuses ja noh, üks asi on siis ka see, mis jällegi tänapäeva inimesele peab meelde tuletama, et et kogu see liikumiskiirus ja transport, eks ole, et mingite traumade võimsukesed akuutselt hädade korral, aga siis jah, oli, võis võis ju teada, et see arst on kusagil seal võib olla kõigest 10 kilomeetri kaugusel, eks ole, aga aga noh, siis jällegi lähtuvalt oma mingist kogemusest nii edasi, siis pidi vastu võtma see otsus, et kas hakata siin arsti juurde minema või mitte. Et noh, niisugune ilmselt sellist fatalismi ja, ja seda oli kindlasti palju rohkem kui, kui, kui tänapäeval, kui inimene ikkagi eeldab ja ootab ja ma olen maksu maksnud, eks ole, ma pean abi saama tollel ajal, see, see maailm oli natukene teistsugune kaalutleti võib-olla ka niimoodi noh, ratsionaalselt, kas tasub hakata hobust rakendama ja kas tasub selle asja pärast arstile maksta ja, ja nii edasi. Noh ja, ja üks asi sidki kohe jõuame, eks ole, veel seda fatalismi mainitud siis siis noh, jällegi tänapäeva inimesele nagu meeldetuletuseks tollel ajal ikkagi väga tõsine surma põhjustaja ja oluline asi olid ju siis kõikvõimalikud nakkushaigused ja just need nimetatud lastehaigused difteeria, näiteks, mis, mille põdejatest umbes viiendik võis surra sõltuvalt puhangust. Ja sellistel puhkudel ka ma ei ole kindel, kas arsti arsti juurde tõtati Thorpe kem oodati, eks ole, teati kõik see niisugune folkloor oli olemas nendelt hõbedale olid nimed olemas, enam-vähem kujutati, et mis, mis juhtub, kuidas juhtub mis saama hakkab või ei hakka. Ja, ja ma ei ole sugugi kindel, et siis siis siis arsti juurde mindi, kui, kui teati, et külas on vot see ja see tüüpiline lastehaigus levimas, et siis lihtsalt oodati, vaadati, mis saab. Ja mida see arst nii väga teha oleks saanud, sellepärast et antibiootikume näiteks ju ei olnud ja mis võimalused tal olid üldse sekkuda ja aidata nende haiguspuhanguid? Ta korral noh, ja vot sellega, et see on väga hea teema, üles tuli jällegi tänapäeva inimesel oleks sulle meelde tuletada, et noh, üle korrata sihuke nakkushaiguste foon, et tollel ajal see oli hoopis midagi muud kui pärast teist maailmasõda, kui, kui meil on antibiootikumid ja, ja enamus neist hõbedast mida me teame nimepidi, aga me neid põdenud ei ole ja vaktsineerimine, eks ole. Et tollel ajal siis ma jällegi spetsiifiliselt ma ei oska öelda, et ma, ma ise ei ole arstamale kunagi niukesi spetsiifilisi tekste lugenud ka, et mida nüüd siis juhtumisi arst sattus sele difteeria, haige lapse juurde, mida ta siis täpselt tegija, mida ta teha soovitas olla, tegeles sümptomitega, seal ma kujutan ette võttis palaviku maha midagi sellist kujusse, selle haiguse palavik on kõrgem, jällegi kordan, ei tea. Aga aga arstid, pealegi üks asi, mis võib-olla on niisugune 20. sajandi lugu, millest millest tasub rääkida, on see, et arstid tollel ajal juba niimoodi väga selgelt hakkasid tajuma, et arstil on palju suuremad kohustused ühiskonna ees kui, kui võib-olla noh esmapilgul tundub, et arst mitte lihtsalt ei ravi haigusi tegeleda tagajärgedega vaid arst peaks olema ka ennetaja ja riiklike poliitikate väljatöötaja. Ja mis need arstid teha sai, siis oligi ikkagi väga-väga palju, tollel ajal arstid tegelesid ja maailma parandamisega nii-öelda oli kõikvõimalike arstide selts korra aastas käidi koos arstide päevadel anti välja populaarset kirjandust, tervishoiu muuseum siin Tartus, eks ole. Ja, ja tegeleti niukse ennetustööga ja, ja mis nende nakkushaiguste vastu tollel ajal teha sai, oligi, kuidas see haigustekitaja on juba selgeks tehtud, mingi loogika oli teada, kuidas ta levib, eks ole, siis anti nõu, kuidas, kuidas vältida neid tõbesid alates isiklikust hügieenist, lõpetades siis seal mingi karantiinide ja ja kontaktide vältimisega mingitel mingitel perioodidel tervisliku toitumise, muu muu selliste teemadega niux, selliseid asju nad kindlasti saite. Aga arst ja positsioon ühiskonnas oli siis tugev ja auväärne. No ma arvan küll, eks sort on kogu aeg ikkagi olnud sellisel positsioonil, eks ole Noh, inimene, kui, kui ta ikkagi hädas on, siis, siis, siis arst tuleb meelde ja jällegi kui see Eesti vabariik tekib 100 aastat tagasi, eks siin on siis ka veel mingid sellised vanad klassiühiskonna klassiühiskonna järelmets kindlasti, et see jaoskonnaarst kusagil seal kirikukülas. Eks ta ikkagi kuulub sellesse kohaliku kohaliku eliiti kindlasti, eks ole, arst ja kirikuõpetaja ja, ja võib-olla sellised tähtsamad tegelased, arst oli ikkagi härrasmees, eks ole. Huvitav muidugi teada ka, et kui palju sellele arstile siis pidin maksma, et tema abi saada, et et kas inimesed ka sellepärast jätsid arsti poole pöördumata, et lihtsalt see oleks olnud liiga kulukas. No niimoodi, kui siin oli 1929 siis see nii-öelda ametlik ülikoolimeditsiin võetakse ette üks selline küsitlus tunnetatakse, kuna kõikvõimalikud konkurendid seal alates nendest rahvaarstidest lõpetades alternatiivmeditsiiniga, vahepeale jäävad kõikvõimalikud ravitsevad velskri-ämmaemandad. Et art arstid tunnetavad nagu seda probleemi, et meil on nagu niisugune konkurents ja mis natukene, võib-olla solgib turgu ja natukene võib-olla tegeleb ebateadusega. Või võib-olla päris palju tegeleb ebateadusega, siis võite ette selline rahvaarstide noh, üritati neid üles lugeda ja tulitati aru saada, et miks, miks nad üldse olemas on ja ja mis nad teevad ja miks inimesed nende juurde lähevad ja ja siis jah, kaks, kaks asja, mis välja toodi, et üks öeldi siis niimoodi, noh võib-olla niimoodi pater naliseerivalt positsioonilt, et rahvas on rumal, ta ei, ta ei tea, mis, mis on see õige meditsiin ja elab ikka mingites ürgsetel uskumustes. Ja teine asi oli siis ikkagi jah, raha rahateema, et tundub etne, kõikvõimalikud rahvaravitsejad, alternatiivravitsejad, nad suutsid siis kuidagi kuidagi kuidagi kuidagi sellele patsiendile nagu noh, vähem vähem tasku pihta käia. Arstide taksid on teada, et ma ei oska neid ka niimoodi. Neid näiteid siit ja sealt lugeda, et et üldiselt ilmselt väga palju sageli lepiti ka ka niimoodi silmast silma kokku, kui aga kui kui nulli ametlikest taksodest rääkida näiteks jaoskonnaarstid nende nende puhul ikkagi kohaliku omavalitsus lepiti kokku, kui mingid mingid hinnad ja siis seal mingi sünnituse vastuvõtmise eest pidi, pidi naistööline kahekümnendatel aastatel tal ikkagi umbes oma kümnendiku kuupalgast välja käima, kui sünnitus oli raske, siis oli juba viiendik kuupalgast. Kui see või ka arsti kojukutsumine võis olla kümnendik kuupalgast naisel, noh, meil natuke vähem. Aga see, see sõltused, kuidas omavalitsus oli kokku kokku leppinud arstiga natukene selle üle, Jelena jaoskonnaarstid palju võitlesid alles 37. aastal saadi mingi kokkulepe, et kohalik omavalitsus hakkab neile maksma miinimumpalka või noh, peab peab olema mingi miinimumpalk, aga, aga üldiselt see oli niisugune väga-väga-väga individuaalne. Ja me teeme siinkohal väikese pausi, kuulame laulmas Marju kuuti ja siis jätkame vestlust. Tartu stuudios on meil külas meditsiiniajaloo õppejõud, ken kalling Tartu ülikoolist ja räägime siis veidi kaevgeenikast. Jätkame meditsiiniajaloo teemadel ja Tartu stuudios on õppejõud, ken kalling Tartusse ülikoolist. Me rääkisime siin veidi sellest, mismoodi oli meditsiinisüsteem korraldatud või korraldamata 100 aastat tagasi. Aga kui hüpata ikkagi sellesse samasse Eesti vabariigi esimesse Iseseisvusaega, siis ütleme, 30.-te puhul me saame rääkida jõuga meditsiini arengust ja muuhulgas siis kaugeenikast, et, et millega eugeenika näol tegemist oli ja kui laialdaselt seda üldse Eestis praktiseeri. Noh, eugeenika on selline imelik fenomen nagu inimkonna ajaloos on ka kahe kahe peaga kahe näoga Jaanus. Tänase positiivne ja negatiivne pool ja palju räägitakse sellest negatiivsest eugeenika siis niimoodi väga lihtsalt öelda oleks selline inimese aretamine parema ja tervema inim inimtüübi suunas. Ja kogu see filosoofia tegelikult on varem vanem kui vanem kui, kui Eesti riik ja 100 aastat ja ka Eestis hügieeniline ideoloogia. Teda tunti juba enne, nii et kui Eesti vabariik tekib, siis, siis minnakse edasi sealt, kus pooleli jäädi. Ja, ja miks eestlastele Eestis võib-olla nagu populaarseks sai, ta tundub jällegi noh, raske on mõõta, eks ole, kui populaarne ta oli, aga, aga, aga teda vist ikkagi teati. On, on see niisugune, noh, väike väike rahvalik tunnetus eestlase juures eriti enne iseseisvuse saavutamist, eks ole, et olime selline pisike rahvakild kahe suure venelaste ja sakslaste vahel. Ja tollel hetkel oli ka väga populaarne oli siis Darwini õpetus, eks ole, olelusvõitlus ja nii edasi keegi jääb ellu, keegi ei jää. Ja, ja sellest loogikast lähtuvalt siis see on niisuguse inimese bioloogilise kvaliteedi väärtustamine sai, sai ka eesti rahvuslikus mõttes ikkagi ikkagi päris päris keskse koha. Me peame olema bioloogiliselt tugevad selleks, et selleks, et ellu jääda, selleks et selleks, et püsida väikerahvana ja bioloogiline tugevus, see tähendas kahte asja, et ühelt ühelt poolt siis tõesti natukest rahvakvaliteeti, mida iganes me selle all mõtleme, kas on siis füüsiline tugevus või vaimne vaimne protsent, potentsiaal, et seda seostati ka ikkagi tollel ajal väga palju noh võib-olla natuke ka tänapäeval, eks laenukse bioloogilise komponendiga intelligentsus, talendid, andekad inimesed. Aga teiselt poolt see bioloogil bioloogilina tugevust tähendas ka siis rahvaarvu küsimusteta ühtlasi eestlasi võiks olla rohkem kui me nagu aeg-ajalt kipume seda ära unustama või noh, ühesõnaga sellest ei räägita, eks ole, see kuulus hurda hurda vormel, et meid on, meid on vähe, aga me peame suutma saada vaimult suureks. Tegelikult Urs ka ikkagi räägib sellest, et võiks ka nagu arvu arvukust natukene kasvatada täiesti eestimaa kannataks välja küll, kui eestlasi oleks kaks korda rohkem. Nii et ühesõnaga eugeenika, miks hügieeniline mõtteviis nagu Eestis Eestis tugev oli, niisugune rahvusesse rahvasse bioloogiliselt lähenemine ja, ja katsed seda rahvast kui bioloogilist identiteeti siis kuidagi väärtustada. Et seal, see on kinni sellistes väike rahvuslikes hirmudest ja noh, see on ka üks põhjus, miks näiteks võib-olla jällegi kuulajad teavad, on kuulnud, on karskusliikumine mingil hetkel oli Eestis väga populaarne sedasama alkoholi ost lähtuvalt 100 aasta tagustest teooriatest, et teda, teda vaadeldi kui niisugust väga tugevat selget tegurid, mis, mis seda rahva elujõudu alla kisub, kutsub esile generatsiooni. Tekenereerunud rahvas võib välja surra, ei taha välja surra, järelikult. Me peame võitlema generatsiooni vastu, muuhulgas alkoholi vastu. Et alkoholi või karskusliikumises eugeenika õpetus siis juba iseseisvas Eestis tsaariajal nihukest otseselt hügieenilist liikumist tekkida ei saa, et oleks nagu liiga rahvuslik olnud. Aga need ideed olid üleval ja ühel hetkel, kui see Eesti vabariik tekib, siis jah, tekibki eugeenika selts ja ja, ja väga palju sellisest noh tervise, alasest diskussioonist, sõdadevahelises Eestis seda, seda seda veavad inimesed, kes on nii või naapidi kuidagi selle jogeenikaga seotud. Ja, ja tõepoolest, ei saa Eestis Eestis on negatiivne aspekt olemas ehk teisisõnu, kui me räägime sellisest inim inimtõu parandamisest aretamisest, siis lähtume inimpopulatsiooni kui, kui mingisse loomakarjaga, keda tahetakse aretada tõuaretus siis jogeenikasse komponent olemas, et need nii-öelda vähem soovitud indiviidid. Eeldame, et nende need negatiivsed tunnused on pärilikud me ei taha tulevikuühiskonnas need negatiivsed tunnused esindatud oleksid, on need siis haigused või või seal mingi kuritegelik käitumine või kergemeelsus või hulkur sotsiaalsus siis siis eks ole. Me püüame takistada nende inimeste geenide tulevikku edasi levimist, teisisõnu siis siin siin algab seent eugeenika, see niisugune negatiivne lugu, et hakatakse inimesi seal stabiliseerima ja sunduslik aborte tegema, kõikvõimalikke takistusi, tegema seal abiellumisel ja nii edasi ja nii edasi. Noh, kõike seda saadafeline noh, sageli tänapäevapoliitiliselt korrektse inimese jaoks räige retoorika, eks ole, tollel ajal ei olnud probleeme vaesemaid, lihtsamaid eluga mitte hakkavaid hakkama saadavamaid inimesi võimalike nimedega nimetada ja kutsuda üles neid, neid hävitama. Kajastub ajas su laps ja pärast teist maailmasõda pärast Adolf Hitlerit, eks ole, kogu see teema on väga tundlik, sest noh, mida, mida seal hitlerlikul Saksamaal tehti, et see oli suuresti ka siis just need halvad asjad, eks ole, et see oli see niuke negatiivse eugeenika pool inimeste ehitamine, sellepärast et neil öeldi olevat mingid halvad bioloogilised tunnused. Ja see on teinud sellest jogeenikast tabusama ja siin Eestis ka tõepoolest võeti vastase steriliseerimise seadus, aga muu maailmaga võrreldes Eestist realiseeriti ikkagi suhteliselt vähe inimesi, 40 50 on teada kolmekümneil aastatel ja pärast pärast siis Pätsi riigipööret see eugeenika nagu sai, sai, naudi väga tugeva riikliku toetuse. Aga sellogeenical on kas positiivne, helgem pool ja nagu ma siin mainisin, et eugeenika tegeles ja need ka Eesti Eesti eugeenika selts peaasjalikult tegeles ikkagi selle nii-öelda positiivse eugeenika. Teisisõnu, siis eks ole küsimus sellest, kuidas, kuidas, kuidas, nojah, võib-olla spetsiifiliselt tõesti eesmärk oli nende nii-öelda paremate sigima panemine. Aga noh, sellest saadi suurt suhteliselt kiiresti aru inimest nagu lapsi saama panna, et see, see ei ole nüüd väga kerge ülesanne, pigem mis siin ka Eestis väga selgelt teadvustati, oli see, et meie näiteks rahvaarv kasvaks palju kiiremini, jogeenikud olid ka selle rahvaarvu teemaga sedasama niukene arvuline bioloogilina tubliduse rahval sellega palju seotud. Ja teisisõnu, nad nad tajusid, rääkisid hästi palju sellest, et kui me tahame Eesti rahvaarvu kasvatada, siis me ei pea mitte punnitama selle nimel, et keegi rohkem sünnitakse kuidagi seal jällegi naistega midagi ette võtma. Mida ta juhtus Nende emantsipatsiooni takistama, aga me peaksime tegelema sellega, et, et lapsed, kui nad siia ilma sünnivad, ei sureks, ei sureks, eks ole, nakkushaigustesse. Sest Eesti oli selles mõttes kellelegi, ma ei oska öelda, mis see põhjus oli, aga isegi Lätis oli näiteks alla aastaste laste suremus suremus väiksem kui kui sõdadevahelises Eestis. Nii et kui Eesti vabariik tekib, siis umbes 14 protsenti lastest, kes siia Eestisse sündisid, surid enne aastaseks saamist. Eesti vabariigi lõpuaastal oli see number kuskil kaheksa protsenti, natuke alla. Aga Soomes, Rootsis, noh, see on nagu mõnes mõttes iseenesest mõistetav, vähemalt mingite klišeede põhjal, seal see näitaja oli nagu palju parem, lapsi suri vähem aga isegi Lätis oli see näitaja parem. Ja vot niisugused asjad, need ajasid siis sellise eesti rahvuslikult mõtleva eliidi, kelle hulgas olid ka siis nad jogeenikaga seotud inimesed ajas, ajasid nagu tagajalgadele, eks ole, et kuidas nii, et me, me kaotame inimesi lihtsalt mingit sellistesse olukordadesse probleemidesse, mida saaks kontrollida, sest vaadake, vaadake naaberriik, kes on võimalik. Emade, laste tervishoid, vaktsineerimise teemad, Eesti Eestis vaktsineeriti kohustuslik riiklik vaktsineerimine rõugete vastu. Aga näiteks difteeria vaktsiin oli juba olemas, Leedus vaktsineeriti lapsi difteeria vastu Eestis mitte. Niisuguste teemadega, siis, siis tegeletakse iseenesest väga toredat positiivset teemad, mis vaatamata sellele, et võib-olla seltsi nimetus oli, oli eugeenika seltsi 100 eugeenika me tänapäeval nagu kaasaja vaatevinklist vaenama. Ja, ja selles mõttes ma siin ka mainisin, eugeenika muutus võib olla väga kuuldavaks just pärast seda, kui, siis on see 34. aasta riigipööre ära olnud. Selline autoritaarne, natuke totalitaarne riik, eks ole, tal on, tal on paremad võimalused rahva tervishoiu korraldamiseks, et eks ole. Indiviidi autonoomia satub surve alla muuhulgas eks sellega nagu teinekord head tehasest saab inimestele peale suruda, eks ole, näiteks tervishoiumeetmeid või siis arst konnale, kes võib-olla seal mõnes mõnes aspektis teinekord oli isegi riigi huvidele vastu töötanud, näiteks arstid ei tahtnud. Ja seda keskastme meditsiinipersonali enda kõrval eriti näha, neid nähti konkurendid konkurentidele, aga nüüd nüüdsel autoritaarse tingimustes sellist sellist lehmakauplemist jääb vähemaks, eks ole, mis oligi siis Pätsi mõte, miks ta selle riigipöörde tegi? Nendes uutes oludes nüüd lähtuvalt riigi huvidest, kes iganes ja kuidas need sõnastas, aga tundub, et jällegi hügieeniliselt meelestatud inimesed olid päris palju nende ideede sõnastamise taga hakkab see Eesti liikunud oma lõpuaastatel ikkagi niimoodi päris tublit ja hästi korraldatud tervise poliitikat ellu viima. Eesmärgiks on viia arste ja õdesid ämmaemandaid maapiirkondadesse, heidetakse uusi haiglaid, äratatakse palju raha, hakatakse vastu võtma kõikvõimalikke seadusi, mõned võetakse vastu, mõned ei võeta, lastekaitse ja kõikvõimalikud abirahad. Muu selline temaatika, nii et need Eesti riik arvab, nagu just sellel autoritaarsuse perioodil. Härjal härjal härjal sarvist, mis puudutab, puudutab tervishoiu ja meditsiiniarendamist ja tundub, et just niuke eugeenika seltsi juba kaua aega tehtud lobitöö ja ühiskonnas kujundatud meelsus, nagu, nagu aitab seda seda kolmandate aastate teise poole tervisepoliitikat Eestis Eestis kujundada, nii et selles mõttes jah, eugeenika on niisugune kahe kahe otsaga asi. Ühelt poolt seda indiviidi autonoomiat piirab ja surub alla ja objektistab ja, ja tõesti võib-olla kasutab mingeid räigeid meetodeid inimese keha vastu takistamaks inimesel sigimist, järglaste saamist. Aga teiselt poolt niimoodi populatsiooni vaatevinklist pigem pigem tehakse, eks ole ka ka palju häid asju, et rahva tervise arendamisel nendesamade hügieeniliste loosungite all ja viimasel puhul on siis just eeskätt iibe iibe teema sündida sündide arvu kasvatamine ja, ja olukorra tekkimine, kus need lapsed, kes sünnivad, et nad ikkagi ellu jääksid, mitte ei oleks nii kõrge suremus, nagu tollal laste seas oli. Aga noh, tulemused on visad tulema ikkagi kordan üle Tõnissoni penitsiliini antibiootikumide eelne aeg. Nii et ka 39. aastal käib veel Eestis mitu, mitu niisugust nii-öelda lastehaiguste puhangut üle Eesti ja suremusnäitajad lähevad jälle üles. Aga aitäh selle põneva tagasivaate eest Eesti meditsiinilukku gen calling peab ütlema siin ka seda, et teie sulest on tulemas Eesti meditsiin 100 aastat selline raamat, see selline tagasivaade ka veel peaks olema vist alates maikuust. Saada ja ma ise ka täpselt ei tea, aga vast jah, kunagises tulevikus. Nii et kui, kui kunagi näete riiulil kevade poole Eesti meditsiini 100 aastat siis, siis võite võtta lapata ja lugeda ja meenutada neid aegu. Aitäh, Ken-Tallinn, Tartu Ülikooli meditsiiniajaloo lektor, praegu me kuulame edasi muusikat ja Paha Polly laulab meile ning pärast seda juba vaatame, millised on meie tänased terviseuudised, mida vahendab Marju Himma. Tänase huvitav saate esimeses pooles vaatasime meditsiiniajalukku, mis on toimunud siis 100 aastat tagasi vaatasime rohkem just Eesti vabariigi esimese iseseisvusperioodi koos ken kallinguga, kes on siis meditsiiniajaloo õppejõud Tartu Ülikoolis, aga nüüd hüppame tänasesse päeva. Kui tahame teada, mis toimub teaduses ja tervises siis novaatori portaal on üks nendest lehekülgedest, kust infot saab ja, ja vaatan. Avan novaatori portaali ja loe need teadlased lõid esimese lamba ja inimese ristand ja me rääkisime siin inimese nii-öelda tõuaretusest, eugeenika varjukülgedest. Aga, aga siin tekib ka see küsimus, et nüüd, kui inimest ja lammast ristatakse, et on see nüüd positiivne või negatiivne areng. Ja see kõik sõltub sellest perspektiivist ekskust vaadata. Me tegime intervjuu ühe jaapani teadlasega, kes varem on ka siis inimese ja sea ristandid, et see kõlab võikamalt, kui ta tegelikult on, et me räägime ikkagi embrüote loomisest ja need on tavalise inimese jaoks oleks niisugune väike klomprakukesi. Aga ka need on need teaduskatsed, mida tehakse. Stanfordi ülikoolis töötab selline tüvirakuuurija nagu Hiro mitsu nagu Nacoushi, kes muidu on Jaapani päritolu, aga kuna ta ei saa oma katseid teha panissest Jaapanis on võib-olla eetilised raamistikud sellistele katsetele palju suuremate ta teeb neid USA-s ja meie toimetaja Jaan-Juhan Oidermaa tegi temaga intervjuu tema viimasest uuringust, siis mis räägibki sellest, kas on võimalik luua lamba- ja inimese ristandeid ehke, et kui me nüüd kujutame ette, kuidas see võiks käia, siis see käib kõik katseklaasis, nii et aretatakse välja eksembrio, milles teda siis lambakehasse ja sellest ikkagi sünniks lammas, aga selle vahega, et selle, sellel lambal on võime kasvatada ka inimese organeid hiljem. Ehk et selle lõpptulemuse eesmärk on see, kas inimesele doonororganeid, nagu me praegu teame, kui kellelgi on vaja uut südant või mõnda muud organid, siis on vaja, et keegi teine sureks, et saada doonororganit või siis peab keegi loovutama, kellel on seda võimalik teha näiteks neerude puhul. Aga noh, seda niimoodi loovutada ei ole võimalik. Ehk et me oleme inimestena üsna keerulises olukorras, kus selleks, et keegi saaks ellu jääda. Me peame doonororganit saama inimestelt. Teadlased ongi otsinud erinevaid loomaliike, kes siis saaksid meile kasvatada neid organeid. Jah, siin on 200 eetiline küsimus, et kumma elu on siis rohkem väärt, kas inimese oma või lamba või sea või, või kelle või ahvi oma. Aga neid katseid on siis tehtud praegu proovitud ja nad on jõudnud oma geneetilise areng nii-öelda arendustööga nii kaugele, et on võimalik siis selline lammas panna kasvama lambakehasse selline inimesele hamba, geneetiline ristand ja, ja kellel siis teatud organite asemel on võimalik kasvatada inimese organeid, mida hiljem saaks inimesele siirdada. Kas ma saan õigesti aru, et see geen, manipulatsioon on, on seotud siis sellega, et selle lamba süda kasvab inimese südamesse sarnaseks või tema neerud kasvaksid inimese neerude sarnasteks? Et need rakud, mis inimeselt võetakse tüvirakkude arendatakse siis sellisel viisil, et nad edasi on kohanduvad selle lambakehaga või ütleme siis nad seal juba looma ümbrus on sellised. Aga selles rakkudes, mis lambakehasse istutatakse, nendest on rivist välja löödud, need geenid, mis on tarvilikud soovitud elundi loomiseks ja nii saavad inimese tüvirakud täita looma embrüos, siis selle sellest organist jäänud tühimik, et eks ta on pisut võib-olla keeruline mõista seda tervikuna. Aga varem on selliseid katseid tehtud hiirte rottide peal, noh, me oleme näinud ka võib-olla mõned pilte, kus on võimalik hiirele selga kasvatada nii-öelda inimese kõrv või istutada seda kõrvasini mõneks ajaks ja sageli on inimestel vaja teatud kudet, ainult mingisugusest organism ei ole vaja tervet organitel organit. Aga on vaja organdist, töötaks sellesse teise, teisele oma organismist. Et oleks siis nagu lammas, kellel on seljas inimese süda Jah, nii võiks põhimõtteliselt. Ahah, nojah, kui see töötab, siis ma ei tea No tegelikult on see, selles valdkonnas võiks ikkagi öelda üsna alusteaduse tasemel, aga nende põhimõtete tundmaõppimine on see, mis meile siis tulevikus võib luua olukorra, kus meil saab lamba sees kasvatada inimese neeru, näiteks. Aga loomakaitsjad tulevad kindlasti vahele. Oi, siin on väga palju eetilisi küsimusi seotud ja nagu ma ütlesin ka, et siis jaapani teadlane teeb oma uuringuid USA-s sellepärast et jaapani eetikakomiteed ei ole valmis andma selle jaoks selle jaoks üldse eetikaluba ja toodetaksegi, siis saada eetikakomiteelt heakskiitu, et selle lambagi määri, embrüo lastaks areneda seitsmekümnepäevaseks, ehk et me ei räägi üldse mingisugusest välja kujunenud suurest lambast, vaid me räägime nagu väga väikesest lootest alas. Nii teine teema ka räägime Parkinsoni tõvest. Ja jällegi üks mehhanism, millele on Cambridge'i ülikooli teadlased jõudnud jaole, et nagu me teame paljusid neurode generatiivsed haigusi ehk need siis, mis tekitavad meil närvidega seotud haigusi just vanemas eas näiteks ka Parkinsoni tõbe, see on siis selline nii-öelda kesknärvisüsteemi haigus, mis, mis põhjustab liikumishäirete selliseid krampe. Et selle, selle põhjust ei ole ka nagu siiani teada. Küll aga on leitud selline asi, et meie närvirakkudes on selline valk nagu alfashi nukleiin, keeruline nimetus, aga see valk, kui on närvirakkudest, on väga ime, imetilluke ta peaaegu struktuur ei ole, teda ei ole saanud väga hästi uurida, küll on aga teada see, et see valk kägardud niimoodi kokku ja tekitab selliseid klomp, peavad need klombid ongi need, mis omakorda millest saavad alguse siis seesama Parkinsoni tõbi. Me teame ka, et mitmed teised, näiteks Alzheimeri tõve puhul on teada, tekivad sellised valgu klombid meie meie ajus. Ehk et uuritakse mehhanisme, mis need lombid tekivad ja on leitud, et seesama valk jagatud kokku siis, kus on väga palju sellesamas närvirakus on väga palju kaltsiumit ehk et ta kuidagi kaltsiumiga toimes hakkab neid valgu känkraid tekitama. Ja ja see on iseenesest probleem, et nüüd tuleb uurida, kas, kas ja kuidas seda kaltsiumi hulka meie rakkudes vähendada. Seni on tegelikult teada, et on osa ravimeid, mis takistavad seda kaltsiumi kuhjumist rakkudesse näiteks ka praegu olemasolevat südame-veresoonkonna haiguste raviks kasutatakse selliseid ravimeid. Et võib-olla siis selliste ravimite kasutamine saaksin jälitada ka Parkinsoni tõve tekkimist. Ehk et sellised uuringud on vajalikud selleks, et edasi töötada välja spetsiifilisi ravimeid, mis võiksid ennetada Parkinsoni tõve tekkimist. Kui me teame seda mehhanismi, et küll liiga palju kaltsiumit rakkus, siis me peaksime kuidagi seda kaltsiumit piirama, et valgu känkradi tekiks. No kui me võtame tagasi 100 aastat, siis me näeme, kui kiiresti on areng toimunud ja kui me täna räägime ühest või teisest uuendusest või avastusest, siis tegelikult ei lähe ju sadat aastat, kui need rakenduvad. Ja seesama lamba ja inimese listandist, millest me rääkisime alguses selle puhul on tegelikult ju teadlane optimistlik, et 10 aasta jooksul on võimalik sellised organismid siis välja arendada, mis saaksid omakorda meile organeid toota, nii et 10 aastat tegelikult inimese elus ei ole ka kuigi pikk aeg ja 100 aasta pärast võib see tähendada meile midagi väga loomulikku, võib tähendada seda, et väga suur osa meie lähedastest, kes muidu võiksid mis iganes haiguse tagajärjel või õnnetuse tagajärjel surra, saavate ellu jääda. Ehk et igal asjal on oma positiivne ja eetilises mõttes negatiivne külg. Ja ravimite väljatöötamisel peaks tsükkel olema veidi isegi lühem, nii et kuigi see on ka pikk, aga, aga noh, alla 10 aasta peaks hakkama saama. Mõnede haiguste puhul on ju nii, et kui me teame noh, ütleme sedasama Parkinsoni tõve puhul, kui me teame, et on olemas juba ravimid, mis blokeerivad seda kaltsiumi hulka rakkudes, siis miks mitte, sedasama ravimit võiks ka kasutada, näiteks et siis vajab edasist uurimist, kas sellel ravimil võib-olla selline Parkinsoni tõbe siis pidurdab või edasi lükka toime. Aitäh praegu nende teemade vahendamise eest Marju Himma portaalist novaator, TRE ja head kuulajad sealt võite ise siis ka lähemalt teaduse ja tervise kohta lugeda. Aga tänaseks huvitaja saade lõpetab mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast ja kaasa mõtlemast. Ja pärast uudiseid kell 11 ja viis minutit on jälle eetris legendaarsed Viive Ernesaks ja tema noorem kolleeg Martin Kõrv, et koos teha siis virgutusvõimlemist. Meil on neid veel