Tänases saates räägime ordenitest teenetemärkidest, räägime nende ajaloost ja sellest, kui ihaldusväärsed nad on olnud ja on ning kui kaugele ulatub nende ajalugu ja ka sellest, milline on Eesti teenetemärkide ajalugu ning millised on neis olles kõige hinnatumat ning stuudios neil teemadel rääkimas eraldi Priit Herodes ja vabariigi presidendi kantselei siseosakonna juhata Erki Holm Berg. Ning seejärel teeme juttu eesti vanasõnast, mille tagamaid valgustab Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid kõlapseni, kes koera saba kergitab, kui koer ise ja buss kuuleme vabadussõjaaegseid laule Oskar Surva esituses ja ka tema kommentaaridega ning kuuleme, millised laulud need olid, millal neid lauldi ja kui palju nad on inspireerinud ka siis praeguseid muusikuid. Nii et sellised teemad tänases saates minu nimi, Krista taim esimene lugu aga kõlab ansamblist paradoks. Euroopa kultuuripärandi joosta. Et kuuled ja tänases saates räägime me siis teenetemärkidest, ordenid, medalid, Nendest aurahadest, mida on jagatud ja ikka jagatakse, eks ikka selleks, et kedagi siis esile tõsta, tema teeneid tunnustada ja näidata tema tähtsust ja väärikust. Ning tänases saates on külas Priit Herodes, kes on Eesti muinsuskaitse Raldik ning Erki Holmberg vabariigi presidendi kantselei siseosakonna juhata. Kas on teada, millal inimesed otsustasid villale hakati andma esimesi märke, ordeneid aurahasid, mis siis eristasid ühte teisest tõstsid teda kõrgemale. Britterudes. Sellest ajast peale, kui inimesed koos ühiskond koos midagi tegi, sellist, kus oli võimalik välja paista. No sellest ajast olid ka juba tulid kasutusele mingisugused esiletõstmise meetodid, vahendid, eks ole, millised need just muinasajal seal siin või seal olid, neid igasuguseid süsteeme on palju olnud, kus olid selleks võib-olla mingi eriline rõivas või suled juustesse või või nagu vanas Roomas, kus sõjalise vapruse eest. D kas vastavat pärgi või siis sellised ilusaid ümmargusi kettakesi, mis lippudele kinnitati lipu varutele. Kustungi, sõnafale ristika pärit, mis tähendab noh, teadust aumärkidest. Et need juured on kaugel? Ja ta on sedasi kogu aeg meie ajani tulnud ja üha rohkem neid aumärke on juurde tulnud, aga mille eest antakse, see on ikkagi vaprusele midagi erakordset. Jah, vaprus kahtlemata vapros üldse teinud laiemas mõttes valitsejale ja ja oma riigile, oma hõimule, oma rahvale. Ja muidugi kui me räägime nüüd praeguses mõttes teenete ordenitest, siis kahtlemata on, see tee on käinud läbi eeskätt vaimulike ordude. Sellepärast vaat siin ongi eesti keeles on jah selline sõna, et orden ordu, mis tegelikult on ju päritolu, on üks ja paljudes keeltes ongi olemas ainult üks sõna selle kohta, aga meie siin nagu teeme seda organisatsiooni ja ja siis seda organisatsiooni märg, nagu eristame ajapikku siis need vaimulikud, seal murdud rüütliordu, eks ole, on kõigile tuntud templi ja Malta ordu ja veel teisedki siin meil siis saksa ordu, tema Liivi haru ja mõõgavennad ja kõik muu selline. Toona eks ole, võeti, võeti kõigepealt saadi märg ja siis tehti tegusid, eks ole, sind võeti selle organisatsiooni liikmeks hiljem, kui juba need muutusid ilmalikeks ordut seal valitsejate võimu all olevateks organisatsioonideks, siis jagati märke juba otseselt teenete eest valitsejale oma riigile praeguse ajani välja, kui umbes nii, et kõigepealt teeme, siis saad märgi, mitte vastupidi, eks ole. Aga külge siis, millised on maailma kõige hinnatumat ordenit? No vot, siin on küsimus nüüd selles, et mida pidada selleks kõige hinnatumaks, noh, kui me võtame niimoodi, mis on selliseid algseid ja kuulsamaid noh, Kuldvillak, eks ole ka selle lauredel ka Soome kava, ela orden niimoodi sealt edasi veel. Noh, siis öeldaks taanlastel on öelda meie elevandi oran, loomulik, mille on saanud ju ka üks Lennart Meri, eks ole, teatavasti sai elevandi ordu rüütliks tema vapp, Fredrik sburgi. Nagu nende tava, et nad panevad siis ka välja nii nakkuga seiravite ordeni puhul Rootsis, kus on Liverpool, mis kuningalossis väljas Seravite ordu liikmete või siis ordeni kavaleride lapid. Ja seal on, nüüd siis ongi ka president. Ilvese vapp on seal väljas, sõtta sai 2010, eks ole, jah. Ja seal. Jah, ja siis on näiteks noh, on ka jaapani krüsanteeme orden sooja väga kuulus ja mis on 19 sajand on ja mis ta eestlastest president Ilves on, nii et noh, selles mõttes on need kuldsed ordenid ja mis on ka, mis on ka Eestisse Eesti inimestele annetatud. Aga millised on võib-olla maailmas selliseid põnevama ajalooga ordenid, nendes sünnilood on olnud huvitavad, et pärast mida neid hakatud andmeja, miks näiteks selline nimi? No kas või seesama krüsanteeme? Krüsanteeme orden jah, tuleneb nüüd Jaapani endale olulisusest, selle, seda hakati andma Nejev keisririigi ajal siis, kui Jaapan avanes 19. sajandi kuuekümnendatel aastatel, siis nad lõidki oma ordenid süsteemi ja see on siis selline kõige väärikam ja kõrgem, kõrgem jaapani orden, aga noh kõigile on ju teada sukapaela ordeni lugu, kui Inglise kuningas Edward kolmas oli ta vist 14. sajandil tantsides oma lähedase daamiga daamil kukkust mat, sukkab vahvel ja kuningas hakkas siis seda üles võtma, mille peale siis õukond naerma puhkes. Ja kuningas võttis selle üles, pani tagasi ja ütles, et läbi selle olgu. Kes seejuures halvasti mõtleb just nimelt ja tegi sellest sukapaelas siis maailma võib-olla kõige kuulsama ordeni. Ja siia vahele ma ütleks seda, et inimestel, kes tunnevad ordenit vastu huvi, on praegu väga hea võimalus paljude nende kuulsalt aumärkide originaalidega tutvuda siinsamas Tallinnas. Möödunud aastal. Te ju selline uhke asi nagu Tallinna rüütli ordude muuseum. Ma nimetaks seda pigem ordeni muuseumiks ja seal on väga paljud sellised kuulsad aumärgid, originaalide ka Poola Valge Kotka orden ordeni täht, mis Veldavasti kuulus Peeter esimesele enesele üleni Briantidega kaetud. Põnev asi. Milliseid eri kujuga ordeneid on maailmas olemas, kas sealt võib ka tuua välja mõned sellised erikujud või siis samamoodi ka jällegi see väärtusel juures, et kui Peeter esimesel all kullast karraste brilentidega, siis milline on ka kõige lihtsam aga samas väärtuslik? Et Eesti jaoks on kahtlemata kõige väärtuslikumad igas mõttes tema sisult kui, kui ka vormilt on vabadus vürst, muidugi Vabaduse Risti üks kõige selline hinnatum, see on teise liigi vapruse liigi kolmas järk mis on ju puhtalt lihtne rauast rist koos oma sele südamikuga. Selles mõttes just sellised võib-olla isegi sellised lihtsad ja vapruse ja sõjaliste teenete eest antavad ordenit või siis on kõige oma sisult ja olemuselt kõige väärtuslikumad, et seesama meie vabadusrist ja väga lihtne ja, ja tegelikult väga kõrge aga ka samas noh, ega ka Vene keisririigis olnud Georgi orden oli ka väga lihtsa kujundusega aga samas oli ta väga hinnatud nii sõjaväelaste endi seas kui ka ühiskonnas väga respekteerida. Georgi juurde andis juba neljas klass, kõige madalam klass andis juba päritava aadliseisuse. Ja muide Eesti Vabaduse rist. Tema statuut põhinebki suuresti just nimelt Georgi Püha Georgi sõjaordeni statuudile. Ja kui selliseid paralleele veel tuua väärtusest, siis võtame või ühendkuningriigi Victoria risti. Mis on briti kõige kõrgem, loetakse kõige kõrgemaks autasuks. Ja mis on väga lihtne ristikel, mida antee otseselt sõjalise vapruse eest, mida võis saada ka reakoosseis ei ole just need kõige rikkalikumad ja kõige uhkemad aumärgid alati kõige hinnatumat. Kui vaadata Eesti teenetemärkide ajalugu, siis Erki Holmberg, kui pikk see on ja kui palju on antud siis ordeneid välja. Märkide ajalugu saab ka üsna pea, need Eesti riik saab kohe 100 aastaseks ja Eesti teenetemärkide ajalugu ulatub ka üsna pea 100 aastapäeva. Vabadussõja alguse 18. aasta lõpus tekkisid juba esimesed mõtted, et neid inimesi, kes lähevad vabadussõtta ja kes näitavad üles erilist vaprust tuleks kuidagi kuidagi autasustada, meeles pidada, noh, alguses mõeldi demokraatlik riik, et mis me siin ikka anname, aga üsna pea juba juba 19. aasta alguses sai selgeks, et on vaja tänada ja tunnustada 1019. aasta jaanuaris. Ja sealt edasi saigi alguse see, et hakati looma Vabaduse Risti ja, ja vabadusel risti nii-öelda ametlikuks alguse kuupäevaks loetakse siis kahekümnendat veebruari 1919. Ametlikult sai vormistatud aprillis samal aastal nii et see kõik võttis aega. Ja suurem osa neist anti ju tegelikult välja alles vabadussõja järel. 1920. aastal 1919 näiteks esimene vabadus ristanti Berliini linnale. Esimene esimesed. Läksid seitsmele briti ohvitserile ja need anti teisel augustil 1919, viiendal augustil anti per töönile. Jah, nii et noh, selles mõttes anti ja, aga noh, suhteliselt väike arv ant ikkagi 19 ja siis noh, põhiosa tuli siis tuli siis 1920. aastal ja vabadusristi anti välja kuni 1925. aastani ja see oli ka sellel ajal 1920 vastu võetud põhiseaduses oli märgitud selgelt, et Eesti ei anna teenetemärke ja ka eestlased ei tohi vastu võtta. Eesti kodanikud ei tohi vastu välisriikide teenetemärke, erand oli tehtud siis sõjaajaga seoses, mis andis võimaluse siis neid vabadusriste siiski välja anda. Viimaseid anti välja veel ka tundakse 24. aasta detsembrimässu täpselt mahasurumises, niiet ja sellel ajal teenetemärke või siis vabadusrist anti kokku, kui välja üle üle 3000. Nii et see arv iseenesest 3225. Mul on siin olnud on 3612. Igal juhul see arv väike. See ei ole väga suur, kui mõelda sellele, kui vaadata ka seal välismaalastele antud teenetemärke, siis kõige suurema osa teenetemärkidest mis läksid välismaalastele, anti otse loomulikult soomlastele, aga ka prillidele ja taanlastele. Et noh, need, kes meie kõige lähemad lähemad abilised olid, olid vabadussõjas. 1900 kolmekümnendatel aastatel, kas siis tulid ka uued teenetemärgid või, või midagi? Jah, eks see, et teenetemärkide andmine põhiseadusega ära lõpetati või otsustati, teenetemärki ei anta ja ka nende vastuvõtmine keelati. Miks see tekitas arutelus ühiskonnas juba siis on, eks need arutelud kestsid kogu aja. Kuna samal ajal anti välja Eesti punane rist, asutas oma Eesti Punase Risti mälestusmärgi ja ka 1928. 28. aastal. Kaitseliit asutas siis kotkaristi, mis siis noh, olid mingit osa pidi selline aseainega riiklikele teenetemärkidele, mida anti siis nii Eesti inimestele kui ka välismaalastele ka siia tulnud väliskülalistele trikki visiitide puhul, noh, Rootsi kuningas Soome riigipeale, aga ka Läti, Leedu, Poola riigipead anti meile anti santi kotkaristi või siis eesti punast risti, nii et selles mõttes see nagu Eesti punane rist ja, ja kotkarist asendasid sellist riiklikku teenetemärki. Ja ega muidugi ka vaatamata sellele keelule, mis oli põhiseaduses kirjas, andsid välisriigi tõesti kodanikele teenuseid ja eks Eesti kodanikud võtsime need ka vastu, kas meie enda riigipead See lõpetati ära, 30.-te keskel võis, 36. aastal võeti vastu uus teenetemärkide seadus, kus siis needsamad Eesti punane rist ja kotkaris siis nii-öelda muudeti ka riiklikest teenetemärkideks ja inimesed, kes varem olid neid saanud, siis tunnistati ka noh, nii-öelda nende riiklike teenetemärkide kavalerid, eks siis loodiga uued teenetemärgid, loodi riigivapi teenetemärk jumala ja valgetähe teenetemärk, mille mõlema kujundajaks kujundamise konkursi võitis Õlluhtu luht hein, kes oli sellele väga noor, 27, kaheksa saastametesse noore mehena võitis selle kujundamise konkursi. Siis hakati teenetemärke nii-öelda riigi poolt ametlikult uuesti andma. Ega see hulk, mis anti enne neid punast risti ja, ja kotkaristi ei olnud ka väikena neid anti, anti aastas niimoodi 400 ümber ja hiljem, kui siis tekkisid nii-öelda juurde ka need uued ametlikud, siis anti noh, esimene aasta veel suhteliselt vähe, aga hiljem juba niimoodi paari 1000-ga Eesti inimestele, et enne 1940. aasta okupatsiooni antigi kokku nii umbes 13000 teenetemärki Eestis noh, kaasa arvatud alates 1919.-st aastast kui selle praeguse ajaga peale Eestis on taastamist, on see arv veidi väiksem, et see jääb kuskil 7000 ümber. Mida need, kuni siis käesolev aja nii Eesti teenetemärke välja antud. Meenutage natukene seda aega, kui hakati uuesti andma, sest vahepeal oli ju nagu selline pommiauk vahepeal. Ütleme siis okupatsioon, mingid teenetemärkidest Eesti omadest ei saa rääkida, aga mismoodi siis hakkas see uuesti, see taastamine järjepidevuse? Noh, eks see alguses oli, Priit teab seda võib-olla paremini rääkida. Priit oli asja juures, aga, aga ma saan paari sõnaga öelda, et alguses oli, oli suhteliselt keeruline, eks hakati juba, nii kui oli põhiseaduse uuesti vastu võetud ja uus riigikogu ametisse astunud, hakati tegelema ka taas ja teenetemärkide seadusega. Kui see vastu võeti, siis 1994. aastal president Meri lükkas lükkas seaduse tagasi ja riigikogu võttis uuesti vastada. Kas uuesti tagasi mindi Riigikohtusse ja seal oli probleemiks see, et esialgu oli sinna sisse kirjutatud, et noh, praktiliselt siis teenetemärkide komitee ministeeriumite esindajad esitavad presidendile nimekirja, mille ta siis kinnitab, et temal sellist nii-öelda omavoli teenetemärk anda ei ole. Kuigi põhiseaduses on öeldud, et teenetemärk annab, annab vabariigi president. Ja siis eks see vaidlus kestis, kuni siis esimesed teenetemärgid anti tee iseseisvuse taastanud Eestis alles 1995. aastal ja vahepeal toimusel Tuivusel muutus, mille juures Priit. Kui 1905. aastal loodi juurde Maarjamaa Risti teenetemärk, mille mõte hakkas liikuma peale seda kui siis traagilist juhtumit, kui 1904. aastal septembris parvlaev Estonia hukkus. Haikesel mõtted olid sellel teemal, ma tean presidendi peas juba varem liikunud teatavasti Lennart Meri oli ka muinsuskaitse seltsi auliige juba asutamisest peale ja noh, selle ühenduse kaudu loomulikult oli ka mul võib-olla seal paljudest tema mõtetest natukene rohkem teada. Aga tõesti peale parvlaeva Estonia õnnetut hukku siis läks asi aktuaalseks. Ja president oleks hea meelega tahtnud juba järgmisel Soome vabariigi aastapäeval autasustada seal päästeoperatsioonis osalenud Soome ohvitser. See on siis juba kuuendal detsembril, eks ole, samal aastal põhimõtteliselt kavandid ja kõik muu, me saime isegi selleks ajaks täiesti oleksime olnud võimelised kokku panema, aga noh, loomulikult ei ole meie. Meie seadusandlus nii kiiresti ei toimi. Seadus võeti vastu tõesti väga napilt, president oli juba oli juba Soomes just alanud, kui, kui veel vastu võtta ja siis siis sai ta ka nii-öelda selle teenetemärgi üle anda Soome presidendile, tollasele presidendile tee ahjuplaadile. Kui Priit enne siin rääkis sellest teenetemärgi ordu nimest, siis president Meriga ka selles mõttes nagu pigem oli sinna sinnapoole, et tegelikult peaksime kasvatama ordeni nime, mitte teenetemärkide nime, aga ta sai aru ka sellest, miks kolmekümnendatel aastatel see niipidi läks. Et noh, kuna kuna seesama mõõgavendade ordu võib-olla oli liiga tõsi värskelt meeles ärkamise järgselt või noh, nii-öelda orja ööd ja see kujund, et seetõttu võeti kasutusele teenetemärk, et noh, ta pidas võib-olla vajalikuks, et et võib-olla hiljem oleksime võinud nii-öelda uue seadusega üle minna ei hakata kutsuma neid Eesti teenetemärke või nimetama neid ordenitakse, aga noh, kuna kogu see seadusandluse loomine oli selline kompromiss nii, nii seadusandliku võimu, parlamendi kui ka kui ka riigipea vahel, siis, siis lõppeks läks niimoodi jah, et jäi, jäi teenetemärk alles, aga presidendil jäi ka voli neid anda. Esimesed antigi siis peale peale soomlaste, siis esimeses nii-öelda Eesti inimesena sai 95. aasta suvel Ernst Jaakson, kui meie järjepidevuse hoidja seal 190. sünnipäevaga järgmised anti juba 96. aasta veebruaris seoses Eesti vabariigi aastapäeva. Mida on siis noh, siiamaani on niimoodi, et president saab seaduse järgi anda tegelikult ordeneid Eesti vabariigi aastapäevaks erandjuhtudel, kui näiteks lahkuvad Eestist saadikut saab tunda, sest lahkuvatele ja siin resideerunud saadikutele aga ka, kui on juhtunud mõni mõni kurb sündmus, keegi on näiteks hukkunud missioonil, et sellisel juhul postuumselt erakorraliselt saab ka president anda ja muidugi ka seoses riigi visiitidega. Aga eks siin on ka vahed mis orden kellegile antakse teenetemärk et millised antakse kangelastele? Kangelastele, mis valdkonnas sa kangelane oled, sõltub? Sõjaliste kangelastegude eest antakse kotkaristi ja, ja kotkaristi mõõkadega, et see on selline vere on nüüd selles osas nii-öelda lahingu kangelase, mille muideks on saanud ka küll küll varem kolmekümnendatel või 20.-te lõpus kolmandatel kaks marssalid Soome marssal Mannerheimi, Poola marssal pildis ütleski, et see on selles mõttes veidi huvitav ja muude kangelastegude eest. Ja sõbrad välismaal, nemad saavad Maarjamaa Risti ja Maarjamaa Risti sahtli anda ainult välisriikide kodanikele valgetähte saab anda, noh, eestlastele, aga ka välismaalastele valget läheketi on saanud ainult et üks üks eestlane ja see on Konstantin Päts presidendina. Siis kui teenetemärk olenditel loodi ja punast risti on võimalik samamoodi anda nii eestlastele kui ka välismaalastele selliste humanitaarsetel kangelastegude eest ilupäästmise eest vereandjad, kes tegelikult päästavad inimeste elusid sellega, et nad toonaritena annavad kellegile verd. Ja riigivappi saab anda ainult ainult Eesti kodanikele jälle seda välismaalastele isanda. Ja need, kes seda saavad, need on selle ära teeninud oma mingi teoga, et see ei ole lihtsalt Stased märk märgi pärast. Kindlasti väga tänan teid saatesse tulemast, Priit Herodes, eraldik muinsuskaitsja ja Erki Holmberg vabariigi presidendi kantselei siseosakonna juhataja. Jälle merel päevi veereb nagu igavik on juba aasta pale maismaal. Ma käin. Raba aina ootan minu juurde, ta sõidab laev duembudesse, Murray oma suurust, näitab purjeid, rebib suu iga mehe sinna relvad tuua ei, pealained üle pea mullaeva ja äike näitab seda mereeme elu. Kurjad Läti majas on tuulesüdamed, puudub hirm. Laeval toome tabel. Tuumale puhud koju kutsub meid karme trantides poole, olen täis. Sadamasse jõua puit asju soodavee kuldseid juhuseid kai peal ei näe. Aasta oli viinud naise käte vahele, andsid talle südame ja oma käe mulle lubaduse ootada. Aga selle kinnituseks andsid toodud uus lävele nüüd jõudes täidab ilmaga soe ilm, see on südav Burjad tema poole külale puudub laeval tunne elave. Kuupäeva hoia kinni linna juures tagasi vaatamata. Möödub igavikuni, Hindperele põhjatuna näiv juba aasta vanem maismaale ta ei teinud, ei ole parem, kui olla merele. Need Rootsile siin kui vabaduses ja orjade tema tuules ja südames puudugi. Laeval tume. Tuuteri hoia kinni, juured tagasi vaatamata. Kurjale pima son tuulajas ja südames puudub hirm säila laeval tume lumele tuut, püsi kuuldel ega hoia kinni Mill juures tagasi, vaata naftale. See oli siis ansambel rüüt ja kuulame veel ka ordilt loo suur härgi ning seejärel saame teada, mis lood on koeraga ja saba kergitamisega. Harga tõrgimalda, too tuli Türgimaal Soome maata. Seal me saame maal. Pole nii olnud, et olen nii ja need, kes sel aastal 10 Ja arved. Arved. Taevas käitud, kui taevas oli, ta alla ei lähe, et ma näen. Kui ta Tuuri Halifacto ka liidu reali park endi mäed, kõnnid männi, männi kosmoliiti, prindi tunne oli. Leib. Jäin siin mõtlema. Ei, ei, ma ei, ma ütlen ma, et kus ta on ja ta ei häiri. Toole ei torma ja eila poole tonni surma. Need olid arved Ta ei ta närvi ajada. Oli move vennad, oli väikevenna mehe poisikene, mäed puru, paindlikke kämme lendama, käänada ja lendama, käega särje hooldama ja kordama. Mäepoisike mäe lendama käena särje kämme lendama kääna särje ei rikkunud särje. Kolde särje Me saime Hiberi Laivenegi suure laeva täi. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja ka täna meil saates külas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja vanasõna, millest juttu tuleb, kõlab nii, kes koera saba kergitab? Tapp kui koerise kes koera saba kergitab, kui koer ise on üle-eestilise levikuga, väga tuntud vanasõna ja kuulajatele võiks olla, võiks olla võib-olla huvipakkuv. Et koos vanasõnaga, kelle jalg Datsub selle suu Matsub on tegemist siis rahvaluule arhiivis kahe kõige rohkemate üleskirjutustega aru arvuga vanasõnaga. Ja kes koera saba kergitab, kui koer ise. Selle vanasõna kirjapanekuid on juba 19. sajandi lõpust. Ohtralt esineb teda aga 19. sajandi lõpus välja antud trükist. Varasemad on näiteks 1875. aastal Steini üks kubu vanasõnu ja vanu kombeid raamatus ja ka näiteks 1207 76. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni teoses. Eestlaste sise- ja väliselust. Juba on see vanasõna siis sees. Meil on lõunaeestilisi variante nagu näiteks, kes peni hända kergitab, kui peni esiaga ka peale koera esineb variante kassiga, et kes muu kassi saba kergitas, kui kas esil. Näiteks nüüd varasemalt arhiivikirjapanekute järgi on selle vanasõnaga irooniliselt naerdud tavaliselt kiitleja üle. Näiteks 1892.-st aastast pärineb kirjapanek Suure-Jaanist. Et seda vanasõna öeldakse niisuguse kohta, kes ennast kiidab, et kes muu teda kiidab, kui ta isi ennast kiida. Või siis 1889. aastal taas suure jaanist komme tar milles on toodud ka paralleel või vihje vanasõnale, et oma kiitus haiseb mõlemad siis annavad ühte sama ideed edasi. Või siis 1959. aastal on arhiivi kirjutanud Põltsamaalt Martin luu, et iga inimene peab sarnaselt olema, et teised inimesed oma tähelepanuga temale pööraksid. Ja on ka kirja pandud ütlused. Ma ei tahtnud koera saba kergitada. See tähendab, et ma ei tahtnud ise end kiita või pilge, kes koera saba kergitab, on ise koer. No see on kindlasti selline vanasõna, mis näitab, kuidas aja jooksul ühiskondlike arusaamade muutudes on ka vanasõnast arusaamine või, või selle tõlgendamine teisenenud. Nii on ajapikku kui seda vanasõna öeldud näiteks enesekiituse kohta, mida ei tohi teiste hooleks jätta. Et just selline tõlgendus kaasneb selle vanasõnaga ka tänapäeva turumajanduse tingimustes kus siis selline enda kiitmine või oma töödest tegevustest teada andmine. Nähtaval olemine, enda reklaam on üks elukorralduse väga olulisi osi ju. Ja oma tugevate külgede tundmine pole mingi häbiasi, vaid vastupidi, et tööle kandideerides sky näiteks tuleb oma head omadused just üles lugeda, sest kes koera saba tõstab, kui ta ise ei tõsta. Vot siis aitäh tänaseks Piret Voolaid. Päritud laul. Ja täna kuuleme sõdurilaule neid, mida lauldi vabadussõja ajal ja mis on plaadile lauldud bändi põldsepp ja pojad poolt. Nii on ka tänane muusika soovitus Margus Põldsepal ja kuuleme Oskar Survat, kelle vend teenis soomusrongil kapten hirv ning need salvestused on tehtud 1971. aastal ja kogujaks Mall Hiiemäe ja esitab Oskar surma. Veera nii armsasti minu peale vaates ja klaaramul Nebalavaid pilkusid saatis, ei tantsimine enam Vaidla kundiale, võib-olla et soomusrong UK kale. Mind kannavad rattad ja masinate jõud, kui langen, jääd kõigile teadmataks, Muhaud ei rongipoissi leina ju, kel keerinud vaid raha eest, ehk armastab veel mõnigi. See laul oli siis, kui hakkas Landeswehri vastu sõda tuli soomusrongile käsk sõita lahingusse, neil oli Valgas Säde, saalis oli pidu ja ettekanded ja siis mehed silmapilk, kes selle laulu siis seal konsulteerisime, tegija siis selle lauluga läksivad mehed saalist välja ja rongi peale ja nii et see kajastaks siis seda asja ka, et mind kannavad rattad ja masinate jõud. Sellega sellest on see, sellest ajast on see laul aastast 1919. Hiljaaegu eesti poisi. Riia linnas võõrsil käisid, sülitasid tuld ja tina parunile vastonnina. Parun jättis sauna võlgu, näitas oma kergeid jalgu, vilistas ja tortsus. Kui Eesti suurtükk mörtsus, kus seda laulu lauldi eesti valades seda alles oli vastutulelik 19 ja selle kohta ülesi seon oma venna kohus, lenduri soomusrong, kapten Irv talle, siis tema, tema laulud olid. Kõik varba riigi joodikut Iraan alla, Nad kiitvad tohter koolikute alla, sest kasepuu on Pirkenhortsi. Avalka tahtis von telkuvaltest IRA Allan Tyra. Kui Koltse tahtis Valka Iraan alla, siis põder võttis malka viron alla, siis soomusrong neid tulistas jalandes veeriburustust iraal alla. Meil on üks raskepatarei teraal alla ja seda kaarti Saugustreid Iraan alla, kui habe sõitis ära otsale ma ka siis Rei pani hirmust plaagamoti la la la Tiro olla olla. See oli üks lipnik Liblik dema ühitinovi ade. Tema pärisnimi oli Eisen Schmidt ja siis ta oli igavene naljamees, tema tegi igasugu tempusid. See on Eesti vabaduse ajalooski olla sees tema see. Ja siis ühe korra oli see patarei ülem August Rei tuli ratsahobusega. Aa nojah, ja mina, minul ei ole hobust. Küla lehmani poisile lubati, poiss võttis lehma, eelkäija pidi järele ja habe istus Leemale sälgastesse slaidil ka patarei üleval. Sõõri tulid noored lennud öösel kuu Sunday venna Me veennud peksad Landeswehri vodkosmani, vennad, saksad surevad, mõisat jagatakse metsad, järved, maad saavad rahvale. Landes veris algad, parunite Valgad, eesti vaprad sõdurid on murdnud kõik. Aga kust see laul nüüd täita, sellel kombel? Jah, et isegi see on seesama, mis nii see on ka ikka kõik seal nende suur ruudu marsilaul oli. Seal mõned sallid olid, mis seal veerul paar salvi, need olid nii karvased nagu sõjaaeg oligi, voodiks, oli väga karvased ja siis öeldi, et ega siis sõduri tohigi olla sentimentaalne. Sõdurilaulud peavad olema ikke need täis särtsu ja mürtsu ja hästi karvased rasvased. Ja siis tõstab meeste tuju. Sel ajal lubati laulda haruldased, nii et kohkus ära päris, kui need laulud paneksin praegast, ma võin isegi mõtlesin, et võib-olla eri glade teen ja siis nende karvasest lauludest ja siis saadan nad ka ühe korra tulema. Kõige lõpuks siis, millised sel ajal sõjasõjas olivad? Me kuulsime salvestusi Oskar Surva esituses aastast 1971 ja kogu eks oli Mall Hiiemäe. Need on siis Eesti rahvaluule arhiivisalvestused. Nüüd aga kuuleme laulu põldsepp ja pojad esituses, mis põhineb just nendel Oskar Surva lauludel ja kannab pealkirja soomusrong kapten Irv, meeste marsilaul. Joodi. Lakei doktor, poolikud. Koti. Kuuluda. Arstide. Teatel. Annetati talle. Riia linna. Parunile. Vaheliga. Nii. Täielik vene moodulil. Ka mul. Jalad. Kõiki päritud lugusid on võimalik järele kuulata, huvita saate kodulehekülje pealt. Tänaseks on saade läbi saanud minu nimi, Krista taim, tänan teid kuulamast ja saadet jääb lõpetama Margus Vaher ja keske.