Armas taevas, kas London pole mitte suur? Rongist vaadates on see miilide kaupa halle eeslinnu täis enam-vähem ühesugustena mõjuvate ridamajade ja krohvitud paarismajade looklevaid ridu mis tekitavad mulje, nagu oleks need välja pigistatud mõnest vorstimasina väga suurest mudelist. Ma pole kunagi aru saanud, kuidas nende majade miljonid asukad igal õhtul sedavõrd keerulises ja anonüümses rägastikus õigesse kasti viiva tee üles leiavad. Mina päris kindlasti ei leiaks. Minu jaoks on London jäänud hiiglasuureks ja meeli erutavaks ministeeriumiks. Olen kaheksa aastat Londonis või selle ümbruses elanud ja tööd teinud, vaadanud Londoni uudiseid, lugenud õhtuseid, ajalehti, läbinud pulma või pensionile saatmise pidudele jõudmiseks või mõne sooduspakkumise teinud kauge romula juurde sõites arvutuid tänavaid kuid avastan tänini suurepäraseid paiku, kus ma pole mitte lihtsalt kordagi käinud vaid millest ma pole kunagi kuulnudki. Victoria jaamas kees elu nagu ikka. Ja rahvasummas olid tavapäraselt esindatud eksinud olemisega turistid. Kõikjal passivad kaubitsejad ja pilditud joodikud. Mul ei tule isegi ette, millal ma viimati nägin Victoria jaamas inimest, kes oli rongi peale kiirustaja muudi. Teel jaamast välja. Jõudsid kolm inimest minult küsida, ega mul peenraha üle pole? Ei, aga tänan küsimast. Ja 20 aastat tagasi sellist asja juhtunud poleks. Toona polnudki eriliselt mitte üksnes uus nähtus. Lisaks oli igalühel neist välja pakkuda hea legend selle kohta, kuidas nad olid oma rahakoti ära kaotanud ja vajasid nüüd meeleheitlikult kahte naela, et sõita Meits Tony oma väikesele õele luuüdi andma või midagi selles stiilis. Aga viimasel ajal küsitakse lihtsalt raha, mis toimib küll kiiremini, kuid pole enam nii huvitav. Sõitsin taksoga Frif Streetil asuvasse hääl litsi hotelli. Mulle meeldib Hazlitz, kuna see on taotluslikult varjatud koht. Isegi silti ei ole välja pandud, mis annab taksojuhiga suhtlemisel võrdlemisi harukordse jõupositsiooni. Ma ütlen kohe ära, et Londoni taksojuhid kuuluvad kahtlemata maailma parimate hulka. Nad on usaldusväärsed, turvalised, reeglina sõbralikud, alati viisakad. Nende sõidukid on nii seest kui ka väljastpoolt laitmatult puhtad ja nad on valmis taluma täiesti erakordseid ebamugavusi eteid sihtkohas täpselt ukse ette toimetada. Tegelikult saame nende puhul rääkida vaid kahest veidrusest. Esiteks tundub, et nad ei ole võimelised umbes 70-st meetrist pikemat vahemaad sirgjoones läbima. Mina ei ole kunagi suutnud seda mõista, aga olenemata sellest, kus te viibite või millised on sõidutingimused hakkab iga 70 meetri järel nende peas helisema kelluke. Ja nad sooritavad järsu pöörde kõrvaltänavasse. Ja kui ta siis oma hotelli või raudteejaama või muusse sihtkohta jõuate, meeldib neile sellele vähemalt üks kord tiir peale teha, et saaksite enne taksost väljumist seda iga nurga alt näha. Teiseks, raudseks eripäraks, mis tingib ühtlasi minu soovi hääslizzi minna on nende suutmatus tunnistada, et nad ei tea mingit asukohta, mis peaks neile tuttav olema. Näiteks mõne hotelli oma. Niisiis hakkavad nad pinda skandeerima. Nad sõidavad veidi, heidavad siis tahavaatepeeglist teie poole pilgu ja küsivad ülepakutult ükskõikse häälega. Häälsolits, see on seal körson Streetil, mis peremees Sinise Lõvi vastas. Niipea kui nad näevad teie huuli mõistva naeratuse saatel vastamiseks kõverdumas lisavad nad kiirustades. Ei, pidage hoogu, ma pidasin silmas. Hei, sõlmeriorit. Jah. Hei, sõdurit, Teie tahtsite ju häälsed litsi, eks ole. Seejärel sõidab ta mõnda aega võrdlemisi suvalises suunas. Symbol Shepard, Spuši, kas põle? Pakub mees suunavalt. Kui talle öelda, et hotell asub Frif Streetil, teatab tema muidugi, see ta ongi, selge see, tehan küll. Moodne paik, palju klaasi. Tegelikult on see hoopis 18. sajandi telliskivihoone. On muidugi, ma tean seda kohta. Ja mees teeb silmapilk teatraalse tagasipöörde, mille tagajärjel on juhuslik jalgrattur sunnitud laternapostile otsa sõitma. Ja te panite mind korraks Heisel piduri peale mõtlema, lisad sohver naeru kõhistades, nagu püüaks mõista anda, et teil vedas hullupööra, sest ta hammustas asja teie jaoks veel viimasel hetkel läbi ning sooritab seejärelsööstu ühele neist Strändilt algevatest väikestest kõrvaltänavatest, mis kannab mädase haavandi tee või sulgurlihase kangialuse nime ja mille olemasolu de sarnaselt paljude teiste paikadega Londonis kunagi isegi märganud pole. Häälde lits on kena hotell. Kuid mulle meeldib selle juures kõige enam see, et nad ei käitu hotellina. See hotell on eksisteerinud aastaid ja töötajad on sõbralikud. Selles on suure linna hotelli puhul alati midagi uudset. Aga neil õnnestub jätta õige pisut selline mulje, nagu nad poleks selles äris eriti kaua olnud. Öelge neile, et teil on broneering ning te soovite end hotelli sisse registreerida ning nende näole ilmub teatav paanika ja nad asuvad hämmeldunult sahtlitest, registreerimislehti ja toavõtmeid otsima. Tegelikult on see üsna võluv. Ja need imelised tüdrukud, kes koristavad tube, mis, olgu öeldud, on alati laitmatult puhtad ja erakordselt mugavad. Ei ole peaaegu kunagi inglise keeles täiesti kodus. Kui nende käest seepi või midagi sarnast küsida siis on näha, kui hoolikalt nad teie suu liikumist jälgivad. Seejärel naasevad nad näol lootusrikas ilme ja kaasas tavaliselt potilill või taburet või midagi muud. Aga igatahes kindlasti mitte seep. See on imeline koht ja mul ei tuleks pähegi kuskil mujal peatuda. Hotelli nimi on lits, kuna maja oli kunagi sellenimelise essee, kirjaniku kodu ja kõik magamistoad on saanud nime mehe sõprade järgi või naiste järgi, kellega ta seal magas. Või midagi umbes selles stiilis. Tuleb tunnistada, et minu peashäälse liti kohta koostatud mõtteline registrikaart on sisult üpris kasinad. See sisaldab järgmist infot. Häälit, kontrolli õigekirja. Vilja, inglane, Pole välistatud, et šotlane, SEE kirjanik, elas enne 20. sajandi algust tuntud tööd. Ei tea tsitaadid, epigrammid, teravmeelsed märkused ei tea muu kasulik info. Tema majas asub nüüd hotell. Nagu ikka, otsustasin ka seekord end lünga täitmiseks häälsliti puudutava infoga kurssi viia. Ja nagu ikka, unustasin selle otsuse sealsamas. Selle asemel viskasin seljakoti voodile, tõin lagedale väikese märkmiku ja pliiatsi ning astusin poisikese likust, innust ja teadmishimust kantuna tänavale. Minu meelest on London põnev koht. Ma ei tahaks küll kuidagi nõustuda Vanavastikul Samuel Johnsoniga ja kuigi tema kuulus tähelepanek, mille kohaselt on Londonist väsinud inimene väsinud ka elust on pompöössus nürimeelsuse kehastus ei saa ma sellele paraku vastu vaielda. Pärast seda, kui oled seitse aastat elanud maakohas, kus isegi surnud varessündmuseks kujuneb võib London tõesti pimestavalt mõjuda. Ma pole iialgi aru saanud, miks londonlased ei mõista, et nad elavad maailma kõige imepärasemad linnas. Kui minu arvamust küsida, on see palju ilusam ja huvitavam kui Pariis. Ja annab elavuselt silmad ette New York'ile. Ja lisaks ei pääse New York paljude asjade osas Londoniga võrreldes üldse löögile. Siin on võrreldes ükskõik millise teise suurlinnaga rohkem ajalugu, ilusamad pargid, ärksamad ja mitmekülgsemalt ajakirjanikud, paremad teatrid, rohkem orkestreid ja muuseume, rohelisemad väljakud, turvalisemad tänavad ja viisakamad asukad. Ja siin jääb silma oluliselt enam vahvaid pisiasju. Neid võiks nimetada juhuslikeks, tuju tõstjateks, kui üheski teises mulle tuntud linnas. Lustakad, punased postkastid, autojuhid, kes jalakäijate ülekäiguradade ees ka tegelikult peatuvad. Armsad, unustatud kirikud, üllatuslikud vaikselt kohakesed nagu Lincoln in ja reed, Lions Guerr, huvitavad skulptuurid, toogasse riietatud, vähetuntud Viktooria aegsetest tegelastest pubid, musta värvitaksod, kahekorruselised bussid, abivalmis politseinikud, viisaka sisuga teadaanded. Inimesed, kes teile appi tulevad, kui peaksite kukkuma või oma ostud käest pillama. Pingid igal sammul. Milline teine suur linn viitsiks veel vaeva näha ja paigaldada sinised tahvlid majadele kus elas kunagi mõni kuulus inimene või tuletaksin teile meelde vajadust enne sõiduteele astumist paremale ja vasakule vaadata. Mina tean, mitte ükski. Kui jätta kõrvale Heathrow lennujaam, ilm ja hooned, millele Richard Shepherd oma luindrat sõrmed on taha saanud, on kõik peaaegu ideaalne. Oi, kui juba jutuks tuli, siis võiks briti muuseumi töötajatele anda korralduse oma autod eesõuest ära koristada ja rajada sinna midagi aialaadset. Ja ühtlasi tuleks lahti saada nendest jubedatest põrke piiretes Buckinghami palees kuna need näevad välja korratud ja odavad soovimata kuidagi kokku palees istuva vaese ümber piiratud majesteedi väärikusega. Ja muidugi tuleks Londoni loodusloo muuseum taastada sellisel kujul, nagu see oli enne seda, kui mingeid eksperimente korraldama hakati. Ennekõike tuleb taastada väljapanek, mis andis ülevaate 1900 viiekümnendatel aastatel majapidamistoodetes elutsenud putukatest ja loobuda silmapilk kõikides muuseumites piletitest. Ja viimase. Kuid siiski kõige olulisema asjana tuleks British Telekomi juhatuse liikmed majast välja ajada ja sundida neid isiklikult üles otsima kõiki neid punaseid telefoniputkasid, mis maha müüdi ja mida nüüd maakera eri paigus dušikabiinide ja aiakuuridena kasutatakse ja neid tagasi panema. Ja pärast seda tuleks nad kõik lahti lasta. Ei maha lüüa. See annaks Londonile kunagise hiilguse jälle tagasi. Ma polnud pingis pärast seda, kui ma sealt 1986. aasta suvel lahkusin, mitte kordagi käinud ja põlesin soovist seda kohta taas näha. Olin leppinud kokku kohtumise vana sõbra ja kolleegiga. Niisiis läksin Johnseryleinile ja istusin metroorongile. Mulle meeldib metroorongiga sõitmiseks maakera sisemusse laskumises on midagi sürreaalset. Seal all avaneb omaette väike maailm, milles puhuvad omad kummalised tuuled ja avalduvad ilmastikunähtused. See on täis kurje kuulutavaid, hääli ja õlilõhnu. Isegi siis, kui olete laskunud nii sügavale maa sisse, et ei adu enam üldse oma asukohta. Ja teid ei üllataks kõige vähimatki vahetust lõpetavate mustunud kaevurite salgast möödumine kostab kuskilt veel sügavamalt mingil tundmatul liinil mööduva rongimürinat ja selle tekitatud värinaid. Ja kõik leiab aset täielikus distsiplineeritud vaikuses. Kõik need tuhanded treppidel ja eskalaatorid, tal liikuvad inimesed, kes rahvast täis rongidesse sisenevad ja neist väljuvad pead vabistades pimedusse vaovad iialgi ei räägi. Meenutavad elavate surnute öötegelasi. Seistes perroonil järjekordsel ja võrdlemisi värske Londoni pakutud mugavuse nimelt elektroonilise infotabloo all, mis andis teada, et järgmine Heinoltisse suunduv rong saabub nelja minuti pärast. Keskendusin tähelepanu suurimale mugavusele Londoni metrookaardile. See on täiuslik meistriteos mille looja oli 1931. aastal tänaseks unustatud kangelane Henry Peck töötu joonestaja, kes taipas, et Maal viibides pole asukohal tähtsust. Vec mõistis ja see oli tõeliselt geniaalne vaimuvälgatus. Et juhul, kui jaamad on kaardil esitatud õiges järjekorras ja ümberistumiskohad selgelt välja toodud võib mõõtkava suvaliselt moonutada. Enamgi veel, selle võib lihtsalt kasutamata jätta. Mees andis oma kaardile elektrilise kaabeldus süsteemi korrapärase täpsuse ja lõi sel moel täiesti uue kujuteldava Londoni millel pole maa peal asuva linna ebakorrapärase geograafiaga suurt midagi pistmist. Metrooga reisides on kõige lahedam see, et me ei näe kohti, mille alt läbi sõidame. Neid tuleb endale lihtsalt ette kujutada. Teistes linnades ei ole jaamadele nimede andmisel erilist kujutlusvõimet rakendatud ja need on võrdlemisi tavalised. Lexingtoni Avenju pots, Tammer, plats Street Souff. Aga Londoni metroojaamade nimed mõjuvad haldjalike ja ahvatlevad tena. Stan fon, pruuk. Rommi Paybow Maila veel, Šveits on paak, seal üleval pole mitte linn, vaid Šein, ookeaniromaan. On lihtne ette kujutada, et me liitume mõne pree innusteraalse kuldajastu poolmüütilise linna all. Endale selliste väikeste unistuste lubamine toob kaasa probleemi. Nimelt kipub pilt maapinnale jõudes üsna suureks pettumuseks osutuma. Mina väljusin metroost Tower Hillis polnud seal ei torni ega mäge. Isegi Royal Mint kuninglik mündivalukoda, mida mina isiklikult olen alati eelistanud kujutleda väga suure, rohelisse tinapaberisse mässitud šokolaadist mündina on kuskile mujale kolitud ja asendatud majaga, mille fassaadis on rohkesti toonitud klaasi. Tegelikult on suur osa kõigest, mis kunagi seal lärmakalt Londoni tänavanurgal seisis tänaseks kadunud ja asendatud kõrghoonetega, mille fassaadis on rohkesti toonitud klaasi. Minu viimasest siinviibimisest oli möödas vaid kaheksa aastat. Aga ilma London, Bridge'i ja Doveri kindluseta. Ei oleks ma seda kohta vist ära tundnud. Jalutasin mööda kõrvulukustavalt lärmakad tänavat nimega hajuey. Elevil nendest uutest arengutest. Tundus, nagu viimiksin ma kõige hinetumate hoonete konkursil. Näis, nagu oleksid arhitektid juba 10 aasta vältel selle piirkonna kohta öelnud. Ah, see on teie meelest kole. Oodake, kuni olete näinud, milleks mina võimeline olen. Ja seal kõikide nende kohmakate uute büroohoonete kohal kõrgus kõige koledam ehitis terves Londonis. News International ei kompleks mis nägi välja nagu tervet planeeti teenindav tsentraalne kliimaseade. 1986. aastal, kui ma seda viimati nägin, seisis maja hüljatuna keset tühja laohooneid ja lompe täis tühermaad. Ja see haju ei, mida mina mäletasin, oli võrdlemisi rahuliku liiklusega tänav. Nüüd kihutasid seda mööda kõnniteed vappuma panevad ja õhule ebatervelt sinakat tooniandvad veokid. News Internationali kompleksi ümbritsesid endiselt pahaendeliselt tarad ja elektrooniliselt väravad. Kuid neile oli lisandunud uus ülimalt turvatud vastuvõtukeskus, mis meenutas samalaadset asutust sellafildi plutooniumi maardla juures. Taevas teab millisteks terrorirünnakuteks, nad valmistusid aga igatahes oli tegemist ambitsioonika projektiga. Ma polnud veel kunagi nii ligipääsmatult mõjuvat kompleksi näinud. Andsin endast turvakontrolli akna juures teada ja jäin välja ootama, kuni mu kolleeg kohale kutsutakse. Hetkeolukorra muutis paha endaliseks just selle düünus. Minu ajju oli kõrvetatud pilt meeleavaldajatest ja ratsapolitseinikest ning vihastest piketeerijatest, kes ühel hetkel hullunud pilguga hambad irevil su peale karjusid ja järgmisel ütlesid. Oi terekest pill. Ma ei tundnud sind ära. Ja pärast seda pakuti üksteisele suitsu ja arutati, kui kohutav see kõik oli. Kõik oligi tõepoolest kohutav, kuna 5000 vallandatud töötaja seas oli sadu korralikke ja igati normaalseid raamatukogu töötajaid, ametnikke, sekretäre ja kullerid kelle ainsaks patuks oli ametiühingusse astumine. Nende auks ja kiituseks tuleb öelda, et suurem osa neist ei kandnud tööle jäänud inimeste peale isiklikku vimma. Kuigi mina pean tunnistama, et mõtterahvasummast välja astumast Motšeedeega relvastatud Vincist sundis mind väravat läbides alati sammu kiirendama. Taraga piiratud tsoonist umbes 500 meetrit eemal põhjapoolsel küljel fännington striidi otsas seisab madal akendeta tellisehitis. Vana laohoone jäänuk ajast mil-ist end oli City jaoks toimekas sadam jaotuspunkt. Sellest äärmiselt pretensioonidest hoonest sai seest tühjaks tegemise ja tipptehnoloogiliste vidinatega varustamise järel Timesi Sandeid Timesi toimetuse asukoht. Ning seda otstarvet täidab maja tänini. Seal sees olles kuulsime kogu 1986. aasta pika talve jooksul kobamisi uue arvutitehnikaga harjudes väljast kosmos, skandeerimiste lärmi, mööduva politsei, hobuse kapjade, summutatud plaginat, kumminuia, rünnakutega kaasnevaid müürged ja kriiskeid. Aga kuna hoone oli akendeta, ei näinud midagi. See oli äärmiselt veider. Me vaatasime kella üheksase uudiseid. Seejärel astusime välja ja nägime kolmemõõtmelist pilti. Londoni tänavail seni nähtuist kõige kibedamad ja vägi valdsemad tööandjate ja töötajate vahelist konflikti mis leidis aset otse meie värava ees. See oli sügavalt kummaline kogemus. Moraali üleval hoidmiseks lasi firma igal õhtul kohale tuua kastitäiekaupa võileibu ja õlut mis tundus esimese hooga küll tujutõstva žestina kuid üksnes seni, kuni selgus, et selline heldus oli hoolikalt kalkuleeritud ning iga töötaja sai ühe vettinud võileiva ja kuue untsise purgi sooja Heinekeni. Lisaks jagati meile läikivaid brošüüre, mis demonstreerisid ettevõtte hoonega seotud tegevuskava vaidluse järgseks ajaks. Absoluutselt kõik mäletavad nende sisu erinevalt. Mina mäletan selgelt arhitekti joonistatud pilte suurest siseujulast koos madalalt hüppelaualt vette hüppavate või vee kohal jalgu kõlgutavate ebaharilikult siledate ja terve väljanägemisega ajakirjanikega. Teised mäletavad seinatenniseväljakuid ja spordisaale. Üks tüüp väidab end mäletavad 10 kurikuga bowlingurada. Peaaegu kõik meenutavad suurt ja kaasaegset paari sellist, mida reeglina nähakse hästi varustatud lennujaama esimese klassi ootesaalis. Isegi turvatsooni piirilt oli näha mitut uut hoonet ja ma jõudnud ära oodata, mil näen kõiki neid võimalusi, millega töötajaid õnnistatud oli. Just selle küsimuse esitasin oma vanale kolleegile, kes mulle väravasse vastu tuli. Oi, ma mäletan ujulat, ütles mees. Pärast töövaidluse lõppu ei kuulnud me sellest enam midagi. Aga seda tuleb öelda, et tööaeg on küll pikendatud. Meil lubatakse nüüd iga kahe nädala kohta ilma lisatasu maksmata ühe päeva jagu ületunde teha. Jalutasime mööda territooriumi peateed, vana tellistest laohoone ja hiiglasliku trükikoja vahelt läbi. Astusime Timesi toimetusse ja ma ahmisin kergelt õhku. See mõjub alati šokeerivalt, kui lähed kohta, kus aastate eest töötasid ja näed korraga samu nägusid samade kirjutuslaudade taga rügamas. Kõik tundub tuttavlik, nagu poleks kunagi ära olnudki. Ning sellele lisandub ülim ja südamest tulev tänutunne teadmisest, et oled sealt läinud. Kohtusin paljude sõprade ja endiste kolleegidega. Tegime seda, mida niisugustel puhkudel ikka võrdlesime oma vatsasid ja kiilaid laike pealael ning tegime kokkuvõtteid eemal viibijatest ja surnutest. Tegelikult oli see täitsa tore. Hiljem viidi mind asutuse sööklasse lõunat sööma. Danzi vanas asukohas Kreis in Roadil oli söökla asunud keldris ruumis, mille veetlevusti õhkkonda võis võrrelda keskkonnaga allveelaevas ja kus toitu loopisid taldrikusse nalja suunata droonid, kes meenutasid põllega mutte. Aga see koht siin oli valgusküllane ja ruumikas ning pakkus suures valikus ahvatlevaid roogasid, mida serveerisid rõõmsavärvilisi ja puhtaid vormiriideid kandvad särtsakad. Bogni tüdrukud. Söögisaal oli selline nagu ikka kuid vaade aknast oli täiesti muutunud. Seal, kus kunagi oli laiutanud mudasoo, millest jooksid risti-rästi läbi hooletusse jäetud veekanalid täis voodi, päitseid poekärusid kerkisid nüüd peened ridamajad ja kehklevad kortermajad. Täpselt sellised nagu ühendkuningriigis kaldapiirkondade uusarenduste puhul ikka sedasorti hooned, mille rõdude ja välisviimistlusematerjalina on kasutatud punaseks värvitud metalltorusid. Taipasin äkki, et kuigi ma olin selles kohas seitse kuud töötanud, polnud mu tegelikult Väppingid kunagi näinud. Ja tundsin ühtäkki teravat soovi sellega tutvuda. Kui olime magustoidu lõpuni söönud ja kolleegidega südamlikult hüvasti jätnud, kiirustasin turvaväravast välja, jättes seejuures meelega tagastamata mulle antud läbipääsukaardi lootuses kuulda tuumarünnaku eest hoiatavat signaali ja näha keemiarelva vastu võitlemiseks sobivas kaitseriietuses mehi mind taga otsides mööda kompleksi ringi tormas. Korraga taipasin, et News Internationali puhul pole selline võimalus sugugi välistatud. Niisiis kahekordistasime mööda bännington Streeti kiirustades tempot samas üle õla närvilisi pilke heites. Vapinga õõs Teeerrsid treppide juurde jõudes silmitsesid jõge ja üritasin endale ilma vähimagi eduta ette kujutada, millised nägid need vanad piirkonnad välja 18. ja 19. sajandil, mil kõik kohad olid töölisi täis ja kaidel kõrgusid ümbritsevatele tänavatele nimed andnud vürtside ja maitseainetega täidetud vaadid. Veel 1900 kuuekümnendatel aastatel töötas dokkides või sai sealt oma sissetuleku enam kui 100000 inimest. Doclans oli üks maailma kõige aktiivsematest sadamatest. 1981.-ks aastaks olid kõik Londoni dokid suletud. Vappingist jõele avanev vaade oli tüüne ja häirimatu nagu mõni konstaabli maastikumaal. Vaatasin Jõgevast umbes 30 minutit ja selle aja jooksul nägin möödumas vaid ühte paati. Seejärel pöörasin otsa ringi ja alustasin pikka matka tagasi. Hääslizzi.