Taevake küll sina oled vapper, ütlesid kõik, kui andsin neile teada, et kavatsen ühistransporti kasutades Ühendkuningriigile tiiru peale teha. Kuid mul ei tulnud mingi muu võimalus pähegi. Selles riigis on üheks tõeliseks eeliseks suhteliselt hea transpordisüsteemi olemasolu. Suhteliselt seetõttu, et pole veel teada, mis saab siis, kui toorid sellega lõpetanud on. Ja minu meelest peaksime seniks, kuni seda veel on, selle nautimise nimel rohkem pingutama. Lisaks on Suurbritannias autoga liiklemisest viimasel ajal tohutult rõõmutu kogemus kujunenud. Teedel on autosid liiga palju. Nende arv on minu saabumise ajaga võrreldes kahekordistunud. Tegelikult noil aegadel inimesed ei kasutanudki oma autot sõitmiseks. See lihtsalt seisis sissesõiduteel ja inimesed lõid seda keskmiselt kord nädalas läikima. Umbes kaks korda aastas toodi auto välja just selliseid sõnu nad kasutasid just nagu oleks tegemist mingi suuremahulise operatsiooniga ja popsutati eest krinsteni sugulastele külla või siis võeti ette reis mõnda Heiling aelandi või iitpooni sarnasesse kohta. Ja kui läikima löömine välja arvata, siis sellega asi piirdubki. Praegusel ajal sõidavad inimesed iga asja pärast igale poole ja mina ei saa sellest aru. Kuna Ühendkuningriigis pole autoga sõitmisel mitte ühtegi vähimatki naudingut pakkuvat aspekti mõtleme hetkeks keskmisele parkimismajale. Me tiirutame neis lõputult ringi ja kulutame seejärel väiksemat sorti igavikku üritades end ära mahutada parkimiskohale, mis on ühest keskmisest autost täpselt viis sentimeetrit laiem. Ja kuna debarkisite täpselt samba kõrvale tuleb autost välja pääsemiseks üle istmete ronida, jäänud kõrvalistuja uksest taguots sees välja nihverdada. Selle tulemusel leiab aset auto küljele kogunenud mustuse, teie uue ja peene Marks and Spenceri ostetud jaki seljale ülekandumise protsess. Seejärel tuleb minna otsima kusagil kaugustes asuvad parkimisautomaati, mis ei anna raha tagasi ega võta vastu enne 1970 kuuendat aastat ringlusesse lastud münte. Ja oodata vanamehe järele, kes enne vajalike liigutuste tegemist kõik automaadil olevad juhised läbi loeb ja üritab seejärel raha parkimispiletipilust ja automaadi hooldusvõtme lukuaugust sisse toppida. Viimaks saate parkimispileti kätte ja sörgite tagasi auto juurde, kus naine võtab teid vastu sõnadega, kus sa nii kaua olid president talle tähelepanu pööramata postist mööda. Ning selle tagajärjel saab tolmuseks ka jaki esikülg. Avastate, et ei ulatu tuuleklaasi nii, kuna uks avaneb vaid 10 sentimeetri jagu viskate parkimispileti armatuurlaua suunas. See pudeneb põrandale. Kui teie naine ei pane seda tähele, niisiis ütlete persse ja panete auto ukse lukku siis president tagasi välja, teie naine näeb, kui räpane te vaatamata kogu teie riietamiseks nähtud vaevale olete klopiti tolmust puhtamaks, ise seejuures öeldes. No tõepoolest, sinuga ei saa ikka mitte kuskile minna. Ja see on alles algus. Teil tuleb naisele vaikselt vastu podisedes leida sellest jälgist põrguaugust väljapääs milleks osutub tähistamata uks, mis avaneb vangikongi ja urinaali kombinatsiooni moodustavasse veidrasse kambrisse. Või siis seista kaks tundi sabas, et kasutada maailma kõige väär kohelduma ja ebausaldusväärsema välimusega lifti mis mahutab korraga vaid kaks inimest ja milles juba on kaks inimest, mees ja naine, kusjuures viimane klopib mehe uut, markasin Spenceri jakki tolmust puhtaks ja noomib teda seejuures kudiseval häälel. Ja kõige tähelepanuväärsem on tõsiasi, et kõik kogu selle protsessi juures on teadlikult pange mu sõnu tähele, teadlikult välja töötatud, selleks, et teie elu võimalikult õnnetuks teha. Kõik, alates mikroskoopilistest parkimiskohtadest, kuhu autot on võimalik paigutada vaid 46-st manöövrist koosnevat elementi, sooritades kuni kandepiilarid asukoha hoolika valimiseni, nii et need toimiksid maksimaalselt takistava elemendina sisse ja väljasõitude, nii mis on nii pimedad, kitsad ja halva nurga all, et vastu äärekivisid. Põrkamine on möödapääsmatu. Võimalikult kaugel asuvate ja taotluslikult vastu tulematute pileti automaatideni. Ärge tulge mulle rääkima, et masin, mis tunneb ära ja tagastab välismaise, mingi ei saa soovi korral hakkama raha tagasiandmisega. See kõik on mõeldud selleks, et sellest kogemusest kujuneks üks kõige muserdavamaid teie täiskasvanu elus. Kas te teadsite? Tegemist on vähetuntud faktiga, mis siiski sajaprotsendiliselt tõele vastab. Et iga uut parkimismaja avades pissivad linnapea ja ta naine avamistseremoonia käigus selle trepikotta. Päriselt. Ja see on vaid tibatilluke osa sõidukogemusest. Sellele lisanduvad veel palju nördimust tekitavad tegurid. Näiteks National Expressi bussijuhid, kes teile maanteele ette keeravad 20 kilomeetri pikkused ümbersõidud, mis on vajalikud vaid selleks, et mõned kraanaga sellid saaksid lambipirni vahetada. Valgusfoorid, autosid täisringristmikel, mis lasevad teil korraga vaid viie meetri kaupa edasi liikuda. Teenindusjaamad kiirteedel, kus tassi kohvi ja tibatillukese juustukilluga mundris kartuli eest tuleb välja käia neli naela 20. Autosuvilaga lollpead, kes kõrvalteelt otse teile ette põrutavad. Mingi Morris Mainoriga sõitev sell, kes kiirusega 15 kilomeetrit tunnis läbi Lake District venib ja kelle taha tekib viie kilomeetri pikkune saba. Kõik sellepärast, et on alati tahtnud rongkäiku juhtida. Lisaks igasugu muu teie kannatust ja tervet mõistust viimase piirini proovile panevat tegurid. Mootorsõidukid on inetud ja räpased ja toovad inimestes välja nende halvimad küljed. Need risustavad kõiki tänavaääri, muudavad iidset turuplatsid korratuks metalli rägastikuks põhjustavad bensiinijaamade kasutatud autode, müügiplatside kuigk, fiti keskuste ja muude rusuvate paikade teket. Need on hirmsad ja vastikud. Ja ma ei tahtnud nendega sel reisil mitte mingit tegemist teha. Ja kõigele lisaks. Mu naine lihtsalt ei lubanud mul autot võtta. Niisiis leidsin ma end ühe laupäeva hallil hilisel pärastlõunal ülimalt pikas ja tühjas Winzori poole teel olevas rongis. Istusin tühjas vagunis kõrgel istmel ja vaatasin hääbumas päevavalguses, kuidas rong büroohoonetest möödudes munitsipaalelamute ja looklevate ridamajade metsa sisenes. Tuikenhamis sain teada, miks rong nii pikk ja tühi oli. Perroon oli täis soojades riietes mehi ja poisse, sallid kaelas, käes läikivad kavalehed ja väikesed kotid, millest piilusid välja tee termosed. Ilmselgelt oli tegu tuikenhani väljakut külastanud ragbi fännidega. Nad sisenesid rongi kannatlikult ja trügimata ja palusid vabandust, kui kedagi müksasid või tahtmatult kellegi teise isiklikku ruumi sattusid. Imetlesin seda instinktiivselt võimet teistega arvestada. Ja olin rabatud Taivates, kui tavaline selline asi Inglismaal on ja kui vähe seda tähele pannakse. Peaaegu kõik sõitsid Winzorisse välja ja moodustasid kannatlikult piletikontrolli tõkkepuu juurde saba. Keegi asiaat korjas kärmelt pileteid ja tänas iga mööduvat inimest. Piletite kontrollimiseks tal aega polnud. Sama edukalt oleks võinud talle maisihelveste karbi kaane ulatuda. Kuid sellele vaatamata õnnestus tal kõiki innukalt tervitada ja inimesed omakorda tänasid teda nende piletist vabastamise ja neile läbipääsu võimaldamise eest. Tegemist oli tõelise distsipliini ja hea tahte imega. Igal pool mujal oleks keegi kuskil putkas seisnud ja inimestele haukuvaldoonil järjekorra moodustamiseks ja trügimisest hoidumiseks korraldusi jaganud. Windsori tänavad laikisid vihmast ning olid selle aastaaja kohta veidralt pimedad ja talvised. Kuid kõik kohad olid sellegipoolest turiste paksult täis. Võtsin endale toa Hay Streetil kaastu hotellis ühes neist veidratest korratutest, hotellidest, kus oma tuppa jõudmiseks tuleb asuda muljetavaldavalt retkele läbi looklevate, koridoride ja evakuatsiooniuste jada. Pidin ühes kohas trepist üles ja veidi eemal teisest jälle alla ronima, et jõuda kaugemasse tiiba, mille kõige tagumises otsas oli minu tuba. Aga tuba oli meeldiv ja tundus, et ühtlasi ka hõlbus koht Redingisse jõudmiseks. Juhul kui ma peaksin otsustama aknast väljuda heitsin seljakoti seljast ja kiirustasin tuldud teed tagasi, soovides innukalt enne poodide sulgemist Unzoris veidi ringi vaadata. Ma tundsin Winsorit hästi, kuna me käisime selle lähedal virniovaatoris elades ikka seal poes. Nii et patseerisin seal omanikutundega ringi vaadata, millised poed olid viimaste aastate jooksul profiili või omanikku vahetanud. Ja tuleb öelda, et nii oli läinud, enamiku puhul. Nägusa raekoja kõrval seisis maakettagshaus nii kurjakuulutavalt viltu vajunud hoone et paratamatult tekib küsimus, kas see pole mitte ehitatud fotoaparaatidega varustatud jaapani turistide ligimeelitamiseks. Seal asus nüüd võileivapood, aga nagu suurem osa poode sealse munakivi tänavaterägastiku ääres oli seegi eelnevalt pakkunud peavarju paljudele erinevatele, enamasti turistidele suunatud äridele. Kui ma viimati siin käisin, pakkus suurem osa poodidest muna peekreid. Nüüd paistsid need olevat spetsialiseerunud pisikestele nunnu telemajakestele ja lossidele. Üksnes muutsuv Winzor firma, mis lavendlit rohkem välja pigistab, kui ma oleks iial võimalikuks pidanud, on endiselt alles ning nüüd seepe ja tualettvett maksnud. Spencer oli laienenud hämmiks ja Loora Ashley asukohta vahetanud. Ning Golda neeg ja uimpi olid ammu uksed sulgenud. Samas märkasin rõõmuga, et Daniels ühendkuningriigi kõige põnevam kaubamaja oli endiselt alles. Daniels on täiesti erakordne koht. See ühendab kõiki elemente, mida ühelt provintsi kaubamajalt oodata. Madalad laed, väikesed hämarad osakonnad, isoleerpaela juppidega, põranda külge kinnitatud narmendavad vaibad. Teadmine, et samas ruumis on kunagi tegutsenud umbes 11 omaette voodi kõik pisut erineva laekõrgusega. Müügiks pakutakse seal üliveidrat, kaubakooslust, püksikumm ja krae, kinnised nööbid ja siksak, käärid. Kuueosaline boot, meri on portselanserviis, stangede kaupa riideid väga vanadele inimestele. Mõned üksikud rulli keeratud vaibad, mille muster tekib silme ette siis kui silmi liiga kõvasti hõõruda. Kummutid, mille sahtlinupud on kaotsi läinud riidekapid, mille üks uks vajub hääletult lahti umbes 15 sekundit pärast seda, kui olete selle eksperimendi korras kinni pannud. Daniels paneb mind alati mõtlema sellele, milline võinuks olla Suurbritannia kommunismi korral. Mul on juba väga pikka aega olnud kahju ja ma lähtun siin globaalsest seisukohast et sedavõrd oluline sotsiaalse elukorraldusega seotud eksperiment usaldati venelastele, kui britid oleksid sellega palju paremini toime tulnud. Eks ole ju kõik range sotsialistliku süsteemi edukaks rakendamiseks vajalikud elemendid brittidel loomuses. Näiteks meeldib neile leppida puudusega. Nad tulevad suurepäraselt toime enda kokku võtmisega eriti ebaõnnega silmitsi seistes ühise ülla eesmärgi nimel pingutades. Nad on valmis lõputult kannatlikult sabades seisma lepivad harukordse meelekindlusega normeerimise, maitsetu toidu ja peamiste toiduainete tülika nappusega nagu teavad kõik, kes on üritanud laupäeval pärastlõunal supermarketist saia leida. Anonüümne bürokraatia ei ole nende jaoks probleem ja nagu kinnitab proua Thatcheri juhtum kannatavad nad välja diktatuuri. Nad ootavad virisemata aastaid operatsioonile pääsemist või mõne kodumasina kättesaamist. Neil on loomupärane anne autoriteedi üle andekate naljade viskamiseks ilma sellele seejuures mingeid erilisi nõudmisi esitamata. Ning rikaste ja võimsate allakäigunägemine tekitab neis üleüldist rahulolu. Suurem osa neist, kes on vanemad kui 25 aastat riietuvad nagu idasakslased. Ühesõnaga kõik tingimused on juba täidetud. Palun, ärge arvake, nagu tahaksin ma väita, et Suurbritannia olnuks kommunismi tingimustes rõõmsam ja parem paik. Ma pean silmas vaid seda, et britid oleksid asju õigesti ajanud. Nad oleksid seda teinud loomulikult hea tahtega ja ilma liigsete sulitempu deta. Lisaks tuleb öelda, et kuni 1970. aastani poleks see suurema osa inimeste elus midagi muutnud. Ei oleks ehk säästnud meid vähemalt Robert Mcsvelist. Järgmisel päeval tõusin varakult ja tegelesin hommikuste hügieenitoimingutega teatavas elevus seisundis viibides kuna mind ootas ees suur päev. Mul oli plaanis jalutada läbi Unzorcraid paaki. See on kõige imelisem park, mida ma tean. See laiub 100-l nõiutud ruutkilomeetril ja pargi iidne kude sisaldab metsa võluriigi, iga viimast kui detaili sügavad ürgmetsad, võsastunud nõod, looklevad jalgrajad ja ratsutamisteed, ranges ja vabastiilis lahendatud aiad ning pikk ja väga veetlev järv. Siia-sinna on maaliliselt laiali pillutatud farmid, metsamajakesed unustatud skulptuurid, terve küla, mida asustavad kinnistu töölised ja täidavad asjad, mida kuninganna on välismaa reisidelt kaasa toonud ja millele pole muud kohta leitud. Obeliski diatootamis, hambad ja muud veidrat tänuavaldused briti rahvaste ühenduse kaugematelt. Väli postidelt. Uudised, mille kohaselt pargi all leidub naftat ja sellest võib peagi uus sallambov saada polnud veel levinud. Niisiis ma ei teadnud, et peaksin kõike eriti põhjalikult endasse ahmima sest järgmisel korral siiakanti sattudes võin leida end Oklahoma naftaväljalt. Selle ajahetkel nautis Unser Ukraid paak veel endiselt õndsat tundmatust mis on minu meelest peaaegu Londoni servas asuva täiesti imelise avatud ruumi puhul. Hämmastav. Ma mäletan vaid ühte ajakirjanduses ilmunud viidet pargile. See avaldati mõne aasta eest, kui prints Philip pill oli mingil põhjusel tekkinud vastumeelsus iidsetest puudest allee suhtes ning ta oli andnud tema majesteedi kuninglikele Puur Aiduritele korralduse nende maastikupildist kõrvaldamiseks. Oletan, et küllap seadsid puuoksad pargi läbimisel ohtu tema hobused ja golfipüksid. Või kuidas täpselt nimetatakse neid kriuksuvad moodustisi, mida kandes talle meeldib ringi uidata. Nii teda kui ka teisi kuningliku perekonna liikmeid saab pargis sageli näha erinevatel sõiduriistadel mööda tuiskas veel polomängule või jumalateenistusele kuninganna ema privaatsel kinnistul Royal lootšis. Kuna avalikkusel on pargiteedel sõitmine keelatud, on suurem osa sealsest napist liiklusest tekitatud kuninglike peade poolt. Kord, teisel jõulupühal, kui ma isalikul moel patseerisin oma läikival uuel, kolme rattalisel vänderdava võsukese kõrval andis mingi kuues meel mulle mõista, et ma takistan auto edasiliikumist ning end vaatama pöörates avastasin selle roolist printsess Dajana. Kui ma enda ja oma lapse kiirustades tee pealt ära koristasin, läkitas naine mulle südant sulatava naeratuse. Ja tollest hetkest alates ei ole ma selle armsa tüdruku kohta ühtki paha sõna öelnud. Vaatamata survele, mida mulle on avaldanud inimesed kelle meelest peab aastas 28000 naela kulutamiseks võimlemist, rikoodele ja aeg-ajalt nägusatele sõjaväelastele ekstsentrilise telefonikõnede võtmiseks ikka pisut napakas olema. Kusjuures keegi pole vastanud minu küsimusele, kes meist seda aeg-ajalt ei teeks? Sammusin mööda asjakohast nime, Long Volk kandvat tänavat Windsori lossi jalamilt Snow Hilli tipus asuva George kolmanda ratsamonumendi juurde mida kohalikud nimetavad vaskhobuseks. Puhkasin skulptuuri jalamile nõiattudes. Nautisin ühte Inglismaa kõige kaunimates vaadetest. Windsori lossi majesteetlik kogum 4,8 kilomeetri kaugusel Longwoogi otsas linn jalge ees ja taamal paistvad iidon udunud heimis väli ja madalad tšilterni mäed. Lagendikul mäe jalamil sõid rohtu hirved ja pikapuiesteed, mida mu harkis jalad raamisid. Hakkasid ilmestama varahommikused, jalutajad. Silmitsi siin Heathrow lennujaamalt õhku tõusvaid lennukeid ja leidsin silmapiirilt üles Patrzi elektrijaama ja teletorni hägusad kuid siiski äratuntavad kujud. Mäletan tänini, millist elevust ma kunagi tundsin, avastades, et näen siit Londonit. Minu teada on see ainus linnast nii kaugel asuv koht, kus see võimalik on. Henry kaheksas ratsutas sellele künkale kuulama Änboliini hukkamisest teada andvat kahurite kogupauku kuid hetkel polnud kuulda midagi muud peale maandumiseks valmistuvate lennukite undamise ja haugatuse, mille tõi kuuldavale järsku mu kõrvale ilmunud suur Sakris koer, kellel omanikud mäest üles ronides järele tulid peniproovis mind ilaga üle ujutada, millest ma keeldusin. Asusin läbi pargiteele, möödudes Royal lootšist roosast George'i stiilis majast, kus oma lapsepõlveaastad veetsid kuninganna ja printsess Maakrat ning jõudsin läbi ümbritseva metsa ja väljade pargi kõige meeldiva masse nurka. See lihtsalt peab olema Suurbritannia parim muruplats, tasane ja laitmatult roheline ja ülimalt kõrge lennuliste mõõtmetega. Seal ei viibi peaaegu kunagi ühtki hingelist. Kui Polo matšide toimumise aeg välja arvata. Üleplatsi kõndimiseks kulus mul peaaegu tund aega. Kuigi tuleb tunnistada, et ma tegin mõne kõrvalepõike, et uurida platsi servas seisvat unustatud monumenti, mis osutus prints Alvertiks. Ja tunnike kulus mul ka selleks, et jõuda hommikujahedusest kergelt aurava Virginia mootor Lake'i äärde. See järv on suurepärane saavutus ja selle rajas kammerlandi hertsog omalaadse mälestusmärgina nendele šotlastele, kes temast kiikumatute või tõmblevatena Kallodeni lahinguväljale lamama jäid. See on üksnes inimese loodud maastikule omasel viisil maaliline ja romantiline. Näha saab ootamatuid puudega täiuslikult raamistatud vaateid ja pikka dekoratiivset kivisilda. Järve kaugemas otsas asuvad ersats, roomaaegsed varemed ja nende vastas Ford Belveder maamaja, kust Edward kaheksas pidas oma kuulsa raadios üle kantud troonist loobumise kõne et seejärel koos Kööbelsi kalale minna ja abielluda tolle hapu näoga Simpsoni mutiga, kes on minu jaoks ka kogu head tahet appi võttes ja ameeriklasega olemisest tingitud patriootilisi kohustusi arvestades tundunud alati pehmelt öeldes veidra voodikaaslase valikuna. Mainin seda üksnes seetõttu, et hetkel tundub riigis välja kujunevat samalaadne kuningavõimukriis. Tuleb tunnistada, et ma ei mõista sugugi brittide suhtumist kuninglikku perekonda. Olin aastaid, kui tohib, olen teiega hetkeks täiesti avameelne, arvamusel, et nad on väljakannatamatult igavad ja ei ole atraktiivsuse osas Wallis Simpsoni oluliselt üle. Sellal kui kõik teised Inglismaal jumaldasid neid. Ja kui nad siis mingi väikese ime tagajärjel hakkasid viimaks huvipakkuvaid ja suvalisi ning News of the Worldi väärilisi tegusid korraldama. Ühesõnaga, kui nad viimaks ometi huvitavaks muutusid, ütlesid kõik inimesed järsku, kui šokeeriv katsuks nendest õige lahti saada. Olin samal nädalal vahtinud ammuli sui saadet question Tim, kus muu hulgas arutati täie tõsidusega küsimust, kas prints Charles-ist tuleks troonipärilusjärjekorras mööda minna ja panna tema asemel troonile väike prints William. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et sedavõrd suurt usku Charlesi ja Diana ebatüüpilise geneetilise järelkasvu vastu või pehmelt öeldes liigutavaks pidada tundus mulle, et seejuures jäetakse kogu asja iva tähelepanuta. Kui sisse seatud pärilike eesõiguste süsteem siis tuleb sellega kaasnev minu meelest lihtsalt ära kannatada olenemata sellest, kui igavad on asjaosalised või kui arusaamatud nende maitse-eelistused. Armukeste osas.