Ja seejärel ootas mind pool moff. Jõudsin ladisevase vihmas pärale kell pool kuus. Õhtu oli käes ja tänavad täis, mööda vuhiseb vaid autosid, mille esilaternad sähvisid läbi kuulidena langevate läikivate vihma jugada. Olime voon mofis elanud kaks aastat ja tundsin seda kohta enda meelest võrdlemisi hästi. Kuid jaama piirkond oli põhjalikult ümber ehitatud, täis uusi ideid ja büroohoonete kvartaleid koos ühega neist segadust tekitavatest jalakäijate tunnelite võrgustikest mis sunnivad teid iga minuti tagant maapinnale tulema, et näha, kus te parasjagu viibite. Selleks ajaks, kui ma jõudsin ist Clifi kõrgel musta vee kohal kükitavate keskmise suurusega hotellide piirkonda olin läbimärg ja pobises omaette. Ühte asja tuleb küll poon morfi kiituseks öelda. Hotelle on siin igale maitsele. Valisin kvartalite kaupa tänavaid, palistavate, paljude läikivate mugavus paleede seast välja ühe kõrvaltänavas asetseva majutusasutuse. Üksnes põhjusel, et mulle meeldis selle silt. Kenad neoonroosat suurtähed kutsuvalt läbi ihusse lõikuva vihma kumamas. Astusin tilkudest sisse ja nägin kohe, et tegu oli hea valikuga. Puhas, mõnusalt vanamoeline, seinal rippuva sildi kohaselt igati normaalse hinnaga. 26 naela koos hommikusöögiga. Ja täis sellist lämmatavad soojust, mis muudab prilliklaasid uduseks ja toob kaasa aevastamis hood. Valasin vee varrukatele maha ja küsisin kaheks ööks ühekohalist tuba. Kas väljas sajab? Küsis vastuvõtu laua tüdruk sel ajal, kui ma aevastades ja käsivarrega näolt vett vähemaks pühkides. Registreerimislehte täitsin intelligentselt. Ei, mu laev läks põhja ja ma pidin viimased 10 kilomeetrit ujuma. Oi tõesti, jätkas tüdruk toonil, mis tekitas minus kahtluse, et ta ei pöörama sõnadele vähimatki tähelepanu. Ja kas te sööte täna õhtul meie juures härra tüdruk ikas Moveeblekilise kaardi poole, härra kriim. Kaalusin alternatiivi, milleks oli pikk jalgsimatk läbi vihma, valingu ja kaldusin õhtu hotellis veetmise variandi poole. Lisaks arvestades tema hernetera suurust aju ja minu laiali läinud kritseldust oli üsna tõenäoline, et ta paneb õhtusöögi kellegi teise arvele. Ütlesin, et söön hotellis, sain võtmed kätte ja otsisin tilkudes toa üles. Lisaks sadadele muudele asjadele, mille osas Suurbritannias on 1973. aastaga võrreldes aset leidnud oluline areng. Ja kui sellele kas või hetkeks mõtlema hakata, siis on see nimekiri muljetavaldavalt pikk. On kõige suurem areng toimunud siiski majutuskohtade osas. Tänapäeval on hotellitoas värviteler kohvi valmistamise tarvikud koos väikese normaalse maitsega küpsiste pakiga. Privaatne vann koos kohevate käterätikutega, korvike vikerkaarevärvides, vatipallidega ja terve valik väikeseid pakikesi või plastpudeleid, mis sisaldavad šampooni, dušigeeli ja niisutavat kreemi. Minu toas oli isegi täiesti normaalne öölamp ja kaks pehmet patja. Ma olin väga rahul, lasin vannivee jooksma, valasin kõik dušigeeli ja niisutava kreemipotsikud sinna tühjaks. Muretsemiseks pole põhjust. Olen seda asja põhjalikult uurinud ja kinnitan, et põhimõtteliselt on neil kõigil ühesugune koostis. Ja kui õhuliste mullide kuhi hakkas aegamööda lae poole kerkima läksin tagasi tuppa ning andusin mõnuga üksildase ränduri enesekesksetele tegevustele. Pakkisin seljakoti aega mööda ja hoolikalt lahti. Laotasin märjad riided radiaatorile, sättisin puhtad riided voodile valmis sellise hoolega nagu valmistuksin esimesele kooli peole minema. Panin reisikella ja lugemismaterjalid täpselt õigele kohale öökapil. Reguleerisin soovitud õdusus astme saavutamiseks lambiasendit ja võitsin liimaks reibas meeleolus, kaasas hea raamat, et pisukese püherdamise sedasorti luksuslikus vahukuhjas, mida väljaspool Joan Collinsi filme just kuigi sageli ei kohta. Hiljem puhtad riided seljas ja nõiduslikult rooside järele lõhnates. Andsin oma saabumisest teada avaras tühjas söögisaalis ning mind juhatati lauda, mis oli kaetud tavapärase varustusega. Lille õieks, volditud punast pabersalvräti sisaldav veiniklaas, väikesele roostevabale alusele sätitud roostevaba soola ja pipratoos. Hoolikalt hammasratastega vormitud või kettaid sisaldav toos kunst, liiliatega täidetud peene kaelaga baas. Kõige selle põhjal sai mulle kohe selgeks, et toit on keskpärane kuid seda serveeritakse hästi sisse harjutatud aplombiga. Katsin silmad kätega kinni, lugesin neljani ja sirutasin parema käe välja, teades kindlalt, et see puudutab kukli korvilaua kõrval passiva kelneri ettesirutatud käes. Kui tohib mainida, siis selline ajastamise meistriklass avaldas talle tõsist muljet ja andis kahtlemata märku, et tegemist on rännumehega, kes teab kõike rohelistest püreesupp pidest koos eraldi lusikaga serveeritud köögiviljadest ja sealihamedaljon nime all pakutavatest vintsketest. Parknahaketastest saabusid veel kolm õhtustajat. Ümmargused ema ja isa ja nende veelgi kogukam teismeline poeg kelle kelner juhatas läbinägelikult istuma lauda, kus ma sain neid ilma kaela õieli ajamata või oma tooli asukohta muutmata vaadelda. Söövaid inimesi on alati huvitav jälgida, aga pole huvitavamat pilti lauatäiest, nosivatest, paksudest, inimestest. See on kummaline, aga isegi kõige ahnemad ja aplamad inimesed. Ja see kolmik minu ees oleks võinud vaevata apluse eest meistritiitli võita. Ei paista kunagi oma toitu nautivat. Jääb mulje, nagu nad üksnes täidaksid mingit oma kogu säilitamise kohustust. Kui neile toit ette pannakse, siis nad lihtsalt langetavad pea ja kühveldad selle endale sisse ning istuvad vahepeal käed rinnal, vaheliti ja vahivad ruumis rahutult ringi. Üldse käituvad nad nii, nagu poleks neil iialgi nendega lauda jagavatele inimestele tutvustatud. Aga kärutage magustoit kohale ja kõik muutub. Nad hakkavad kuuldavale tooma tasasaid joovastunud helisid ja järsku täidab nende väikest nurgakest õnnelik juttuvadin. Täna käis kõik samamoodi. Minu õhtusöögikaaslaste söömiskiirus oli selline, et nad olid miinuspoole käiguga ees ja nad panid minu ehedaks õuduseks kamba peale nahka viimased tuuletaskud ja Schwartz valdi, torditükid, magustoidukärust. Mina pidin valima vesise kausikoogi besee küpsetise mida ma teadsin laiali lagunevat, niipea kui ma seda lusikaga puudutan. Või siis viie-kuue tagasihoidliku iirise pudingu vahel mis olid kõige ehitud paari armetu kollaka koorenupsuga. Valisin mornilt pudingu ja kui Tontsakas trio minu lauast mööda vänderdas. Lõuad šokolaadist läikimas. Vastasin nende viisakalt täissöönud naeratusele kalgi pilguga mis andis neile mõista, et järgmine kord ma sellises olukorras nalja ei mõista. Usun, et sõnum jõudis neile pärale. Järgmisel hommikul hommikusöögi ajal valisid nad endale laua minu nägemisväljast kaugemal ja hoidsid mahla käru juures minust eemale. Von Wolff on väga mitmes mõttes väga meeldiv paik. Kõigepealt on seal meri, millest on juhul, kui globaalne soojenemine peaks oma maksimaalse potentsiaali saavutama, kõvasti kasu. Kuigi mina sellest hetkel mingit tulu tõusmas ei näe. Ja lisaks on seal käänulised pargid mida tuntakse koondnimetusega pleežegaadns lust, aiad. Need jagavad linnasüdame täpselt kaheks, pakkudes poodlejatele roheliste tüüned paika, kus pärast pikka tantsimist kesklinna ühest servast teise jalgu puhata. Kuigi parkide puudumisel mõistagi poleks ka Vanssimist vaja. Selline on elu. Olin 1977. aastal linna kolides selle hoolega kujundatud härrandlikust mainest teadlik ja lootsin, et tegemist on inglise versiooniga Paad, Emsist või Baden vaadenist. Hooldatud pargid, Palmidega sisehoovid, kus mängivad orkestrid, peened hotellid, kus valgetes kinnastes mehed vaske läikima löövad. Naaritsakasukas rinnakad, vanemad daamid, kes jalutavad nende tillukeste koertega, kellele tahaks alati kangesti jalaga virutada. Mõistagi mitte julmusest, vaid ausast ja siirast soovist näha kui kaugele neid oleks võimalik lennutada. Õnnetuseks olen sunnitud ütlema, et eesootav ei olnud sugugi selline. Pargid olid igati kaunid, kuid luksuslike, kasiinode ja kaunite kuursaalide asemel pakuti väikeseid vabaõhulavasid kus astus mõnel üksikul pühapäeval üles bussikondukturi riietust, kandvatest mängijatest koosnev kahtlase tasemega puhkpilliorkester. Väikese puitpüstitusi, mis lõppesid värvilisest klaasist anumatega, mille sees olid küünlad. Ilmselt süüdati need mõnikord tuuletutel suveõhtutel ja aitasid tekitada kumavaid kujutluspilte, liblikatest, haldjatest ja muudest nõiduslikest visioonidest mis pidanuks tundide kaupa sündsaid öiseid naudinguid pakkuma. Mina ei tea, kas see nii ka oli, sest mul ei õnnestunud neid iialgi põlemas näha. Pealegi võeti need peagi maha ja viidi minema rahaliste vahendite nappuse tõttu ja noorukite hoolimatu kombe tõttu poste aluste küljest lahti rebida ja üksteise jalge ette puruks peksta. Esmapilgul näis linna keskus suuresti muutumatuna, kuid tegelikult olid progress ja maavalitsus igal pool usinasti ametis olnud. Grayst George Rõud peamine keskust läbiv tänav oli nüüd enamasti jalakäijate päralt ning ehitud kummaliste klaasist ja terastorudest ehitistega, mis meenutasid hiidlastele mõeldud bussiootepaviljone. Kaks kaubatänavat olid meeldivalt värskendust saanud ja seal seisis nüüd McDonald's, vaatorstons ja Dillon koos veel ühe või kaheasutusega, mis minu isiklike vajadustega nii vahetult ei sobinud. Muus osas oli kõike vähemaks võetud. Kadunud pagariäri juurest ümber nurga Richmond Hillil kerkis Bon mow Iiv ning eco pisut aarde koos stiili meenutav kontorihoone, kus ma kaks aastat tegin toimetajatööd justkui mõnest Dickensi romaanist üle võetud interjööriga kabinetis korratud paberivirnad, pidune valgustus, kaks rida oma kirjutuslaudade taga käsitavaid inimesi. Ja kõike seda ümbritseb pahaendeline lämmatav vaikus mida katkestasid üksnes närviline pliiatsi, krabin ja vaikne, kuid ruumis vastu kajab tiksatus, mida seinakella minutiosuti edasi liikudes kuuldavale tõi. Heitsin teiselt poolt tänavat pilgu üles oma vana kabineti akna poole ja mind läbistas kerge judin. Peagi pärast abiellumist olin koos naisega naasnud kaheks aastaks ühendriikidesse kus ma kolledži lõpetasin. Ja niisiis oli töökoht Echos mitte üksnes minu esimene päris töökoht Suurbritannias vaid ühtlasi esimene täiskasvanu töökoht. Ja ma polnud seal töötatud kahe aasta jooksul hetkekski lakanud end tundmas täiskasvanud teesklema 14 aastasena. Küllap seetõttu, et kõik teised toimetajad võinuksid vanuse poolest mulle isaks olla välja arvatud paar koolnuliku kuju ruumi kaugemas otsas, kes võinuks vanuse poolest neile isaks olla. Minu mäletamist mööda oli aknaid võimalik avada üksnes pika varda abil. Umbes 10 minutit pärast seda, kui me hommikul kohale jõudsime hakkas üks toimetajatest, kes oli nii vana, et suutis vaevu pliiatsit sõrmede vahel hoida kirjutuslauast pisut eemale nihkumiseks vaeva nägema. Toolist püsti saamiseks kulus tal umbes tund aega. Ja teine tund oli vajalik selleks, et jalgu järele vedades lohiseda, umbes meetri kaugusel asuva aknani ja see vardaga lahti muukida. Ja veel tund aega selleks, et varras seina najale toetuda ja uuesti oma laua taha lohistada. Täpselt sel hetkel, mil ta oli taas istet võtnud vupsust püsti, tema vastas istuv mees astus akna juurde, sudis selle vardaga kinni ja naasis oma kohale väljakutsuv ilme näol, mis peale taat vaikides ja stoilise rahuga oma tooliga krägistamisel protsessi otsast peale alustas. See kestis olenemata aastaajast iga päev, kõik need kaks aastat. Tegemist oli läbi ja lõhki veidra paigaga. Peatoimetaja oli erak, kellele sekretär eined kabinetti toimetas. Mees ise sama hästi, kui ei väljunudki sealt. Mina nägin teda seal töötatud aja jooksul kaks korda esimest korda umbes kolm minutit kestnud töövestluse ajal, mis näis talle märkimisväärset ebamugavustunnet põhjustavat ja teist korda siis, kui ta meie kontori ja oma kabineti vahelise ukse avas. See sündmus oli nii ebaharilik, et me kõik tõstsime pilgu. Isegi vanamees katkestas hetkeks oma lõputu akna ja laua vahet. Komberdamise. Peatoimetaja jõllitas meid jahmunud ilme näole tardunud olles teiselt poolt ust toatäit toimetajaid leides ilmselgelt täiesti rabatud. Ta vaatas meid hetke, nii nagu oleks tal kavas kohe midagi öelda. Taganes seejärel sõnagi lausumata tõmbas ukse enda järel kinni. Rohkem ma teda ei näinud. Kuus nädalat hiljem võtsin vastu tööpakkumise Londonis Von mofis oli aset leidnud veel üks muutus. Nimelt olid kadunud kõik väikesed kohvikud. Varem viis iga neljas või viies tänava äärne uks lõõtsutavaid espressomasinaid ja kleepuvaid laudu täis kohvikusse. Ma ei kujuta ette, kus käivad puhkusel olijad tänapäeval kohvi joomas. Või tegelikult kujutan küll, Costa del Solis. Aga mina pidin tagasihoidlikum ja värskendava kohvilonksu pärast kõndima peaaegu tra jänglini kauge punktini, kus kohalikud bussid enne järgmisele ringile minekut puhkepause teevad. Hiljem tekkis mul soov väike väljasõit teha ja niisiis istusin jalgsi tagasitulekut, plaanides Grayst Šveitsi sõitvale bussile. Valisin istekoha kollase kahekorruselise bussi eesotsas ülemisel korrusel. Kahekorruselise bussi ülemisel korrusel sõitmises on midagi erakordselt meeliülendavat. See annab võimaluse majade ülemise korruse akendesse vaadata ja bussipeatuses seisvate inimeste pealage näha. Ja kui nad siis peaksid hetk hiljem trepist üles tulema, saate heita neile teadja pilgu, mis ütleb. Ma nägin Justi pealage. Lisaks veel erutus, judin, mis käib kaasas kihutades ümber nurga pööramisel või ringtee läbimisel tekkima katastroofi eel aimusega. See annab maailmast täiesti uue ja värske pildilinnad ja eriti imboon mow näevad bussi ülemiselt korruselt vaadatuna reeglina hoopis kenamad välja. Sõitsin bussiga liini lõppu kraiss George'i New Foresti poolses otsas asuva uue suure supermarketi parkimisplatsini välja. Ning leidsin läbi jalakäijate viaduktide võrgu, ekseldas tee haiglifi teele. Umbes kilomeetri kaugusel väikese kõrval tee ääres seisis kunagi koondun sel frentši nimelisele kaubamaja magnaadile kuulunud ja tänaseks varemetes olev haikli filoss. Sel frits oli huvitav tegelane kellelt meil kõigil oleks moraali mõttes mõndagi õppida. Kuigi ameeriklane pühendas ta oma viljakad aastad sel frentši kaubamajast Euroopa kõige uhkema kaubandusimpeeriumi ülesehitamisele. Ja selle protsessi käigus sai Oxford stritist Londoni peamine kaubanduspiirkond. Mees elas rangelt kõlbelist elu läks varakult magama ja töötas väsimatult. Ta jõi rohkesti piima ega vaenud iialgi ringi. Kui 1918. aastal suri naine ja ootamatu pääsemine abielu köidikutest lõi mehele pähe. Ta hakkas mehkeldama kahe Ungari Ameerika päritolu varieteeringkondades Tolly õest nime all tuntud tibukesega ja võttis omaks keigarlikud elukombed. Ta tõmbas ringi Euroopa kasiinodes kaks tollid käevangus, mängis ohjeldamatult hasartmänge ja elas armuelu. Mees sõi igal õhtul väljas, investeeris jaburaid summasid võidusõidu hobustesse ja autodesse, ostis ära haiglifi lossi ja tegi plaane läheduses asuvasse hingisturifeedi 250 toaga häärberi ehitamiseks. Ta lõi 10 aastaga sirgu, kaheksa miljonit dollarit. Kaotas kontrolli sel Fritze kaubamaja üle jäi ilma oma lossist elamisest Londonis traavlitest ja Rolls-Royce idest ning elas elu viimases otsas üksipäini väikeses korteris ja sõitis bussiga. Ta suri rahatu ja sisuliselt unustatuna. 1947. aasta kaheksandal mail. Täna ümbritsevad haiglifi lossi uhkeid gooti stiilis varemeid, sellega täiesti sobimatult panganud. Neid pole üksnes lossi taga, kus mereni ulatuv kinnistu läbib avalikku parklat. Ma oleksin tahtnud teada, kuidas maja nii häbiväärselt käest ära lastud kuid ei märganud selle väljapaistva ja suurejoonelise hoone ümber hingelistki ja parkla oli samuti tühi. Läksin mööda logisevad puutreppi mere äärde. Vihm oli öösel lakanud, kuid taevas endiselt ähvardava olemisega ja lisaks puhus kalk tuul, mis rapsis mu juukseid ja riideid ja peksis merevahul. Kuulsin üksnes lainete loksumist. Rühkisin vastutuult piki randa nagu autod, mäest üleslükkav inimene, möödudes oma teel täpselt ühesuguste, kuid erinevat erksat tooni võõbatud rannamajakeste pikast poolkaarest. Suurem osa neist oli talveks suletud, kuid ühe viimases neljandikus seisva mustkunstniku kasti meenutava onni uks oli avatud ja väikesel terrassil istusid aiatoolidel polaaruurijate riietuses mees ja naine trotsides neid vemmeldavat ja tooliga kukerkuuti pillutada ähvardavat tuult. Mees üritas lugeda ajalehte, kuid tuul voltis seda jonnakalt ta näo ümber. Mõlemad olid väga õnneliku või kui mitte õnneliku, siis igatahes väga rahuloleva olemusega. Just nagu ei viimikski nad poolsurnutena jäise inglise meretuule käes vaid hoopis sõischellidel rüüpas õõtsuvate palmide varjus džinnikokteile. Ja nad olid eluga rahul, kuna neile kuulus väike raasuke väärtuslikust rannaäärsest kinnistust mille ihaldajate järjekord oli kahtlemata pikk. Ning nende õnne saladus oli see, et nad võisid soovi korral iga kell minna hütti, kus oli õige pisut vähem külm. Nad võisid teha endale tassikese teed ja eriti Brassivas meeleolus olles selle kõrvale koguni šokolaadiküpsise võtta. Hiljem oli neil võimalik veeta meeldiv pooltunnike asju pakkides ja luuke sulgedes. Ja midagi enamat polnudki neil enda ekstaasi lähedasse seisundisse viimiseks vajab. Brittide üheks kõige võluvamaks omaduseks on peaaegu olematu ettekujutus omaenese voorustest. Ennekõike peab see paika nende õnnetunde osas. Te hakkate seda kuuldes naerma, kuid tegemist on kõige õnnelikumad inimestega maamunal. Päriselt ka? Vaadake näiteks kahte suvalist omavahel vestlevad Briti. Et näha, kui kaua läheb aega, enne kui nad naeratavad või mõne nalja või viisakuse peale naerma puhkevad. See ei võta üle mõne sekundi ja lisaks on brittidele nii lihtne heameelt valmistada. See on täiesti uskumatu. Tegelikult neile koguni meeldivad just väikesed naudingud. Küllap just seetõttu ongi paljud nende maiuspaladest tee koogid, lusikakoogid, paksud pannkoogid, liivakoogid või see tee küpsised, puuviljaküpsised, nii tagasihoidlikult maitsestatud. Tegemist on ainsate inimestega kogu maailmas, kes näevad moosis ja rosinate, magustoidu või koogimeelierutavat koostisosa. Pakkuge neile midagi ehedalt kiusatust tekitavat tükikest šokolaadikooki või võimalust assortiikarbist ise midagi valida. Ja nad hakkavad peaaegu alati kõhklema ning peavad seda teenimatuks või liialdavaks. Nagu oleks igasugustes väga tagasihoidlikku künnist ületavate naudingutes midagi enneolematut. Oi, ehk ma ikka ei peaks, ütlevad britid. Ole nüüd võttaga julgustate teie no olgu siis, aga ainult hästi väikese vastavad nemad napsavad väikese palakese ja teevad seejärel näo, nagu oleksid hakkama saanud millegi kohutavalt saatarlikuga. Ameeriklase mõtteviisi jaoks on selline käitumine täiesti võõras. Ameeriklase jaoks on elu eesmärk üks jätkuva eksistentsi pideva kinnitamise vahend endale enam-vähem pidevalt võimalikult paljude meeleliste naudingute suhu toppimine. Kiire ja luksusliku rahulduse saamine on nende sünniõigus. Brittide kummaline suhtumine naudingutesse ning väsimatu järjekindel optimism, millega nad ka kõige karmimalt ebameeldivuse-le positiivse iseloomustuse annavad, hämmastas mind väga pikka aega. Kuid vähehaaval sai nende mõtteviis mulle omaseks ja mu elu on pärast seda väga õnnelik olnud. Mäletan, kuidas istusin üks kord rõsketes riietes nukrol mereäärsel promenaadil külmas kohvikus ja hüüatasin enda ette asetatud teetassi ja teekooki nähes. Oi kui tore. Siis teadsin, et protsess on käima lükatud. Ei läinudki kaua, kui ma nägin igasugustes tegevustes hotellis röstsaia juurde küsimine Marks and Spenceri suure villasisaldusega sokkide ostmine, kahe püksipaari soetamine olukorras, kus mul tegelikult läks tarvis vaid ühte midagi uljast, vaated lubamatut. Mu elu muutus päevapealt oluliselt rikkamaks. Haiglifisbon moosi oli pikk tee üle 15 kilomeetri ning eest Overk lift rivile. Mu teekonna viimasesse etappi jõudes oli mu igapäevase õnne tunni aeg juba ammu käes. Tuul oli vaibunud ning kuulbei laht nagu merd poon mofi kandis kutsutakse. Nägi õhtuvalguse kahvatus, kumas nõiduslik välja. Pudenemate kaljude pikk ja majesteetlik kaar ning laiad kuldsed rannad ulatusid Vaiti saarest kuni lillakaspunaste teki mägedeni välja. Minu ees vilkusid tihenemas videvikus ahvatlevalt voon mofi ja pruulituled. Kaugel all paistsid linna kaks muuli, rõõmsad ja suurejoonelised. Ning eemal merel vilkusid ja hüplesid hämarikus mööduvate laevade tuled. Maailm või siis vähemalt üks väike nurgake sellest tundus meeldiva ja rahuliku paigana. Ning sealviibimine valmistas mulle tohutult rõõmu.