Hülgasin ajutiselt oma põhimõtted ja rentisin kolmeks päevaks auto. Mul ei jäänud muud üle. Tahtsin Cotswoldi näha ja taipamaksed Cotswold omaenda liikumisvahendite nägemata jääb, ei pea just kaua pead murdma. Juba 1933. aastal läbis Cotswoldi vaid üks rongiliin. Nüüd pole enam sedagi, kui välja arvata üks, mis täiesti mõttetult mööda piirkonna serva kulgeb. Niisiis rentisin Oxfordist auto ja asusin teele, nautides kerget peapööritust, mille põhjustajaks oli teadmine piiritutest võimalustest, mida minu kontrolli alla antud kaks tonni harjumatult metalli pakkusid. Minu kogemused rendiautodega näitavad, et nad ei lase teid ühestki linnast välja, enne kui olete saanud võimaluse suurema osaga sellest hüvasti jätta. Minu seekordne auto viis mind pikale reisile läbi Pottli ja Hinkli korraldas nostalgilise kõrvalepõike Roveri tehase juurde Kauleis juhatas seejärel läbi Blactorleisi. Aitas sama ringristmiku kaks korda läbida ja lennukas, seejärel nagu maa orbiidile sattunud kosmoseraketti. Tagasi linna poole. Olin võimetu selles osas midagi ette võtma. Suuresti seetõttu, et mu tähelepanu hõivasid asjast omal arvamusel oleva tagumise kojamehe väljalülitamise katsed. Ja ühtlasi püüdsin välja mõelda, kuidas eemaldada esiklaasilt läbipaistmatud vahutava pesuvedeliku pilve. See paiskus hiiglaslikke kõik enda alla Maatvate jugadena süsteemist välja, olenemata sellest, millist lülitit vajutasin või hooba sikutasin. Vähemasti pakkus auto mulle võimalust näha ka vähetuntud, kuid seest huvi äratavad kartuli turustusametihooned kaoleis, mille parklasse oma autonina pöörasin. Kui lõpuks aru sain, et olen teelt täielikult eksinud. Hoone esindas tähelepanu väärset näidet 1960.-te ehitusstiilist. See oli neli korrust kõrge ja minu arvamuse kohaselt piisavalt suur, et mahutada 400 või 500 töötajat. Ronisin autost välja, et esiklaaspaari kindalaekast leitud kasutusjuhendist rebitud lehega puhtaks harida kuid vahtisin peagi üksisilmi kartuli turustusameti meeliköitvaid suurejoonelist peakorterit. Hoone suurus oli täiesti jahmatav. Tule taevas appi. Kui palju inimesi kartulite turustamiseks ikka tarvis läheb? Küllap on see maja täis uksi, millel on sildil sordi King Edward osakond ja ebatavaliste pealsete division. Valgetes särkides inimesed istuvad pikkade laudade ümber ja keegi pabertahvliga varustatud sell räägib neile põnevatest plaanidest, mis on valmis mõeldud sügisese Henthansquayersi kampaania tarvis. Kui veider peab olema see piiritletud maailm, millest nad elavad? Kujutage endale ette, kuidas kogu teie tööelu on pühendatud söödavatele rühvel kultuuridele ja ta ei saa und. Kuna krõpsude ja töödeldud toodete osakonna juhataja asetäitjaks sai keegi teine või graafik, näitab, et huvi Morris Paypali vastu langeb hoogsalt. Mõelge, millised on nende kokteilipeod. Tegelikult on üksnes mõte sellele väljakannatamatu. Pöördusin oma auto juurde tagasi ja veetsin pisut aega erinevate juhtimisseadmetega eksperimenteerida des mõeldes, kui väga ma sedasorti asju vihkan. Mõned inimesed on autoga sõitmiseks loodud ja mõned mitte muud siin öelda ei olegi. Mina vihkan autojuhtimist ja vihkan autodele mõtlemist ja autodest rääkimist ka. Eriti vastik on olukord, kui ma olen endale auto ostnud ja pärast seda kõrtsi lähen. Kuna keegi hakkab päris kindlasti auto kohta küsimusi esitama ja ma kardan seda kohutavalt, sest ma ei saa nendest küsimustest arugi. Ah sa ostsid siis endale uue auto, mis küsitakse mu käest, kuidas see siis liigub. Ja ongi kõik, olengi ummikus. Nagu auto miks sa küsid, kas pole kunagi autoga sõitnud? Ja siis hakkab küsimusi pudenema. Milline läbiseid sellel on, mitu liitrit kütust võtab, kuidas tõmme on? Kas lisavarustuses on dubleeritud nukk mehhanismi või kahe toruga ja täismõõtmetes mallis piigiga vaheldi, mis toimib ka karvuraatorina ja millel on kahe kinnitusega vabastusmehhanism? Ma ei saa mingi valemiga aru, miks peaks keegi tahtma ühe auto kohta selliseid asju teada. Muude asjade vastu inimesed ju sellist huvi üles ei näita. Ma tahaksin alati öelda. Kuule, ma kuulsin, et sul on uus külmkapp. Mitu gallonit freooni see tibuke mahutab? Mis selle BDO kategooria all, kas külmutab ka? Sellel konkreetsel autol olid olemas kõik tavalised lülitid ja hoovad, mis on varustatud inimeste segadusse viimiseks mõeldud tingmärkidega. No tõepoolest, kuidas peaks üks inimene läbi hammustama, et halva leviga telekat meenutav nelinurk tähistab tagaklaasi soojendust? Armatuurlaua keskel oli kaks täpselt ühesuurust ümmargust näidikut. Üks neist tähistas ilmselgelt kiirust, kuid teine jäi minu jaoks täielikuks mõistatuseks. Sellel oli kaks osutit. Üks neist liikus edasi väga aeglaselt, sellal kui teine ei paistnud üldse liikuvat. Vahtisin seda terve igaviku, enne kui mulle lõpuks kohale tiksus. Ausalt, et tegemist on kellaga. Selleks ajaks, kui ma viimaks Oxfordist umbes 15 kilomeetri kaugusele muutustoki jõudsin olin rampväsinud ja võimalus see asjandus mütsatusega vastu kõnnitee serva juhtida ja paariks tunniks omapead jätta valmistas mulle suurt rõõmu. Tuleb öelda, et muutustok meeldib mulle väga. Mulle on räägitud, et suvel võib seal viibimine parajaks õudusunenäoks osutuda, aga mina olen seal alati käinud väljaspool tipphooaega ja kõik on olnud viimase peal. Sealsetele George'i aegsetele majadele on omane enesekindel vaatet, kuninglik hoiak. Pubisid on palju ja need on mõnusad. Poed on huvitavad ja mitmekesised ning nende fassaadid eranditult rikkumata. Linnas pole ainsatki vask detaili, mis ei siraks. Postkontori küljes rippus vanamoeline, mustades ja hõbedastes toonides silt mis on oluliselt elegantsem ja stiilsem nende praegu kasutatavast punakollasest, logost ja isegi Barclay's. Mäng oli mingil arusaamatul moel suutnud vastu seista soovile hoone esikülg suurte rohekassinistes toonides plasstahvlitega kinni katta. Hay Street oli täis manööverdavaid Volvosid ja viidi riietatud poodlejaid. Rahvakiust punutud korvid õlale riputatud. Lonkisin poodide vahel ja tegin aeg-ajalt peatuse, et akendesse kiigata. Möödusin uhketest George'i aegsetest majadest. Jõudsin ootamatult blenemi palee ja pargi sissepääsu juurde. Imposantse kaunistustega kaare all seisis piletimüügiputka ja sild, sellele andis teada, et täiskasvanu pilet maksab kuus naela 90. Kuigi asja lähemalt uurides selgus, et see hind sisaldab ekskursiooni palees pääsu liblikate majja, miinirongi põnevaid hetki pakkuvale mänguväljakule ja tervet rida muid erinevaid kultuurilisi meelelahutusi. Pisut madalamal oli mainitud, et üksnes palee territooriumile pääseb ka 90 penni eest. Mind võib ju lihtne lollitada olla, aga 90-st Bennistma küll ilma põhjuseta ei loobu. Mul oli minu usaldusväärne kartograafi ametikaart mille andmetel oli tegemist avaliku läbipääsuõigusega alaga. Niisiis marssisin näol parastav irve ja käsirahakoti külge klammerdunud väravast sisse ning piletimüügiputkas istunud mees pidas targasti paremaks, mitte minuga jändama hakata. Väravast sisenemisega kaasnev muutus on silmapilkne jalustrabav. Ühel pool väravat seistes viibite askeldamas külas ja teisele poole jõudes leiate end ootamatult maalilisest Arcadjast mis poleks täiuslik ilma mõne mööda lonkiva Keynsboromaalilt välja astunud tegelaskujuta. Minu ees laius üle 800 hektari hoolikalt kujundatud maastikku. Tüüakad, kastanipuud, kratsilised plaatanid, piljardilaual rohelised muruplatsid, dekoratiivne järv, mille jagas kaheks imposantne sild. Kõige selle keskel kerkis monumentaalsõna barokkstiilis pleenumi palee. See oli igati uhke. Kõndisin mööda looklevaid rada läbi valduste, möödudes paleest ja rahvarohkest külaliste parklast edasi ümberlust aiaterritooriumi. Mul oli kavas hiljem tagasi tulla ja sellele pilk peale visata. Kuid hetkel olin teel läbi pargi selle teises servas, Pladoni teel asuva väljapääsu suunas. Vlad on, on mitte midagi ütlev, pisike koht, mille mööduvate kaubaveokite raskus pidevalt vappuma paneb. Kuid selle keskel asub kirikaed, kuhu on maetud Winston Churchill. Vahepeal oli sadama hakanud ei matk mööda tiheda liiklusega teel osutus päris pikaks ning ma hakkasin juba endalt küsima, kas asi on ikka seda väärt. Aga pärale jõudes rõõmustasin, et olin vaevaks võtnud seda teha. Kirikaed oli võluv ja eraldatud paik ning Churchilli haud sedavõrd tagasihoidlik, et selle leidmine viltuste hauasammaste vahelt võttis üksjagu aega. Olin selle juures ainus külastaja. Churchill ja klemmi jagasid lihtsalt pealtnäha unustatud hauaplatsi, mis oli minu jaoks ühekorraga üllatavalt liigutav ja muljetavaldav. Mina olen pärit riigist, kus isegi kõige mõttetumale ja väärtusetumale presidendile rajatakse niipea, kui ta on lusika nurka visanud. Hiiglaslik mälestusraamatukogud. Isegi Herbert Huberile, kes Aiovast väga kaugele jõudis, on pühendatud koht, mis näeb välja nagu maailma kaubandusorganisatsiooni peakorter. Niisiis oli mõte sellest, et Briti 20. sajandi suurima riigimehe mälestamisel piirdutakse üksnes tagasihoidliku monumendiga parlamendiväljakul ja selle lihtsa hauaga. Minu jaoks tähelepanuväärne. Selline igati kiiduväärne vaoshoitus. Demonstratsioon avaldas mulle muljet. Läksin tuldud teed Lenemy tagasi ja uurisin lähemalt sealset lust, aeda ja muid väljaspool lossi asuvaid meelelahutusobjekte lustaed on ilmselt lühend avaldusest. Neile pakub teie raha enda taskusse toppimine suurt lusti. Kuna koht tundus olevat keskendunud peamiselt külaliste täiendavatest summadest lagedaks tegemisele kasutades selleks suveniiripoode ja teetuba või pakkudes müügiks aiaväravaid, pinke ja muid sarnaseid esemeid, mida blenemi mõisa töökodades valmistati. Kõikjal savisid rõõmsalt ringi kümned inimesed ja mõte sellest, et nad olid maksnud kuus naela ja 90 penni eesõiguse eest silmitseda sedalaadi asju, mida igas korralikus aiapoes on võimalik vaadata tasuta. Ei paistnud neid häirivat. Aiast lahkudes ja tagasi palee poole kõndides kasutasin võimalust, vaadake lähemalt ka miniatuursed, aur, rongi. See kulges ühes kinnistu nurgas mööda tõepoolest lühikest rööbasteed. 50 külma uitsetava vihma käes pisikeses rongis kükitavad inglise inimest, kes ootavad, et neid sõidutatakse 200 meetri kaugusele ja peavad seda meelelahutuseks. Oli pilt, mida ma niipea ei unusta. Kõndisin mööda pinnatud teerada, paleed ja seejärel üle uhke silla võimsa ja absurdselt egotsentrilise samba juurde mille esimene Marlboro hertsog lasi palee järve kohal kerkiva künka tippu püstitada. Tegemist on tõepoolest täiesti erakordse ehitisega mitte üksnes seetõttu, et see on lennukas, mõjuv vaid ka seepärast, et sammas on kesksel kohal palee enam kui 100-st aknast välja vaadates küsisin endalt, milline peab olema inimene, kes omaenda kinnistule ise endale 30 meetri kõrguse samba püsti paneb. Kontrast vana armsa vinni hauaga oli igatahes täiesti rabav. Võimalik, et ma olen pisut lihtsameelne, aga mulle on alati tundunud, et blenemi palee ja Marlboro saavutuste mastaapide vahekord on kummaliselt paigast ära. Ma saaksin aru, kui tänulik rahvas oleks talle pöörasest rõõmu hetkest ajendatuna kinkinud näiteks kahenädalase puhkuseosaku Kanaari saartel ja ehk komplekti söögiriistu või automaatse teekannu. Aga mulle ei jõua mingi valemiga kohale mismoodi saadi üksikuid triumfihetki sellistest täiesti mõttetutest kohtades nagu Udenaar ja mal place lugeda, nii oluliseks, et üks kaval vana peer sai endale ühe Euroopa kõige uhkematest majadest ja hertsogkonna pealekauba. Minu meelest on veelgi erakordsem see, et peaaegu 300 aastat hiljem saavad hertsogi pärijad reostada kinnistut minirongide ja batuudist kindlustega ning nõuda sissepääsupiletit ning naudivad kõrget ühiskondlikku positsiooni ja sellega kaasnevaid eesõigusi vaid seetõttu, et nende kaugel esiisal oli juhtumisi anne lahinguid võita. Minu arvates on selline asjade korraldus vägagi iseäralik. Mäletan, kuidas ma kuskilt lugesin, et 10. Marlboro hertsog oli tütart külastades trepi otsas seistes nördimusega teada andnud, et tema hambahari ei vahuta korralikult. Selgus, et mehe toapoiss oli alati hambapasta tema jaoks hambaharjale valmis pannud ning hertsog oli selle tagajärjel täielikus teadmatuses asjaolust, et hambapuhastusvahendid ei hakka iseenesest vahutama. Mul ei ole rohkem midagi öelda. Sellal kui ma seal seisin vaadet silmitsi siin ja esmasünniõigusega kaasneva huvitava praktika ülearu pidasin kapas minust väga lähedalt mööda keegi hoolitsetud välimusega noor naine kõrvi hobuse seljas. Mul polnud aimugi, kes ta selline oli, kuid ta näis olevat rikas ja priviligeeritud. Läkitasin tema suunas napi naeratuse. Sellise, mida ma avalikus kohas võõrastega kohtudes ikka kasutan. Ja tema vaatas mulle lihtsalt tuimalt otsa, nagu poleks ma naeratusega vastamiseks piisavalt tähtis. Niisiis lasin ta maha. Seejärel läksin tagasi oma auto juurde ja sõitsin edasi. Veetsin kaks päeva Cotswoldis ringi sõites ja see ei meeldinud mulle üldse. Ja mitte sellepärast, et Cotswold oleks ebameeldiv olnud. Hoopis auto oli. Te, olete maailmast eraldatud, asuta liikuvas, sõidukis ja tempo on samuti täiesti vale. Olin harjunud liikuma jalgsimatkajale või siis vähemalt briti raudteele omase kiirusega, kuigi need kaks teevad tihtipeale sama välja. Niisiis jätsin pärast erinevatest Chipinksitest Sloottersitest ja twitmes Apomde mootoritest läbi sõitmisele kulutatud päeva auto suure kergendustundega rood või parklasse ja jätkasin teed jalgsi. Ma olin Broadwayl viimati näinud mitme aasta eest ühel augustikuisel pärastlõunal ja see oli osutunud tõeliseks õuduseks, mis koosnes sklerootilise liiklusest ja igal pool kondavate päeva matkajate massidest. Aga nüüd, mil hooaeg läbi oli saanud, tundus koht vaikse ja unustatuna. Kohalik peatänav oli peaaegu inimtühi. Tegemist on peaaegu absurdselt ilusa kohaga täis järsu kaldega katuseid, väikeste ruutudega aknaid, rohkeid katuse viilusid ja geni väikeseid aedu. Selles, kuidas kuldne Cotswoldi kivi valgust endasse imab ja seejärel ise seda kumama hakkab, pannes prodsugused, kullakesed, igavikulised särama, on midagi erilist. See päev oli tegelikult päikesepaisteline ja imekaunis. Õhus oli kübeke sügisele omast kargust, mis tekitas tunde, nagu oleks maailm imeliselt värskelt puhtaks küüritud paik. Hay Streeti keskelt leidsin viida mis juhatas Cotswold vôi matkarajale ja sukeldusin seda järgides vanade majadevahelisele teele. See kulges üle päikeselise aasa ja edasi mööda lauget nõlva üles kõrgel küla kohal asuva ülepingutatult suure dekoratiivse proodvaid Howeri nimelise torni juurde. Ülevalt avarale iimshami orule avanev vaade oli viimase peal, nagu sellistes kohtades ikka. Kergelt voogavad trapetsikujulised põllusiilud kadusid kaugete metsaga kaetud küngaste vahel. Suurbritannias on endiselt rohkem laste juturaamatuillustratsioone meenutavaid maastikke kui üheski teises mulle tuntud riigis. See on niivõrd tihedalt asustatud ja tööstusele orienteeritud väikest saart arvestades silmapaistev saavutus. Kuid ometi ei saanud ma lahti mõttest, et 10 või ehk 20 aastat tagasi võis vaade olla veelgi pastoraalsem ja nauditavam. Sedavõrd ajatult kaunil, nii enesestmõistetavalt, kauges minevikus juurtega kinni oleval maastikul viibides on lihtne unustada, kui kerge on seda kaotada. Minu ees avanemas vaates jäid silma kõrgepingemastid siia-sinna rajatud elurajoonid ja kauguses päikese käes sillerdavad hulgiladude aknad. Hullemgi veel, hekkide hoolikalt põimitud võrgustikus oli selgelt näha kulumisjälgi ja katkemis kohti. Nähtu meenutas Schenill koes voodikatet, mida kellelegi sõrmed on jõudeajal natuke näppinud. Siin ja seal selliseid ülekasvanud heki jupid nagu merehädalised hüljatutena keset muidu täiesti lagedat maastikku. Kas teadsite, et aastatel 1945 kuni 1985 hävines Inglismaal 154497 kilomeetrit hekke? Piisavalt palju, et nendega maakerale neli korda tiir peale teha. Valitsuse maapiirkondi puudutav poliitika on olnud sedavõrd segane, et 24 aasta jooksul oli talunikel võimalik saada ühte toetust hekkide rajamise ja teist nende ülesuurimise eest. Aastatel 1984 kuni 1990 hävines vaatamata hekkide likvideerimise toetuse kaotamisele veel 85295 kilomeetrit hekke. Te olete kindlasti sageli kuulnud, mina tean seda sellepärast, et veetsin kunagi kolm päeva hekidele keskendunud sümpoosionil et hekid kujutavad endast tegelikult maastiku ajutist elementi. Liikumist takistavad jäänukid ja kõik katsed neid päästa. Tegelikult pärsivad maapiirkondade loomulikku arengut. Tõepoolest, järjest enam jäävad kõrva seisukohad, mille kohaselt igasugused säilitamisvõtted on tüütud, tagurlikud ja takistavad progressi. Hetkel, mil ma seda lõiku kirjutan, on mu ees laual lord Palambo arvamus mille kohaselt pärandi laialivalguv mõiste tervikuna kujutab endast nostalgilist taaka olematu kuldajastu jäänukid, mis oleks tegeliku olemasolu korral tööstusrevolutsiooni surmaks kujunenud. See on niivõrd Alp lähenemine, et mu süda lihtsalt lõhkeb. Kui jätta kõrvale kaalutlused, mis lubaksid selle väite loogika kohaselt maha lammutada ka Stonehenge ja Londoni Toweri siis tegelikult peab mainima, et paljud hekid on olemas olnud juba väga-väga pikka aega. Tean ühte väga nägusat hekki Cambridge Jerzys, mis kannab nime Judis Heaš ja on vanem kui soolsbury katedraal, vanem kui York, minister ja tegelikult vanem kui vaid mõned üksikud hooned Suurbritannias. Kuid sellele vaatamata ei kaitse seda hävitamise eest mitte ükski õigusakt. Kui tee peaks vajama laiendamist või omanikud otsustaksid, et eelistavad oma krunti piiritleda aiapostide ja okastraadiga saaks vaid mõne tunni buldooseri tööga olematuks muuta 900 aasta jagu elavat ajalugu. See on hullumeelne. Vähemalt pooled Suurbritannia hekidest on rajatud Tarastamis eelsel ajal ehk koguni viiendikule on algus pandud anglosaksi perioodil. Aga põhjus nende päästmiseks ei ole sugugi tingitud sellest, et hekid on alati olemas olnud. Asi on hoopis selles, et need annavad maastikule ilmselgelt ja vaieldamatult väga palju juurde. Neil on Inglismaale Inglismaa näo andmisel kanda keskne roll. Ilma nendeta oleks see nagu kirikutornidega Indiana. Mõnikord ajab see mind täiesti pöördesse. Teil on siin selles riigis kõige nägusamad, kõige enam pargiga sarnanevad kõige laitmatuma kujundusega maapiirkonnad sajandeid kestnud väsimatute ja instinktiivselt parendustööde tulemus. Ja teie seisate vaid poole generatsiooni kaugusel sellest suurema osa igaveseks hävitamisest. Ma ei räägi praegu nostalgilist taagast olematu kuldajastu jäänukist. Me räägime millestki, mis on roheline ja elus ja võrreldamatult kaunis. Niisiis, kui keegi veel peaks tulema mulle ütlema, teate, hekid ei kujuta endast tegelikult iidset maastikuelementi saate minu käest väga suure tõenäosusega molli. Ma usun kindlalt Volthri kuulsasse maksiini. Härra, ma ei pruugi nõustuda sellega, mida te ütlete. Kuid ma kaitsen surmani teie õigust olla täielik sitapea. Aga mingil hetkel tuleb kuskile siiski piir tõmmata.