Mina olen Marje Metsur ja loen teile, Ernst Särgavaloo nõia juures. Tuba oli seest kõigidki pisuke. Tagatoa seinas paistis vildakas aken kahe silmaga. Üks neist oli vist juba ammu pimedaks pistetud ja kandis oma auväärt mustade raamide vahel sisse puhuvad tuuletõrjeks vana kuuevoodil tiiki. Teinegi oli kaunis tõmmukas siiski veis selgesti aru saada, et see ikka veel klaas oli. Akna peal seisis trobikond väikesi pudeleid, üks mustem ja inetum kui teine. Pudelite vahel ronisid mõningad kärbsed, kes aeg-ajalt omalt poolt ka nagu pilte pudelitele maalisid. Toa auklikul savipõrandal asetsesid väike kapp seina ääres ja kakskolm märu põhjaga puutooli. Ja see oli kõik see kraam, mis sisse astuvale noormehele silma paistis. Süda kukkus Noormehel külmaks, kui ta mõtles, et nii sugusestki hurtsikus võivad inimesed elada. Lühikese teretamise peale ei lausunud kumbki toasolija sõlagi. Ahju all oli tasast kilgi kirjuksumist kuulda. Sisseastujad tabas piinlik tundmus, üks palavus tõusis teise järele. Ja noormees ei leidnud sõnu, millega juttu alustada. Eks võtke istet, ütles viimaks vana Amor, kaunis külmalt. Kõik oli jälle vagusi. Noormees istus. Kas oli ka asja? Päris vanaeit natukese aja pärast, kuna ta kolde pealt kogu otsast pisukese pott paja ära võttis ja käega aset katsudes selle keedunõu ahju ette nurka maha pani. Jah ju olidki sugu pärast kah, vastas noormees, süda peksis tal sees. Ta isegi tahtnud aru saada, mis see pidi tähendama. Kas sõnad ei tahtnud Talvoori minna? Kõik oli talle nii hirmus vastumeelt, kõiki naistele vastuoks olevat. Ja see imelik eid seal nurgas, mida ta kõike ei tee. Kuidas ta kätega paja kohal vehkleb, pomiseb ülespoole, vahib jälle, pomiseb. Järsku hakkas eitasa laulma. Noormehel käis kui terav okas läbi südame. Aga siiski seisis ta liikumatult paigal ja kuulas, kuidas vana mornõmises. Visiige siis hiljem siis pruuke kalliki keele Käis auraya vuhiseb, vuhiseb. See tuleb siis rahuke RAO ooke r veks teeb, kerre teeb hästi, keeb niisiis vii siis siis siis Eesti, siis rohuk, kallike. Nii plaju jõudis noormeeshinge kinni pidades kuulata. Siis jäi eit jälle rahulikumaks, jättis pajanurka, tuli tasa Datsutadestoor mehe ette, kuhu ta väikese madala laua ees olevale tühjale toolile istus. Eideke näis hästi vana olevat, seda tunnistasid tema hõbevalged juuksed, mis olid patsipalmitud ja lagipähe sõlme seotud ja kuivetunud kortsulised palged. Kumbagi silma näis paks kae katvat niiet teda julgesti võis pimedate sekka lugeda. Keha poolest oli ta kõhetu, lühike ja küürus. Seljas kandis ta Naru Jakikest ja pikka triibulist punase musta kirjaga seelikut. Kõrvalt eriti veel eemalt vaadates võis vanaeite kaunis suureks küsimärgiks pidada säärase vana mulla ees tundist noormeest tahtmatult hirmu. Vaevalt oli eideke istunud, kui ta kaunis käreda häälega ja järsku küsis. Ja kustkohast sa oled? Ma pole just mitte väga kaugelt, seletas noormees sõnu keerutades, sest oma elukohta ei tahtnud ta hea meelega avaldada. Nimelt kust kohast? Päris eit vähe armsamalt. Vähese köhatamise järel vastas noormees mõisast ust, küsis vanamoor, nagu ei tahaks seda kuuldud sõna küllalt uskuda. Kus olled mõisast või? Jah, oli lühike vastus. Sa tead ju, et ma olen pime, pime juba lapsest saadik jäigema elani jumala armust. Ma ei suuda siin näha, sellepärast ütle ka, kes oled, kõnelesid aeglaselt ja ennast vabandades. Ma olenaadner vastas võõras pikaldasel ning pool venitades. Aadrimer küüdi Zeitpoliti imestudes pooliti nagu küsides. A R. Marisa Opmann, jah. Hemis valvaja, siis teid siia minu juurde. Mis head on teil kuulutada? Päris vanamoor. Tees hääle hästi lahedaks. Sõnu otsides seletas noormees, kes teab, kuidas asjad lähevad. Härra on surnud. Leskproua andis oma mõisa mulle rendile. Et tulin siia teie palvele, kas teie ei võiks mulle kuulutada, mis sest asjast saab? Teraselt kuulas eideke iga sõna. Siis ütles ta kaunis tasase ning haleda häälega. Eks see kõik ole jumala käes. Maxanju sähvas Aadner ja pistis hõberubla vanamoorile pihku. Tasakesi laskis eit rublakese oma näppude vahelt läbi lauakasti libiseda. Kuna ta jällegi sosistas, nagu ei oleks talle raha antudki. Surma. Kõik teab? Jah, eks tema käesolev seletas Aadneri iseeneses pahane, etteheite veel midagi ei ütelnud. Olen paljugi teie pagadusest kuulnud, et teie oma palveabiga võite midagi rääkida, mis on saladuses, kõneles noormees meeli ja sealt edasi siis julgesin ka mina teie jutule tulla. Ehk olete nii hea ja soovitega minule midagi teatada? Raske on küll niisuguse inimese saatuse siis vaadata, kes oma elulaeva tüüri ühe vanaeide kätte annab vastaseid kibedalt, sest talle ei tundunud see meelitus kõne sugugi hea olevat. Kas sa pole ennemalt iialgi kuulnud, et laev ja tüürimees inimese elu laevas üks on, seletas vanake. Kuna ta noormehega kõneldes teie asemel nüüdsina ütles. Aga olgu pealegi. Nende sõnadega kiskus ta lauakasti lahti, võttis sealt vana lauluraamatu välja, puhus mitmesse kohta lehtede vahele ja pani ta siis lauale. Kas pean välja minema? Küsis järsku Admer. Ega mina ise lugeda mõista. Nüüd võttis ta lauluraamatu panida kinniselt pahema käe pika sõrmeotsa ja lükkas ta parema käega veerema, kusjuures taimises tasa, liigu kergelt kiigu, kallis vaarandusekene. Ütle heada, näid Ta tee ta tulevaste tundidele. Järsku kukkus lauluraamat näpu otsast lauale ja oli ühest kohast lahti. Kohkudes tõusis Toordes püsti. Naerake nüüd õpetas vanamoor ja pani Kääramatu peale. Siin on kallis jumala sõna, see peab teile päevi ette kuulutama. Aga valida jääb teil endal. Ütelge kustpoolt lehekülje pealt ja mitmes rida alt äärest või ülevalt. Kaua seisi saadner vait. Sätendav silbil vaatas ta imelise naise ja raamatu peale. Ta oli täiesti hirmu võimuses. Ekste vali, ise palus viimaks Admer. Hea ja kurja valimine on ikka igaühe võimuses vastaseid naeratades. Aga ma ei tea ju, mis tuleb, hädaldas noormees. Olgu siis ma lõpetan, vastas vanake, tõmbas lauakastist ühe lauakese välja ja viskas lauale. Pealvastase Admer, parempoolne raamatuleht, seletas eit siis pistist oma väikese sõrme, ühte laua augukesse. Neid väikesi augukesi oli laua sisse rohkesti lastud mitmendas augus, ülevalt poolt arvatud ollu, sõrm küsiseid üks, kaks, kolm, seitsmendas altpoolt oli vastus. Loe siis seitsmes RIDA lehe alumisest äärest käskis nõiaid nagu parv kirpe rända süle, Aadnerisi ja higi tõusis ta otsaesisele. Väriseva häälega luges ta viimaks kes saab sind austama, kuis võitsa suurust püüda. Nii hirmsas valus seal. Siin peatus, Aadner tahtmatult. Loe loe käskis sõit. Et kurja valitsesid ja kuradi meel tegid jälle nagu tahtmatult peadus aadel lugemises loega terve sall mära, muidu ei saa aru, julgustas seid. Kui elasid veel ilma peal, nagu oleks uss noormeest hammustanud. Nõnda järsk, viskas ta raamatu lauale, kuna ta ise nagu minestanu, pea alla laskis vajuda ja mõtteisse uinus. Issand jumal, õhkas ta. Austama Suurus, Halitsed, rääkis eit, kuna ta käed üles tõstis ja hüüdis. Admer. Sääderry käeks äga rikkaks, rikkaks, Rikkaks süüdist noormeest nagu meeletu istme pealt üles karates. Teisel silmapilgul oli tal rubla tükk vanamoori sülle visatud ja kolmandal oli ta toast väljas. Veel helises nõiamoori, kõrvus tasane, sosin. Kaks. Kaks. Ja siis oli kõik kadunud. Müristab ohkas eit. Sest õues oli tõesti müristamist kuulda. Jumal ole mulle vaesele patusele armuline, emises vanaeit ja tõmbas endale risti rinna ette. Eid värises.