Tere minu nimi on Allan Noormets. Ja ma loen teile Pedro krusteni loo. Üks mees otsib õnne. Eile, ma nägin ühes kaubamajas oma tuttavat. Ta käitus imelikult. Mulle näis, et kahtlaselt. Peitis midagi põue ja vaatas ise kartlikult ümber. Seisatas siin ja seal, lettide ees. Võttis ühe ja teise asja pihku. Ta liigutused olid tõepoolest kahtlased. Kas poetab salaja taskusse? Põu on juba pungil. Näppaja. Läksin ta juurde. Tahtsin terake kohutada, ütlesin ta selja taga. Kuulge teie, ta pöörduseda silmis oli rõõmusäde. See aga kustus kohe, kui nägi, et see olen mina. Näkku tuli pettumus. Ütles sina juba mõtlesin, et nüüd pannakse käed raudu. Kas kahetsed, et ei pandud? Kangesti kahetsen, vastas vaene mees nukralt kaubamaja detektiive täis, nad peaksid ometi. Tahad, et arreteeritaks? Kogu südamest, tahan, vastas ta. Kui küsida tohib, miks sa seda siis nii kangesti tahad? See on mu suur unistus. Tahan rikkaks saada. Üks naine sai talle anti mitukümmend 1000 dollarit. Kas selle eest, et ta näppas poest valearreteerimise pärast? Mida sa endale põue toppisid? Ma nägin, et sa seda tegid. Ise vahtisid hirmunult ringi. Hirmunult. Kas oli ikka hirmunud nägu? Oli küll. See on siis hea. Ma tahtsin end kahtlaseks teha. Mis sul põues on. No kui nad mu kinni peavad ja läbi otsivad, eks nad siis näe saavad pika nina ühest teisest poest ostetud kaup sedel juures, et makstud. Siis on nad sisse kukkunud vale arreteerimine, seda ma neile ei kingi. Nõuan 100000 dollarit valuraha. Või kohe nii palju, ei ole palju. Tavaline taks. Eile lugesin lehest, et üks daam nõuab ka 100000 dollarit. Siis tulin mõttele, et täna teen proovi. Alati kui lehest niisugustest asjadest loen, lõbu vana unistus lõkkele ja ma lähen keema. Olen ammu unistanud suurest raha patakast. Mis eestlase daam? Ah tema, temal on teine asi, aga ka auhaavamine, üks võimlemisõpetaja kool saatnud ta kursustele, neid korraldanud, ma ei tea, mis selts American Association of Sex Education kantslers. Tahame, arvanud, et saab sealt tulusaid näpunäiteid, kuidas delikaatseid suguelu küsimusi lastele seletada. Aga eksinud hirmsal kombel. Instruktor seadnud kursandid paariviisi seisma, ikka nii, et meesterahvas ja naisterahvas mehed, seljaga naiste poole ja siis käsutanud õpetaja mees, et nüüd mu daamid, patsutage härrade kannikaid. Mis jutt see on, ausõna? Pätte bodoxoffemmen. Need on instruktori sõnad. Mis kasvatusliku või muuta sellega daamidesse sisendada, tahtis, seda ei tea. See aga on teada, kuidas meie daam reageeris, hakkas vastu, ei seda tema eide alandav ja tülgastav läinud skandaaliks. Teiste patsutamine jäänud siis ka soiku. Meie draamaga lahkunud kursustelt, aga ta ei pääsenud šokkima, juust selle viis koju kaasa. Peast nagu segane, kaotas koolis koha, pidi otsima abi arstilt ja nüüd on külm. Külm ei tunne seksi asja vastu enam huvi, noor inimene, see on talle suureks kaotuseks. Ta on oma kahjuraha peale ümber arvestanud täpselt 100000 dollarit. Ega see talvel käes ole, ütlesin, ma tuleb advokaat võtta. See nõuab suurt honorari. Advokaat läheb välja õnne peale, vastas mu tuttav. Kui võidab protsessi, saab saagist oma osa. Kui kaotab, ei saa midagi. Sull see kõik nii hästi teada, imestasin ma. Kogu aeg selle peale mõtelnud, et kuidas ma siis teen ja inimesed saavad mitmel viisil suuri summasid suurt valuraha. Aga kehalise vigastuse läbi ma ei taha saada. Pole suurem asi, kui istud rahahunniku otsas, aga oled ratastoolis vigane. Parem, kui tegemist on vaimse kahju ka. See on ka niisugune tume asi, kus keegi ei saa ütelda, et nõuad liiga palju. Ütlen, et minu au on kõvasti haavatud, et aga, ega ma miljonist unistadagi. Miljonid on suurte ninade asi. Jacques kliin nõuab ühelt fotomehelt poolteist miljonit kes nõuab presidendi lesk. Nüüd proua unasiks seisis paari päeva eest lehes. Kas sina siis lehte sugugi ei loe? Loen küll, aga aga kõige tähtsamad asjad jätad lugemata. Mis piltnik talle paha on teinud. Proua ütleb, et teeb ta elu põrguks, passib ilmast ilma oma kambaga viiendal avenüül ta kortermaja ees. Proua ütleb, et elab nagu vang ei julge välja tulla, kui tuleb, kohe rünnatakse. Rünnatakse nujah, mehed jooksevad oma kaameratega ta peale tormi, eriti see üks, kes teda kiusab. Ühe. Ta lõi kord väga osava löögiga pikali. Kallellanda nimi. Nüüd on kohus niisuguse korralduse teinud, et kallella ei tohi ta majale lähemale tulla kui 100 jardi. Ja ta endale 50 jardi. Aga kes seda distantsi pidada saab, kui nad näiteks teatris kokku satuvad? Sa ütlesid poolteist miljonit? Jah, tülitab teda. Hingerahu häirimine teeb nii palju kahju, et poolteist miljonit. Fotomees aga nõuab proualt miljon 300000 dollarit kahjutasu. Kuna prouad takistavad ta elukutselist tegevust. Kus sina siis elanud oled, et sa nii tähtsaid asju ei tea? Küsis mu tuttav üsna imestunult. Ei tea mulle, need ei ole silma hakanud. No ja suurte sakste asi, mina leian, et kõige parem on vale arreteerimine mõnes suures kaubamajas. Nad küsivad, miks sa need kaubaartiklit põue oled peitnud? See ei ole nende asi, kuhu ma need panen. Ma võin peita need kas särgi alla või toppida pükstesse, neil ei ole sellega tegemist. Aga kui nad mu kinni peavad ja üle kuulama hakkavad, on nad mul peos, sest see on vale arreteerimine. Hiljuti seisis lehes, et kaks naist on oma eesmärgile jõudnud sinu omast palju kavalam võttega. Nüüd tuleb välja, et väga tähtsad asjad jäävad sul endal kahe silma vahel. Detektiivid märkasid, et kaks naist trügib ukse poole, kaubakotid pungil, aga kassa ees nad ei ole käinud. Pidasid need naised kinni ja palusid astuda kõrvalruumi. Palun aidake kassa kviitungid, et naised näitasid. Juba kaks päeva tagasi olid nad oma arve õiendanud. Aga miks te nüüd selle kaubaga tagasi tulite? Ega naised seda ütelnud, et tulime selleks, et teid sisse vedada. Nendel oli ilus vabandus, valmis või seletus, sest vabandada nad ei mõtelnudki. Ütlesid, et meie tahtsime ilupakendit. Nojah, et pakitaks kinkepakki, tore paber ja ilusad lehvid, nagu neid kaubamajas ikka meisterlikult tehakse. Aga teie tahtsite uksest välja minna, ilma et kinkepaki oleks tehtud ja seda küll vastased naised. Nägime, et pakkimisleti ees oli palju, ootajaid meil aega ei olnud, mõtlesime ümber ja otsustasime koju minna, et seal ise ilupakid valmis meisterdada. Noh, ja siis? Asi läks kohtusse, seal mõisteti naistele valuraha välja ühele 10000, teisele natuke vähem, ma ei tea, mis põhjustel vähem. Kas oli temal vähem valu või oli ta au väiksem, ütlesin ma. 10000? On liiga vähe, leidis mu tuttaval. Mina ütlesin, niisugustel puhkudel nõutakse kviitungi ettenäitamist, et arve tasutud. Aga seda kohtus ei nõuta, et inimene näiteks ette. Mis asja? Küsis mu tuttav vahele. Et tal on tõesti au olemas. Sest kui küsimuses on au haavamine, siis peab ju ka auolema, mida haavata. Tuttava nägu läks laiale naerule. Mees ütles muretult. Ei. Selle ettenäitamist ei nõua keegi. Siis õnn kaasa ütlesin ma kaubamajast lahkudes. Tema jäi veel sinna.