Tere, olen Rain Simmul ja loen teile Nicolai batuurini. SiniWinused viisi metsad. Aastaajad vahelduvad nagu lapseilmed oma tulekust ette teatades. See, mis nüüd tuli, tuli ootamatult. Mõnede märkide järgi võis oodata, et jääb vali valge tall. Aga vaata Brahmakut. Põhjala laante kohal seisis sinine Winu. Kuigi puude jalus puhkasid veel valgete põhjapõtradele põlishanged. Ja külmaramm oli öiti nii kanged, kangutas lahti, kaljulukk, lõhkus paukudes puude rindu. Siis paistis sealt puu süda valge ja vereta, kuid siiski süda, mis öeldakse puudel puuduvat. Südametus tuleb ju etega inimeste juures. Ometi ei ütle keegi, et see neil puudub. Puh habe, kus ta ka praegu ei viibiks, arutles sellest, kui jahmatas tõsiasjast puht habedagi eluaeg mänguasjadest tõsiasju ja kinkis neid suurtele. Näiteks ilmetu igavest raamatuist voltista paber, loomi ja linde, mis läksid laste juures nagu jäätised. Igas külas külas olles lõhkus ta ilm alati ära mõne ustaka faasi või koletu kroonlühtri. Klaasikillud kinkis plikadele keksukivideks. Näiteks silma näiteks. Vahepeal oli päike jõudnud kevadpunkti. Ta nagu ei liigukski taevakaarel vaid seisaks ühel kevadpäevasel kõrgusel, nii nagu oleks punkt valesti pandud. Vahel tuleb ette mõnesaja meelses kirjas. Aga see ebapäike aina paistis ja paistis ja koguni kostis kui seppade tuline naer. Selle kätte sulas, põhjamaa tumm lumi. Kadus nulgude valge uni. Ärkasid nõlvade juba ojad ja imesid, ent suurte kevade ärevil jõgede külge nagu kutsika, tema hundi rinda. Lume alt algul arksi hakkasid paistma puhmikuda ja puubeebid. Lätta turIaadi mullused marjad, pesapaigad ja uru suud. Ümber rohetava koiva luu küllap kammitsate jõudnud ka karu kanda. Lumi, lume lõputus sulas, kuid ei kadunud kuhugi. Tavaid muutis olekut ja aset. Lumi muutus sinitiivuliseks. Taia kõrval hiidhaava kõrgelt ladva oksalt alla jalgu pendeldas. SiniWinused Laaned, sinu minused, Laaned, lalises ladva laps, puht habeme kõrva. Ja ladva Rillukas kõkutes naerda nii et ta mullustest haavalehtedes türp lehthaaval lagunes koost ja alla orgu pudenes. Mul on külm tihkus väike ladvaleid. Laena mulle oma habet. Ja tõmbus oma oksa naabrist natuke eemale. Ladva laps vaatas mossitades orgu, võib-olla oma leherbi järele, mida tuul seal lehthaaval laiali luudes. Puhv habe vaatas naeratades mäe tippu võib-olla loojangupäikese järele, mille punane serv nagu häbijäär veel paistis. Nad vaatasid, vaikisid. Veidi aega hiljem nad vaikisid ja vaatasid. Mis su nimi on? Kostis korraga keeruline küsimus. Puhl, habe. Mees ütles seda viivitamata nagu oma lemmiknime. Ja küsis, mis sinu nimi on. Ladvalapse nimi oli vist kaugel ära pandud. Pikk, pinev viiv kulus kuni ta oma nime ära tõi. Kerstinaate see ei ole võimalik. Väärutas puhmade pead, kattis silmad pihkudega ja hakkas haavalehena võbisema. Miks sa nutad? Küsis väikel advaleid rahulolevalt. Mees rebis peod näo küljest lahti. Oli näha, et ta tasakesi naeris. Miks sa naerad? Küsis Väike-ladva mõistatus rahulolematult. Kerstinaate Kerstinaate Kerstinaate. Milleks seda veel vaja? Ütles Väike-ladva laulutaja ja ta suured hallid silmad valgusid sinakas nagu liiv. Päike oli ammu laanepakku laskunud. Õõtsuvad puuoksad, riivasid tähti ja kevadtaevas kilises kuulmatult. Ja siiski kuuldavalt neile kahele puh habemele ja tema väikesele ladvaleiule. Nad istusid endiselt ja ikka veel küündimatult kõrgel puuoksal kõrvuti kuuvalges punased suud palges. Aga oma jalgu nad enam ei pendeldanud. Nad hoidsid oma kepsud töötlikult paigal. Põlved saamatult koos. Ö tuules hällivas õõtsuvad laanes olid nende jalad nagu olematud oksad mis sirged ja sirus. Ainsana püsisid paigal.