Mina olen Mart Koldits. Loen, Albert Kivikas kaks miniatuuri. Esimene neist on lehmen, naine. See oli lõik heinas kraavi kallas, kus istusin. Nukrus vähja tõvena südamelihases. Põlised puud juurtega kihvu pidi sammaldunud mullas põõsail õied suus, õitel värvid, põsil, kahin, lehis, tuul. Keset metsa oli ehitatud paberosside ja hültside vabrik. Selle võllide ja rataste tuli kõrge laul omas tubakaparkimise lõhna, lääge mageda veniva. Siinsamas põõsastikus elas paberosside topija ürgaja naine, kes üksikul jalgrajal istmel mängis klaverit. Linnud olid oksil orkestrite nokkade vahel. Siis ta ilmus mulle tehnikust, jäi seisma säravana mõtte, istus mu sülle ja ulatas mulle šokolaadi tassi. Kui teda suudlesin. Mulle tundus, nagu oleksid tal elaja lõuad ja sõõrmed. Ja kui ta lõpuks tõusis küllastunud mu sülest sirutas surevaid liikmeid ja hakkas sööma pikka lõikheinakraavi kaldal. Lehm. Ja ammuse vehkles händ lehvikuga kui kadus ihaldatavana tehnikusse, kus hakkas jälle klaverit mängima. Jämedat puudude mööda ronisega üles karu otsima kärgi ja mett. Jänes härg. Kusagil linnas majas, kus vaevalt tundus valgust. Käes, oli mul pikk haljas mõõk, tagaspidi kõver. Mu ees, Sõi kaera teri, lumivalge kodujänes. Ta oli nii vagusi, et ainult arõkid, seal suu liikus kahtepidi. Virutasin talle mõõgaga turjale. Tapariist läigata sähmases videvikus, kui langes jänese selja lülidele. Kuid jänes jäi rahulikult endiselt kaera teri närima. Mõtlesin, et mõõk on nüri ja ihu siin ta vahetaks ninarätiga ning hakkasin jagama hoope kõigest jõust lumivalgejänese turjale. Kuid ikka näris jänes kaera teri endises rahus. Ei tilkagi verd, ta selgroost ei kübekestki karvuda valgest villastikust. Ent seal lõin kogemata hoobi mööduda selgroost. Mõõk langes sihvatades jänese väikesele sabale. Röögatas siis äkki ja tormas mu kallale, lumivalge suure härjana, sarved ees, pistmaks mulle makku. Lasksin langeda raske hoobida sarvedele, kui te need lõid ainult kaks suurt hammast mõõga terra. Järgmise hoobi asemel lumivalge härg virutas mu oma sarvedega kõrgele õhku, et kukkusin otse, kaksiti ta turjale. Siis härg jooksis toast trepist alla, välja, tänavale. Ma pidin ratsutama ta kukil. Jooksis läbi linna läbi tänavate üleplatside suur valge härg kuid tal polnud saba taga.