Mina olen Elmo Nüganen ja loen Voldemar Panso portree Mikk Mikiver-ist. Niisiis teatriilmas sigines Mik sigines kuidagi isemoodi, peaaegu märkamatult. Ei mingit, ma tulen, ma tulen, ei mingit ta tuleb, ta tuleb, oli olemas ja kõik nagu uss õunas või rusikas lõuas. Mängis kohe keerulisi roll, lavastas kohe keerulisi tükke. Võttis varsti vastu kõige keerulisema rolli peanäitejuhi osa. Pealinnateatris libises sageli televisiooni ning jällegi kaheselt näitlejana kaamera ees või juhtides näitlejaid kaamera ees. Raadiosse sigines ta hääl. Karm, pisut Nasaalne, monotoonne, aga ülimalt kontsentreeritud. Filharmoonia Fishideltki võis lugeda tema nime. Aga kõik, ütlevad Mikk. Nagu olekski tema preenini. Mikk. Mikk, lavastas. Mikk mängis. Mikk tegi Miki teinud Mikk ütles. Mitt luges Mikk, lubas. Mikk tuli. Miki tulnud. Mikk. Niisugune Mikk. Millal Mikiver Mikk sai, on raske öelda. Muidugi juba lavakunstikateedris oli ta kursusevanem ja Mikk, aga siis oli ta konservatooriumi Mikk. Mõni aasta teatriseinte vahel oli ta lihtsalt ei keegi selline uus, keda vaadati ja kes ise vaatas. Põhimõtteliselt teda ei olnud. Siis tuli noorsooteater ja äkki ta oli, oli täiesti, oli habemega, kohe oli keskealine ja kohe ei olnud keskpärane. Kas alati hea? Rohkem alati uus. Näitlejana valdas võrdse plastik aga sõna ja keha sõna kandmises oli tugevam kui sõna andmises. Mic pole õnneks neid, keda on kahel käel vastu võetud ning kellel on Kell helistatud. Miku kallalam, kriitika purenud, tantrotsitud tema Aldrotsinud. Mikk näitab hambaid, tõstab niimoodi igemeid nagu susi või kui ta vist ise ei teagi. Teda pole kerge lüüa, sest on loogiline mõttetihe ning suunakindel. Ainult kui iseennast lööb, on kergelt haavatav. Mick pole uusajakirjade järgi, vaid elutunde järgi Miku nuus, seda pürgimata mitte uus Uueks, saades end uuele häälestades, vaid lihtsalt, olles naise tänase päeva mees. Tänasesse päeva tuleks eilsest. Mikk on tähele pannud, mida eile tehti Daneelset Ilu endast läbi lasknud nii oma mõtet maitset arendanud. Kas Miku noor kas Mikun olnudki noor kass Miku noorusest küsitud Jaan seda vajagi küsida? Noorusega vabanetakse siis, kui küündita või kui lollusi tehakse. Mikko on elu soosinud, teda hõlpsasti Otsaliseks oodatud ja tegijaks tellitud, aga siis on ka täiemehest pidanud välja tulema. Näitetrupi lava, Rum käes, öeldakse alla, kui sinul on antud. Nõua, sest sinult nõutakse seal Miku isegi heidutanud tema kabuhirmu viinud andekad, nii idee, nemad loovad naerdes ja ei vastuta. Kui üldse Miku annetest rääkida, siis on need anne õppida. Anne, kuulata, anne mõelda. Anne kahelda. Kas maksab toonitada, et need anded kokku annavad ande oma andeid arendada. Nii on Mikk kahest hirmsast lavastajate karist mööda pääsenud maitsetus ja pealiskaudsus. Kolmandad hirmsat needust mulisemist pole ta kidakeelsuse pärast karta osanud. Miku töökohta võidakse öelda, see pole minu maitse, aga mitte maitseta. Võidakse öelda, ma ei jaga seda mõtet, aga mitte, et see on mõtteta. Mõnele näib Miku mõte liiga sirgjooneline. Mõneleda loome valt tundevaene või pisut vähe poeetiline. Need fenomeni pole vaieldavad, sestap pole mõõdetavad. Ja nad pole loojast lahutatavad. Nagu lavastused, mõrkjad. Ta on mõrkjas näitlejana inimesena. Ta tundeelu on surutises timmitsev, jugadena paiskub ja kare. Helluski on kare. Nii et mitte tunde ega poeesia, vaene, vaid tunde ja poeesia kitsi. Miku looming ei naera naerda. Fotol ei sobi. Ja kui uskuda, et sünnipaik inimese kujunemisjälje jätab, siis võiks Miku Loksa poolseks pidada. Aga mitte niisuguseks, kes Loksalt ilma merele purjetanud ning purjetuuled veresse laulma jätnud vaid niisuguseks, kes mere kaldal ihanud ja igatsenud mingi iha ja igatsuse verre. Mikk on neid väheseid lavastajaid, kes on õppinud analüüsima ja noppinud sünteesima kellel lahkamist on vaja kokkupanemise pärast, nii et analüüsitav muutuks sünteesis produktiivseks. Ta on õppinud näidendi abil looma uut kunstiteost, mille nimi on etendus. Aga ta on püüdliku uurimisega jõudnud selle lihtsa tõeni, mida valdavad vähesed. Lavastaja on vabavaid näidendi gravitatsiooniväljas. Ta interpreteerib autorit, kui te iseennast. Ta mõistnud peamist autor algatab, lavastaja lõpetab. Selle valemi abil on ta loonud sugestiivse mõttepilte, mida autoril ei ole ja mis on lahutamatult autorist. Ja kuidas Mikul läheb? Nagu kõigil, kes laulavad, sest ei saa vaiki olla. Valulise õnnega. Aga Mikk on näitleja alustas näitlejana kummalaule asendamatu kummalan vajalikum lavastajana pealavastajana. Niisugune teatrisituatsioon, kes on loodud rohkemaks kui näitleja, peab ohvriteks valmis olema. Teiste rullidel sündida aidates mängib näitejuht salaja maha kõikuma rollid. Mikk tõi näitlejana näitlejate hulka oma näo, oma helikategooriliselt kompromissitult, võtke vastu või ei? See pole laenudest lapitudega ümbertegemisele alluv, vaid mängulaad, mille on sünnitanud see närvikava, see aju, füüsis, Seidi seest eetika ja see kultuur. Neid tükki pole palju kusliku mänginud, aga ükski rollidest pole veel üks roll kadunu, kristalselt selged, terava, otseselt teritatud kontuuriga, mille mälestust ei armasta nii hõlpsasti aeg. Ka trollide hindamisel on jäänud kahte leeri just kahte leeri ja, või ei, Miku puhul puudub leer, kes ütleks, oli kah. Kõik ta rollid on väga Mikulikud, kuid ükski neist pole teisele vennaks. Saladus on lihtne teada, raske täideviija. Iga roll kannab kordumatut mõttekonstruktsiooni. Neil on erinevad mälestused, erinevad igatsused. Seepärast ilmuvad nad meie mälestuspilti nii erinevatena. Pavel Vlassov kohtukõne sugereerivad peana. Joosep Tootsi surmasuurused silmad. Retsitud nimega Vargamäe Andrese häbist imbus Takada Lopachini meele heiteline kirsiaiatants. Berliinini igatsust intensiivsus. Richard, kolmanda silmadellurjuslik intelligents. Ja kui mõni näitleja ütleb, et väikese rulliga pole võimalik end suureks mängida, siis on Miku Vargamäe Andrese inimesest ja revolutsioonist selle vastu näide. Kaks lehekülge. Ja kõige paesema Andres Paas. Eestimaalavadel. Nikon, mõtlev näitleja ja mõttenäitleja. Temal pole probleemi, kas mõte või emotsioon. Ta teab selle alternatiivi viljatust. Mikk on seda usku, et ainult mõttelaeng võib anda emotsioonilaengu. Ta teab, milline kaal on sellel, kuidas näitleja sõna ütleb. Ento teab, et kulla alusel on see, mida ta ütleb. Mikk pole neid näitlejaid, kes improviseerige etendusel. Tema on neid, kes improviseerid proovil. Et kujutada situatsiooni, haaratas sündmust, mõista, mõtet luua allteksti. Ja kõik see sünnib salalikult varitsedes, urisedes, sisu varjates, vormi peljates, resultaati, kartes, nagu nurisünnituse hirmus. Ning siis on ta ühel päeval korraga seal täishäälne salto, julgeid, küünte ja hammastega stseenis kinni. Sisu ja vormi teravalt taotlev. Kontsentreeritud, julge ning täpne. Etenduses on täpselt needsamad noodid, seesama vibratsioon, seesama kontsentratsioon. Looming on nende igaõhtuses uuestisünnis. Tal on üliterav sisekõrv ning ülitäpne lihaste mälu. Ta taastab igal etendusel täpselt sama. Mitte korrates, vaid musitseerides. Kuidas heliseb tänaõhtune ülemine too? On see ainuõige? Ei, see on üks ainuõigetest. Tema ainuõige. Mikk on ülimalt tänapäevane näitleja. Ärge küsige, millesse ilmneb, definitsiooni ei ole, on vaid äratundmine nagu äratuntav eilne. Nad on kergelt äratuntavad ja raskelt seletatavad nagu kõrgeklassiline Ki. Mikk on tänapäevane ja iiliteeriv. Temale ollakse poolt ja vastu. Ja homme tulevikuski vaieldakse tema üle. Kaitsevad need, kellel on taolised mälestused ja taolised igatsused. Aga kõik ütlevad, et ta pole ükskõik kes.