Mina olen Eva Klemets ja loen teile Valev Uibopuu novelli unenäomaastik. Mis oli selles maastikus, et see unenägijale ärkamisel ikka ja jälle uuesti kangastus mis tegi tolle unenäomaastiku nii imeliseks, peaaegu müstiliseks ja sõnulseletamatult mõjuvaks otsekui mingi ennekogematu suure meistri pildi, milles kõnnitakse kiki varbaid hinge kinni pidades. Selles maastikus ei olnud midagi ebamaist selles mõttes, et see oleks mõjunud oma kummalisuste või ebaloomupärasust ega, nagu see unenägudele omane. Selles unenäomaastikus oli kõik loogiline ja selge. Siin ei olnud suvi ja talv segamini koskarvaldi muinasjutuaias sinikasvanud puud juurtega taevasse ega olnud voolavad veed sulavast metallist. Ka polnud siin hiigla kõrgeid igilumega kaetud mäeahelike ega sügavaid kuristike. Selles maastikus oli vaid tavalisi künkaid ja voore, kukleid pehmeid laugejaid, orgia, nägusid otsekui looja raugeist, pintslitõmmetega sündinuid, küllaldasi, tõendama loomise saamisi ja sündimise igavest imet. Ent liiga tavalisi. Et panna mõtlema selle üle. Ning selles maastikus kasvas vaid tavalisi taimi pikemaid ja lühemaid kõrsi, millel igaühel oma eri värvivarjund, kuju ja otstarve. Hilissuve karges hommikus hõljusid nende küljes pikad hõbedased ämblikuvõrguniidid mida tuul rebise kandis liigeldes kaugele. Otsekui tõendine, et ükski paik ei ole kõik. Et ruumil ei ole lõppu. Selles maastikus ei olnud hiigelpuid haruldasi ja tundmatuid liike, mis löövad vaatajat erakordse hämmastusega. Selles unenäomaastik, kus oli vaid tavalisi lehtpuu, salusid nõtkeid, kask ja haaboru nõlvadel ning vaara Harjedel süngevõitu okaspuu vöötmeid igavesti tõsiste mändide ja kuuskedega. Nagu ikka, olid kased õrnad ja heledad otsekui imenud maakoorest endisse vaid selle, mis sulav pehme ja habras. Ja haavalehed värisesid lakkamata nagu taotud nii õhukesest metallist, et neid iga tuulehoog võis raputada. Okaspuude kontuurid olid aga kõvad, karmid ja valusad. Meenutades teravaks viilitud saehambaid, kus veel nüüdki kõnelesid mineraalid, mille tardumusest kord kogu maa oli uinunud. Selles maastikus ei olnud kummalisi linde ega loomi, ei värvikirevaid, kooli preid ega 1000 aastasi kotkaid. Isegi uljas Põderiga metsade kuningas ei näidanud end selles. Küll toksis siin kuivanud puukord, punarinnaline rähn, kaebles saju ootel igavesti janune vihmakass ning välkkiire pääsuke laugles ülevee. Kõrgel tuhkhallist põua taevas keerles kanakull, põõsastes varitses suviselt punerdava karvaga rebane, jukerdas noor, kogenematu jänes. Selles maastikus ei olnud türkiissiniseid, järvi ja jõgesid kummaliste terenduste peegleid, müstiliste saarte ja koralli rahudega. Selles unenäomaastikus oli nii hästi seisvad kui igavesti voolavad veed, raudhallid või udusinised. Päike helkis nende pinnal ja puuris nii sügavale, kui vee selgus või sumedus lubas. Õhtul kerkis nende pinnalt piimjas udu, mis jootis kõike elavat looduses ka pilvi ülal taevas. Vesi, kust kord elu roomas kuivale maale, oli veelgi kõige elava hälliks. Ent väliselt oli see liiga tavaline, et panna selle üle mõtlema olendid, kes ka ise oli veel udupiisk samas ringkäigus. Ent mis oli siis selles maastikus unenegi ärgates ikka ja jälle uuesti kangastas. Selles maastikus ei olnud inimest.