Esimene üleliidulise taidlusfestivali rahvamuusika žürii tunnistas Ants Tauli, keda äsja vilepillil esinemas kuulsite festivali kõige mitmekülgsemaks muusikameheks. Sellele kõrgele tunnustusele kaasnes esimese järgu diplom. Žürii sellist otsust tuleb igati õigeks lugeda, sest oskab ju Ants Taul, vileroo Toru parmu ja lõõtspillikannelt klarnetit, kitarri ja akordioni mängida. Ja mitte ainult oskab üheksat pilli mängida, vaid mängib nii et lausa lust kuulata. Parmupill torupill, millel mängiti, on noore pillimehe enda kätetöö. Torupillide valmistamisega hakkas Ants Taul viis aastat tagasi tegelema. Eeskujuks oli Mulgimaa kunagise kuulsa Torupillimängija Peeter Silla valmistatud üsna armetus seisukorras olnud pill õigemini selle torud, kuna tuulekoti olid rotid nahka pannud. Vanasti tehti saartel ja randades tuulekott pargitud hülgemaost Mandri-Eestis, loomapõiest või maost, aga ka koera või kitsenahast. Et ühtki neist saada polnud. Siis tulid tehismaterjalid kasutusele võtta tuulekott sait kummist, mis liigse venimise vältimiseks riidega ületamati. Sõrmilise ja bassitoru treis Ants õunapuust. Muud puuosad saarest. Sõrmiline on kuue auguga ja teatooniliselt häälestatud esimese oktaavi faadi esist kuni teise oktaavi miini. Pillil on kaks passi, üks põhitoonis kee ja teine kvindis. Esimene taoline torupill valmis Ants Taulil 1972. aastal ja peagi veel kolm sellist pilli. Ainult et ühe bassitoruga. Nooruke pillimeister häälestas torupillid küllaltki puhtalt ja juba 1973. aastal Võrtsjärve viiendatel mängudel läks kokkumäng neljal torupillil ladusalt. Teadaolevatel andmetel pole Eestimaal varem nii paljudel torupillidel koos mängitud. Mõni, kes 1970. aasta rahvatantsupeol kümmet torupillimängijat esinemas nägi ja vägagi puhast mängu kuulis või vastu vaielda ja öelda torupill juba siis ansambli pillinat toas. Tegelikult oli seekord ainult osava lavastusega tegemist. Kümnetorupillipartiid oli Olev Roomet eelnevalt üksi stuudios linti mänginud. Ning efekt 10 torupillimängija nägemisest lindimuusika ja võimenduse baasil oli suurepärane. Vaatamata Torupilliehituse lihtsusele valmistab Torupilli häälestamine eriti aga selle mängu kestel hääles hoidmine tõsiseid raskusi. Et sellega toime tulla, pea pilli hästi tundma. Sellega ilmselt seletubki, et mineviku head torupillimängijad enamasti ka pillimeistrid olid. Tõenäoliselt on torupillide häälestamist probleem üks peamisi põhjusi, miks ansamblimängu torupillidega senini laialdaselt harrastatud ei ole. Käesolevaks ajaks on Ants Taul ühtekokku kuus suuga puhutavat ja kolm lõõtsaga Torupillivalmistavat. Riidaja torupilliansambel on nüüd viieliikmeline ja seoses sellega võime täheldada veel ühe huvitava fakti Eesti torupilli ajaloos. Viiendat seni ikka meestepilliks peetud Torupilli. Selles unikaalses ansamblis mängib naine kooli õpetaja luule Lepik. Räägitakse, et kunagi õige õige ammu olevat Torupilli mänginud veel, kui metsakai. Ühetorupilli tuulekott on nüüd ehtsast pargitud hülgemaost seega igati oma kunagiste esivanemate vääriline järeltulija nii väljanägemise, ehituse kui ka kasutatud materjalide poolest. Mõned rahvad nagu tsehhid ja slovakid on lõõtsa kasutusele võtnud, millega torupilli tuulekoti õhku pumbatakse. Lõõtsa kasutamise idee oli ka meie omaaegsel tuntud torupillimängijal peeterbyilbergil kuid see jäi tal ellu rakendamata. Ants Taul tegi ära ka selle töö. Ühtlasi kasutas ta lõõtsaga pillide tuulekoti materjaliks kährikkoera pargitud nahka mis oma suuruselt selleks oivaliselt sobib ning torupillile kauni väljanägemise annab. Meenutame siinkohal, et koera nahka on Mandri-Eesti mitmes paigas õige ammu. Tuulekotimaterjalina kasutatud. Lõõtsa kasutamine ei tulene mitte mingisugustest efety taotlustest vaid soovist ja vajadusest vabastada mängija füüsilistest koormustest. Seepärast on tegemist Eesti torupilli uue kvaliteediga mitega surrogaadiga, nagu mõnel pool arvatakse. Eks samasugustest aja nõuetest ole sündinud ka Kromaatiline kannel, mida meie esivanemad samuti ei tundnud. Ja on seal üleüldse tähtsust, kust see tuul tuleb. Nagu pole tähtis, kas orelile tallavad tuult mehed või teeb seda nüüdisaegne elektrimootor, oreli Abike oreliks. On esinetud ka väitega, nagu ei peaks torupillimäng üldsegi mitte puhas olema. Kui torupillid vanasti küllaltki puhtalt ei kõlanud, siis ilmselt ei tulenenud see tolleaegsete pillimeistrite ja mängijate soovist ebapuhtalt mängida vaid hoopiski nende küündimatusest. Rahvamuusikaansamblis torupill. Milline esimese üleliidulise taidlusfestivali laureaadiks tuli, kasutatakse Torupilli mitmesugustes kombinatsioonides viite Torupillitorupilli ja viiulit ning torupilli ja parmupilli. Peale nende on veel teisi variante nagu torupill ja kolm riiulit torupilli ja vilepill ning kaks viiulit Torupilli duo torupill koos mees laulikutega torupill koos külaga, belli ja laulikutega. Torupillimuusika domineerimine ajendaski rahvamuusikaansambli nimeks torupill valima. Ansamblit juhendab Riidaja kaheksa klassilise kooliõpetaja Johannes Taul kes ise viiulil ja torupillil kaasa mängib. Jaga mees, laulikuna esineb. Ansambli koosseis on 16 liikmeline. Nendest moodustuvad viieliikmeline Torupilliansambel, kümneliikmeline külakapell nais ja meeslaulikud, laulu ja instrumentaalsolistid. Laulusolisti on kolm Eesti põllumajandusakadeemia lõpetanud jahu nimelise kolhoosi pearaamatupidaja Mai Haas Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud Valga KEKi töödejuhataja Olev Napritson ja Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud jah või nimelise kolhoosi peaenergeetik Jaan metsal. Rahvapillisolist on EPA lõpetanud Ants Taul, kes Valga Rajooni Karula sovhoosis Meli Oraatorina töötab. Või sa lae la üles? Üsna laia laane üleshärral soore välja õlles. Ta ju üles. Meil on ka ju üle, et millal me virdereni öödes. Kell on neli, te veel üles otsa lootva onupoja üles. Ta nutma. Kaaja Öönes. Taamal tööle kulub ja kepi kohutava. Keelter kepi venkud taamal üles. Keeld tehti loodama tööle. Ants Taulil on eluaastaid vaid 27, pillimehe staaž on sellele vaatamata aukartust äratav 20 aastat sest vilepillimängu sai ta selgeks seitsmeaastaselt. Kümneaastaselt tuli juba tunnustus esimene koht vilepillil esinemise eest 1960. aasta koolinoorte kunstilise isetegevuse vabariiklikul ülevaatusel ja teine esimene koht roobillile esinemise eest 1964. aasta koolinoorte kunstilise isetegevuse ja tehnilise oma loomingu vabariiklikul ülevaatusel. Torupillil Ants Taul viiulil Johannes Taul Seda, et vanaisa, isa ja pojapoeg koos musitseerivad, juhtub haruharva. Ühte sellist juhtu oli võimalus 1957. aastal Taulide peres täheldada. 68 aastane Eduard mängis kandlel 35 aastane Johannes viiulil ja seitsme aastane Ants vilepillil. Eduard Taul juhatas Riidaja laulukoori mängis segapillide orkestris vioolat ja rahvamuusikaorkestrist. Kannelt valmistas veel vanas eas hea kõlalisi viisi kandleid. Muusikaga tegeles üle 50 aasta. Tema poeg Johannes on senini üle 40 aasta viiulil ja teistel rahvapillidel mänginud, üle 30 aasta rahvamuusikaorkestreid juhatanud. Järelikult on Ants Taul oma musikaalsuse armastuse ja erakordse huvi rahvamuusika vastu vanaisalt ja isalt pärinud. Noor pillimees ja pillimeister kuulab hea meelega tõsist muusikat. Tema lemmikautorid, ant, Tšaikovski, Beethoven, Mozart ja Bach. Ent peamine on see rõõm, see ülevus, mida saadakse muusikat kuulates või ise musitseerides. Ja Ants Tauli päevad on täis rõõmu.