Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tšehhis sündinud, kuid eksiilis elatu tõttu end prantsuse kirjanikuks pidav Milan Kundera kirjutab 90.-te keskel avaldatud novellis aeglus kuidas aeglasem määr langeb võrdeliselt kokku mälu või mälestuste intensiivsusega ja kuidas kiirustamine on otseses seoses unustamise heledusega. Viimasel ajal ongi hakatud üha rohkemate poolt tabama, et kiirustamine ei tähenda tingimata kuhugi jõudmist. Kiirustamisel paistab olema tegemist pigem teiste matkimise vilja kui vajadusega. Tempo tõstmine inimese põhivajadusi ei muuda. Need on ju endiselt suhteliselt aeglased. Söömine on suhteliselt aeglane, WC külastus, samuti magatakse aeglaselt, enamus saab asjadest aeglaselt aru ja nii edasi. Kiirustades kulub aga rohkem energiat ja langeb tegevuse tõhusus näiteks vigade või kehva kvaliteedi näol. Poleks ju kindlustamisel mõtet liikudes vales suunas. Õige suuna äratundmine eeldaks samuti hetkemõttepausi. Rahvalike tarkuste seas ongi rohkesti aegluse kasukese kiirustamist, uuritavaid ütluseid. Tõenäoliselt leiabki aegluse kiituseks hulganisti argumente ja toetavaid arvamusi aga samas pole sõnadest kasu ilma tegudeta. Seetõttu on põnev märgata üldise kiirustamise kultuuris toimuvat ärkamist, mida ei põhjusta kirjandusega arvamused vaid pigem reaalselt kogetud kipitus, omamoodi taks, mis võetakse lõputute klikkimiste libistamiste kontrollimist, staatuse, uuendamiste, katkematut. Ütleme, see ja muu taolise käigus meediast leiab üha rohkem kaasaegseid näiteid, mida kiputakse võrdlema tööstusrevolutsiooni aegadest ajalukku kirjutatud kangastelgede purustajate tahumatute sammudega. Võrreldes, aga toonaste agressiivsete tegudega on kaasaegne reaktsioon vaoshoitum isegi nutuse. Tõenäoliselt on soojas toas latte klaasi taga ekraani valguse kumas kasvamine kehalist sõjakust õõnestanud ja asendanud selle pehmemate reaktsioonidega. Näiteks sellistega, mis võrdsustavad kiirustamise vastase protestimeelsuse järjekorras seismisega. Järjekorrateraapiad soovitab üks nõndanimetatud aeglase tehnoloogia liikumise eestkostjationalberley Hoffmann. Ta pakub järjekordi. Aeglase elu tunnetamise treenimiseks. Istu ja oota vagusi, millal arst sind kutsub, kuni bussi jõuab teadvusesse ära närvitse kassajärjekorras muud aegluse määr konderalikuks, mälestuste intensiivsuse kogemuseks. Ja ära palu kellelgi sulle midagi näidata. Palu neil sulle rääkida ja seletada, alustada päeva ilma seadmeta, lõpetada aparaatideta, kõlavad mõned tema soovitused. Kiirustamise vastases ärkamiseks on tegemist pigem ainukordsete reaktsioonidega kui ühtse ja organiseeritud. Kumisega selle sisu sõltub indiviidide sättumusest, mis omakorda on suure tõenäosusega vähem kehaline ja rohkem pehmelt korralduslik nagu näiteks sõpradega sööma minnes. Telefonist vaba perioodi väljakuulutamine, kel võimalusi rohkem, põgenevad. Mõneks ajaks kuhugi levivabasse keskkonda ja neidki, kes Sirdavad kogu maise elu taolisesse, vaese eetriga keskkonda, millest käiakse vastavalt suurele vajadusele modernsemat elu. Taoline elukorraldus võimaldab ise määrata, millal midagi ekraanile ilmub või millal keegi saab sind taga ajada. Teisalt suuresti tänu infokiir liikumisel. Paradoksaalsel abile on olemas soodne pinnas aeglasest elamisest huvitatud organiseerumisele. Muuhulgas on aeglase kultuseks loodud isegi rahvusvaheline, mitte millegagi. Tegelemise instituut mitme 1000 liikmega organisatsiooni veebilehe uudistestki leiab sissekande nimega unustatud kirjad. Sest miks minna närvi värske peale, kui minevikust leiab midagi? Mõnusat samast leiab vana uudise edukast fonekdoomi operatsioonist, mille tulemusel jäid nii arst kui patsient. Ellu hoolimata, et neonartsiss, siis teist patsient kannatas raskeid kompulsiivse selfi häire käes õnnestus arstil tema küljest telefon eemaldada. Viimasega seoses kulutas Indoneesiasse kuuluvad. Bali saare valitsus välja iga-aastase vaikuse päeva. See on nüüd esmakordselt jõulisem kui varem ja keelab käesoleva nädala laupäevast pühapäevani 24-ks tunniks lisaks. Ja teleülekannetele kõikidele saarel viibijatele ka mobiilse internetiside ning saadab tänavatele. Vaikust ja sidevabadust valvava politsei. Huvitav millal jõuab riigi poolt jõustatud puhke- ja infost vaba pausi päev arenenud riikide kalendrisse. Prantslased on vähemalt seadusega sätestanud, et töövälisel ajal ei tohi tõesti infot edastada. Ja Lõuna-Koreas nõuab seadus, et lapsed ei tohi öötundidel internetis olla ja nii edasi. Aga seaduseni märk, kui vabatahtlikult kasu vastuvõtmisel esineb.