Vikerraadio tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit ja tänane huvitaja saade on Eesti vabariigi 100. sünnipäeva lainel ja me mõtleme tänases saates rohkem kaasmaalastele nendele, kes elavad kaugel gaasias. Ja stuudiosse tuleb meile külla Arnold ruttu. Kes on Abhaasias sündinud, aga pärit eesti perekonnast? Missugune on nende perekonna lugu, miks omal ajal Kaukaasiasse välja rännanud mida tähendab Eesti ja eestlus Abhaasias elavate kaasmaalaste jaoks ja millised probleemid on Abhaasias elavatel eestlastel seoses esivanemate kodumaa Eesti külastamisega ja Eesti kodakondsuse tõestamisega? Kui paljud on sunnitud võtma vene passi hakkama venelasteks, et Eestisse jõuda ja hiljem siis oma kodakondsus taastada. Aga veel lisaks Abhaasia eestlastele räägime tunnis ka Kerttu Kaldojaga portaalist menu kahest uuest filmist. Nimelt uudistes mainiti linateosest Vee puudutus ja ka filmist õnnelik lõpp. Ja kui aega jääb, siis ka Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisest Eesti Rahva Muuseumis laupäeva õhtul. Sellised teemad tänases saates ja mina olen toimetaja Meelis Süld, head kuulamist. Noore. Noori nõrgad. Nõrgad. Laulus piiraketi imede laulu eesti nimede ja. Kemi häälükeisi. Kardaani. Alla. Veel, et noored iraadi KV-le Nooreks nõrgad. Eesti vabariigi 100. sünnipäeva eel on meil põhjust rääkida ka nendest eestlastest, kes elavad väljaspool Eestit. Ja täna räägime rohkem nendest eestlastest, kes elavad Abhaasias ja meil on külas Arnold Ruto, kes on Abhaasia eestlane. Tervist, tere. Sa elad nüüd juba päris mõnda aega juba Eestis. Jah, 12 aastat juba, oled Eesti kodanik? Jah, sinijärgne. Oled siinse eluga harjunud. Jah, et kindlasti on neid ostsime, mille üle aga kulaagaldnud üllatun, aga, aga mul praegu konkreetselt nagu isegi selliseid näiteid ei saa tuua, et. Räägi oma perekonna lugu, mismoodi teie perekond omal ajal üldse Kaukaasias välja rändas. Lugu algab tsirka 150 aastat tagasi. Kui mu esivanemad rändasid elegantseid, nad rändasid erinevatest Eesti, tuleksid kihelkondadest välja ja kõige nii-öelda varasemalt, kes on Eestist välja rännanud, see on umbes 1800 60.-te aastatel, 60.-te seitsmekümnendatel rändas välja siis minu vanaema vanaisa ja, ja siis ta arendas välja alguses Krimmi ja Krimmist, seeerr liikus siis Põhja-Kaukaasiasse ehk siis tänapäevasel on see nii-öelda Stavropoli ja Krasnodari mingeid maakonna nii-öelda piiri peal ja seejärel sotsiaalsündis siis minu vanaema, ema ja, ja minu vanavanaisa rändas Eestist või Tallinnast täpsemalt välja 1904 umbes ja, ja siis seeria liikus sinna Abhaasiasse ja võttis endale siis Kubani eestlasest abikaasa ja siis minu vanavanaema. Kas sa oled küsinud ka, et miks nad seda tegid, miks nad omal ajal otsustasid, et nad lähevad Eestist minema? Vana kahjuks on nagu mu vanaisad-vana-vanaisa, ma ei saa küsida, sest enamus nendest olid tolleaegse režiimi poolt represseeritud ja nii palju, kui mina olen nagu lugenud enda vaariza Õe mälestusi oligi see, et, et vanaisa oli suhteliselt selline seiklushimuline ja, ja siis keegi tuttavatest käisime seal Kaukaasias ja, ja sellest kirjutati tolleaegset Eesti ajakirjanduses. Ja ma arvan, et oligi selline uute põnevust otsingutel liikuski sinna Kaukaasiasse, seejärel liikus tema õde sinna siis liikus tema vend siis tegelikult nende suurema suguvõsa rändas välja Eestist. Ja kui me räägime praegu enda vanaema-vanaisast, siis nemad liikusid puhtalt nii-öelda pragmaatilised, et nad liikusid sellepärast et seal oli maad oli nii-öelda vaba maad. Sernad liikusidki sinna, nad elasid oma nii-öelda viimased aastad, mida Kubanis, tolleaegse Kubani kubermangus. Ja siis minu vanaema sündis Abhaasias mõlemad vanaemadest siis nii isa poolt kui ka ema poolt. Ja Eestist Eestist, ma arvan praegu ma mõtlen, see, et mul on nagu hästi paljud lähedased on siin käinud, vanemad õppinud, töötanud, aga nad on kõik nende liikunud tagasi Abhaasiasse. Aga see oli muidugi kõik tolleaegne ta muul ajal. Ja sinu sünnikodu on siis Abhaasias, kus. Meil on siin, nagu ta on Abhaasia, siis Sulevi, Sulevi küla siis sünnikoht Kas Sulevi küla veel elab ka, kas on eesti küla? Ma arvan, et see on nagu üks vähestest Abhaasiast säilinud küladest, kus on enamus ikkagi on eestlasi ja dres külas jätkuvalt ela. Mu isa ema ja isapoolne vanaema. Et lihtsalt on jällegi see, et kes nagu püsivalt elavad, et noored on rohkem kuskil ma ei tea, kas seal näiteks Venemaa poole seal sotsi kandis tööl või kuskil seal kakra kandis tööl. Osa noori on Eestisse tulnud Sulevi külast kui ka nii-öelda kõrval asuvast nendest Salme külast. Et aga jah, ma arvan, et kokkuvõttes on ta Abhaasias tervikuna võib-olla on, ma ei tea, 300 350 eestlast. Aga mis neist teistest küladest on saanud Linda küla, eks ole veel. Jah, kuna ma ise nagu nendesse nendesse Hummi eestlastele ta suhu meestest, aga ma olen kokku puutunud mingid mingid Abhaasia eestlaste kultuuripäevad olnud või mingid muud üritused, et siis siis oleme nagu kokku puutunud, aga nendest enamusest elav Schummis, et need, kes elasid nii-öelda Ülem-Linda, Alam-Linda ja Estonia külas Kadriorus, siis nemad on enamust mis nendesse Hummi liikunud või siis nagu me teame, väga hästi paljud siis nüüd Abhaasia-Gruusia kodusõja ajal on Eestisse tulnud just nende suhumineda küladest. Aga selle sõja Abhaasia-Gruusia sõja ajal sina elasid siis? Sõja ajal, sõja alguses, nii-öelda sõja esimesel päeval, nii palju kui mina seda mäletan, ma olin vanaema juures paneva, elas sellises huvitavas kohas vanemasse ema poolt nõukogude aegne nimetus, sellel oli lisse litse ja eestlased seda nimetasid konnalinnaks ja Vanemuises Elaskonna linnas ja, ja siis parasjagu teda kodus ei olnud, siis olin mina ja minu õde olime tema juures ja siis algas sõda siis tegelikult kuidas kuulid lendasid nagu ülemaja siis naabrinaine jooksis, jooksis meie värava juurde, ütles, et et on nagu sõjalanud, kuna ta oli armen ranna, siis ta rääkis vene keeles ja ja siis meil on nagunii palju viie väiksema üldsegi vene keelt avaldanud. Ja, ja siis oligi see, et jah, me läksime siis nagu peitu maja taha ja siis ootasime, millal vanema tuli koju. Ja see ärev olukord ju kestis mitu aastat ja ma kujutan ette, et see oli ka keeruline toidu ja kõige ütleme sellise elu-olu poolest. Jah, et ma arvan isegi sõda iseendast, seda ei olnud nii. Nii jube kui sõjale järgnevat blokaadi aastat, et kui ma nagu loen või kuskil vaatan mingeid filme, kus räägitakse muidugi Leningradi blokaadist ja nii edasi, et siis tegelikult Abhaasia puhul see blokaad. Ta küll ei olnud nii jube. Aga, aga üle 10 aasta nii-öelda Abhaasia oli seal nii majanduslikult kui poliitiliselt blokaadis ja see oli nagu väga raske, sest oli see, et sa ei saanud riigist lahkuda, sest mitte ükski riik ei tunnustanud siia osalised iseseisvust ja, ja oligi nagu väga raske sealt riigist lahkuda, välja sõita. Ta, ja väiksena mul on alati selline tunne oli, et ma nagu ära, et me elame kuskil nagu saarel. Mis siis aitas mingi kokkuhoidmine? Ma arvan, et kui me takistusest ühiskondlikest väärtustest, ma arvan, hästi tugevalt, oli see, et inimeste üksteise mõistmine oli, ma ütleks nagu suhteliselt hea, eriti mis puudutas nii-öelda vähemusrahvusi. Ja isegi see, et just just näiteks eestlased said omavahel väga hästi läbi ja, ja mingid muud teised kogukonnad et sellises nii-öelda eetiliseks juhtivaks riigiks peale grusiinlastele äraminekuks, tõusi saab Haaslased ega ega nende väärtused ja arusaama maailma asjadest ei ühtinud siiamaani arvatavasti üht eestlast omadega. Et meil on nagu Haadlustega võrreldes on väga erinev arusaam, mis nagu riiklus mis on vabadus, mis on demokraatia ja hästi selliseid palju asju, et üks ka põhjuseks, miks ma Eestisse tulingi, oligi see, et, et ma ise ei näe tulevikult Abhaasia riigis. Ja ma arvan, et või kahjuks on ka väga paljud noored. Just nitab Haaslased, samuti ei näe tulevikku Abhaasia riigis. Kas siis noored ongi enamasti Eestisse rännanud kuhugi mujale, siis? Jah, et need, kes, nagu eestlased, nad on enamus Eestist välja rännanud, need, kes on nagu muud kogukonnad ja Poola poolakad, sakslased, lätlased, ukrainlased, venelased, nad on enamat kui lihtsalt ka välja rännanud, just nagu nooremad põlvkonnad. Et kes, kes nad siis nagu kodumaale esivanemate kodumaale, kes siis sisuga nagu Venemaale või kuhugi mujale. Aga kui sa Eestisse tagasi tulid, siis sul ju kohe Eesti kodakondsust ei olnud. Jah, et seal on ka küsimus, on see, et kuidas Abhaasiast eestlased saaks nagu väljasõit on see ainuke võimalus seda asja väljastatud dokumendi mitte ükski riik ei tunnusta, märgatud siis nagu Venemaa ja mõned mõned teised riigid, kes on nagu sele riigi iseseisvaks riigiks tunnustanud ja ongi see ta ainuke võimalus ongi see, et teha või, või taotleda, pigem ma ütleks nagu ta endale vene kodakondsuse ja selle nii-öelda välisvene välispassiga siis tulla Eestisse. Et ka mina olin nagu sellise raske valiku otsese ees. Siin on jällegi see, et nagu, mis vahe on kostmisele ja taotlenud taotlemas on see, et sa nagu võib-olla siiralt soovid seda teha, aga, aga see oligi see, et sa oled nagu fakti ees. Et kui ma helistasin Eesti välisministeeriumisse, siis mulle öeldi seda, et te peate endale ostma vene passi, siis on ainuke variant võimalus, kuidas te saate nüüd Abhaasiast Eestisse tulla sest mitte ühtegi Abhaasias väliste dokumendi Eesti ei võta vastu, ei tunnusta, ei aktsepteeri neid. Ja oligi see, et siis siis ma ostsin endale vene passi sellega siis tulin Eestisse. Ja Eestis elades mul võttis umbes kaheksa aastat selleks taastada oma sünnijärgse kodakondsuse sest mu esivanematel lähtudes Tartu rahulepingu, siis nüüd opteerimist okteerimas nende kokkulepetest oli, oli väljastatud eesti kodakondsus Eesti kodakondsusesse vastu võetud. Aga miks nii kaua aega võttis? Leida arhiivist dokumendid, esiteks ma alguses oli see hetk, kui ma tulin Eestisse ja ma teadsin, et mu esivanematel oli kodakondsust, aga ma ei leidnud nii-öelda neljarhiiveneda kodakondsus-migratsiooniameti büroosse, kelle poole ma pöördusin, öeldi seda, et, et nendel puudub selle kohta info. Nad ei oska seda kommenteerida ja soovitati mulle lihtsalt nii-öelda elada nii-öelda üheksa aastat ja seejärel öelda naturalisatsiooni korras taotleda endale Eesti kodakondsuse. Huvi pärast ma tegin keeleeksami ära, siis ma tegin põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami ära. Ja, ja siis me lihtsalt ootasin. Seni kui mu siis nii-öelda sain tänu oma sugulasele Hilda saabule sain teada. Kõik dokumendid ilusti olemas ja, ja siis oligi see, et ma läksin arhiivi kohale mul väljast idendi ja seejärel siis ühe kuu jooksul, ma sain endale Eesti kodakondsuse. Aga need sugulased, tuttavad, kes Abhaasias elavad, et nemad on siis pidanud võtma endale vene kodakondsuse selleks, et reisida, kui nad tahavad reisida. Ja need, kes on nagu Eestis käinud või nii-öelda käivad, Eestis on võtnud on muidugi siiamaani neid inimesi, kes ei taha endale Vene kodakondsust võtta tähtedest siis mingeid nii-öelda enda nägemuses enda arusaama järgi ja ongi see, et siis faasis on siiamaani Muidu arvatakse, et see protsent on üle 95 protsendi, kellel on Vene kodakondsus, Abhaasias elades aga tegelikult minu tutvus tutvumisringkonnas on jätkuvalt neid inimesi, kelle, kes on endale võtnud vene kodakondsuse. Aga Eesti passi saamine nende jaoks oleks ka väga keeruline või. Jah, sest nad ei saaks ju teiste oma isiksuse samasust sellega, kus nädalal tuleks Eesti välisesindusse Abhaasia passiga sest seda Eesti aktsepteeri, ainuke võimalus oleks veetnud selleks, et saada oma nii-öelda sünnijärgse kodakondsuse faasis on väga palju eestlasi, kellel on selleks õigus, vähemalt need dokumendid, mida minule Nis arhiivis vaatanud ja, ja neid nimekirju, mis nende okteerimise puhul nüüd oli tehtud nii-öelda 20.-te aastatel, eelmisel sajandil on see, et seal on ikkagi väga palju tuttavaid, perekond on imeasi, tuleb välja. Jah, nad ei pruugi küll nende sama nii-öelda esivanema tulla, aga neid, keda mina olen nagu mu suguvõsas uurinud, vaadanud, siis nendel on ikkagi väga paljudel on Eesti kodakondsus. Sest ka mul endal on see, et mul Mu neljast vaarisast kolm elul Eesti kodakondsus. Et, et see ongi see, et, et sul on nagu, kelle kaudu siis nagu need dokumendid esitad ja saad endale Eesti kodakondsuse. No sa oled seda teemat natukene uurinud ja püüdnud, nagu meie riik ikka torkida, et mis sa vastuseks oled saanud, et kuidas seda probleemi võiks natukene lahendada. Kahjuks sellele probleemile ei ole tänapäeval nii-öelda Eesti Eesti poliitikud Eesti valitsusse kuidagi reageerinud. Ma saan aru, on see juuviste järele nagu valimiste õige aeg ja, ja ei taheta niivõrd palju pildile tulla. Ja seniks seniks nagu testi ükski nii-öelda poliitik reageerinud sellele, et siin on nagu erinevad hirmud, et see rahvamass, kes hakkab nagu sealt ida poolt piiri tulema, on niivõrd tohutult suur, et, et sellega ei saada hakkama ja ei soovita sulle nagu vastu võtta. Aga me oleme nagu siin öelda. Abhaasia eestlastel on teinud sellise kalkulatsiooni, et kui palju üldse on ka Abhaasias neid inimesi tuleks Eestisse ja neid tõepoolest, ma arvan, ei tasu karta, et eelmine aasta näiteks on see näide, kus üks naisterahvas oma kahe väikse lapsega Eestisse tuli. Just samamoodi ta just selle opteerimist käigus taastad endale kodakondsuse ja tuli Eestisse. Ja ainult lapsed, üks käib lasteaias, teine käib koolis ja, ja tütarlaps töötab. Aga kas põhimõtteliselt oleks neid tahtjaid, et sa oled ju uurinud või sinuga võetakse ühendust ilmselt kui inimesega, kes on tulnud Eestisse. Jah, et minuga võetakse ühendust nii siin Eestis need inimesed, kes on faasiast tulnud, kes on kuskilt mujalt tulnud isegi isegi need eestlased, kes Ameerikast tulnud et tegelikult need probleemid on väga paljudel väga sarnased, sõltumata see, et kus poolt nende piiri Eestisse siseneb, et need probleemid, selline bürokraatlik teekond on väga paljudel sarnane, kuna ma olen seal väga palju nii-öelda ise läbi käinud, siis ma praegu olen hästi palju tuttavaid sõpru aitanud, rääkinud ka, et kuhu minna, sest reaalsed ongi see, et, et meil ei ole sellist nii-öelda üldiste telefoniliini, kuhu sa saad helistada ja sind konsulteeritakse, räägitakse, kuhu ja mida sa pead tegema, mis avalduse, kuhu esitama, kelle poole pöörduma, mis arhiivis käima ja nii edasi, et tegelikult, et tulebki niimoodi, et tutvuste kaudu, et ma ei tea, keegi on kuskil midagi lugenud siis võtab siis minuga ühendust ja, ja siis siis me hakkame siis nii-öelda ajaloolist nõnda pundart lahti harutama, sest sealt mõnikord väga huvitavaid asju tuleb välja, et et samamoodi näiteks ma leidsin mitte ammu oma vanaisa ema andmeid ka ainult Eesti arhiivist üles, ta tuli Abhaasiasse ja, ja tegelikult temast ei olnud nagu midagi teha, et mis perekonnast ta tuleb ja mis taustal on ja nii edasi. Et jah, et nende, nende dokumentides nii-öelda otsimine on nagu hästi huvitav, aga mis puudutab praegu Abhaasiast Eestisse tule tulevaid inimesi siis ja kui meil on nagu noored, kes, kes tahaks samamoodi nagu minagi aastaid tagasi tulin Eestisse, et nad tahaks tulla Eestisse, tema, nad on eesti perekondadest. Aga jällegi need ongi selle nii-öelda sammu eest, et nad peaks ütlema endale vene kodakondsuse, Vene välispassi ja seejärel nad saavad siis tulla Eestisse ja siin elada nii-öelda nagu nagu iga teine nii-öelda Vene kodanik, kes, kes Eestis siin elab. Et jah, siin Eestis võib-olla elavad Vene kodanikud sellel põhjusel, et see on nagu nende vaba valik, aga Abhaasia eestlased on sunnitud elama Eestis venekudenikutena. Kas sinu jaoks on vahe ka emotsionaalselt, et kas, kas sinu kodakondsus on saadud naturalisatsiooni käigus või on see sünnijärgne, et see kodakondsus on kodakondsus ja et kas seal on sinu jaoks vahe või ei ole? Minu jaoks nagu vahe on see, et kui mu esivanemad läksid Eestist välja 150 aastat tagasi ja kasvatasid mind mu lähedasi, mu vanemaid kasvatasid eestlasteks siis tekib nagu küsimus, et jah, ma olen küll väliseestlane, aga ma arvan, läbi ja lõhki ma olen eestlane. Sest sest minu jaoks nagu eestlus on midagi enamat kui, kui keel ja kultuur, vaid see on selline. Ma arvan isegi ele nagu sõnu, millega nagu kirjeldada, et see on selline väliseestlaste jaoks eestlase religioon. Ja, ja minu jaoks ongi seesama moodi, et ma saan siis nüüd Eestis olla võrdväärne Eesti kodanik ka minu lapsed ja minu lähedased siis nendel nendel jääb vara, selline vajadus elada Eestis vene kodanikuna ja, ja seejärel siis taotleda, minu jaoks on probleem need eksamid teha ära, sest minu arust see oli, ma ei tea, siin Eestis poolteist aastat, kui ma tegin kõik need eksamid ära. Sest küsimus ei ole selles, et kas mina või mu lähedased oleks võimelised need eksamid teha. Kindlasti oleks, või tal on juba põhimõtteline küsimus, et miks eestlasena peaks tõestama seda, et me oleme eestlased, et neil on õigus saada Eesti kodakondsust? Ma elan Eestis? Jah, 12 aastat, selle käigus, ma arvan, ma olen andnud oma panuse nii Eesti ühiskonna arengusse kui ka väliseesti kultuuri hoidmisse ja arengusse. Et ma ei tea, igal pool, kus ma käin, ma olen väga uhke, et ma olen eestlane ja, ja ma ei varja seda ja kindlasti võib-olla mingid minu sotsiaalmeediakanalid ja kõik muud tähistavad kah seda. Me teeme siinkohal väikese pausi. Meil on külas eestlane, kes on syndinud Abhaasias Arnold ruttu ja on pärit eesti perekonnast. Jätkame vestlust. Meil on stuudios Arnold Ruto, kes on Abhaasia eestlane. Tulnud Eestisse siis 12 aastat tagasi me oleme rääkinud veidi sellest missugune on olukord nendel eestlastel seal kaugel. Et kui nad tahavad näiteks Eestit külastada, et selleks, et Abhaasiast välja rännata, reisidagi, on vaja neil võtta Vene pass ja taotleda Vene kodakondsust, sest Abhaasia dokumente ei tunnustata. Ja seal on omad poliitilised põhjused ja ka nendest võib aru saada. Aga räägime eesti keeles. Sinule õpetas siis eesti keelt sumo perekond sellepärast et, et eesti peresse sündisid ja kasvasid. Kas Eestisse tulles tuli ka juurde õppida eesti keelt? Jah, ma olen väga tänulik oma eesti keele õpetajale mul Abhaasias, mul oli kaks eesti keele õpetajad, üks oli Sulevi algkoolis ja teine eesti keele õpetaja oli mul Salme küla keskkoolis. Ja ma olen nagu äärmiselt tänulik selles juste ilmina Klenstremm, kes oli siis minu eesti keele õpetaja Salme külas, et tema on rääkinud mulle jällegi hästi palju Eestist ja, ja nii-öelda tutvustanud mulle eestid enne seda, kui ma tulin Eestisse. Jah, kui ma tulin Eestisse, kindlasti oli see, et eesti keel on suhteliselt arhailine kasutatakse nii-öelda evelini, too vanu pike vorme, ma ei tea, olivad tulivaad kindlasti erinevatest Eesti nii-öelda piirkonnades, väljarännanute inimeste eesti keel oli väga erinev siiamaani seal Abhaasias näiteks pole asemel kasvatatakse, põle. Et Eestis mu, ma pidin testi nagu eestis pidin eesti eesti keelt uuesti õppima ja minu eesti keele õpetaja Tartu Ülikoolis üritas mulle nagu selgeks teha, et kuna ma poole asemel kasutasin kogu aeg põle siis ta ütles mulle Arnold deegolon endale selgeks, et sellist sõna nagu põle eesti keeles lihtsalt pole. Et, et jah, et nagu Eestis on kindlasti see sõnavara eesti keel on see, et seda kasutatakse võib-olla nii-öelda kodukeelena rohkem. Abhaasias puudub võimalus nii-öelda olla nüüd hoida end kursis sellega, mis Eestis toimub, selles Abhaasias on väga raske öelda, kasutada internetti või kohatise interneti võimalusel, üldsegi on puudu. Ja ainukesed uudised, mida inimesed räägivad, ongi see, kui nad külastavad Abhaasiat ja siis räägivad sellest, mis toimub Eestis. Sest kurbusega pean tõdema seda, et Abhaasia eestlased näevad Eestit ainult läbi Venemaa propagandakanalid. Ja tavaliselt nad ei näe sealt nii-öelda sellist Eestit nagu meie siin eestist Eestit, teame et väga tugevalt see info on moonutatud. Kui mina ise olen Abhaasias ja väga harva muidugi ma vaatan neid nii-öelda kanalid siis minu jaoks tekib selline väike šokk. Pehmelt öeldes, kui ma näen, kuidas Eestist kajastatakse, näidatakse vene nii-öelda vene uudistest seda faasis on ainuke nii-öelda ligipääs, kes on siis Abhaasia kanal Abhaasia keelne või siis on nii-öelda kõik muud vene kanalit, mida näidatakse ka Eestis. Mis puudutab sinu sinu eesti keelt ja eesti keelt, mida Abhaasias räägitakse, siis meil raadios on murdekeelsed uudised ja me oleme uhked selle üle, et meil on nii palju erinevaid murdeid. Ma arvan, et põle, võiks täiesti vabalt öelda edasi kui see on sinu sünnipärane ja, ja kodus räägitud keel, vähemasti vähemasti teatud olukordades ja teatud seltskonnas võiks vabalt kasutada seda arhailist eesti keelt ka. Jah, et eelmine aasta käisime sõpradega, käisime Abhaasias, see ja, ja Eesti nii-öelda Eesti eestlased, kes olid mul kaasas ja Ameerika eestlased, kes olid kaasas, nad olid nagu väga vaimustatud, vaimustatud sellest, kui nad on nagu väga palju näinud erinevaid eesti kogukondi väljastpoolt Eestit, nii Ameerika Ühendriikides kui kuskil mujal, siis siis nad jagasid oma nagu mulje, et selle üle, et hubaselt ja koduselt nad tundsid end Abhaasia eestlaste seas. Ja kindlasti Abhaasia eestlased faili eestlaste jaoks on, ütleme see, et on nagu väga suur kingitus, kui eesti eestlased tulevad Abhaasiasse ja nad käivad nii-öelda inimeste juures külas. Kui nad räägivad, see, mis toimub Eestist. Nad räägivad, kui hästi meil siin läheb, sest eestlased ikkagi väga tugevalt elavad südamest kaasa, kuidas läheb Eesti eestlastel, sest väga palju Abhaasia eestlastel on siin lapsed, lapselapsed, mõnedel elavad siin vanemat. Et see seos jätkuvalt, jah. Ta ei ole võib-olla selline nagu kooli 100 aastat tagasi ja 50 aastat tagasi. Aga siis tugev seos ikkagi inimestel on. Et on see, et veri on paksem kui vesi. Ja, ja siin ongi see, et Abhaasia eestlased, et tal on väga raske Eestis käia. Aga Eesti eestlastel on võimalus käia Abhaasias ja need, kellel vanemad või, või lapsed või lähedased, elavad Abhaasias, nagu paljud ikkagi käivad Abhaasias. Mismoodi seaduslikult Abhaasiasse minna? Seaduslikud Abhaasiasse minna on see, et saab sõita Gruusiasse Gruusiast, autodes, siis nii-öelda luba siseneda Abhaasia autonoomse territooriumile. Eelnevalt peaks taotlema Abhaasia nii-öelda sissesõiduluba Abhaasia käest, ehk siis seda saab teha interneti teel ja siis läbi siis gruusia siseneda Abhaasias, siis on see nii-öelda seaduslik variant. Kui raskelt või kui palju üldsegi antakse sealt sissesõiduluba. See on omaette küsimus, et minu teada on peamiselt ajakirjanikud sisenenud Gruusia kaudu Abhaasiasse või näiteks need inimesed, kes, kes teevad mingeid uurimustööd. Enamus ikkagi on see, et kas siis kas siis Türgi kaudu või siis Venemaa kaudu sõidetakse siis Abhaasiasse. Kui on plaan minna Gruusiasse hiljem järgmisel aastal, siis ei maksa Venemaa kaudu sõita. Jah, sest tegelikult, kui tuvastatakse templeid, mis tõestavad seda, et üllatatud Abhaasia piiri Venemaa poolt, siis Gruusias on sellele kriminaal, kriminaalnii-öelda vastutus ja karistus. Aga sina käid üle Venemaa? Ma käin üle venelasest, sest mul ka Venemaa poolel elavad sugulased ja siis külastan nii neid kui ka siis nende sisenen Abhaasias Venemaa poolelt. Ja Gruusiasse siis käinud pole, nädalast. Aero Gruusias kunagi teinud, aga jah, kunagi võiks küll käia, nagu mu esivanemad on seal käinud. Missugune see elu seal üldse on praegu, kas saadakse hästi hakkama, kas leib on laual? Leib on laual ja mis muudab Haasjet ma võrdleks võib-olla Fazett majandusliku võimaluste poolest. Sellise selle ajastuga võib-olla nagu oli 1920.-te aastatel Jaa jaa, kahjuks ja poliitiline olukord seal on muidugi omaette omaette teema lausa. Ja Abhaasias eestlased, ma arvan, mitte ainult eestlased, kõik muud rahvused, sa saad hakkama, et kindlasti on see, et Need, kes on nagu riigitööle siis enne seda, kui mina tulin Eestisse oma heategevuslik nii-öelda vabatahtlikult, töötasin ka Salme küla keskkoolis. Ja kindlasti see töötasu, mida ma sain, et see oli Eesti mõistes võrreldes sellega Kuu aega, töötasin seal siin ma saan, võib-olla nagu krooni ajal ma sain nagu siin ühe päevapalka. Et see, see nagu rahaühik on kindlasti seal on nagu väga väike ja, ja selle eest ei saa endale osta ka need inimesed, kellel on ta maad ja, ja kes saavad loomi pidada, et siis nendel on, nendel on tunduvalt kergem, et ega mu vanemate vanematel üks põhjus, miks nad elavad Is Sulevi külas, siis nendel on oma väikeneda loomafarm, et nad hoiavad lehmi ja, ja siis siis selle selle peale nende sellest elataksegi. Ja nii siis ka teised, et kellel on siis viljapuud ja mandariinid. Jah, et eestlased, eestlased, enamuses on ikkagi see, et üksikud eestlased, kes töötavad nii-öelda riigitööl, ehk siis nii-öelda saavad õpetajad palka näiteks aga enamus eestlasi ikkagi, kes kasvatavad heina ja viivad heinasestes Salme külas on näiteks eestlastel. Eestlaste käes on nagu hästi suured maa-alad, kus nad katsetavad heina ja tegelikult seda heina ostavad kõik inimesed riigist, sest hästi paljudel on loomad, aga ei ole kuskilt heina nii-öelda keegi viitsib sellega tegeleda. Ja eestlased sellega tegelevad ja nad saavad neli, viis korda aastas niita heina sest kuskil nendel mai alguses alustavad ja novembris oktoobris lõpetavad. Kui palju, siis oleks ka selline kuurortkoht, kuhu minna, must meri on ju lähedal. Jah, et kuurordi kohtun jällegi hästi, huvitav, sest jällegi kes kestel peamiselt käivad öelda Venemaa turistid, kuna Venemaa on seda piirkonda tunnustanud iseseisva riigina Abhaasia siis ja, ja siis peame siis on Venemaa turistid. Kahjuks jällegi on see, et tulevad mängu, selliseid nii-öelda poliitilised asjad ehk siis tegelikult selleks, et suunato Vene turisti niuda puhkama annekteeritud Krimmis siis Abhaasia, et viimasel ajal on viimased kaks, kolm aastat on väga negatiivselt kajastada vene uudistes. Selle tagajärjel on tekkinud olukord see, et kus Abhaasias näiteks 2015. aastal külastas miljon 700000 turiste peamiselt siis Venemaalt 2016. aastal, see oli juba miljon 500 ja, ja eelmise aastase mina tulin augustikuus sealt tagasi, oli miljon 200, arvatavasti kuue paari kuuga veel suuremaks ei kasvanud. Et see on see, et sa nagu valikute võimalus saab, Haatsed kindlasti nii-öelda näevad, et et see midagi head ei too, aga, aga nad on väike riik. Rahvast on nii palju, umbes kuju on Tartu maakonnas pindala suurem suurus umbes nii suur kui Harjumaa. Ja nad nad on paratamatult selle valiku ees. Kas eestlased on ka seotud turismisektoriga? Vähesed, eriti peamiselt ainult need, kes, kui nad sõidutavad inimesi kuhugi mägedesse ja ja nüüd see on nagu hooajaline töö ja võib-olla kestab testi mingid kaks-kolm kuud. Et seal seal on nagu üksikud eestlased, mõned mu klassivennad ja, ja nii-öelda Sulevi külast on need inimesed, kes sellega tegelevad. Kliima, muidu on vist päris mõnus. Klimon mõnus, 200 220 päikeselist päeva aastas. Luunser tuleb üliharva, aga tuleb ja talved on ikkagi nagu väga soojad, et ma arvan, kui meil praegu siin nii-öelda vabariigi aastapäeval on üle 10 kraadi külma, siis Abhaasia sõnu umbes 17 18 sooja. Plaanin minna suve lõpus sesse, mu emal on septembris sünnipäev ja ma üritan alati nüüdsest septembri alguses olla faasis. Aitäh, aitäh. Täna oli meil stuudios külas Arnold Ruto eestlane, kes on sündinud Abhaasias eesti perekonnas ja kes on elanud nüüd viimased 12 aastat Eestis. Eesti vabariik 100. Kes tahab rohkem teada Abhaasia eestlaste kohta, siis Eesti loo sarjas on ka kolm saadet tehtud Abhaasia eestlastest, nii et võib eesti loo märksõnana üles otsida eraldi kodulehelt. Ja Arnold ruttaga on tehtud ka mõned aastad tagasi üks keskööprogrammi, et kui minna arhiiv terri lehele, siis leiab ka selle keskprogrammi ja, ja pikema intervjuu, kus on vesteldud ka tema vanaemaga. Aga meil on nüüd juttu hoopis portaalist menu, Kerttu Kaldojaga ja me räägime kahest uuest filmist. Õnnelik lõpp ja Vee puudutus. Tere hommikust, alustame veepuudutusest, teda mainiti uudistes ja, ja keritakse ikka skandaale nende filmide ümber, mis kandideerivad Oscaritele. No alustame vee puudutusessis ja skandaale tead, tuleb peaaegu alati, kui on ikkagi mõni nii suur film välja tulnud, eriti nagu seda nüüd Vee puudutus, mis on ju suisa 13 Oscari nominent, et seda on väga palju, see on väga suur film seal väga palju kõlapinda leidnud ja ikka tuleb neid, kes, kes tahaksid sellest mingit osa saada. Muidugi ses mõttes ei, ei julge praegu pead anda, et ta lihtsalt ma tean, et sa vihjad ühele olukorrale, kus väidetakse, et see stsenaarium ei ole päris originaalstsenaarium. Aga no ei tea, praegu küll ei näe, ei ole ühtegi märki, et, et sellest võiks mingi suurem skandaal välja tulla. Millest see film meile räägib, veebud? Vee puudutus räägib sellise omamoodi armastusloo moraal, ma võiksin öelda. Selle režissöör on Killermutel Tooro, kes, ma julgen öelda, on tänapäeval üks omanäolisemaid režissööre hästi huvitava käekirjaga. Ja mina olen tema loomingu suur austaja. Tal on olnud väga põnevaid dema, tema on filmide üks üheks ühiseks jooneks on selline muinasjutu lisus ja hästi fantaasiaküllased on need filmid ja see vee puudutus ma ütleks, on tema kohta isegi kõige sellisem romantilisem. Seepärast, et kui ma võtan näiteks tema möödunud, et väga head filmid nagu on veripunane mäetipp, kribson Spy ja paani labürint, siis neid, kumbagi ma näiteks ei tahaks üksi kodus pimedas vaadata. Nad on küll väga ulmelised näolised, aga samas nad on väga õõva tekitavad, et Vee puudutus on sarnane, ta väga ulmeline, fantaasiaküllane, väga ilus, aga, aga temast nagu see õõvahetk on jäetud ära, need nurgad on kuidagi maha lihvitud ja, ja räägite siis sellisest noorest neiust, tummast, neiust, kes öösiti käib koristamas käita koristamas ühes väga kõrge turvalisusega valitsus laboris ja seal tekital sidemes olendiga, kes on selline müstiline veeolend, kes elab vaja akvaariumis ja nende vahel tekib selline omapärane side. Et kuna tegemist on sellise vaikiva olendiga, kes ei suuda ennast võib-olla iga hetk väljendada, keda seal katsetatakse ja piinatakse, et siis see peategelane Elaisa ta tunneb ilmselgelt sidet, kuna tema on mõnes mõttes ühiskonna heidik, ta ei ole päris täisväärtuslik kodanik just tänu oma puudele. Ja, ja ta tunneb sellist sügavat tõmmet nende vahel areneb selline väga huvitav sõprus, nad suudavad omavahel suhelda ja, ja nii ta siis sealt see lugu käima läheb ja samal ajal siis selle, selle ilusa sõpruse ja armastuse taustal tuleb siis neil vägikaigast vedada seal erinevate agentidega. Loomulikult on venelased mängus tegemist külma sõja perioodiga kuuekümnendatel, et ühesõnaga kergelt nende lugu ei areda, aga väga fantaasiaküllane. Selline muinasjutt on see täiskasvanute muinasjutt, ma julgen öelda. Kui Vee puudutus on 13 Oscari nominent, siis võib ju arvata, et mõne Oscari ta ikkagi saab. No ma olen suhteliselt kindel, et mõne Oscari ta saab, sest kaks kuldgloobust ta juba võitis, et tillermadel Doro on parima lavastaja kuldgloobuse võitja, nüüd ja lisaks ka parim filmimuusika tuli sellest. No ma olen ikka täiesti veendunud, et Oscareid film peab saama. Ta on seda väärt, et see kunstnikutöö juba seal on täiesti imetabane, see õhustik, mis on sinna loodud, see 60.-te stiil, et seal kõik ääretult nauditav Ja see kahetunnine film on kinodes siis Eestis alates homsest just. Räägime teisest filmist, õnnelik lõpp. Õnnelik lõpp, see on hoopis hoopis teistmoodi lugu, et kui Vee puudutus viib meid sellisesse fantaasiamaailma, siis õnnelik lõpp on väga karmilt reaalne ja tegemiste maikad Haaneke uusima filmiga, kes on siis Austria tipp režissöör ja tema võtab oma luubi alla ühe Euroopa perekonna siseelu ja tegemist on siis Prantsusmaa sadamalinnas elava sellisel heal järjel perekonnaga. Ja nemad elavad keset sellist Euroopa pagulaskriisi ja nende pere ise, neid toetab Maroko perekond, kes on nende teenijad. Aga nemad on sellises üdini elavad privileegi pimeduses, ma julgen öelda, et nad on suur perekond, neil on. Peategelaseks on selles peledit Ta ängi, ta mängib Isabel hüperkes on täiesti geniaalne näitlejanna ja tegi hiljuti väga hea rolli filmis Ell. Ning tema siis kehastab sellist karmi karjäärinaist, kes peab hakkama saama oma põdura isaga oma suhteliselt juba luuserist pojaga vennaga ja kogu see lugu algabki sellest, et tema venna möödunud abielust sündinud tütar tuleb nende juurde elama. Tütar on teismeline, tema ema sattus hiljuti haiglasse salapärastel või imelikel asjaoludel ja suhteliselt kindlalt võib nüüd selle, sellel haiglasse sattumise taga oli seesama peretütar, kellel on ilmselgelt mingisuguseid sotsiopaat, rikud kalduvused ja niimoodi kihvtilt hakkabki see perekonnalukku arenema. Et näha on, et see, selline hingeline Kalestumine on absoluutselt iga selle pereliikme probleemiks, seal tekivad erinevad erinevad tasandid, me näeme, kuidas iga see pereliige kuidas avanevad nendes üha sellised uuemad, et küljed, et see selline ükskõiksus läheb juba mööda põlvkondi ja selline tuimus. Ja nad distantseeruvad ennast nii-öelda sellisest inimlikust maailmast üha teravamalt ja nende kogu nende olek ja tegevustik on siis moraalselt ääretult küsitav. Et õnnelik lõpp kui pealkirjana on siis suhteliselt muidugi irooniline või et noh, ühesõnaga, et selles see väärastumus, mis nende peres valitseb, et seal ilmselgelt ei saa seda päris õnnelikku lõppu kunagi tulla. Kõlab nagu Euroopa film, seda ta absoluutselt on, ta kulgeb hästi vaikselt, täiesti tasakesi ja niimoodi kiht kihi, et need inimesed meie ees avanevad ja ja see ütleme, julgen loota, et, et see ei ole üks normaalne perekond, mida me võiksime nagu vaadata, aga, aga isegi ta natukene ka võib-olla üle võlli pakutud, aga ta on väga mõtlemapanev. Seda kindlasti. Ja õnnelik lõpp esilinastus siis kanni filmifestivali võistlusprogrammis, nii et ka jällegi väärt film. Väärtfilm absoluutselt ja juba näitlejate pärast tasub seda minna vaatama. Laupäeval on suur pidu Eesti Rahva Muuseumis menu portaal, mismoodi seda kajastab, kas kõik kleidid pildistatakse üles? No seda loomulikult kleidid pildistatakse üles, selles ei ole üldse mingisugust küsimustki, saab jälgida kõike, mis toimub otsepildis ETV otsepildis. Mis on seekord võib-olla teistmoodi, on see, et ETV küll kannab üle kogu kontserti, melu, presidendi kõnet, aga me oleme lisaks veel sinnasamasse ERMi püsti pannud kolm lisakaamerat, mis annab põhimõtteliselt eile siis neli võimalikku varianti vaadata. Mis seal täpsemalt siis igas nurgas ikkagi toimub, et kuidas inimesed poseerivad, näitavad oma uhkeid tualette, kuidas nad pidutsevad, seekord on ju kõik natuke teistmoodi tehtud, et inimesed saavad pidutseda juba isegi enne kätlemist, kuna neid on ju nii palju, nad kogunevad kõik ühes ruumis, bänd mängib pidevalt ja et, et neid nurki, kust seda kõike piiluda, on seekord pall rohkem kui siis ainult edele pildis. Ma olen kuulnud seda, et mõnel varasemal aastal on need, kes ootavad selles pikas kätlemisjärjekorras, jäänud lausa toidust ilma. Just et seekord on see kõik natuke teistmoodi tehtud, terve ei ole ju iseenesest ju nagu kontserdisaal või ta ei ole sellisteks sündmusteks ehitatud. Et seekord ongi, kõik inimesed on ühes suures ruumis, nad saavad juba vestelda, pidutseda, tantsida, istekohti seal ju tegelikult ei ole, eriti et kõik need saavad omavahel suhelda, siis vahepeal käivad kätlevad, tulevad tagasi peosaali. Aitäh praegu selle ülevaate eest Kerttu Kaldoja ERR-i portaalist ja saame siis minna kinno, jälgida, jälgida laupäeval nii televisioonist kui ka portaalist seda, mismoodi Eesti pidutseb. Ja tänaseks muide huvitav saade lõpetab. Ma viitan kella 12-st uudist järel olevale uudis plussi saatele, mida veab täna Lauri Varik ja kuna Eesti sünnipäevaga seoses külastatakse erinevaid maakondi ja igas paigas on siis omad sündmused, täna on Viljandi üheks keskseks kohaks Mulgi Majaka sisseõnnistamine on ka sellest tuleb uudis plussis juttu teame, et vabariigi valitsuse väljasõiduistung on on Viljandis. Et tasub kindlasti uudist plussiga jälgida. Mina, Meelis Süld, tänan teid kuulamast. Ja paari minuti pärast on eetris juba uudised ja pärast seda ka virgutusvõimlemine. Kõike head. Näed? Puhtaks. Valgeks varietees ikka tohutu. Nüüd siis pikapeale ka kastele.