Vikerraadio. Kuulajad algab saade ning tänases saates me räägime muinasjuttudesse, kuidas ja kui palju on muinasjutud, kas siis mõjutanud Euroopa kultuuri ja meie kultuuri, kui palju on olnud neil tõepõhja taga ja kas muinasjutud ikka tekkisid tühjale kohale või olid täiesti olemas seitse päkapikku kuskil. Ja kuskil on, kui oli olemas ka sinihabeme prototüüp, sellest kõigest tuleb täna juttu ning saates on külas ajaloolane ja kirjanik Milvi Martina Piir kellel algavad ka kaheksandast märtsist loengud Tallinna keskraamatukogusse. Nimelt algab seal sari muinasjutt, algab nii ja teine teised teemad, ka haigus tuleb hobustega läheb härgadega. Mis on selle tuntud vanasõna taust sellest, räägib Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret voolaid. Muusik Kätlin Mägi valib välja ühe vana pilliloo ning räägib selle taustast. Niisugused on teema täna minu nimi Krista taim. Ja soovin teile põnevat kuulamist. Euroopa kultuuripärandiaasta. Reeglina kui väike linn vaidleb Et armastan olen Kristiinaga inime iialgi tiime parendada. Noormets arvab, ei aidanud ja tahtis leitud kosida ütleva tõve armata linnud, neile lauldi. Lisasilpide tualetthaldjate lahkuda, muid südameid, igani jääd elama aiani taganud toode taga. Nagu liblikas, päige seegi. Kuna ma võin jääda kereni hoides puu liimi taas mäed. Tallinna keskraamatukogus algab juba kaheksandal märtsil kultuuripärandiaasta raames raamatukogus üks sari pealkirjaga muinasjutt algab, kus lektoriks on Milvi Martina Piir Eestis ja Viinis elav ajaloolane ja kirjanik. Selle muinasjutusarja idee autor ja kohtumiste läbi viia on meil ka täna saates külasse ning tere kõigepealt tervist. Ma tahaks algatuseks küsida seda, et praegune aeg ei soosi mulle tundub just väga muinasjutte, et need ajad on nagu Lapsepõlve ajad, kus veel räägiti muinasjutte ja mida täiskasvanumaks inimene saab, seda vähenda neil aega pühendab ja ma ei tea, kui palju lastele muinasjutte praegu räägitakse. Kui siis need on ka kuidagi nuditud lühemaks tehtud. Ma küsikski teie käest, et missugust aega teie silmis praegu muinasjutud elavad. No ma ei oska seda ütelda, kui palju praegu väikestele lastele muinasjutte räägitakse või loetakse, aga et suurtel inimestel nendega jätkuvalt tegemist on, see on nüüd küll pigem kindel, et võib-olla mitte enam muinasjuttude vormis, aga selliste fantaasiate kujutluste visioonide vormis ikka aga need päris need muinasjutud, muinasjutud ise, nad on ikka jätkuvalt osa sellisest kultuuripärandist kõige laiemas mõttes, kas nad elavad selles mõttes Euroopasse ikkagi ikkagi head head elu või neil on hea periood, et neid jätkuvalt loetaksonid jätkuvalt antakse välja populaarsed muinasjutud jõuavad ka teistsugustesse vormidesse või formaatides, neist tehakse muusikale filme kuni arvutimängudeni välja mida iganes. Nii et selles suhtes nad ju nad ikkagi elavad ja nad on jätkuvalt osa sellisest põlvkondadesidemest põlvkondade pärandist. Et see ongi, ongi võib-olla asja nagu teine pool, et, et lisaks sellele kultuurilisele sidemetele, mis seob erinevaid ajastuid Euroopas, mis seob ka Eestit Euroopa kultuuripärandiga muuhulgas aga siis teine pool ongi just see üldinimlik külg asja juures, et et see on, see on osa meie kõigi lapsepõlvest koos loetud noh, lastekirjandusest see jääb meiega. Ta teatud mõttes osaleb ka selliste põlvkondade üleste kultuurikoodide loomises. Et mõjutab keelt noh, teatud selliseid fraseoloogiat keeles, et kui me ütleme kellelegi kohta, et ta on nagu printsess herneteral, siis on kõigil selge, millest jutt käib, isegi kui seda konkreetset muinasjutu sai loetud võib-olla aastakümneid tagasi. No te olete kirjanik, ajaloolane, öelge, mis tõi teid muinasjuttude juurde, mis tunduvad ometi samas noh, ikkagi fantaasia ja kas seal on ka päris eluga midagi seost, võta sa kinni. Kuigi paljud muinasjutud on väga õpetlikud. Ongil seos, aga ma pean muidugi ütlema, et ma ei ole muinasjuttudele pööranud selles mõttes erilist tähelepanu, et pärast enda lapsepõlve või õrna iga et nad oleksid need mind tingimata Ta huvitanud oma selle jutu iva või selle moraalse või kasvatuslik Kuu momendi pärast, mis neis lugudes ju on, see ongi üks võimalus muinasjuttudele läheneda, et lõppude lõpuks me ju lastele ka loeme ja räägime neid ikka selle õpetliku momendi pärast. Võib muidugi läheneda muinasjuttudele ka keeleteaduslikust vaatevinklist. Et uurida keelekasutus just ja, ja uurida näiteks erinevaid tekste, kuidas neid on näiteks erinevaid üleskirjutusi, et kuidas, kuidas mingitest vanadest käsikirjadest on on nopitud mingeid motiive ja neid kombineeritud ja kuidas nad siis on noh, võtnud siis niisuguse vormi nagu meie neid praegu tunneme näiteks šarberroo muinasjutud, mis on eesti keeles ka välja antud või vennad grillid loomulikult mida igaüks ilmselt on kuulnud. Et noh, nemad ei ole ju neid muinas, vaata ka välja isal mõtelnud, vaid on vaid on nad osaliselt korjanud võib-olla rahvasuust osaliselt võtnud vanematest üleskirjutistest ja noh, osaliselt on siin taga loomulikult ka midagi tõestisündinud ja siis noh, ongi nüüd ka see variant, et võib ju muinasjutule vaadata tõepoolest ajaloolase pilguga, no nii nagu ka minuga tegelikult juhtus. Et pigem lugedes-lugedes Euroopa ajalugu, teemasid, mis mind ennast huvitasid. Ühel hetkel hakkasin ma märkama, et novot, kus täitsa nagu muinasjutus ise. Ja siis järgmine mõte oli, et aga äkki ongi muinasjutus ise, et äkki siin ongi mingisugune seos? Ma ei taha väita, et näiteks selline motiiv nagu no ütleme näiteks kuhugi lossitorni vangistatud printsess. Et selline motiiv olekski nüüd pärit, võib olla kusagilt lähisajanditest. Et teatud teatud märke niisugustes süzeedest võib vist leida juba antiikkirjandusest. Aga samas on ikkagi ka Euroopa keskaja ajaloos või isegi ka uusajal toimunud küll niisuguseid sündmusi, kus, kus ongi printsess täiesti reaalselt hoitud aastakümneid kusagil lossis kinni. Ja ma ei näe mingit põhjust, et niisugune tõsieluline seik ei võiks omakorda panustada sellesse muinasjutu sees või muinasjutumotiivi, mis niikuinii juba olemas oli. Ja kui me võtame need kõige tuntumad muinasjutud, mis on olgu nad siis lumivalgeke, sest saabastega kass, hantsuke, Greteke kui palju on nendel, võib olla tõepõhi all, sest kõigis nendes on, ütleme, sellised tegelased, keda no reaalselt raske ette kujutada, kassi keel on saapad või siis seitse pöialpoissi. Võib-olla et kassi ja tema saabaste ajalooliste seoste seletamisega jääksin mina ka praegu hätta, ma ühtegi sellist. Juhtumeid ajaloost. Aga no näiteks seesama seitse pöialpoissi lumivalgeke ja seitse pöialpoissi selle taga siiski on tegelikult täiesti täiesti reaalsed sündmused olemas. Muidugi ei saa väita need sajaprotsendilise kindlusega, et nendesse sündmustesse muinasjutt ongi välja kasvanud. Muinasjutud on ikkagi tan osa suulisest kultuurist ja suulisest pärandist on väga kaua olnud ja seetõttu nad suust suhu ja jai maalt maale ja külast külla linnast linna rännates. Nad on teinud läbi ka uskumatuid muutusi ja korjanud endale külge detaile, mis võib olla noh, lihtsalt mingite ajalooliste või kohalike seoste tõttu kõnetavad just selles piirkonnas elavaid inimesi, aga mõnes teises piirkonnas elavaid inimesi jällegi mitte. Aga nüüd see seesama Lumivalgekese lugu siin on küll pakutud, et, et lumivalgekese ajalooliseks prototüübiks vähemalt teatud määral võiks olla yks Saksa krahvi tütar. Margareeta jääb, on Valdek oli ta nimi ta elas 16. sajandil umbes sel ajal, kui, kui Eestis toimus Liivi sõda ja ta oli jah krahvi tütar ja ta pärines niisugusest piirkonnast, kus leidus palju kaevandusi. Tema isale nimelt kuulusidki kaevandused ja noh, see krahvisuguvõsa rikkus põhines, põhines kaevandustel ja kaevandustes kasutati väga palju lapstööjõudu. Et noh, see on ka üks selline moment, mida muinasjuttude puhul tähele panna oma algsel kujul võivad nad olla noh, tänapäeva mõistes äärmiselt vägivaldsed. Aga no selline selline see tegelikult kunagi oli, et nendes kaevandustes kasutati palju lapstööjõudu selle tõttu kaevanduskäigud olid kitsad ja lapsed kui väikesed inimesed mahtusid seal lihtsalt paremini paremini liikuma ja paremini tööd tegema. Ja muidugi need kohutavad tingimused, milles nad siis elasid, alatoitlus ja, ja pimedus ja kas see loomulikult kõik ei tulnud ju nende tervisele kasuks, et eks nad ju kängu jäidki ja olid niisugused paljud lapsed, keskajal olid sellised igerikud ja vigased ja rohidistes kurba uudist ja millest kõigest vaevata. Ja nende elu kindlasti ei olnud pikk, väga paljud neist ei, ei näinud oma täiskasvanuiga. Aga sellisest sellisest piirkonnast krahvi tütar siis pärines, see oli tema reaalsus, mis teda ümbritses. Ei elanud ka pikalt, ta suri noorelt, umbes 20 21 aastaselt, aga ta jõudis siiski elada oma teismelise hea Madalmaades ühes sul suguses õukonnas, kus tal oli ka palju austajaid, nii et sealt võivad siis mängu tulla need printsi motiivid. Et muuhulgas ka tolleaegne Hispaania troonipärija Felipe, teine olevat kuulunud tema austajad Nende hulka, aga noh, sellest sellest sümpaatiast muidugi ei saanud asja. Ja Margareta oli ka võõrasema, noh tõsi küll, nüüd ajaloolistel andmetel. Margarete võõrasema suri varem kui Margarete iseni, et teda ei saa süüdistada oma võõrastite mürgitamises. Aga no sellegipoolest, need ei ole niisugused detailid, millest nagu suuline folkloor väga hooliks. Neid ikka kombineeritakse omavahel, see pidi nüüd küll tõsi olema. Ma olen lugenud, et võõrasema Margareeta ei sallinud ja, ja üks põhjus, miks ta saadeti ära noh, teise õukonda oligi see, et Toorasemal sündisid endale lapsed. Siis aga teine jalg või noh, üks armastatud muinasjutt on kindlasti veel ka Tuhkatriinu, kas sellel on tõepõhi all? Tuhkatriinulool on tegelikult nähtud mingeid seoseid juba antiikkirjandusega, et Strabon üks, üks oluline autor on kirjutanud vaata flodoopisest kes elas Egiptuses, oli vaene tüdruk, elatas ennast viisakalt öeldes kurtis saanina, aga et tema siis olevat teinud omal alal nii palju karjääri, et oli jõudnud välja, siis Egiptuse valitseja majja ei saanud noh, mitte nüüd tema nüüd naiseks nagu muinasjutt. Tuhkatriinu saab printsi naiseks ja kõik on ametlik ja, ja tore. Vaid noh, lihtsalt üheks üheks paljudest liig naistest või armukest, aga tolle aja kohta oli see kindlasti tugev edenemine sotsiaalsel redelil. Lood sellest, kuidas vaesest tüdrukust saab valitseja naine või, või kuninganna või printsi naine, et neid on ikka olnud ja neid tegelikult tuleb päris palju sisse ka Bütsantsi ajaloost. Bütsants on üldse nagu muinasjuttude kontekstis. Huvitav, kui euroop muinasjuttudes räägitakse mingisugusest kuulsast ja ülimalt rikkast kuningalinnast, mis asub kusagil seitsme maa ja seitsme mere taga, et kus on tänavad, on sillutanud, võtad puhta kullaga ja, ja kus, kus majad on marmorist ja noh, umbes, et ühtegi muud materjali seal hittuntagi. Siis noh, see võib ju esimesel hoobil tunduda tõeline selline fantaasiapilt. Sest et noh, missugune oli keskaegne Euroopa metsad, pisikesed armetud külad, teed nende vahel läbi metsade, mis meie mõistes olid pigem mingisugused noh, ma tea, karjateed, võimatult porised ja läbipääsmatud kuskil künka või mäe otsas loss, kivist loss, niisugune sünge, kõle siis jälle mets, mets, siis võib-olla kusagil mõni linna moodi asula, et sellistes tingimustes elavate inimeste jaoks kujutlus mingisugusest kuldsest kuningalinnast kusagil kaugel-kaugel. See võib jah tunduda täielik selline ulme. Aga tegelikult ei saanud see tolaks eurooplase jaoks olla midagi muud, kui Bütsants ristisõdade käigus. Sinna sattus siiski päris palju inimesi, sõdalasi, sõdureid, sõjasulaseid, paljud neid ikkagi neist tulid tagasi ka ja noh, eks räägiti siis nendest muinasjutulist tõsterikkustest, sest et jah, selle aegs Euroopaga võrreldes Bütsants oli tõesti muinasjutuliselt rikas ja mitte ainult ainelises materiaalses mõttes selle kulla mõttes ja kalliskivide mõttes, mis kõikjal sädelust vaid tõepoolest kogu oma sellise sotsiaalse olemise poolest, olme poolest. Seal ikkagi võis aristokraatia majades olla vannitoad, mida Euroopas üldse ei tuntud. Rooma oli hävinud. Sellega ka ja Roomast ei olnud enam suurt midagi järel, aga et see see müüt või see kujutlus niisugusest ülimalt uhkesti kuldsest kuningalinnasse kandus edasi, siis bütsantsi Me oleme leidnud nüüd selle seitsme maa ja meretaguse maa see, mis Euroopa muinasjuttudest või ütleme, Saksamaal kirja pandud Prantsusmaal kirja pandutest on meieni tulnud, noh, seda on ilustatud, nagu ka enne juttu oli, aga üks motiiv on ikkagi metsad, kus sünnivad koledad lood. Olgu see siis punamütsikese lugu, olgu see siis Anscredeke, et mets, see on ikka üks niisugune paik, kus üht-teist toimub. Ja seni, kuni seda metsa Euroopas ikka oli ja teda läbi keskaja oli Europa muutus suhteliselt metsatuks võib-olla kusagil varauusajal alles ja selle põhjuseks peetakse ulatuslikus õe põle, tegemist on ju ka olemas, muinasjutte, see põle tajatest, et kuidas nad seal metsas siis elavad, kaugel, kaugel inimasulates, sest nad pidid elama seal, kus puit oli võtta ja põletavad sedasi ja kuidas nad on mustad ja kriimud ja noh, kui keegi on, on selline must ja tahmane, siis kindlasti juhtuvad temaga ka kummalised lood ja, ja võib-olla ta on isegi ühenduses mingisuguste mustade jõududega. Aga jah, mets on olnud Euroopa folklooris pigem niisugune hirmuäratav muide ka vene folklooris. Noh, kõik need kujutlused metsa eksinud lastest, Antsukene agreetake näiteks selle taga on ka tegelikult selline omamoodi natukene sünge reaalsused näljaaegadel ikalduse aegadel, kui lihtsalt toitu ei jätkunud, siis paljud lapsed, paljud alaealised, nad jäidki Urbudeks. Nad läksidki lihtsalt hulkuma mööda maad kirjates ka varastades. Noh, lihtsalt, et hoida kuidagimoodi endal hinge sees, elasid kusagil metsas kõik need noh, Robin Hoodi taolised lood ja, ja noh, meil on, meil on oma tõepõhi all, et noh, kes olid kuritegusid korda saatnud ja olid põgenenud kohtumõistmise eest, sest neid, kas surmanuhtlus, see kõik tegelikult vastab ikkagi reaalsusele ja no muidugi sinna juurde kõik need fantaasiad, et mis koledusi seal metsades siis võib juhtuda, et seal elab igasuguseid üleloomulikke olendeid, nõiad, vene muinasjuttudes siis Paubaja ka majake kanajalgadel, mida on ju arvatud, et selles peegeldub see soomeugri metsarahvaste niisugused sammas aidad, posti otsa ehitatud et hoida seal toiduvarusid, et metsloomad ligi ei pääseks. Niisugused seosed on tegelikult täiesti realistlikud. Üks seos, mille kohta olin siis mina kuulnud, on muinasjutt sinihabe, et selle prototüüp on nüüd küll kas just päris kindlaks tehtud, aga vähemalt on teada, et selline mees kõnelast Abedal tõesti sinine ei olnud, oli vist punane. Vot, ma ei tea tegelikult, sest et see tegelane, tema nimi on siis lill three temast ei ole säilinud ühtegi kaasaegset kujutist, et kõik need pildid on hilisemad. Nii et me ei tea, kuidas ta välja nägi. Aga jah, ta elas 16. sajandil Prantsusmaal sajandi esimesel poolel, Dali son, Darcy kaasaegne ja tegelikult ta võitleski koos sandarkiga inglaste vastu saja-aastases sõjas tema kohta on teada ja niisugune lugu tema lossi ümbruses kadusid lapsed. Noh, laps on muidugi selline üsna lai mõiste tolleaegses kontekstis, see võib tähendada tõepoolest mudilast sellist viie-kuue aastast. Aga tegelikult see võib tähendada ka lihtsalt alaealist. Ja veel üks märkus, mis ma tahan teha, et kui muinasjuttudes räägitakse lastest või alaealistest, siis sinna hulka võib mõnel juhul lugeda ka naised. Ja just selles tähenduses, et juriidiliselt naised olid seaduse silmis samamoodi alaealised nagu lapsedki, et neil ei olnud õigust tegutseda oma varandusega näiteks vabalt või sõlmida lepinguid, et nad olid oma kas abikaasade või isade vastutusel, selles mõttes olid nad siis juriidiliselt alaealised, kui on noh, nagu teada, et, et selle Child reed lossi ümbrusest, kodusid, kodus lapsi, siis võib see jaht vähendada tegelikult ka siis noorukeid, nii poisse kui tütarlapsi ja samamoodi ka naisi ja muinasjutus ilmsel hiljem ongi see nagu transurueerunud siis naiste tapmiseks oma abikaasade tapmiseks tegelikult sildilt Three oli ainult ühe korra abielus, rohkem rohkem abikaasasid tal teadaolevalt ei olnudki. Aga tema lugu jah, oli, oli niisugune, et ta oli ikka hea mitu aastat saanud tegutseda nende laste kuritarvitamisega enne kui see välja tuli ja tuli välja ja seeläbi, et oleks diil vaimulikuga ja selle peale siis hakkasid kirikuvõimud asja vastu huvi tundma, et mis toimub ja sealt hakkas lugu hargnema, et see oli tegelikult päris päris kole lugu erinevatel hinnangutel noh, siin on arvatud, et neid lapsi oli ikka mitmeid kümneid kes tema ohvriks langesid, et noh, need kirja vaid lapsi või tema lossi tööle tulnud lapsi või noorukeid, need lihtsalt siis nagu rünnati, vangistati, piinati. Aga igal juhul lõppes siis sellega, et need, need ohvrid siis ühel või teisel moel tapeti. Ja noh, surnukehadest suurt midagi järele ei jäänud, nii et täpselt siis ei olegi, ei olegi teada, tase, see arv, aga igal juhul Sildoree kohtu ees hiljem tunnistas oma teod ise üles. Ja mõned tema käsilased siis või kaasosalised ka, nii et see lugu on jahtunud, pandud kirja ja on arvatud siis, et hiljem, kui šarberroo kirjutas oma muinasjutte, siis kasutas ta seda materjali, seda lugu sinihabemeloo loomisel. Nii et kõik need ilusad õhtujutud, mida meil on loetud, on tegelikult olnud kunagi aset leidnud sündmused mis on lihtsalt ajas muutunud, neid on kohendatud. Et nad ei mõjuks võib-olla nii hirmuäratavalt, kui nad tegelikult olid. Noh, eks siin mängib kaasa ajastu enda vaimsus, et üks asi on ju see, et noh, nagu tõepoolest, eks muinasjutt algab kuskil ammustel aegadel, kus arusaamine heast ja kurjast õigesti valest oli võib-olla hoopis teistsugune ja tol ajal ehk ei tahtnud paljudes sellistes detailides midagi väga erakorralist, mis meil praegu juuksed panevad peas püsti tõusma. Samas kui me vaatame kas või näiteks muinasjuttude retseptsiooni, no näiteks noh, näiteks kas või 19. On teil kui, kui ikkagi moraal ja arusaamad olid hoopis teistsugused siis noh, me näeme, kuidas seal juba eemaldatakse või no lihtsalt kaovad ära kõik need sellised räiged, et vägivaldsed detailid või vähemasti nad nad kahanevad oluliselt. Noh, samas jällegi ilmneb ilmet nendes romantilises romantiliste romantilises laadis muinasjuttudes ilmneb ka niisuguseid momente, mis panevad meid tänapäeval kulmu kergitama, tema tunduvad, no ma ei tea, pehmelt öeldes šovinistlikud. Et kui me võtame näiteks muinasjutu vennakesest jõekesest no ütleme, et muinasjutu pealkiri teema ongi, kuidas vend ja õde lähevad õnne otsima ja kuidas siis kogu muinasjutt räägib sellest, kuidas kuidas vend jõuad kuhugi kuningalinna päästab kuninga vangistusest, leiab üles kuskil nõiduse köidikutes oleva printsessi, võidab mingi kohutava lohe. Saab muidugi siis selle printsessi endale naiseks ja, ja saab siis ka ise veel kuningaks. Ja jutu eelviimases lauses Öeldakse ja siis otsis ta üles oma õe, kes oli vahepeal kusagil vaestemajas endale kuidagimoodi hinge sees hoidnud ja tõi temaga lossi elama ja, ja kõik oligi tore ja õnnelik ja seal nad elavad siis aegade lõpuni. Ja ma meenutan, et muinasjutu pealkiri oli vend ja õde õnne otsimas. Kummalt uurinud aga, aga noh, ikkagi läbi lugenud austria muinasjutud, uppunud mets Eesti keelde alate Milvi Martina Piir selle ka tõlkinud. Öelge, kui palju on seal eesti muinasjuttudega sarnaseid lugusid? No kui me peame eesti muinasjutud Oll Kaval-Ants ja Rehepappi aja, rebased ja karud on meil nagu põhitegelased, kes hingestatud loomade metsa ema, metsa, isa, ma mõtlen neid. Ei no tõepoolest, eks ju, et kui me mõtleme eesti muinasjuttude all selliseid lugusid, mis on Eesti rahva ennemuistsetest juttudest kirjas või näiteks raamatus külaliste leib siis need seosed kindlasti on olemas, aga nad on sellised kaugemad, et noh, nihukene talupoeglik taust ja, ja maarjamaaharija, niisugune elu, mis käib tsükliliselt ja aastaaegade rütmis. Et see kindlasti noh, on, on ilmne ka Austria muinasjuttudes. Aga noh, meie, meie muinasjuttudes vast või sellistes tõelistest autentsetes rahvajuttudes ju ei tule nii väga esile, need mingisugused suured valitsejad või kuningad on küll selliseid ristirüütleid ja millel on on ajaloolist tausta, aga suuri valitsejaid ja siin meie mahla ei ole olnud. Noh, samas. Kuna noh, ma pean nüüd tulema jällegi selle juurde, et, et kuivõrd need need üldlevinud muinasjutud on ju noh, osa osa meie sellisest euroopalikus kultuuripärandist, siis kuivõrd võib siis öelda, et kas, kas tuhkatriinu lugu või või Lumivalgekese lugu või, või sinihabemelugu, et kuivõrd nad on eesti muinasjutud, nad on eesti muinasjutt, et selles mõttes, et nad on, nad on samamoodi osa meie kultuuripärandist samamoodi nagu eesti kuulub, kuulub Euroopasse, nii nagu näiteks meie keskaegne rahvamuusika oli osa Euroopa keskaegsest rahvamuusikast ja nii ka muinasjutud Kas kaasaeg ei ole natukene liiga palju muinasjutte ära nudinud, et nad muutuvad aina lühemaks, ilusamaks ja kaob ära kogu see noh, hirme õudsalt tagant? No ma ei tea, võib-olla siis reaalsus pakub seda hirmu ja õudu piisavalt, et eks need asjad ka kuidagi resoneeruvad omavahel. Mis minagi selle kohta oskan öelda. Võib-olla seda oleks õigem küsida siis päris muinasjutt uurijatelt noh, minu huvi on, on olnud siiski nagu seostada, seostada neid lugusid noh, ajalooga ja, ja leida teatud selliseid paralleele, mis võivad ehkki ei pruugi olla panustanud muinasjuttudesse. Neid lugusid saab kuulata siis nii märtsi-aprilli kui maikuus ja juunikuus Tallinna keskraamatukogus, kus siis algab sari muinasjutt, algab aitäh saatesse tulemast. Milvi Martina Piir. Nojah, ära lõika radiaal ju ka need teoreetikuid lävi ei lõika ära, niimoodi kutsu, oled põlvini. Baasjaamu külluermuaal ja Ülo opaksus klaasist vitraaž. Olen vaid alles teisel aastal seas keskkoiko klaasist riides raekoja laupäevast. Tehti aardenööri Ottokeeringi kord täitsa kuu eest kuskil agulis, hiljem leitakse välts soolases vees aroomi. Ära kutsu lihtsalt ütle, et tulevad ja siis ta hammer kookosvälja ei lähe rahva poolt. Kruvid niimoodi kutsunud raske saapaga, purustan akna, teile näitan, et linane sõnu ja ginaalseks nööriks ei hakka. Näitas kuumusest sulanud minut suudluse saagised nõuda minuti lastest jäänustes lastele jõuluõhtul vaipa, aga olen Patti laanesõnu. Et neil aastail seas, kes või klaasisteetrites valdajas raami ei kutsu. Käsuta tulla oli oma ajas. Kus sõdur, eks ole? Vanasõnad on kuldsed sõnad. Ja nüüd on meile saates Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur ja vanasõna, millest juttu tuleb, kõlab nii, haigus tuleb hobustega, läheb härgadega. No praegusel gripi ja viiruste leviku kõrgajal on tõesti ajakohane mõelda, mida rahvasuu on eri aegadel tervisest ja ja tõbedest kõnelnud. No me teame, et varasemad eesti vanasõnad trükisõnas leiduvad just sellistest baltisaksa grammatikates ja sõnaraamatutes ja ja ütleme kõige varasemad tõesti, Heinrich Gösekeni geni grammatikas manu manu duktivad linguva mees, toonikam siis eesti keeles juhatus eesti keele õppimiseks, mis ilmus juba 1660. aastal ja selles on toodud eesti keelenäidetena üle üle 100 vanasõna ja sealhulgas seesama tänapäevani tuntud ütlus. Tõbi tuleb hobustega, läheb härgadega. Ja kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis on seda vanasõna, umbes poolsada üleskirjutust ja tõesti, see on Eestis olnud väga mitmel pool tuntud. No kuigi meditsiin on selle ajaga sadade aastatega võib nii öelda võimsalt arenenud, pole haigustest meil endistviisi pääsu ja nii kohtame seda ütlust ka pidevalt tänapäeval. Rahvatarkuse seletus on teada, et haigustele on ikka omadus kiiresti ja äkki välja lüüa. Aga palju kauem siis võtab aega haiguse ravimine. Ja, ja seda ideed antakse siis edasi loomametafooride kaudu, mis on vanasõnas üldlevinud võtta, et siis siin hobused ja härjad. Vanasõna, uurija Arvo Krikmann on kunagi koostanud vanasõnades esinevate selliste loomade pingerea, mille põhjal on suursoosikud just koer, hobune ja veised. Et kui kõik selles vanasõnas toimuv tõlkida, siis loomamaailmast inimmaailma, siis ongi hobune kiire ja sale liik kui ja võrreldes siis härjaga, kes on suur, aeglane ja pika veoga, tuletagem siin näiteks kohe meelde ka kõnekäänd, et venib kui härg. Ja taaskinnitab see vanasõna haigus hobustega tuleb ja härgadega läheb. Et selliste vanasõnade vastupidavust ajas. Tehnika arenedes võiks ju haigused nüüd juba lennukite ja autodega rongidega tulla ja näiteks rattaga või üldse jala ära minna. Aga käibel on ikkagi hobune ja härg tuleku kiiruse rõhutamiseks on küll, noh, ütleme näiteks 1939. aasta ühes ühes Kodavere kirjapanekus näiteks haigus tuleb ratsahobustega, läheb härgadega või siis 1887. aastal on laiuselt selline poeetiline allitaratsiooniga üleskirjutused, tõbi tuleb tõllaga ära, läheb härjaga neid variant, et on, aga, aga ikkagi põhiline on just see haigus, hobustega tuleb, aga härgadega läheb ära. Ja huvitav on ka, et seda hobuse ja härgade metafoori esineb tegelikult mitmes muuski eesti vanasõnas aga siis hoopis vastupidises suunas. Näiteks jõulud tulevad härgadega ja lähevad hobustega, et siis vastupidi, jõuludeks me valmistame väga pikalt ette, aga siis saavad pühad ootamatult kiiresti läbi või siis rikkus tuleb härgadega läheb hobustega samasugust ideed. Tõbi taandub visalt, et lihtsam on tervist hoida, kui haigust ravida. On taas väga mitmetes vanasõnades näiteks parem häda, kaug kaugel, kui rohi ligi ja kokkuvõttes on tervis nii nagu päriseluski vanasõnades väga suur rikkus, kallim kui raha või toitu, et näiteks tervis on inimesele kõige kallim varandus, tervis on vaese inimese rikkus. Ja see on ka uuemates vanasõnades päevakajaline. Et lõpuks võib-olla sobib siin nimetada viimasel ajal meedias levinud selline lemmikütlus, mida me Eesti vanasõnaväljaandest ei leiagi. Aga mis on tõesti rahvusvaheliselt üks tuntuim tervise vanasõna, üks õun päevas hoiab arsti eemal. Ja võib siis ise kuulaja järele proovida, et kas nii lihtne asi nagu õun, tõved koos siis hobuste ja härgadega eemal hoiab või mitte. Aitäh teile, Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur. Päritud laul. Ja täna on meil saates külas pärimusmuusik õpetaja Kätlin mägi, tere ja ole kena. Millise laulu sina täna meile kuulamiseks väljalisid? No mina ei ole siin suur lauluinimene, et ma olen rockabilly inimene, siis minu lemmikpillimees, siis keda natuke tahaks täna tutvustada, kirjeldada on torupilliuss ehk Johan maakerja Hiiumaalt pärit ja nagu nimigi ütleb, siis tema on torupillimängija. Ja see lugu, mis ta mängib, on arvatavasti selle nimi, on vene tants. Et tema lugudel tegelikult nimesid küljes ei ole, ta on number 20 k, me teame nagu selle nimega ka teda. Aga ta on väga selle vene tantsumotiividega, et kui niimoodi oled torupillilugusid palju jälginud ja mänginud, et siis saad selle järgi aru natukene kuulama. See on ju 1921. aasta salvestus siiamaani neid lugusid kätte saada, et natukene ma vabandan raadiokuulaja eest selle kvaliteedi pärast. Et see lugu tegelikult ma vaatasin, et oleks ikkagi isegi parema kvaliteediga, kui nad muidu on, et seal on vaharullile on salvestatud, täidab mõned korrad ümber vahetatud, see ragin ja Kragin ja väike susin sinna juurde. See annab muidugi ainult vürtsi ja mahlakust. Aga Juhan maakler ise, et ma tahaks sellest toredast torupillimehest natuke rääkida, et kuidas ta nii isegi tänapäeval on ju täna temanimeline trio sündinud torupilli jussi Trio noh muidugi ma ise ka seal kaks viiuldajat ka Eeva Talsi ja Karoliina Kreintaal. Et kuidas selline mees siis on tänapäeva sattunud üldse ja nii palju aastaid nagu oma muusikaga tulnud, et tal on kõige suurem repertuaar, mis võib-olla isegi nendel vanadel Torupillimängijatel viiuldajad sarvepillimängijatel. Et kellelt on kui palju salvestatud, siis temalt on salvestatud üle 40 loo erinevaid lugusid, seal on kolm, kaks, et see on hästi suur plaan, mida siis on võimalik järgi mängida ja tema stiili on võimalik nagu proovida aimata. Nii suure hulga loo pealt palju paremini kui nende teiste meeste stiile ja kellel võib olla maksimaalselt seal 10 ringis, on ka päris hästi juba. Et selle pärast olnud, et tänapäeva kindlasti jõudnud. Kui augus budism teda kirjeldas, kui ta ringreisile võttis kaasa omal ajal siis kui torupilliuss tuli bussist välja, siis tulid näiteks Vändrast, tulid kooli õpilased, vastaja hüüdsid toru miljöösse, kuul torupillimängija võtsite oma õlgade peale ja hüüdsid ja ütlesid, et mängin näiteks lugu pillilugu ka. Muidugi oli väga sihuke šarmantne kaval mees, kaitset ei, ei mängi piletid kätte ostma. Et muuseumile raha teenida, et õhtuti alati siis neil oli kontsert ja siis ja siis on tore, kirjeldas, kuidas ta oli ikka täielik šõumees ka, et kui augus põsk kutsute lavale, et noh, Johan Maker torupilliga ja ma kujutan ette, ma ei ole muidugi näinud. Aga kirjeldustes on nii, et siis ta tuli oma teemal vaatel suur aplaus ja rahva trükkas, siis ta läks lava. Siis ta Veiderdas oma pilliga keerutas, kohal jääb, jooksutas ennem kui hakkas uut lugu mängima. Siis tal oli mingi baptistide lugu, kus ta keeras näkid rahva poole ja tegi veidraid liigutusi ja nagu ta oli, niisugune oleks tahtnud näha, kuidas torupilliga tantsis seal lava peal, siis mingite kindlate lugudega. Et eks ta üks vägev mees oli, igatahes, muidu siin ei räägitaks, kui ta nii. Eks ta natuke edev ja kõik kokku, aga, ja need pillilood, mida siis me püüame järgi mängida ja need on ka päris keeruline kraam. Aitäh. Luuletuste neis iga hetk nagu surevad tul. Need. Suveni on veel aega väga peale tulevad, nii nagu ka järgmine. Huvitav, mis on juba homme ja homme räägime lemmikloomadest, kassidest, koerades, koertest ning sellest, kuidas neid külma eest kaitsta, kuidas tähele panna seda, kas neil on miski tõbi küljes, kuidas neid mõista, nii et kui teil on küsimusi, homme tuleb meile külla lummarst tädijat, Tiina Toomet, nii et kui teil on küsimusi, pange need teele huvitajaterrdee siis meiliaadressile ja homses saates saab vastuse, tänane saade on aga läbi. Minuni Kristo, käin, tänan teid kuulamast ja kõike head.