Rõõm muusikast kuidas seda mõista? Sest mis ühe jaoks on elamus, ei pruugi seda teisele olla. Tegelikult võib muusika saata meid terve päev alates varasest hommikust, mil koos elektrikohvikannuga mehaaniliselt sisse lülitatakse ka raadio. Nii muutubki muusika ainult fooniks, mille saatel teeme oma igapäeva toiminguid ja millesse süveneda pole aegagi. Ja kui vaevu mägi tähelepanelikumalt kuulama või koguni külastama mõnd kontserti, valime kerge zhanri. Me otsime meelelahutust, rõõmsat tuju. Kuigi niisugune muusika ei jäta hinge sügavamat jälge. Aga milline peab olema muusikaelamus, mis sunnib kirjutama järgmisi ridu. Ei suuda ette kujuta täpselt häkaost seda tormi minu südames ja hinges, mida põhjustas teie muusika? Elu ja surm, õnn ja mure, ühinesid tervikuks. Tunned, kuidas õhku tõused ja maa kohal hõljud. Kuidas su veri meelekohtadel vasardab? Süda tormiselt lööb, udu pilku varjutab. Ja päris selgesti kuuled ainult selle nõidusliku muusikahelisid. Tunned ainult seda, mis sinus toimub ja õnne viima, millest ärgata ei tahaks. Mu jumal, kui suur on inimene, kes teistele niisuguseid silmapilke suudab kinkida? Need read on võetud Nadežda fon mekki kirjast Pjotr Iljitš Tšaikovski-le. Ja muusika, millest ta kõneleb, kujutab surma, ülemust ja igavesel lahkumise meeleheidet. Kuidas seostada seda mõistega rõõm muusikast? Oleme ju harjunud rõõmu mõistet siduma millegi lõbusa ja kergega. Kuidas saab niinimetatud tõsine muusika äratada hinges rõõmu? On vana-aasta õhtu täistuledes säravat teatrimaja kontserdisaalis keerlevad paarid. Teleris naerutab meid Ervin Abel oma järjekordsete naljadega. Kärarikas salkkond noori on kogunenud raekoja väljakul kõrguva kuuse ümber. Ja tuhandetes kodudes tõstetakse klaase, lauldakse lõbutsetakse. Üks saalis ära siiski täistuledes. Ometi tõmbab ka tema kuulajaid ligi. Nad tulevad, tõusevad trepist ja sisenevad puhulduledes valgustatud saali, kus juba kõlab vaikne muusika. Puudub kontserdi algust tähistav kella signaal. Puudub teadustaja ning tavapärane aplaus. Näib, nagu oleks muusikud kokku tulnud, et iseenda rõõmuks musitseerida. Ja seal on vaikne kuulajad elavad väelevas küünlavalguses kaasa helide tulvale ja mõtetele mis igaüht selle aasta viimasel päeval valdavad. See on tulek ja minek, iseendasse. Lahkutakse samuti vaikides, ilma tavapärase kiirustamiseta riidehoius. Muusika poolt äratatud hinges heliseb rõõm, saadab meid kodu, tõlgi läbi lumise talveöö. Minu ees on back vanu kontserdikavasid. Siin on õhtuid muusikaga elamusi, mis mälestusse on jätnud suurema või väiksema jälje. Mõnikord on muusika nagu vastukaja sinu mõtetele ja tundmustele. Tekib õnnelik kooskõla esitatava heliteose ja sinu hetkemeeleolu vahel. Siis on see üksikisikurõõm. Aga milline elamus tekib veel siis, mil interpreet saavutab jäägitu kontakti terve auditooriumiga? Meil lausa füüsiliselt tunnetad kõikevaldavat ühist andmise ja osasaamise rõõmu. Niisugust ainulaadset hetki on Paul Rummo kirjeldanud oma raamatus mitme laululood. Laulupidu hakkas lõppema, aga kuduminekust pole juttugi. Veel ja veel kõiguvad kava, menukamaid meloodiad, laiatavad kombeks kujunenud lõpulood kuuride repertuaari raudvarast. Lõpuks oldi juba joobunud viiside viina üliküllusest. Tekkis vaikus. Inimeste tehnikus istudes tundsid mingi mõistmatu meele kaudu kümnete tuhandete ühist mõtet. Kas piisab nüüd juba ükskord ometi või nõuda üldjuhtidelt ikka veel? Juba kostsidki nõudlikud hüüatused? Mu isamaa on minu arm. Mu isamaa on minu arm. Puldis polnud hääleandjatega taktikepitõstet ent kõlakoja keskelt kostis korraga igatsetud laulu nukker pühalik meloodia. Tundus, et dirigent on siin õieti tarbetu. Nii puhtalt, nii nüansseeritult, nii vägevalt kõlas laul, ilma juhita Etarblasid paremini, seda polegi võimalik laulda. Laul kõikus vapustava puuna hiigelkoori 30-st 1000-st suust. Ja kui pisarateni erutatud heliloojakäelöök kolmanda salmi lahti lõi siis mõistsid jälle kord, et inimese võimetel pole piire. Olid seda laulu kuulnud sadakond või hoopiski enam korda. Alatorite Maiel tundnud tuliseid ja külmi hoovusi südame ümber. Ent selliste liigutavat vapustavat elamust nagu nüüd Isetegemise rõõm, küllap on seda tundnud kõik, kes kasvõi korraks on seisnud laululava kaare all tuhandepäise inimhulga keskel. Seal on teistele andmise rõõm ja rõõm iseendast. Kõik see, mis on meile tuttav juba varasest lapsepõlvest aga mille me suureks saades iseendalt röövime? Jah, võib-olla on mugavam jääda osasaajate hulka ja lohutada end mõttega, et enda võimed nagunii parimate tasemeni ei küüni. Aga on see siis kõige tähtsam? Kui tihti on muusika meiel lohutajaks raskel tunnil? Meenutame lõiku Lev Tolstoi romaanist sõda ja rahu. Nataša oodanud kolme nädala vältel. Andrei Volkonski külastust on meeleheite piiril. Ta kõnnib tegevuseta ja noorutades mööda tuba, õhtuti aga nutab salaja. Siis otsustab ta mitte enam oma murele mõelda. Järgmisel päeval panin Natasha selga selle vana kleidi, mille kohta ta teadis, et see talle hommikuti rõõmsa tuju valmistas. Ja alustas juba hommikust peale endist eluviisi. Lõpetanud teejoomise läks ta saali, mis talle eriti meeldis tugeva resonantsi tõttu. Ja hakkas laulma oma solfeelsasid. Pärast esimest harjutust jäide keset saali seisma ja korda, sest muusikalist fraasi, mis talle eriti meeldis. Ta jäi rõõmsalt kuulatama seda otsekui talle endalegi ootamatut ilu millega need laulu helid värelidest täitsid kogu saali tühjuse ning siis pikkamisi vaibusid. Ja tal hakkas äkki lõbus. Millist mõjuvõimu tõeliselt suur kunst, mis isegi kõige suuremat kurbust kehastras suudab meis äratada puhast helget rõõmu. Ja kui suur inimene peab olema looja, kes sellise muusika ellu äratanud. Kas taipate, mida ma teile õpetada tahan? Ma tahan proovida teid oma muusika läbi paremaks teha, äratada, mis on teisejad? See, mis komponeerisil tulid südamest ja nii peaksite teie südametesse minema. Kust te tunnetate? Jah, tunnetama peate, et seal leidub ka ülemust, headust ja inimlikkust. Minu sümfoonia kehastab kõige kõrgemate ülemuste rõõmu. Rõõmu kõikide inimeste jaoks. Selle tunnipruuliks on sõda sõjale läbi rõõmu. Võidab rüüt rahu üldainult kroon. Ta ise ei suutnud seda kuulda mitte ainustki heli. Ta oli niikuinii peaaegu täielikult kurt ja võitluse erutus olid temal kurdil generalist simusel kõrvad jäägitult kinni müürinud. Solist laulis juba, rõõm, kaunis jumalatest, sade Ellüüsiiumi tütar. Milline joogumust? Kui ometi oleks talle antud seda kõike kuulata?