Mälestusi Felixi moorist Eesti esimesest hallo mehest ja reporterist raadioonust, kelle nakatav hääl ja paeluv sõna helisevad veel tänagi tuhandete kuulajate kõrvus. Pruun magav silm võiks tervet pilti, mida rehialune praegu pakub suureks piirastuseks pidada. Tõmmuhali kuni süsimust on terve luu rasvaküünlad, tahmased, laternaid, õlad kurva kollase helgiga tontide silmad. Kiired, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad kasvatavad eemal ikka enam ja enam surnu kaevalistiks. See on meie, tema järglaste ametivendade kohus sest tema oli esimene esimene, kes talle sellest tundmatut sisse rajamata rada ja sotsis leidis raadiolainetele tee sadadesse tuhandetesse peredesse. Meil uuel raadiomeeste põlvkonnal on nüüd lihtsam. Me jätkame hulgakesi sõprust, teiega. Head kuulajad. Muide, seegi väljendus on pärit Felix moori leksikonist. Jätkame sõprust, mille esimeseks loojaks oli tema üksinda. Kindlasti saab kord teoks mälestusteraamat Eesti Raadio ajaloost. Selles kuulub palju lehekülgi Felixi moorile sest temaga sündis Eesti raadios reportaaž. Demonisti kuuldemängu ristiisa. Praegu seda raamatut ei ole veel, olgu siis hetkel teieni pürgiv raadio saadagi sillaks ammuste aegade ja tänase põlvkonna vahel sest miski ei ole tekkinud iseenesest. Kõigel on kord algus olnud niga raadial. Nojah, see kõik kord algas. Aleksander Popovi raadiotelegraaf kulatas inimkonnale abistava käe. Esialgu küll ainult abistava, siis aga kes võis seda hingest teada, sai seesama sidemees, kes oma südames ei olnud midagi muud kui maratonijooksja kirjatuvi ratsakulleri kaasaegne väljaanne korraga üle maailma miljonite sõbraks, Sõnumitoojaks, meele lahutajaks ja kunsti rõõmudeleteks sai selleks kõigeks üleöö. Tänu inimese tarkusele. Alles käis mööda Mandreid oma võidukäiku, suur tumm kino. Inimesed olid vaimustatud, elavad pildid, mis sellest, et plärtsuva klaveri saatel. Ja korraga elav hääl ilma traadita ja kauguste tagant koju kätte. Mis sellega peale hakata? Eks ikka mõnulena, pane jalad seinale ja muudkui kuula, kuidas maailm tuleb kärisedes ja ralisedes ja vilet ajades sulle otse kõrvaauku. Aga kuidas seda maailma sinna toimetada, nii et igat liiki huvide, kalduvuste ja harjumustega inimesed rahuldust saaksid? Seisud esimesed raadiotegijad? No mis seal ikka häbeneda, ütleme, ära seesid nagu kits kuulutusetulba ees. Tänavu 11. mail sai 40 aastat, kui Eestis läkitati Haapsalu raadiosaatejaama kaudu õhku esimene ringhäälingu. Saadi. Kui mitmesse kodusse seljal tõhust jõudis, on tänaseni teadmata. Kuid huvi kasvas sedamööda, kuidas tehnika ikka kindlamad jalad alla sai. Ja alates 1926. aasta detsembrikuust alustati ka Eestis igapäevaseid regulaarseid ringhäälingusaateid. Mida sealt saadi? Esialgne raadiopäev ei saanud just pikkusega hoobelda. Kolm ja pool tundi ühtekokku selle sees uudiste lugemine ja raadiokõnede pidamine ja lõviosa heliplaadimuusika. Kui Eesti Raadio oli 50 päeva vana, astus mikrofoni ette Felix Moor. Ja sellest päevast peale loputa ligi veerand sajandit. Eesti raadiokuulajat. Ja täna on tagantjärele raske mõõta kumb kumba rohkem populaarseks muutis. Kas raadiomoori võimurradiat, tema hääle maagiline võlujõud sulatas, sütitas ja veel tänagi, kui käivitada ajahambast puretud heliplaat saabuks nagu, nagu mingi eriline pidulik hinge seisnud. Head kuulajad. Te olete sage vihtunud diaatrid ja nautinud lustliku muusikalavastused. Olete imetlenud, millise kergusega ohjeldamatu huuga etendus rullub, näita lavad. Olete olnud võlutud solistide armikusest ja tantsijatega Rahdilisused. Olete olnud haaratud koori võimsad esinemised ja orkestridistsipliini eesriie, avanenud teid, kiki on lausa hämmastanud. Filmipimestavalt kirev lavapilt. Ja nii mõnigi naissolisti kostüüm on põhjustanud saalis istuvate daamide. Oo. Kõneles Ennast tuhandetele sõbraks ja raadio joonuks hallu mees Felix Moor. Nädalapäevad tagasi korraldas teatri- ja muusikamuuseum Felix Mori mälestusõhtu. Sellel õhtul oli suur menu. Tulid need, kes tundsid teda raadiomeest ja need, kes teadsid teda kui näitlejat. Kummanoolide suurem, jäägu otsustamata. Ta oli mõlemana isiksus, kes ei ka koos oma põlvkonnaga tollel hingeõhust, palaval, aga hiirvaiksel. Õhtul. Kui Mori kolleegid teatrist Leo Kalmet, Ants Lauter, Voldemar Panso kõnelesid temast kui silmapaistvast, näitlejast ja suurest inimesest hakkasin mina mõtet veeretama tema kui raadiomehe suuruse saladuse labürindis. Kaasaegsete mälestustekildudest vanadest heliplaatidest ja tema viimaste raadiointervjuude varal. Püüdsin luua pilt mosaiiki ametivennast, kellest tänaseni mütsi maha võtame. Tohiksin ma selle pildi nüüd teiegi mällu joonistada? Esimene kild, miks oli moor populaarne, meenutab Leo Kalmet. Temal oli mingisugune stiilne jõud kaasa kiskuda sündmuste, mida tema ise nägi ja tema oskas Aadi noppida välja see kõige olulisem, kõige huvitavad ja panin alati mees kuule, silme ees kõlama väga eluliselt need sündmused, mida tema reportaaži kaudu edasi andis, aga tema mitte kunagi ei kopeerinud, nähtus üteld votseel sedasi sõidab nii, vesi liigub sinna või ütles seda vaid, tema andis mingi omapoolse hinnangu ja mõtte sinna juurde ja selle juust digitaalse, väga sugestiivse, nii aktuaalset ala tahtsid näha nagu ise ka, kuidas õieti selle asi on, nii et tema reportaažid olid õietide kunstiloomingut, meid alati oodati väga suure põnevusega isegi lihtsa paraadi reportaaži kuulati suure huviga, mitte paraadi enda pärast, vaid moori ettekande pärast. Seda võib uskuda. Kuid, kallis arm, kuulaja tahab ka sõnale vahelduseks muusikat, kus on järgmine heliplaat? Kuidas anti grammofonimuusikat morjenda jutustuse järgi ma räägin stuudiosse suur grafon. Ees oli mikrofon jälle seesamane karp rõnga sees. Ja selles ruumis pidi olema hiirvaikselt sett, grammofon, muusika, otse mikrofoni, muud ühendust. Jootsin. Jaagul, grammofon, vedu läks katki, ütlesime mikrofoni 15 minutit vaheaega. Kihutasin autole ärisse ja tõin sealt kohvreclavofoni abiks. Ja seltsimees kalmeti ennistan ütlemine paneb edasi mõtlema. Kuulati tema enda pärast. Tõepoolest, kõik sündmused ei olnud väärt kuulamist. Sest ärgem unustagem, et valdav osamoori tööpäevast möödus kodanlikus Eestis. Siis pidi tegemist olema ilmselt silmapaistva isiksusega. Ootoot Ants Lauter, seda just Tiiu rõhutaski. Igal näitlejas, meie hindame ikka kõigepealt isiksust ja kui on tugev, huvitab suur isiksus siis me näeme, et see näitleja on ka oma näitlejatöös isikupärane ja palju rikkam ja mitmepalgelise suurem haaravam kui mõni teine võib-olla kelle isiksus on vähem välja paistab. Aga kui me nüüd moori meelde tuletame Mis kalmed siin juba ütles, et et see oli tõesti suur ja huvitav isiksus kui me ütleme sageli, vaat ta kuulas, kõrvad kikkis. Ma tahaksin Mori kohta ütelda niiviisi, et mul on nii nagu meelde jäänud, et moor ei kuulanud. Ja ei vaadanud ümbrust mitte kõrvad kikkis, vaid tal olid alati silmad kikkis. Ja peal kõrvad kindlasti ka, aga tema suured, need väga nii elavad haruldased silmad. Vaat need, need näisid nii nagu endas otse imevad kõike, mis ümberringi toimus. Ja küllap ka sellest imemisest imesta endasse kõige nähtu ja kuuldu kohta ümbrusest ka nii palju oma lavastajatöös. Kuidagi on mulle meelde jäänud sealt moori teatud Moorlik olek, Moorlik, näitleja olemus, see tähendab lihtne küll, kuid selle taga me näeme nii nagu kogu aeg mingisuguseid niisuguseid lõkkeid või leegi väikseid plahvatusi. Ja seal me tuleme jälle moori selle haruldase silma juurde. Silm no öeldakse ju vana niisugune tõdeol südame peegel ja vaatmoori kohtleme, võiksime ütelda, et see temal siis südame peegel näitas väga rikkalt ja väga selgelt ära. Kui palju mooril südames? Igasugust dünaamikat ja liikumist oli alati mitte ainult teatris töö juures, vaid ka elus, kui ta kõneles kasvõi kõige lihtsamatest asjadest. Need silmad, kes neid on näinud, ei unusta neid iial, ma kuulsin, istusin siin ja kuulsin, kui moori pilt ilmus siia, kus ta naeratades siin oli, keegi seal ütles, vaata, vaata, vaata ta silmi, pakuelavad silmad, tal on isegi siin pildi peal. Keegi tundis ära, et mis elu nendes silmades on. Aga kui me oleksime näinud elusat Felix moori ja tema silmi, siis me võiksime ütelda, et see oli alati terve panoraamelamusi ja kuidas neis peegeldus kõik see mis Fenix moor oma rikkaliku, nii rikkaliku vastuvõttevõimega tähelepanuga ja tahtega ümbrusest ennast ilmutada, kuidas see tal kõik silmades kajastus. Ja missuguse vaimustusega kõneleb vanameister Felix moori häälest tema esinemisest safas foonina koos Liina Reimaniga. Vot siin me nägime eesti laval. Ja õieti ma ei ütleks mitte nii palju, nägime kui kuulsime kahte niisugust näitlejat, nagu Liina Reiman ja Felix Moor. Kuulsime kahte niisugust häält. Ma ei tea ja ei usu, et ei mäleta, vähemasti võib-olla et neid on. Kus kaks niisugust häält korraga laval kokku saavad. Kaks niisugust kõla, kaks niisugust sametit, kaks niisugust hingest kantud hinge vibratsioonidest kantud päris ehtsadest emotsioonidest kantud häält ilusat hääst, mis tõesti helisesid mõlemal, nii nagu toredad hästi valatud ja suure hulgaga väärismetalli kirikukellad. See oli moor ja Liina Reiman, vaat siin oli moor täiesti Reimanile ainukene tol ajal ja ainukene Õigne ja, ja vääriline partner. Kes, kui need mõlemad teineteist, keda võis, mitte ainult ei tarvitse näha, vaid keda võis lihtsalt kui muusikat kuulata ja sellest suurt rõõmu ja naudinguid ja kunstilist naudingut tunda. Ja siin me peame imetlema. Kõigepealt muidugi seda, kuidas moor värssi luges, ta oli pärastpoole väga hea värsilugeja, aga siin teineteise õhinal Liina Reiman, iga, kes ka väga hästi värsi luges. Siis ma nagu ma ütlen, et siin võis järsku seisata, jääda ja, ja ütelda, tõepoolest moment lugege, veelus kordse kohtma. Moment, peatu, sa oled väga ilus. Kui hääl, siis hääl seisata, ilus hetk. Lipsuvad katusega oigab pilvedega, puistavad pisaraid alla orjadena nagu tahaksid uputusega kõiki tingimata missalt mustavad sügavikust, nuttu ja kahede kull ülespoole kerkib ilmaruumi rahu, vaikust, rikuna. Kari tonte vaime kuuljalt, mis seal tuhnis tolmupilves nelja lõhest mustava seina vahel liigub. Neil pole silmi, leile pole suund lina ega kõhn. Neil pole ka aju enam mis mõtteks ega südant, mis tundlikult tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokku seotud puud nende käes, mida nad pindaks kutsuvad. Pilt seal Mihkel Mihkel ja biit. Liisuja pilt, pinkja Liisu, kõik üks lite, kuidas ta ühel pole rohkem soovi kui teisel öösel pole rohkem nälga jalu kui teisel. Sest nälja ja janu tundmiseks olnud tundmust vaja pindalaga tunnust ei ole ja mihklil ja liisul ka mitte. Nelja rehi vahel üks ööpuhkust kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd siis üks und seal jälle kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd. Ning leivakotis aganani leib. Kilk, kõlk, Kilk, kõlk, Mads Pops. Mälestusõhtul muuseumis ütles Mori õpilane hinna taarna mais söanda esineda pärast sõda, kui kõlanud on Felix moori hääl. See on tõesti nii. Ja kuigi meie kaasaja raadioteooria paistel ei sea eesmärgiks ülimalt puhast, äärmise põhjalikkusega liigendatud ja rõhutatud kõnelemismaneeri maitseme kilbile lihtsa, inimlikult intiimse esituslaadi. Niisuguse nagu teate, sõber räägib sõbraga laupäeva õhtul ühise laua taga istudes. On noorlikke esinemine oma aja silmapaistvaks saavutuseks. Kuid mitte ainult häälte sisemist tuld jagas Moorama kuulajatega. Ta andis neile oma otsiva vaimu näol osakese iseendast. Sest nii nagu kord juba öeldud sai, tema oli teerajaja. Kuulake nüüd, mida ütles ta ise oma raadiotöö kohta 1947. aastal pärast kahekümneaastast tööd mikrofoniga kolleeg Linda tuima nuusutletada. Vastasel ringhäälingusse tööle kuuendal veebruaril 1927. aastal. Sel ajal tuli teha, võiks ütelda kõike, olla teadustaja reporter saatekava, korraldajal, millest olid tingitud ette ja nii mitmeid kohustusi. Pidite kantne, tuleb arvesse võtta, et ringhääling oli tol korral ärimeeste, ettevõtte osaühisus. Kuid pärast ringhäälingu liidistamist suurenesid ka koosseisud. Ringhäälingu pere kasvas ja siis olin juba peamiselt kuuldemängude lavastajaks, tarbe korral aga tuli siiski täita ka muid ülesandeid. Eluti olla reporteriks. Missugune reportaaž oli teie esimene serv esimesel raadionäituse avamisel 1928. aastal ja sealt edasi juba üheksas üldlaulupidu sama aasta suvel. Huvitav oleks teada, kui seda üldse momendil saab ütelda. Kui palju kalu te olete esinenud mikrofoni ees? Kõlu aastate poolest, nagu arvestasime 21 aastat. Viimane sissekanne oli 2100 piirides, kas seal on üldse kokku ja kui peale selle lisaks veel peadustamised stuudios ja avalikel raadioõhtutel. Kas te mäletate, millal alustas ringhääling esimesi lastesaateid? See oli 1927. aasta laiks ja kuuldemängudega 1928. aasta veebruaris. Mis puutub ringhäälingusse, siis olete küll ses suhtes nagu elav entsüklopeedia õhku igav ollakse suure armastusega töötanud sellel alal haldudenal kombel ka pioneeriks. Siis küllap seisad kala elus üht kui teist. Eks kuuldemängudes mängisite isegi sageli kaasa tuli ka seda, et umbes paari-kolmesaja osalelda raske, mõnel aga neid lavastanud umbes 800 ringis. Esimeseks kuuldemänguks oli Anton Tšehhovi Karu, milles mängis kaasa Paul Pinna. See on juba saatis iselaadi töö ja samuti väga huvitav töö. Mind kutsuti sisse rääkima, nagu öeldakse, filmikeeles ka esimesele eestikeelsele filmi Kroonikale. Mängib sellel ajal populaarne olnud John poritantsuorkester. Alles viimasel aastakümnel jõuti paljudes riikides nii kaugele et hakati aru saama, et ainult elavast mõtleva inimese häälest kantud vabad tekstita reportaažid leiavad kuulajast täis heakskiidu. Aga Felix Moor viljeles vaba reportaaži juba 20 aastat tagasi? 1931. aasta sügisel ronis Tähkidesse Puhkides oma mikrofoni ja kaablitega Oleviste kiriku torni et sealt kirjeldada, mida kõike näha on, kuid katuste metsa ees ei ole. Ta külastas koole ja kohvikuid ja seda kõike ajal, millal valitseva otse reportaaži kõrval oli ainsaks säilitamise ja hilisema eetrisse toimetamise võimaluseks kapriisne heliplaat. Heliplaat, millega ei saanud kaugeltki niiviisi ümber käia nagu tänase magnetofoni kliendiga. Et lõikaja lappi, nagu oleks hiir kassile rätsep paks kord plaati lõigatud sõna sinna ka jäi. Ja sellegipoolest nautige, missuguse mõnusa huumori ja kindlusega juhi Felix Moor reportaaži Tartu Ülikooli kartserist. Isegi kui n pihta olid, on meil kaasas olnud ahhaa hulgi kah nyyd seal nihukesi inimlikke tarvete jaoks määratud ukse peal olevad augud ei olegi viimati toll püstolite kuulide augud, oleksin täielikult õiged, enam moodustatud, märgi laud ja tol ajal oli kahevõitlus muudis ja siis nad on Sintrineerinuvad muidugi teatud kaudselt lasta väetid pöidlaga lahti lasta, siis on näha, et kuulid jooksevad sellelt märgilt allapoole. Ah, aga kuidas raamatute kuri, kas neid kaasa võtta ja tugevasti isegi vaidlevad nad eksamil ette valmistada sidendile? Kas on selle kohta ka mingisuguseid teateid, on ülipõrsedendiksiin eksamiks ette valmistanud ja seda olevat väga kenasti kevadel, kui eksamite eel juhtunud keegi teesistuma siis olevat tema aja jooksul õppinud oma ülesande täielikult pähe, on eksamile lähenenud siis nagu praegust üliõpilasi aitab professor mõnes asjas küsimustega, kuid tol ajal seda ei ole olnud lastud üliõpilasel rääkida nii palju, kui tema on teadnud ja professor küsinud lõpuks, et kas te olete kartseris istunud, vastanud selle peale, jah. Siis vastanud professor, kahe, ma kirjutanud tihti Maxima lahkes kriis, Ta ikkagi see karp seal mingisugusel kujul oma otstarbetäitmist, kui siin isegi tugevasti õppetööd tehti sellel sulgemise ajal. No ma palju tänu avaldan teile, vaatame pisut head kuulajad veel neid pealkirju, mis me seintel näeme. Siin kohe üks Pealkiri slaivohtel, taas on Ilison kyll Terstuudioodus, Edgar tähendab kaks nädalat õhtutel laua ääres, tudeng etc Caroporis, aastaarv on juure antud 19 kuni 29. veebruar 1900. No vaata Ma nägin all. Toimib ja kuigi meeldiv Laulab. Keegi muu, kui meie rahvakunstnik Ants Eskola Sellised olid ajaprobleemid, ei aja laulud ja moor, kui sellesama ajastu reporter läks nendega kaasa. Me kohtame teda mikrofoni taga, kui kodanlik vabariik võtab vastu oma külalisi, Rootsi kuningat, Poola ja Soome presidenti. Kuigi Morrise ei näi neist tegelinskitest just eriti vaimustusse satuvad. Sest mille muuga seletada tema läbikukkumist Narvas, mida Leo Kalmet meenutab? Kuid ühe reportaaži koidufiasko, see oli Narva all kus seati üles Põhjasõja lahingu mälestusmärki kus külma ilma tõttu oli mool natukene rohkem võtnud Ani jalgades enne kui mikrofoni ette astus ja seal oli väga palju väliskülalisi, kõikjalt diplomaatiline korpus ja ka Rootsi kuninga esindaja Gustav Adolf, kroonprints, praegune Rootsi kuningas ja moore tunud teda ära ja mida kaks rääkimisi on asjaolusid, kes seal on ja mikrofon alati tema käest ära midagi halli udukogu, mis tema seal nägija siis hoidlad reportaaž läbi. Ja selle järgi vallandid tema ringhäälingust. Kuid asi vaibus, võeti moor uuesti tagasi tööle. Ja pealegi on üks niisugune märge lehes, mis näitab, kui suurt puudust tundsid kuulajad moorist ka et ajalehes on niisugune sõnum. Felix Moor alias raadioonu on esimesest jaanuarist alates raadiokuulajate tungival soovil asunud jälle mikrofoni ette. Moori ajutine eemalolek oli tingitud üksnes temast endast ning võib ka tulevikus korduda, kui onu ei suuda oma iseloomu tugevas toimuvaks kujundada. Ja teisigi lõbusaid seiku selleaegsest raadiotööst. Vahejutule siia, et oli tol ajal korralikult perioodil, eriti esimesel või keskpaigas leid, komed, seltskonnadaami Taska kunsti teha, isegi Estonia ooperis laulsid mõned Glo, Therese Rei ja doktor Masingu prouad, kes tantsis kalmetest Estonia laua põrandat ragises tema korpolentsuse all ja nähtus ka raadiosse, üks niisugune tikkus ja, ja moorides, et neile tohtinud vastu rääkida, kuna kõld kõrgelt poolt tulid niuksed, soovitused ja siis ka proove ei tohtinud teha, sellega Alt ühe laulukesi laulis tema ära. Ja siis mõttes hea küll, et Ki ilmus ära mikrofonist ja ei tule, ei käigi esinema, aga taamal ja pool tundi varem kohal. Ja siis, kui ta esimese laul ära laos hakkas, teist peale see oli niivõrd hirmus, et moori teadmist ja läks, jooksis tehnikaruumi ja pani mikrofonid kinni, daamile ütlemata daam laulis terve kontserdi maha umbes 25 minutit, kõik palad ja pärast oli siis yhist märge ütles, kas ma võin veel lisapalas ja anda? Ütleme, aga õnneks päästmises kannatusest raadiokuulajad ja ainult tema ja klaverimängija kannatuse proovile pandud, kuna sellal läks rööbiti, kaob muusika teise mikrofoni kaudu. Aga ära öelda ei, ei tohtinud. Siis veel. Ja pärast mudi oli väikseid ütlemisi, aga siis vaasime tehnikas ühik, saadeti see asi kõik ja nii edasi. Siis oli, räägib, kuidas üks tähtis poliitik v ma ei tea, kas oli treiler väikeste, võis olla riigikogu liige kõnet pidama ja võtnud kaasa riigikogus isegi kaks terroristi, kes tema hiilgava kõne pidid üles märkima. Nüüd aga moor kirjeldab seda lugu niiviisi. Et nii kui mikrofoni punased tuled põlema leid siis oli see tunduv poliitik tegele ja kuldsuu hakanud peale niisugused häälikud välja luu, lakk, äkkk, a h. Ja selle kõik nii ja tema kuulsa huviga missis eras tuleb. Fizzile polnud midagi üles kirjutada. Ja nii tema läbised käega ja pärasemad mooriumiks basse mikrofoni kinni pole pandud. Et ühelt poolt ta pani kinni, oli paha, siin ta ei pannud, kyll jal oli paha. Aga midagi paha sõna ei tohtinud ütelda, sest see oli kaunis kõrge positsiooniga tegelevad. Nali naljaks, kõige selle peale vaatamata. Ütleb Felix Moor oma intervjuus, jänki mehele, tamm Laanele töös mind ja mina sind tööd. Selles lauses avaldub moorid, tõeline sisemine mina. See oli mees, kes pühendas end jäägitult Eesti raadiole ja eesti teatrikunstile. Koltunud foto jutustab seitsmendal augustil 1940 Eesti vastuvõtmisel Nõukogude sotsialistlike vabariikide liitu on moor võidu väljakul Töörahvamiitingut reportaaži andmas. Pärast sõda jätkata tööd Eesti raadios ja noore näitlejate kaadri kasvatamisel. Raadioonu ja näitleja kõrvale astub ikka kindlamalt ja suurema tähtsusega Moore pedagoog. Neil aastail ilmuvad tema Tiid rajala tähtsusega vene teatrikunstisuuruste tööde tõlked. Stanislavski eetika minu elu kunstis, näitleja töö endaga, mis ilmus postuumselt. Mälestuste õhtul muuseumis meenutus nende aastatemoori Voldemar Panso. Üks oluline Joom Felix moori loomingust, mis võitis 1000 samuti suure hulga aega on pedagoogiline töö, sest ikkagi mitte ainult diaatrid koolides, vaid ma pean ütlema, et terve meie eesti näitlejate põlvkond Tallinna ulatuses on saadud tugeva emakeelekooli ja õigekeelsuse kooli Feliks muuriga koos kassat tundides koolitundides või siis raadiokuuldemängu proovidesse mäletavad Felix murrad. Mul nagu proovides siis statistilise kyll tööprotsessis närvidele käiv ja vajalik drill see emakeeles sisse tublisid me võime ette kujuta, võid talle meenutama, mismoodi me kõik elust teatrisse tulles rääkisin, missuguste looduse poolt antud vigadega, missuguste missuguste valede hääli, kutega vale hingamisega, vale hääle juhtimisega, missugust temagi, et kodukandi murret, Narva keelt ja kolmat väldet Käärasime. Vot see meeletu töö, mis ta tegi, jätab inimesi, panid näitlejad mõtlema emakeele peale, emakeele ilu peale, seal vitanud moorikult pedagoogitöö, lavakunstikateedris teatrikoolis vaid ta on kasvatanud sellega tervet näitlejate põlvkond ja ma ütleksin isegi rohkem. Paljud näitle kulus, kilusid Mooroliga viinalaua taga, kooliõpetaja parandas kogu aeg keelt ka siis, kui mõni puterdas küll sellepärast lihtsalt ei saanud sõna suust välja. Mo rikka parandas. Kust pärineb täitsa tüvi, selle alged ulatuvad stuudio ajastusse. Mis puutub deklamatsioonid, siis meil on suureks õpetajaks ja eeskujuks oli kadunud Hildableeser kerana peale oma deklaratsiooni kunsti vaimseks elaks. Kuid suur huvi eesti keele vastu ärkas verana stuudiopäevil eesti keele tundidest, mida meile andsid algul Märt Laarmann, hiljem Nigol Andresen. Need mehed on minu vastava tuvi vaimsed isad suurima tõlkes alla Friedebert Tuglase raamatut kirjanduslik päevaraamat lugedes. Selles ütleb ta, et meie keelam logisev ebarütmiline ebaviku loomiline just nii ta kirjutas. Ja et milline valu on kuulata meie näitleja deklamaatorit, oraatorid, agitaatorid, ei häält, teie rõhku ei kirge ega julgust lausuda sõna. Seda ilusat uhket. Raamat on välja antud 1921. aastal. Ma mõtlesin, kas sa siis tõesti nii on? Ja kas see peab nii olema? Miks valitseb vastuolu kõnekeele ja kirjakeele vahel. Ja siis võtsin sihiks rakendada õigekeelsust ka häälduses. Hakkasin hoolega õppima eesti keelt eraviisil, sest tsaariaegsest koolist ei saanud ma kaasa midagi nimetamisväärset. Suurt abi olen saanud ka Tartu ülikooli professorilt Aristel, kellega mul oli loodud tihe kontakt kirjunud. Kui töötasin Tallinna konservatooriumi juures, algul Viktsioonija deklamatsioone õpetajana pärast taga konservatooriumi juurde asutatud riiklikus teatrikoolis ja nüüd riiklikus teatriinstituudis. Jaan see lõpuni teada saada tahtmine, see on ka üks moment sellest olulisest etapist, mis viis Felix spoorid Moskvasse sest Felix Moor läks Moskvasse, Eesti stuudiosse, emakeele õpetajaks. Aga nii palju kui Moriga koos olime, poisid teravalt ja terase amuuri, püüdsin tähele panna, palju päeval päris kindel voor läks Moskvasse õppima. Ja see on kõige ennastsalgavalt samm, näitab, sest keegi ei ajanud, keegi, sunnib vaid see lõpuni teada saada tahtmine, mees, nendes aastates mees 50. aasta künnise lävel jätab oma pere ja läheb korraga sinna mitmeks mitmeks aastaks. Ja need teatriõhtut koos siis need ööd, mis Specoossem jutt, laseme need need pikad kevadest sügise õhtu, peatusime Moskva tänavatel koos jalutasime, kuulasime, vastmoor unistas homsest teatrist. Vaata, kuidas need on kõige kallimad hetke murdis, mis võib olla selle külje Morris kõige rohkem esile toovat. Mida tihti paljud inimesed ei, ei tea. Need on siis ma peaksin rääkima ühest. Moor on muutunud. Ta on kasvanud koos ajaga ja saanud veelgi vajalikumaks eesti kultuurile. Just nüüd võiks alata tema sügav teoreetiline töö Eesti teatri- ja raadiokunsti põllumaal. Just nüüd. Kuid on juba hilja. Noori ohtu mehe hakatisena Läks moor raadiosse tervise pärast kergemat tööd leidma. Nüüd võttis tööda tervise. Olles kaks aastakümmet olnud Eesti laulupidude reporteriks, kõlab tema hääl veel viimast korda. 1947. aasta üldlaulupeol. Adume oma mikrofoniga lauluväljakul juba. 10 minutit, võib-olla ka pisut rohkem aega tagasi saabus lauljate piduliku rongkäigu esimene osa laululava juurde. Vaatame, kuidas rongkäik. Kõigepealt tuldi. Ei hunnikut issanda kesaväljale, nagu ohkas särgama. Ja kustub ka kolmveerand 1000 kuuldemänguelamus. Kuid midagi siiski midagi, millele ei hakka koi ja midagi, mida ei kuluta aeg, kui meie ise hoolsad oleme. Need on mälestused ametivennast, Felix moorist. Moore kuulub kindlasti Eesti inimeste Kunstiharrastajate kunstiarmastajate, nende suurte ilusate annete hulka kelle kaudu meie rahvas on nii palju head õpetlikku, väärtuslikku ja püsivat saanud, et seda maksab alati ja kaua meelde tuletada ja see tuleb meile alati värskenduseks kasuks ja innustuseks meie tulevikutöödesse. Nii alustas kord Felix Moor, esimene hallo mees ja raadioonu Eesti ringhäälinguteed tuhandetesse kodudesse. Nüüd on need mälestused Felix moorist