Mina olen Maria Klenskaja, ma loen teile katkendi Anton Hansen Tammsaare tõest ja õigusest. Aga siis juhtus nõnda, et preili ravil, ta rääkis ka Indrekuga pealegi veel tüki aega. Ta tuli nimalt alla tuppa härra Maurust otsima, aga leidis juhuslikult Indreku, kes pidasin valvet, sest kedagi teist polnud Sekstoniks võtta. Kas olete teie ikka siin? Esimestes Ramylge lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kätte anda, aga ometi ei andnud, millest Indrekul oli üpris hea meel, sest äkki viskus higi tal üle kogu kehapoodidest välja ja käed läksid märjaks. Ikka veel kohmas Indrek neiule vastuseks, nagu oleks tal häbi, et ta veel siin lõikate ikka veel leiba ja murrete tassidel kõrvu. Mess küsis Ramilde juba lihtsalt kodusel toonil, et Indrekul hakkas äkki palav. Pole enam midagi murde juba kõik murtud, vastas Indrek, mille peale Ramilda naerma hakkas ja ennetult laua serval istus. Ega siin kedagi ei olegi siste, kõik on tunnis peale minu, vastas Indrek. Jumal tänatud, uhkes neiu, nagu pääseks ta mõnest raskest koormast. Kas oled mind mõnikord meelde tuletanud, mina teid olen? Võõraste keskel hakkas mõnikord igav ja siis ütlesin ma endale mõtlen õige kodust ja sealsest inimesest ja nõnda mõtlesin ka teist. Mis te arvate, olen ma väga muutunud? Nagu oleksite, lausus Indrek, sest ta ei söandanud rohkem öelda, eks ole. Vanemaks, mis ei tea, kõik kinnitavad malevat uhkeks läinud, aga teate, kui inimestest tahad lahti saada, siis tee end uhkeks. Ma ei armasta inimesi, inimene on ainuke loom, keda ma ei armasta. Kui te teaksite, kuis ma olen mõnikord inimestest tüdinud isaste tädist, ka nad kõiki Veiderdavad ja hiilivad sõnadega oma mõtetest ja tegudest mööda. Minu isa ka tema veel kõige enam. Nii et see lõpuks ei saa enam maastaga taevast aru. Ja teate, miks ma seda enam ei või kannatada nagu hiilivad varitsevad inimesed oma sõnadega samuti hiilib ja varitseb, surm ei tule, ometi petab ja narrib kõiki mind ka. Teid ka, lausus Indrek, mind ka kordades neiu, eestlus norus peaga laua serval külge pidi Indreku poole. Ma olin tol korral hirmus tüdinud, kui see sündis, aga nemad päästsid mu minu tahtmise vastu. Õieti oli mul ükskõik. Siis tuli tädi kirida juba ammugi tulnud, aga nemad ei andnud teda mulle kätte. Selles kirjas oli ka teist, mitmes kohas oli teist ja kui ma teie nime nägin, tuli mul hea mõte. Ma ütlesin, oleks ära baasin olnud, siis oleksid nad võinud hoopis lihtsamalt päästa. Sest teate, mis peaarst minult küsis, et kas minul ei ole mõnda inimest, kellega tunneksin nii-öelda veresugulust ja kas inimene ei tahaks mulle pisut oma verest laenuks anda. Nõnda küsis ta, aga minul ei tulnud ühtegi niisugust inimest siis meelde. Aga kui ma lugesin tädi killast teie nime, siis mõtlesin siin on see inimene ja ma uskusin seda siis nii kindlasti ja mõtlesin. Kui ma veel millalgi peaksin härra baasiga kokku saama, siis küsin ma temalt tingimata, kas mu oletus, Musk oli tol korral õige või eksi silma. Ja nüüd küsin, ma, aimasin, ma õieti eksisin. Vastake päris otsekoheselt, sest nüüd on see asi juba ongi mööda ja ma tahan ainult teada, oli maimus kirja lugedes õige või mitte järge hiilige sõnadega oma mõtetest mööda, mõistate, oli mul õigus või ei. Preili, kuidas te ometi võite nende küsida, vastas Indrek. Tähendab, ma eksisin. Ütles ta ja vaatas Indrekule nukralt silma. Samal ajal laskus ta laualt põrandale, et minna mitte, hüüdis Indrek paar sammu neiule järele astudes, kuna ta omal silmad tõusid vett täis, nii et ta enam midagi seletanud. Iseenesestki mõista, oleksin kõigega nõus olnud. Laske tänava, ükskõik, millal ma veresooned avada. Võtke sealt niipalju, kui teil vaja. Mis seal veel küsida. Kui Indrek oli oma pisarais toite saanud, seisis Romil ta otse tema ees. Ma olen nii rõõmus, et me teisi ei eksinud. Vähemalt teismite. See on imeline, kui on keegi, keda täiesti usaldad ja kellele loodad. Kuigi see kunagi tema abi peaks tarvitama. Ometi on hea, kui tead, et see abi on olemas. Inimesed usuvad vist sellepärast jumaledki, et neil oleks viimne abikäepärast. Aga jäägu see ainult meie vahele. Nagu need tassi kõrvadki, mis me tol korral murdsime. Koodenet siis viskasite ei mäleta enam, ongi ükskõik. Sest see oli nii meeletu, rumal. Kui te teaksite, kui üksinda ma seal olen. See on mõnikord otse hirmus. Vahel oleks mul nagu mõnest vanast mööblitükist seinast toa või uulitsa nurgastki rohkem kui inimestest. Aga seda ütlen ainult teile, pidage seda meeles. Olete teie ka midagi selletaolist tulnud olete. Kui te seda nõnda räägite, siis näib, nagu oleksin, vastas indrek. Mina kui igatsen koju, ei mõtle nii palju inimesi kui asju. Puid, põõsaid, mõnda vana aeda või mulko ja seest. Kui sa oled nii palju üle roninud, kägisevat väravat, mida lugematu hulk kordi avanud ja teate, preili, meil on väljanal vanad männid, need mõtlen ma alati kõigepealt. Aga kas teate, miks sa nende ongi siis rannilda? Asjad on õiglasemat kui inimesed, sellepärast asjad on tõepärasemad. Meil on kindel iseloom, aga inimestel ei ole. Inimestel ei ole midagi lahkutena sõbrast, aga saad homme temaga kokku, siis on ta juba võhivõõras. Niisugused on inimesed. Mina olen ka niisugune, sest minul on ainult tujude illusioonid, just nii. Tujud ja illusioonid, need on mul rikkalikult. Teie ei usu. Te ei tunne mind, te ei tunne mind põrmugi. Mina ise käidunne. Teda ei või nimelt põrmugi uskuda, sest tema on kõige petlikum inimene ilmas. Tahate, ma jutustan teile ühe loo? Aga vihmane lugu jäi jutustamata, sest kaugelt koridoris kostis kellahelin ja nüüd hakkas kogu maja sumisema nagu teret, heited Mesipuu rämil. Ta jooksis minema. Ka Indrek kuulus nende hulka, kes hakkasid halvasti õppima, aga temal oli selleks sauruste kõrval oma eriline põhjus. Tema sai nimelt kirja Saksamaalt. Eelmisel korral jäi mul kiri pooleli, mina tahan teile nimelt öelda, kui hirmus tänulik. Ma olen teile nende sõnade eest. Kui seisime seal pikka musta laua ääres on teil kunagi mõttesse tulnud, et seal seisime elus teineteisele kõige lähemal. Pingul tuleks sagedasti meelde. Ja ma olen sama sagedasti mõelnud. Kahju, et ma seda tol korral ei teadnud. Ma aimasin küll, aga ma ei tahtnud seda teada, sest oleksin ma seda nõnda teadnud kui praegu. Siis oleksime võinud seista teineteisele veel lähemalt, aga ütlemata tänulik olin teile selle eest, mis oli ka seda teadma, selgesti ainult need, kus vean neid viletsaid ridu paberile. Täna olen ma õnnelik, täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest mul on äkki suur ja pühad hummus, et mind võidakse armastada. Kas te mõistate, mis see tähendab, kui nõnda tunda? Olete teie kunagi midagi selletaolist tundnud? On tal kunagi olnud nii palju usku iseendasse, et võisite seda tunda? Minul endal. Ja ma mõtlesin, et tuledgevalt tulevad linnud laulavad ning punuvad pesi tulivad lillede lõhnavad lõhn, lillede laul, eks. Ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastaks, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast ületulevast järgmisest kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisi natuke ikkagi kriipsukenegi sest kuiskase armastus aastate jooksul väheneb midagi, jääb temast ometi järele. Pidin unustama, kui tuleb kevad, siis müüvad tütarlapsed Kivisilla juures lilli. Seal on mõnikord hulk lapsi, kes kõik pakuvad, manguvad, aga nende hulgas on, eks kõhnake suurte tõsiste silmadega, mis olid peaaegu sinised. Ja see mangu kunagi seisab ainult ja vaatab sulle otsa. Nii et sa lähed ja ostad sõna lausumata, see on minul. Nõnda nimetasin ma teda eesti keeli, mõistate, lillelaps selle käest tõstke teie tuleval kevadel, sest mind ei ole enam nii, et ilmaasjata ei jääks. Ja kui tahate, võite talle öelda, et see laia kübaraga valge looriga preili ei vasta enam vaid tema asemel ostan nüüd mina. See on ehk viimane kord, kui oma pliiatsi kätte võtan. Võib-olla ka eelviimane. Viimsel korral panen ka oma nime alla, sest varsti pole üldse muudkui aga paljas nimi. Sellepärast panengi ta kirja lõppu nagu lõhnava lille. Kui ma ainult teaksin, missugune lõhnab teie meelest kõige paremini, kas nende Iirimaal ta Readelma või oli tal maailma või tiraima. Talmira või Ilmar?