Tere, mina olen Kaie Mihkelson. Ma loen teile Rein Põdra loo mõnikord mõnikord öösel, kui meie lapsed unes vaikselt ja haledalt oma une sügavusest väljumata nutavad, ärkame võtatade süles lebama, avali silmi, teadmata, mida teha. See nutt tuleb nagu teiselt kaldalt üle unejõe. Ning esimest korda elus tunneme meie nende väikeste olendite kõike suutvat vanemad end abituna. Me ei pääse sinna tollele kaldale sinna unemaailma, appi. Aga see nutt? Ta toob meieni valu või hirmu, mida neis väikestes ei tohiks meie kujutluse kohaselt veel olla. Kust tuleb neisse pelgus hirm? Püüame mõistatada, millist hirmukanalit, millist geneetilist ahelat pidi ja kui kaugelt. Kuid samaaegselt tundub meile keset seda öö unustus, see tihkesse pimedusse mässitud korteri vaikust, kõlav nutt nagu kettaheide. Etteheide just meile, kes me nagu oleksime milleski tähtsas eksinud kuid milles oma elu juhuslikkus maailma armastuseta sündimise pärast. Selle süüaimus rõhub meid rohkem kui NUT ise ja me ootame kannatlikult, millal nutt lakkab, millal seda põhjustab, unenägu hajub ning öö uuesti rahuliku magusa une nohinaga täitub. See laseb lõpuks ka meil ö alastusse ärganuil aegamisi rahuneda. Me niisugune ootamine on ainus, mida me võime teha, sest sinna unne, seda lõhkuma pole meil õigust. Ent võib-olla polegi see midagi olevikulist meissepuutuvat. Võib-olla annab seal märku midagi kauget ja tulevast, praegu veel olematu, aga kunagi kindlasti saabuv tõeline valu, ebaõnn, kibedus ükskõik kuidas seda kokku või eraldi nimetada. Sest see kõik kuulub tingimata nende väikeste tulevase elu juurde. Sama loomulikult nagu naer või südamehääl. Või lõputu imestus elu üle. Kas see tähendab seda, nagu valmistaks elu teine poolus neid väikesi olevusi ette nende tulevasteks katsumusteks, mida meie täiskasvanud omaenda elukogemuste kõrguselt neli salt eitede püüame? Milline selge, kuid ometi nii visalt korduv naiivsus on see meie poolt. Vabastab väike olevus selle nutu kaudu ennast pärilikult edasikandvate hirmude ja võõraste läbielamiste koormast mida ta veel ei suuda kanda, nagu ta ei suudaks kanda ka hetke kogu kurbust, valu. Kuid siiski tundub meile selles haleda seises nutus aimu veider kaja, mis on vahetanud suunda. See ulatuks siia kui kaugest tulevikust meest kaugele eestpoolt. Ja me kuuleme seda ning meie jõuetus sellesse sekkuda jätab meisse püsima kummalise tühjuse. Kui esimest korda saame teada, seal oma voodikeses hingab ja nuuksud meis tekkinud, kuid juba lahknenud ja erineb inimmaailm. Päike habras meist tulevikupoolsem. Ja me ei saa ennast enam kunagi pidada sellega samaseks.