Tere, mina olen Tõnu Oja ja ma loen teile, vaata tingimusteta oma lemmiknäitleja, Jüri järveti, pala mosaiikjutt. Sel päeval kohtasin teda kolm korda. Hommikul seisis ta tütarlaste ühiselamu ukse ees ja naelutas oma pilgu igasse väljuvasse neiusse. Püüdsin temaga juttu teha, ta ütles, mul pole aega. Lõuna ajal nägin teda üliõpilaskohvikus. Ta tegi mitu tiiru ümber laudade, kus istusid naistudengid, küsis luba mõnesse lauda istuda, lubati, istus, ei lubatud. Istus ikka, hõikasin talle, istu siia. Ta vastas ei ole aega. Ja jooksis järele neiule, kes parajasti väljas. Õhtul märkasime teda suveaia tantsupeol. Ta sõelus kord siia, kord sinna jäi jalgu tantsijatele, kõndis läbi kõik pingiread, jooksis igale poole, kust kostis noorte naeru piinlas läbi kõik pargi puiesteed, kuni istus ootamatult mu kõrvale pingile puhkad, küsisin. Ei, töötan praegu terve päeva. Olen filmi juures režissöör ja otsin tüüpi tütarlast ja peaosalist on see raske osa? Ei tea. Stsenaariumi lõpp on veel kirjutamata. Aga tüüp on juba valmis kirjutatud ja milline ta peab olema, ta naeratus peab mõjuma kolme eest. Ja muud ei midagi. Kas sa arvad, et sellist on kerge leida? Olen läbi otsinud juba kolm linna, öise rongiga sõidan Riiga. Kui sealt ka ei leia, sõidan pärnu Pärnust Tallinna komandeeringuid pikendama ja sealt edasi Minskisse. Raske töö ei nurise, ainult jalad on väsinud. See oli režissöör, kellel töötades pea puhkas, aga jalad väsisid. Nägin teda kohvikus koguda, olekust kiirgas endaga rahulolu. Istusin tema lauda, kuidas läheb, Novaatorlikult, mis sa teed? Astusin aspirantuuri teatriteaduse alal, äsja õiendasin kandidaadimiinimumi, peatselt asun põhiteema kallale. Ja teema on originaalne. Seni meil väljenduskunstiuuringutes veel terra incognito nimelt. Kas sipelgad teevad grimasse? Ma läksin pikka-pikka treppi mööda üles, uksel oli silt stsenaariumide osakond. Astusin sisse ja pakkusin kõigile kompveki. Mis asjus? Küsis minult kõrge laupaga vaneminspektor. Mul on peas mõned faabulad süžeed, stsenaariumid tahaksin neist lahti saada. Ta lähenes mulle heatahtlikult ja ütles. Parim vahend selleks on giljotiin. Peaproov lõppes noor endasse, armunud näitejuht astus väärikal sammul näitlejate keskele. Ta virutas reži raamatu keset lauda, pani käevesti vahele nagu Napolion, vaatas ringi nagu neuroja hakkas rääkima nagu lõunamere pootsman pardal pärast tormi. Kapitaalne jama, praak, kunstiline kõnts. See pole minu lavastus, kus on minu mõtted, minu misans stseenid, minu aktsendid, minu ülesanded, minu kontrapunktid, minu midagi ei ole. On tohuvapohu mardisandijooks, kassikontsert, silo, see on üldmulje nüüd osalistest. Te, olete laval nagu harkis, redis, tühi koht. Te olete rutiinis standard, habemega klišee, te olete lihtsalt lärts. Olete nagu 100 puuda kuiva asfalt. Ei mingit nippi. Teie mäng on üks suur haigutus koos unega. Te pole üldse näitleja ja teiste ei saagi näitlejat. Te olete leierkast, paravossi, vile, käsitööande puuduse paraad. Hoiatan, jätan teid maha. Lähen teisalt teatrisse, panen kõik konkursi alla, keeldun lavastaja nimest. Puudused peavad olema homseks likvideeritud või peksan pesa laiali, lõpetasin, luban krimi maha võtta. Noornäitejuht läks peegli ette ja ütles. Tegin täna lõvi häält. Näitlejad võtsid peeglis grimmi maha ja ütlesid Pirisest täna nagu porikärbes. Ta võttis sõna uue kirjandusteose kohta. Ühest küljest jagan kõikide siirast rõõmu, et meie kirjandus on rikastunud uue väljapaistva teosega. Teisest küljest kurvastab mind asjaolu, et teos ei kajasta ammendavalt meie elu rikkusi. Ühest küljest on tunda, et autor liigub lahtiste silmadega keset elu. Teisest küljest kahandab teose väärtust materjali puudulik tundmine. Ühest küljest on väga meeldiv, et autor oma teose kompositsioonis väldib vanu radu ja otsib uusi. Teisest küljest ei ole uue otsimine siin päriselt põhjendatud. Ühest küljest on autori taotlused selged. Teisest küljest ei saa ma hästi aru, kuhu ta püüdleb. Ühest küljest on teose tegelaste galeriirikas ja hästi individualiseerunud. Teisest küljest tahaks näha suuremat ise loomude erinevust. Kokkuvõttes õnnitlen autorit, kes väärib ühest küljest täit tunnustust, kuid teisest küljest peaks teose veel põhjalikult ümber töötama. Ta õpetas noori. Ta ütles, et ainult tema käe alt tulevad tõsised kunstimeistrid ja pani seepärast oma õpilastele ainult kõrgeid hindeid. Ta ütles, et tal on palju ideesid ja rääkis terve õhtu teiste mõtteid. Ta väitis, et õppida tuleb klassikutelt. Jutustas õpilastele oma eluloo. Ta ütles, et kunst kuulub rahvale ja kritiseeris teravalt rahvast, kes ei saa aru tema loomingust. Ta õpetas, et kunstis peab nägema eelkõige head ja tegi maani maha oma kolleegide loomingu. Ta ütles. Elu on ilus ja rääkis, mis ta unes nägi. Ta kõnelased kunstiinimene peab olema rahva keskel ja ehitas oma maja ümber kõrge aia. Ta ütles maha boheeemmlus ja pidas nädal aega oma sünnipäeva. Ta ütles. Mõtelge homsele ja näitas õpilastele oma elukindlustuspoliisi. Ta õpilased läksid estraadile ja olid oma õpetajale tänulikud, sest ta andis neile kaasa palju materjali.