Mina olen Martin Veinmann. Loen teile, Rein Põdra loo, armastuskirjad. Tegelikult olid need maakaardid vähemalt tookord minu jaoks. Nad pärinesid ühest vanast õpikust, nagu ma palju aega hiljem teada sain ja tooge nad sealt välja. Redis oli nende puhtaid külgi kasutanud kirjapaberina. Sõjajärgsel ajal kujutas iga leht puhast paberit endast tõesti suurt haruldast. Ent minu jaoks olid nad maakaardid. Pealegi esimesed, millega ma elus kokku puutusin. Ma tegelesin nendega salaja, vanaema teadmata. Otsisin siis ta sahtli tagasopist välja. Päästsin neid rullis hoidva paela lahti. Laotasin kaardid ühekaupa põrandale ja kui nad niimoodi avatult ei tahtnud seista, siis tuli sinna nurkadele midagi raskuseks asetada tuhatoos kipskujuke või mõni muu asi. Kui nad nende alt ikkagi lahti pääsesid, kiskusid nad end kokku. Ja siis avanes too ühtlane pliiatsikiri, millega kaartide teisedpooled olid kaetud. See oli hoopis teistsuguse maailma sõnum. Kuid siis huvitas toomin minimaalselt. Niisiis, oma olemuselt olid need ühe mehe pikad järele jäätmatud ja vastuseta armastuskirjad, nagu mulle hiljem selgeks sai. Vanaema hoidis neid kui võõrast saladust kõikide pilkude eest raatsemata hävitada ja saamata näitaja tagasi anda. Kirjad olid jäänud ühest naisest vanaema majas mõne aja elanud seal kostil olnud naisest kohe pärast sõda. See oli ilus, väike portselannaine, kellest õhkus midagi jaapanliku sest mu mälu kinnitab. Ta käis kord hiljem vanaemal külas palju hiljem siis kui ta ise ka vanaema neid kirju enam ei mäletanud ja tal oli kaasas keegi mees, kellega ta oma elu nüüd on sidunud nagu vanaema nende lahkumise järelsõnas. Aga muidugi polnud need tolle külas käinud mehe kirjad. Ma mäletan, et piinlesin kõrvalt seda väikest ilusat naist. Ta tundus minu jaoks eriline. Teistsugune. Nii et tema oligi nende pikkade omapäraste kirjade saatmise põhjus. Temas pidi niisiis olema midagi peidus. Võib-olla armastuse saladus, ilma et ta ise seda teadis. Miks see tundmatu mees muidu nii lõputult kirjutas. Ja naine ei vastanud talle kordagi, nagu ma vanaemalt perra uurisin. Kuid miks ta neid kirju alles tahtis hoida, kui need talle midagi ei tähendanud? Edevusest? Ükskõiksusest. Ma küsisin ainasele laadilise küsimusi ning püüdsin ise huupi neile vastata. Aga see kõik kohus minus üles hiljem. Tookord olid need kirjad mulle kui ma kaardid õigemini ajalookaardid, mis avardasid mu maailma äkki hiiglasuureks. Ja see maailm ei paisanud mitte ainult ruumiliselt, jättes keskpunktiks ikka tolle Lõuna-Eesti maanteeristil asuva maja, kus me elasime vaid ka ajaliselt. Ma sattusin äkki kadunud aegadesse, võisin jälgida vana hea Euroopaga paljude aastasadade jooksul toimunud muutusi mida tõestasid kõige ilmekamalt punased sõjakäigu nooled ning riigipiiride nihkumised. Minu silme all pidas oma sõdu, Aleksander Suur. Hunnid tungisid Euroopasse, araablased vallutasid peaaegu terve Ibeeria poolsaare, peeti ristisõdu, jagati riike. Karl Suur, Gustav Vaasa, Peeter esimene Napolion. Need on mõned nimed, mis ma juba sellest ajast teada sain. Need, armastuskirjad maakaartide tagaküljel kadusid kuhugi nagu kõik, millel pole ükskord hoidjat või tõelist omanikku. Mis ma küll praegu annaksin nende kirjade eest. Ma ei taha, et mind vääriti mõistaksite. Mind huvitaks nende kirjade sisu mitte mingi odava teadasaamise pärast vaid just nimelt kahe inimese lugu sellel oma ainulaadsel kujul, nagu seda on iga armastuslugu õnnelik, õnnetu, vastuseta või hoopiski aimamatu. Võib-olla olid need kirjad täis lihtsalt sentimentaalse solvumist, solvatud eneseuhkuse vaibumatust, lõputut teise poole süüdistamist, ma ei tea seda. Aga võib-olla olid need väga targad, mõtlikud ja sügavad hoopiski mitte, nendest saajad väärivad kirjarullid. Sest armastus öeldakse olevat teinekord eriliselt pime. Igal juhul on mul neist kirjadest kahju. Ja ka sellest, et mul ei olnud juhust kunagi kohata nendest saatjat meest teda näost näkku näha nagu toda teist meest, kes oli näitleja, köök, taglase nägu. Ühte need kirjad siiski tegid. Nende tagaküljelt pärineb mu seletamatu vaibumatu huvi maailmajäljendi vastu kaardi näol. Mis on üldse üks rikkamaid jutustusi sellest maailmast, kus me elame. Teist inimsuhete hoopis määratumat maailma hakkasid ükskord lavama raamatud. Aga nendeni jõudmine võttis veel aega.