Mina olen Priit Pedajas ja loen ühe monoloogi Jaanus Andrews noorenby näitemängust. Küüni täitmine. Kui me Moosundi vasseliga kreeka pähkleid kauplesime siis ei tahtnud ükski osta. Nemad mõtlesid, et keegi ei uskunud, et see üldse puu otsas kasvadki. Keegi ei uskunud, et ta üldse kasvab. Siis sa oled inimesed, nii rumalad, nad arvasid nad, need on vabrikus tehtud, et on nagu kunstsarvest või. Et need on kuulid või granaadid, no mitte üks hing ei ostnud neid, tee, mis tahad, anna või ilma siis kahi võtab, pillub sulle järele, et muidu satub kogemata laste kätte. Siis me istusime nende kolme koti juures ja Lindströmi Iida rääkis, et millal vennad ära müüme, et kas sa saad nad ära müüa, varsti pead nad ära müüma. Istus meie kõrvallauas. Meie sööme muudkui neid kreeka pähkleid, need lähevad suust päris mõrudaks kah. Kui neil see pruunikas kahu on pääl, seal on sihuke mõru ollus sees. Ega sa üle poole kilo korraga ei söö, aga vastasel söineid viha pärast tema oli selline mees. Ja siis nojah, ütles Moonsundi, vastasel mulle. Et mis mesest iidalorrast kuulame, et kirjutame parem raamatu paneme täpipealt kirjamis, Iida räägid, siis saab haridust tõstetud ja raamat kirjutatud ja siis saab midagi müüdud, ka. Mina mõtlesin, et tema teeb nalja aga tema ei mõelnudki nalja teha. Ja usu mind, meie hakkasime toda raamatut kirjutama ja vastasel ütles, et tema siit enne üles ei tõuse, kui raamat on valmis. Mina pidin veel paberit muretsema ja siis raamatut trükkida saatma ja Iida pidi rääkima, aga tema rääkis nagunii. Ja mina ütlen, ükski töö ei ole nii hull kui raamatu kirjutamine. Aga võib-olla ei ole ka, sest kõik tööd on niisugused. Kui ma hästi järele mõtlen, siis kõik tööd on niisugused, et sa ei teagi, mis töö see niisugune on. Sina ütled teetöövalmis. Aga kust sina tead, mis on valmis? Sina tunned ära küll, et sina tööd teed. Aga mis tööd sina teed, kus sina seda tead? Sina paned sellele tööle nime, aga kust sina tead, et see nimi on õige nimi ja missugune valmis, on see õige valmis? See raamat ei saanud kah valmis. Ja mina ei tea, kas vastasel veel seda praegugi kirjutab, sest kauplemise jättis ta sellest peale ammugi maha ja Iida jõudnud nii palju rääkida ja mina ei jõudnud nii palju paberit kokku vedada. Ja mis tööd see vastasel tekigi, kas ta kirjutaski raamatut või mis raamat see oli, kui ta kirjutas seda, mina ei või ütelda. Aga sellega ei saanud ta kunagi lõppema, sest Cycram tal oli seal üks Cycram. Mina ei tea, kust ta selle Cycrami võttis, aga selle Kikkama juurest ära ei saanudki. Tema ütles, et kuidas mina saan selle Cycrami juurest ära, teised on kõik veel kirjutamata. Mina ütlesin, et jäta see Cycram sinnapaika, aga tema ütles ei. Et Cycram pidi tooma ülevalt pööningult vana diivani alla. Aga kuidas tema seda diivanit sai alla tuua? Pööningutrepp oli nii kitsas tehtud, aga mina ütlesin, deebeeööningute rep laiemaks. Aga tema ütles, kuidas ma saan pööningu treppi laiemaks teha, kui mul maja tolli pealt välja mõõdetud. Aga minul, trepp ei saa majast välja minna ja õhus rippuda, aga mina ütlesin, jäta diivan sinna üles pööningule. Aga tema ütles, kuidas mina saan seda sinna jätta, kui ta sellepärast üles läks, sest tema oli selle diivani Benzmanni Lindale lubanud. Mina ütlesin, las ta tuleb siis Allaya ütlev bensmani Lindale diivanit kätte ei saa. Aga Moonsundi vastsele ütles, aga mina lasen Micramil Venzmanni Lindale ütlema minna, et diivanit ei saa kätte. Teie seda vintsmanni Lindat ei tea. Kuivensmane Linda kuuleb, et diivanit kätte ei saa, siis ei tule sellel jutul üldse lõppu. Kuskilt peab see Benzmanni Linda diivani saama. Ja niimoodi saalse Moosundi vastased on Nick krambid sealt pööningult allagi. Tema pidi panemasele Nicramisel kõiksugutööd tegema, et senikaua kuni tema mõtleb, et kuidas diivan alla saadakse. Aga selle aja peale läks jutt teistega edasi ja Nicram pidi juba minema naabri poole vett võtma. Siis ta pidi minema naisega arsti juurde ja siis ta pidi minema meestega õlut jooma ja Benzmanni Linda ikka ootas oma diivanit. Naine ootas arsti juurde minekut ja vesi oli võtmata. Ja see mees, kellel need mesitarud olid, see pidi kutsuma ühe teise mehe ja seda meest vasselil veel ei olnudki. Aga sellel mehel oli jälle naine ja sellest pidi ta kõik veel kirjutama. Ja see jutt ei saanudki kuidagi lõppeda. Ei saanudki lõppeda, sest iga kord tuli uus inimene juurde ja kui mõni inimene mõne asja ära tegi, siis tuli sellele asjale kaks asja otsa ja inimesed pealekauba. Ja kõik need inimesed pidid jälle tegema ja kui nad tegid, siis tulid uued inimesed, endised pidid tegema hoopiski muud, mis nad alguses pidid tegema ja seepärast pidid seda tööd tegema, mida nad alguses pidid tegema, et teised inimesed ja need inimesed olid jälle uued inimesed ja vasselile ei olnud aimugi, mis nood pidid tegema ja millega nonde töid täita. Ja tegijaid sai ikka rohkem ja tööd sai ikka rohkem ja paberit sai veel rohkem ja seda paberit nii palju täis, et seda ei olnud vastsetel kusagil hoida. Ja Iida lapsed tassisid alguse minema. Vassili ise ei mäletanudki enam, mis seal alguses juba kirjutatud oli või mis tal alles oli või mis ta kadunud oli ja mis ta kirjutada tahtis, mis ta üleüldse kirjutatud oli tahtnud ja miks ta kirjutada tahtis. Ja keegi ei tea maailmas, mis ta teha tahab ja mis ta teeb. Ja kas seda, mis teeb, kas sellel, mis ta teeb, on nimi või pannakse talle nimi või võetakse talt nimi ära? Mitte kunagi ei saa sina teada, mis sina teed, kas sellel tööl lõppu on, kas seda lõppu üldse olemas olla?